Kas Eestil on välispoliitikas iseseisvaid huve ja eesmärke?

Teisipäev, märts 01, 2016

Minu kõne Riigikogus 11.02.2003 Eesti välispoliitika arutelul
Kuulates kord aastas välisministri ettekannet, kui tutvustatakse Eesti riigi seisukohti, meie eesmärke ja pürgimusi, ootad loomulikult säravat tähelendu, saluuti. Paraku pean tunnistama, et pidin kogema üsna suurt pettumust. Me saime küll ülevaate olukorrast ning tänapäeva maailma, Euroopa ja lähiümbruse kirjelduse. Aga nagu ma ütlesin, sellega ei kaasnenud nende olukordade põhjuste, tekke ega arengu süvaanalüüse, me ei kuulnud Eesti riigi konkreetseid seisukohti teatud küsimustes, ei saanud teada sihte ega teid, kuidas jõuda enda eesmärkideni, ega kuulnud, millised üleüldse on meie eesmärgid või lahendused.
Terve tänase n-ö arutelu jooksul ei kuulnud ma väljendit "rahvuslikud huvid". Kas meil üleüldse on rahvuslikke huve? Kas Eestil on välispoliitikas iseseisvaid huve ja eesmärke? Me kuulsime küll väga palju sellest, millised on Euroopa Liidu sihid ja eesmärgid, kuulsime palju liberaalsest väärtussüsteemist ja solidaarsusest, aga me ei kuulnud, kas see kõik on tõesti väärt seda, et Eesti peaks selle ilma vähimagi kriitikata üle võtma. Kas meil on hoolimata sellest solidaarsusest ka mingisuguseid oma arvamusi ja seisukohti selle kohta, milline on see n-ö liberaalne väärtussüsteem, mille me peaksime tingimusteta omaks võtma? Kas see tähendab, et me peame hülgama kõik oma senised väärtussüsteemid? Kas me peame hülgama perekonnaväärtused ja rahvusriikluse? Mis need liberaalsed väärtused on ja kas need kaaluvad üles kõik selle, mis on meid täna siia toonud ja viivad ka tulevikus edasi? 
Me kuulsime siin, et need, kes massiimmigratsioonist räägivad, eksivad või eksitavad inimesi. Häbiväärne olevat see, et Euroopa ei ole suutnud immigrante riikide vahel laiali jagada. Kuid tegelikult on häbiväärne hoopis see, et Euroopa Liit ei ole suutnud absoluutselt mitte midagi ette võtta nende protsesside peatamiseks. See, et ei tegelda põhjustega, on häbiväärne. 
Me kuulsime Ukraina territoriaalse terviklikkuse kaitsmisest. Loomulikult on see oluline ja vajalik, selles ei ole üldse kahtlustki. Aga see ei tähenda, et me samal ajal võiksime unustada enda territoriaalse terviklikkuse ja enda huvide kaitsmise. Nagu me täna kuulsime, seda ei peeta oluliseks, seda ei peeta tähtsaks. Meie välispoliitika tundubki olevat põhimõteteta kaasajooksmine, enda huvide unustamine ja nendega mittearvestamine. 
Siin võiks tõmmata paralleeli president Lennart Meri kunagise välispoliitilise kreedoga, mis seisnes selles, et tuleb leida riikide vahel ühisosa ja vähendada n-ö halli tsooni. Jumala õige seisukoht, selles ei ole üldse mingit kahtlust. Aga kui seda välispoliitikat ellu viia, siis seda selgemini peavad olema silme ees ikkagi enda rahvuslikud huvid, neid ei tohi unustada. 
Kunagine Rootsi suursaadik Tallinnas Fredén kirjutas kord, et rahvuslikud huvid peavad olema eeskätt just väikeriikidele kõige olulisemad ja primaarsemad, et suurriigid ei sõidaks nendest üle. Samas avaldas ta imestust, miks Eestil neid ei ole. Sedasama imestust avaldan mina ka täna, sest peatselt tähistame taasiseseisvumise 25. aastapäeva, aga me oleme unustanud kõik selle, milleks see riik loodi ja mis olid selle eesmärgid. 
Me küsime, kas meil on narratiivi. Tundub, et ei ole. Aga tegelikult on narratiiv meie põhiseaduses kirjas. Lööge lahti preambul, seal on öeldud, miks Eesti riik loodi ja mis on tema eesmärk: eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine. Kogu riigi tegevus, kaasa arvatud välispoliitika, peabki lähtuma just nimelt sellest eesmärgist. Siin ei ole mitte mingisugust kahtlust. 
Koostöös meie liitlastega, arendades häid liitlassuhteid ja tugevdades meie julgeolekut koos sõpradega – loomulikult, nii see peab käima. Aga see ei saa toimuda meie enda huvide, meie enda rahva, meie enda jätkusuutlikkuse ja kestvuse arvel. Küsimus ei ole mitte selles, kas meil on konsensuslik välispoliitika. Jumal tänatud, et meil seda ei ole! Peale piirilepingu sõlmimise ja okupatsioonikahjudest loobumise annaks tänane valitsus ilmselt oma allkirja ei tea millele veel. Küsimus on selles, kas me tahame ise otsustada oma asjade üle, olla peremees omaenda kodumaal ning määrata oma rahva ja riigi tulevikku või tahame olla vaid kuulekad kaasajooksjad, käsutäitjad, teiste riikide ja rahvaste huvide elluviijad. 
Mina eelistan olla peremees omaenda kodumaal ja ma olen kindel, et seda eelistab ka terve Eesti rahvas. 

You Might Also Like

0 kommentaari

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...