Kuidas sotsid laulupeo demoniseerijat kaitsesid
laupäev, juuli 06, 2019
Katkend minu raamatust "Sotsid, Interrinde teine tulemine! Tln 2019
Sotsist
ministri Indrek Saare juhitava kultuuriministeeriumi rahastatav Sirp avaldas 14.
juulil 2017 ennast kirjanikuks pidava Mikk Pärna küünilise, labase ning meie
riiki, rahvast ja kultuuri ründava üllitise, „Lühike ülevaade Eestist kui
apartheidiriigist“, milles võrreldakse eestlust natsismi ja fentanüüliga,
nimetatakse laulupidu, mis eksisteerivat vaid vastandumisele Venemaaga, ajupesuks, autoritaarse mõttemaailma tööriistaks ja
riiklikuks psühholoogiliseks operatsiooniks, mille
ohvriks on meie lapsed. Laulupidu olevat poliitiline instrument, mida okupatsiooni
ja tuleviku sõjalubaduseta ei oleks, autoerootiline asfüksia jne. Tegemist oli sõna
otseses mõttes tülgastava ja estofoobse paskvilliga.
Nagu
tõdes Toomas Haug, tõestas nimetatud kirjatöö, et
"koos sõnavabaduse piiridega on Eestis kadunud ka hea maitse piirid. Ja
need on õieti ainsad piirid, mis kaitsevad kultuuri tundlikku loomust tuima
verbaalse vägivalla ja poolharitlasliku jõhkruse eest. Hea maitse piire ei kehtesta ükski seadusandlik akt. Neid reguleerib ainult
kultuurikogukonnas valitsev mentaliteet. Mitte kellegi ükskõik kui
Eesti-kriitiline või internatsionalistlikult põhjendatud maailmavaade ei
vabanda sellist maitsetust."
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon saatis
kultuuriminister Indrek Saarele avaliku kirja, milles soovis ministri hinnangut
kultuurilehe Sirp otsusele kõnealune artikkel avaldada. "Pärnitsa artiklil
poleks põhjust pikemalt peatuda, kui see oleks ilmunud Kremli kontrollitud meedias
või mõnes erablogis. Ent artikli ilmumine riigi poolt rahastatud kultuurilehes
paneb küsima, kas Sirbi toimetus adub oma rolli avaliku arvamuse kujundamisel
või on eestluse lammutamine nende teadlik tegevus ja toimub tööandja ehk
valitsuse heakskiidul," seisis kirjas. EKRE viitas, et tegemist on
tekstiga, mis ründab Eesti riigi ja rahva enesekuvandit, näidates eestlust
ahistava, teisi kultuure alla suruva ja arengut pidurdava mõttemudelina,
milliseid on Sirp pikema aja jooksul avaldanud. "Samasisulisi, meie riiki
inimvaenuliku apartheidi režiimina kujutavaid tekste toodab järjekindlalt
Kremli propaganda, mille eesmärk on kahtluse alla seada eestlaste õigus oma
riigile".
EKRE fraktsiooni saadikud rõhutasid, et: „Mitte ükski riik ei ole nii vaba, et lubaks
lammutada oma tugisambaid. Mitte ükski riik ei rahasta väljaandeid, mis
levitavad sellesama riigi ja rahva suhtes vaenulikke seisukohti. Lehe artiklite
valik annab põhjust arvata, et oma rahva identiteedi lammutamine “kriitilise
analüüsi”, “dekonstruktsiooni” ja teiste moevoolude kattevarjus on toimetuse
ametlik poliitika, millele on antud riiklik tunnustus. Palume teil ministrina
anda hinnang Sirbi toimetuse tegevusele ning võtta selge seisukoht küsimuses,
kas Eesti juhtival kultuurilehel on lubatud propageerida riigivaenulikke
seisukohti. Valvevastust, et „minister ei sekku toimetuse töösse“ ja „Eestis on
sõnavabadus“ ei pea me ammendavaks ning loeme sellest välja valitsuse
heakskiidu põhiseaduse vastasele tegevusele“.[1]
Sotsist kultuuriminister ei näinud Pärnitsa üllitises, mis tõstatas avalikkuses äärmiselt terava pahameeletormi, midagi taunimisväärset. "Riigi
esindajana näen riigil kohustust toetada kõige muu hulgas ka sääraseid arvamusi
(lavastusi, kontserte, kirjandusteoseid), mis on riigi suhtes kriitilised“ ütles Saar ja lisas, et ei näe põhjust keelata
või karistada kedagi, kes arvab teisiti. "Mind kurvastab teie otsus teha esimese sammuna hoopis
avalik kiri ministrile - me ei ela enam ajastul, mil enda jaoks ebameeldivate
arvamuste likvideerimiseks pöörduti majavalitsusse või tehti pealekaebamine
ministeeriumis. Teie käitumine õõnestab demokraatiat ja sõnavabadust. Tean, et
te mõlemast lugu ei pea, kuid Eesti Vabariigi esindajana mina pean," asus
Saar küüniliselt mitte Eesti rahvuskultuuri ja laulupidu kaitsma vaid hoopistükkis
EKRE-t ründama.
