Majanduse moderniseerimise asemel püütakse Eestis mured ära uputada võõra odavtööjõu kasutamisega
reede, oktoober 21, 2022Riigikogus toimus oktoobri alguses kuue EKRE algatatud välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Kõik kuus eelnõud lükati ilma mingisuguse arutelu ja pikema jututa liberaalse-vasakpoolse enamuse poolt menetlusest tagasi. Mõistagi, tegemist oli ju eestlust, meie rahvast ja meie riiki kaitsvate eelnõudega. Ka Isamaa, kes kahepalgeliselt presenteerib ennast rahvusliku erakonnaga, hääletas koos sotside, kesikute ja reffidega kõigi kuue eelnõu vastu. Nad ei vaevunud oma küünilisuses isegi saalist minema hiilima ja tegema nägu, justkui nad siiski seisaks kuidagigi enda rahvuslike ja konservatiivsete sõnade ja loosungite taga.
Mina esitasin ühte neist kuuest eelnõust. Püüdsin oma ettekandes selgitada, miks sellist seadusemuudatust vaja on, kuid migratsioonilembelisele ja estofoobsele seltskonnale jäi see muidugi hüüdja hääleks kõrbes.
“Välismaalaste seaduse ja kõrghariduse
seaduse muutmise eelnõu on välja töötatud, et vältida Eesti kujunemist odava
tööjõu sissevoolumaaks, kuna see pärsib tehnoloogilist arengut ning surub alla
Eesti töötajate palgataset.
Teiseks eesmärgiks on Eesti ülikoolide
ingliskeelestumise peatamine Eesti maksumaksja kulul ja ülikoolide
õppekvaliteedi toetamine, samuti välistamine, et ülikoolid muutuksid
niinimetatud migratsioonipumbaks, mida nad juba on, ehk hüppelauaks, mille
kaudu kolmandate riikide kodanikud saavad võimaluse tulla Euroopa Liitu. Me
teame, kuivõrd massiliselt seda võimalust kasutatakse.
Kolmandaks eesmärgiks on täita Eesti
põhiseadust, mille kohaselt on Eesti Vabariik loodud selleks, et tagada eesti
rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See on meie kõigi kõige
suurem ülesanne.
Kahjuks põhiseaduse täitmist ohustab
suuremahuline immigratsioon, mille mõistlik reguleerimine ongi eelnõu peamiseks
eesmärgiks. Eelnõu puudutab kahte kahte teemat, nagu öeldud: eeskätt just
nimelt soodustada värbama ja kasutama Eesti kohalikku
tööjõudu töökohtadele, mis nõuavad kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu, ja
teiseks, kõrghariduse läbi massiimmigratsiooni ja välisüliõpilastele tehtud
soodustuste vähendamine.
Eesti on enneolematus demograafilises
kriisis, mille on toonud kaasa väike, alla taastetaset olev sündimus ja
väljaränne. Enam kui 100 000 inimest on Eestist lahkunud, peamiselt
tööpuuduse ja madalate palkade tõttu. Oleme haritud ja töökate inimestega
doonorriigiks jõukamatele Euroopa riikidele ja nende majanduskasvu loojateks.
Meile korrutatakse, et vähenenud
rahvastik tuleb asendada immigrantidega, et riigi majandus on jätkusuutlik
üksnes võõrtööjõu sissetoomise kaudu. Immigrantidele on maksumaksja rahaga
loodud oma elu sisseseadmiseks suurepärased tugisüsteemid. Samas ei tehta
midagi, et hoida paremat ettevõtluskeskkonda.
Siia kuulub muuseas tänane energiakriis,
millega valitsus ei tegele. Ühesõnaga, et parema ettevõtluskeskkonna loomisega
meie enda inimesi ja tööjõudu siin hoida või luua tingimused Eestist lahkunud
inimeste tagasitoomiseks. Neist millegipärast ei hoolita ja neid ei toetata
praktiliselt.