Ka Sven
Mikser reageeris ning teatas Pärnitsa eesti rahvast teotava kirjutise ja Saare toetuseks,
et „Meil on vabad kodanikud, kes võivad arvata seinast-seina
ja väga erinevalt ning lausa vastandlikult eri asjades“ ja kuulutas, kuidas ta
olevat valmis sõnvabaduse eest Voltairi kombel seisma surmani.[2] Paraku
räägivad need inimesed seda juttu üksnes siis, kui see on neile kasulik ja
aitab edendada nende endi ideoloogilisi
ambitsioone. Sotside käitumisest on selgelt näha, et nende arust on meil
ka mittevabad kodanikud, kes ei või „väga erinevalt seinast-seina arvata“,
eriti asjades, milles nad sattuvad vastuollu vasakpoolsete ideoloogiliste
seisukohtadega. Järva-Jaani Gümnaasiumis vallandati näiteks
õpetajast EKRE liige arvamusartikli kirjutamise eest. Kohus tunnistas
vallandamise põhjendamatuks, kuid oma töökohta ta tagasi ei saanud. Seda valda
juhtisid sotsid. Rakvere teatrist lasti EKRE liige lahti, kuna käis
meeleavaldusel pereväärtuste kaitseks. Sotside leeris oli vaikus ja mitte keegi
neist ei kaitsenud nende inimeste sõnaõigust, kuigi mõlemad juhtumid jõudsid ka
meediasse. Tundub, et vasakliberaalide arusaam vabadusest tähendabki
eeskätt kõige rahvuslikkuse ja moraali vastu suunatu kõikelubatavust, mis ei
käi aga kuidagi kokku ei vabaduse, demokraatiaga ega õigusega, ammugi
kohustusega seista oma riigi, rahva, kultuuri ja rahvuslike väärtuste eest.
„Kuidas õõnestab demokraatiat ja
sõnavabadust rahvusliku uhkuse mõnitamise ja mahategemise kritiseerimine? Kas see mõnitamine ja mahategemine kuulub valitsevasse
ideoloogiasse ja sellepärast ei tohi seda kritiseerida?“, küsis näitleja ja teoloog Malle Pärn: „Kultuuri(ruumi) minister vastas EKRE
murelikule kirjale täiesti ebademokraatlikult, ise kinnitades, et kaitseb demokraatiat. Miks ta kaitseb kellegi õigust
eestlust maha teha, eluterve rahvustundega eestlasi solvata, aga ei kaitse
teise õigust niisugust eestluse mahategemist ja solvamist hukka mõista? /…/
Kui mingi selline artikkel avaldatakse, siis tuleks kohe seal kõrval avaldada
ka mõistlik vastulause! See oleks demokraatia ja sõnavabadus. Saare
demokraatia ja sõnavabadus on ikka ühesuunaline,
nagu teistelgi kartellipoliitikutel. See, mis neile meeldib, on lubatud, kõik
muu on keelatud. Selle suhtes on nad “avatud”, kõige
muu jaoks on nende uksed lausa lukus./…/
Kas minister oskab selgitada, mida ta silmas peab demokraatia ja sõnavabaduse
all? Kuidas õõnestab demokraatiat ja sõnavabadust rahvusliku uhkuse
mõnitamise ja mahategemise kritiseerimine? Kas see mõnitamine
ja mahategemine kuulub valitsevasse ideoloogiasse, ja sellepärast ei tohi seda
kritiseerida? Kas mitte minister ise ei
õõnesta siin demokraatiat ja sõnavabadust, eelistades üht poolt teisele,
kusjuures isikliku meeldivuse (või parteilise käsu) alusel? Kas
selline ongi eesti “demokraatia? Kas
ka laim kuulub meil sõnavabaduse kaitse alla? Sõim ja
sildistamine? Ja lollus, pahatahtlik valetamine? Kas kultuurilehe toimetaja
kaitseb sõnavabadust sellega, et avaldab poolkirjaoskamatu või lausa rumala artikli?“[3]
Vastulausele Sirp loomulikult
ruumi ei andnud ning ka sellega seoses ei öelnud sotsist kultuuriminister ega välisminister demokraatia ja sõnavabaduse kaitseks sõnagi, kuigi nad on kuulutanud enda
kohustuseks selle eest „surmani“ seista. Arvamuse ja sõnavabadus a´la
SDE seisneb vasakpoolsete seisukohtade esitamises, teistele see vabadus
ei laiene.
Psühholoog Avo-Rein Tereping, kelle vastuartikkel kultuurilehe poolt tagasi lükati,
kirjutas, kuidas kõnealust lugu Sirbist lugedes tabas teda ülim
hämming: „Niisuguse nurga alt ja sedavõrd kirglikult, otsekui oleks autoril
olnud talumatult valus vaadata naervat ja juubeldavat laulupeorongkäiku või ühe kontserdi ärajäämist trotsivaid tantsupeolisi
Vabaduse väljakul, ei ole küll keegi laulu- ja tantsupidu kirjeldanud. Näha
seda ülevoolavat rõõmupidu, mille UNESCO 2003. aastal kandis inimkonna suulise ja vaimse
pärandi meistriteoste nimekirja, sedavõrd mustades värvides ja Euroopa
kontekstis, peaaegu et kuritegeliku nähtusena, on minu arvates tõeline
kunsttükk! /…/ Pärast teistkordset läbilugemist jäi
tunne, nagu oleks tänaval vastu tulnud haisev purupurjus paadialune mu
peokingad täis oksendanud. Või peolauda sattunud kontvõõras tüüp, kes tunneb
põlgust seltskonna ja kogu maailma vastu, teinud sedasama ja peo ära rikkunud.
Ja jumal üksi teab, missugust vajadust või seesmist pakitsust ta sellega
rahuldas.“[4] Tõenäoliselt ei olnud see ainus
artikkel, mis Sirbi toimetuse poolt tagasi lükati.
Nii vasakvaadetega autori, Sirbi, kui sotsist ministrite,
eriti kultuuriministri, reageeringu suhtes oli avalikkuses valulikku ja ärritunud
reageeringut äärmiselt palju. „Ma ei ole psühhiaater ega oska öelda, mis
seisund peab inimesel olema, et teda tabaks laulupeol tunne, nagu vihkaks kogu
see väljakutäis ülejäänud maailma ja viibiks pimedas keldris. Kas võib selle
seisundi põhjuseks olla jõuetu raev seetõttu, et laulupeol tegelikult ei ole
seda negatiivsust, mida tahaks hirmsasti tõestada?“, küsis dirigent Jaanus
Nurmoja.[5]
Kui kirjandusteadlane
ja kirjanik Sirje Kiin leidis
sotsiaalmeedias, et Pärnitsa üllitis on vihakõne eesti rahva suunas ja esitatud
väited ei põhine mitte ühelegi uuringule, teatas
kirjanikuhakatis tuntud kirjandusteadlasele: „Sirje Kiin, hüppa p…i!“[6] Pärnitsal on sama ropp suuvärk kui Mikseril, kes
siinkirjutaja Riigikogu väliskomisjonis „karu p….e“ saatis, kuid sellest edaspidi. Mine tea, ehk on ka see üheks
põhjuseks, miks Saar ja Mikser Pärnitsat ja tema eestlusevastase kirjatüki avaldanud väljaandeid kaitsevad ja
ülejäänud sotsid vaikivad. Sarnased ju
tõmbuvad. Kuid kas ikka tuleks avalikult
kuulutada, et sellise „sõnavabaduse“ eest ollakse valmis seisma surmani?
Semiootik
Mihkel Kunnus on üht Pärnitsa kirjutist retsenseerides tõdenud, et kõik, mida
ja kuidas seal öeldakse, on kõike muud kui meeldiv, see on lausa eemaletõukav
ja läbivalt primitiivne nii esteetilisel, intellektuaalsel kui moraalsel
tasandil, ja suuresti ka kirjanduslikul.[7] Need sõnad pädevad ka
käsitletava artikli kohta, mida aga Saar ja vasakliberaalne kultuurmarksistlik
seltskond normaalseks peavad.