Väidetakse, et Eesti majandus vajab võõrtööjõudu
ning selleks on pea kõik olemasolevad piirangud, mis varem olid, kaotatud.
Immigratsioonikvoodi järgi võib tulla aastas umbes 1300 inimest, aga kuna
sellele on tehtud umbes 20 erandit, siis tuleb meil iga
aasta circa 7000 inimest sisse ilma mingisuguse kvoodita. Kvoodid on
kaotanud sisulise mõtte.
Ja samas, meile räägitakse, et tahetakse
saada haritud kõrgetasemelisi spetsialiste. Kui me vaatame
võõrtööjõustatistikat, siis me näeme, et tegelikult haritud spetsialiste on
nende seas vaid väike osa. Nii et tegelikult ei täida see avatud uste poliitika
absoluutselt oma eesmärki. Iseloomulik on, et kõik immigratsioonikvoodi
tühistamise ja sellele üha enam erandite tegemise toetajad eesotsas
Reformierakonna ja sotsidega vaikivad maha, et sisserännanud ja välispäritolu
inimeste osakaal ühiskonnas on Eestis juba niigi Euroopa üks suurematest, pea
kolmandik. Kuid see ei ole lahendanud mitte ühtegi probleemi, mitte ühtegi,
mida väidetavalt immigratsioonipiirangute kaotamise ja võõrtööjõu sissetoomisega
lahendada lubati.
Rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit on
öelnud: “Kui vaadata ühe põlvkonna võrra ettepoole, siis võib tõepoolest
paista, et võõrtööjõud justkui leevendab mingil määral pensionikassa
puudujääke. Pilku veel kaugemale küünitades jõuame aga ajani, mil
külalistööjõud jõuab pensioniikka. Ja siis muutub probleem hoopis teravaks.”
Selle väite tõestuseks piisab, kui
vaadata praeguse Eesti rahvastiku vanusestruktuuri. Pensionil on ja hakkab
jääma suur osa neid kunagisi vene noori, kes tulid nõukogude okupatsiooni ajal
niinimetatud olümpiarajatisi püstitama, ja seetõttu on just see vanuserühm
ebaproportsionaalselt arvukas.
Me kordame täna sedasama viga. Võõrtööjõu
toetajad ei räägi aga sellest, et maailmas ennustatakse seoses tehnoloogia ja
tootmise arenguga peatselt töökäte ülejääki. Prognooside põhjal väheneb seoses
sellega 25 aasta jooksul töökäte vajadus võrreldes tänasega ligi poole võrra.
Minnes ekspansiivse immigratsiooni võimaldamise teed, on kõik need sissetoodud
inimesed varsti pikaealised ja lootusetud töötud, kes vajavad elementaarseks
toimetulekuks ühiskonna tuge ja toetusi, ilma et nad ise selle arengusse
panustaksid. Tagajärjeks on Eesti sotsiaalsüsteemi krahh ja sõna otseses
mõttes majanduskatastroof, millele lisanduvad üha süvenevad konfliktid
etnilistel, kultuurilistel ja ka religioossetel põhjustel. Mis kõige hullem,
rahumeelne ja aktsepteeritav väljapääs sellisest olukorrast puudub.
Immigratsioon ei ole töökäte asendamisel
lahendus. Tööjõu pidevale sissevoolule rajatud ühiskond ei ole kestlik ja
langeb mõne põlvkonna järel kokku. Tulevikumaailm vajab üha vähem töökäsi ning
soovides edukas olla, on Eestil viimane aeg asuda nutikalt ümber
spetsialiseeruma ja majandust ümber struktureerima. Võtmesõnadeks on
automatiseerimine, digitaliseerimine, robotiseerimine ja nii edasi.
Odava ja madala kvalifikatsiooniga tööjõu
massiline Eestisse lubamine tuleb rangelt välistada. Kui majanduse
moderniseerimise asemel püüame konkurentsiprobleemid ära uputada odava ja massilise
võõrtööjõu kasutamisega, siis jäämegi igavesti vaeseks ja primitiivse
majandusstruktuuriga maaks. Odavtööjõu puhul on nii, et lühiajalise tulu saab
ettevõtte omanik, aga kulud jäävad ühiskonna kanda.
Iseseisvuse taastamise ajal oli
massiimmigratsiooni peatamine meile eluküsimus. Täna näeme
äärmusliberaalsete poliitringkondade ning teatud ainult kasumile
orienteeritud ettevõtjate sihikindlat tegevust vastupidises suunas. Selliste
tendentside jätkudes oleme juba paarikümne aasta jooksul vähemusrahvas omal
maal.
Toimuv sisseränne – ja ma ei räägi siin
Ukraina sõjapõgenikest – on täiesti võrreldav nõukogude okupatsiooni
aegse massilise sisserändega, mille eesmärk oli eestlaste muutmine vähemuseks
omaenda kodumaal ja venestamine ehk teisisõnu, otse öeldes, genotsiid. Täna
viib Reformierakonna, sotside ja Isamaa valitsus seda hävitustööd läbi meie oma
endi kätega.
Meile räägitakse, et iga sisse toodud
immigrant ja võõrtööline loob juurde uusi töökohti. Väga võimalik. Kuid
keegi ei põhjenda, miks on meil vaja neid uusi töökohti juurde luua, kui me
nagunii vaevleme tööjõupuuduse käes. Järjekordsete uute sisserännanute
teenindamiseks? Kas tõesti? Selles olukorras on ainus loogiline järeldus
lihtne: mida suurem on innovatiivsus majanduses ja riigi juhtimises ning mida
suurem on tööviljakus, seda väiksem on vajadus inimkäte järele. Meie
tööjõuviljakus on umbes 75% Euroopa Liidu keskmisest. Kui tõstaks seda,
siis see tähendaks meile ülekantult umbes 200 000 töökätt. Me ei vaja
mitte kedagi võõrast. Me peame olema efektiivsemad.
Ei ole vaja suuri ametkondi ega ka
ministeeriume. Ei tohi jääda odava välistööjõu lõksu, mis muudab Eesti
igaveseks vaeseks ja tehnoloogiliselt maha jäänud arengumaaks. Ei tohi läbi
võõrtööjõu sissetoomise luua uusi ja täitmata töökohti vaid selleks, et
neid võõrtööjõuga täita. Eestis korvaks ajaga kaasas käimine ja kõrgtehnoloogia
kasutuselevõtt töökäte puudujäägi ning võõrtööjõu sissetoomine kaotaks
igasuguse mõtte. Kui meil on töökäsi vaja, siis tehkem kõik siit lahkunud
inimeste tagasitoomiseks, kelle kasvatamisse ja koolitamisesse me oleme
panustanud ning kes mitte ei nõrgendaks, vaid hoopis tugevdaksid meie ühiskonna
sidusust ja jätkusuutlikkust.
Paraku tänane valitsus sellega ei tegele.
Tegeletakse vaid odava võõrtööjõu sissetoomisega, mis võtab ära meie inimeste
töökohad ja viib alla meie palgataseme. Kas see ongi eesmärk?
Hiljutise väliseestlaste küsitluse järgi
on just madalad palgad peamiseks põhjuseks, mis takistab nende, meie lahkunud
kaasmaalaste tagasitulekut Eestisse. Ja seda meelt oli nendest ligi
70% vastanutest. Kui me ei vii edaspidi alla enda keskmist palgataset, kui
me ei asenda oma töökohti odava võõrtööjõuga, siis on meil lootust teha ja anda
võimalus meie enda inimestele tagasitulekuks Eestisse. Ja loomulikult just
seesama eelnõu täidabki kooskõlas ülejäänud EKRE eelnõudega just sedasama
eesmärki. Eesmärk on suunata tööandjaid kasutama Eesti tööjõudu.
Meil on alla viidud palganõue
välistööjõule, mis ju täpselt nii, nagu ma siin eespool kirjeldasin, võtab meie
töökohad, viib meie palga alla, välistab eestlaste töötamise siin, tasuva
töökoha leidmise, suurendab väljarännet. Ja seetõttu oleme me ühe
üldtingimusena tõstnud palgakriteeriumi võõrtööjõule 1,5-kordseks. See peaks
olema piisav motivatsioon ettevõtjatele vaadata ikkagi meie enda inimeste
poole.
Siin eelnõus on tühistatud terve rida
erisusi iduettevõtete kohta, mida on soovitud ellu viia ja mille kohaselt
ei kehti välismaalastele makstavale töötasule mitte mingisuguseid nõuded,
et sisserände piirarvu täitmise arvestamisel ei arvestata välismaalasi, kellele
antakse tööluba töötamiseks iduettevõttes, kes võivad kaasa tuua enda pered ja
abikaasad ilma registreeritud elukoha ja isegi tegeliku eluruumi
olemasoluta ja nii edasi, ja nii edasi.
Üks moment eelnõus on ka hooajalisuse
muutmine. Millegipärast valitsus arvab ja eelmised valitsused on arvanud, mida
Reformierakond on juhtinud, et hooajatöö kestab aasta läbi. Iga normaalne
inimene aga teab, et maasikat ei korjata aasta läbi ja kartulit ei korjata ja
heina ei tehta. Seetõttu oleme piiranud lühiajalist töötamist, hooajalist
töötamist Eestis 183 päevale. See peaks olema täiesti piisav aeg, et
igasugust hooajalist tööd läbi viia ja ära teha.
Tulles tagasi jälle meie kõrghariduse
juurde, siis täna saavad välisüliõpilased tasuta õpet meie
enda üliõpilaste, nende õppeprogrammide, kogu haridussüsteemi arvelt. Me
näeme, kuidas õppeprogrammid ja kursused üha rohkem ja rohkem ingliskeelestuvad
ja eesti üliõpilastel ei olegi võimalik, kui nad soovivad mingit teatud eriala
õppida, seda eesti keeles saada. Nad on sunnitud inglise keele peale üle
minema. Ja samas ei paku need võõrüliõpilased meie ühiskonnale tagasi sisuliselt
midagi, sellepärast et õpe käib võõrkeeles, nad ei oskagi eesti keelt.
Kui nendest osa, kes siia jäävad – see on
ka väike osa ainult –, ka tööturule sisenevad, siis me ju teame, mis töökohad
need on, kui nad eesti keelt ei oska. Siis me näemegi neid Woltis ja Boltis
jalgrattaga ringi sõitmas ja pitsat laiali vedamas. See ei anna tõepoolest meie
hariduselule, arengule ega ühiskonnale mitte midagi juurde.
Nüüd idu- või kasvuettevõtetest. Tegelikult
tundub, et kogu see iduettevõtete teema ja kõik need erandid, mis on välismaalaste
seadusesse sisse viidud seoses n.n. kasvuettevõttetega ongi
sellised willing’utele ja boltidele tehtud ja sihitud seadusemuudatused,
millega saab tuua sisse odavtööjõudu, eeskätt nimelt suurettevõtetele. Kogu
see kasvuettevõtte mõiste on juba iseenesest laialivalguv. Säte, et
tööjõumaksude kumulatiivne kasv viimase kolme aasta jooksul peab olema
20% – no andke andeks, see on ju Eestis oleva inflatsiooni tõttu
täiesti naeruväärne. Pealekauba odavtööjõudu on meil Ukraina põgenike näol
jalaga segada rohkem, kui meil tegelikku tööjõu vajadust on.
Eesti uste pärani lahti hoidmine kogu
maailma mugavuspagulastele ei ole absoluutselt põhjendatud - tänaste
tendentside jätkudes oleme me vähemusrahvas omaenda kodumaal juba paarikümne
aasta pärast.”
Peatage
Lasnamäe!
0 kommentaari