Ühele primitiivsele kirjatsurale ei tahaks
tõtt-öelda tähelepanu osutada, kuid kui Eesti Vabariigi kultuuriministrina
tegutseb isik, kes kiidab heaks eestivaenuliku propagandamanifesti ilmumise
maksumaksja poolt rahastatud kultuurilehes ja rahvusringhäälingus ning ründab
seda kritiseerinud isikuid, siis ei saa vaiki olla. Seda enam, et sarnaste Eestit
ja eestlasi alavääristavate kirjutiste ja sõnavõttude avaldamine on pigem
reegel kui erand. Meil on selliseid „arvamusliidreid“ terve plejaad, kellele
viirastub kõikjal natsism, kes suhtuvad eesti rahvuslusse tigedalt, vaevlevad
alaväärsustundes enda konstrueeritud nn. liberaalse lääne ees, räägivad meile sallivusest
ja kuidas erinevused rikastavad, kuid on esimesed eestlaste eripära hävitamas.
Ühine nimetaja neil kõigil on muidugi ka järjepidev EKRE vaenamine ja
demoniseerimine.
Kõnealune Pärnitsa artikkel, nagu mitmed teisedki, on selge
eestlusevastane vihakõne, osa info- ja propagandasõjast meie rahvusliku
identiteedi halvustamiseks ja lõhkumiseks. Väga kõnekas on siinjuures fakt, et
Saare sõnul olevat tegemist lihtsalt „kriitilise“ seisukohavõtuga, mida nii
tema kui riik olevat kohustatud kaitsma. Kultuuriminister saab
tegelikult aru küll, et tegemist on selge provokatsiooni,
õela ja pahatahtliku pamfletiga, ent ometi mässib ta
selle teadmise pehmendavasse sõnavahtu, öeldes, et
Pärnitsa „toonis oli provotseerimistahet rohkem kui põhjendussuutlikkust“.
Ministri käest küsiti hinnangut artikli sisu ja
selle avaldamise kohta, tema aga
räägib hoopis vormist. Milline oli Pärnitsa toon ja
vorm, pole üldse arutelu teema,
see on niigi teada. Selle
teemana esiletoomine on vaid
osav nõks põhiprobleemi vältimiseks. Oluline on, miks sellised tegelased lavale lastakse.
Miks kultuuriminister
keeldus andmast põhimõttelist hinnangut laimuartiklile, mis ründas tema
vastutusalasse kuuluvat laulupidu, ühte eestluse kvintsessi ja meile kõigile püha üritust? Miks ta selle asemel ründas neid, kes esitasid talle
järelepärimise? Miks keeldub minister nägemast toimunut selle pilguga, millega
näevad seda laulupeolised ja terve rahvas? Kas
ta vastandab end neile? Miks
ei antud ruumi vastulausetele? Millistes intriigides
on ta kaasosaline? Kas tõesti puudub ministril julgus öelda ilma keerutamata,
hoiab ta rahva poole või hoopis provokaatori ja
vastaliste poole? Et me teaksime, kas meil on
rahvavalitsus või provokaatorite ja rahvusrenegaatide valitsus.
Kui järele mõelda, on see äärmiselt oluline. Ja vastust me ju tegelikult teame.
Süvenedes veidi toimuva
üle, ei pea isegi küsima, miks tekitas noorte laulupidu sellise raevu ja
paanika vasakliberaalidest äärmuslaste seas, miks
seda rünnatakse kui „rahvuspropaganda tööriista“
ning miks kultuuriminister kultuurilehes sellel toimuda laseb.
Vastus on lihtne ja aimatav, see peitub
pealtvaatajate ja nende kümnete tuhandete noorte südametes ja säravates
silmades, kes laulu- ja tantsupeol
esinesid ning tuhandetes sini-must-valgetes lippudes, mis nende kätes lehvisid.
Laulupidu oli rõõmus, üllas ja ühendav rahvuslikkuse
manifestatsioon. Just seda nad kardavad, just aated, isamaalisus ja
rahvustunne on vasakliberalismi suurim
vihavaenlane. See on see, mida ka nõukogude
okupatsioonivõim üritas hävitada. Arusaam ja teadmine,
et noored pole rahvustunnet ja -identiteeti kaotanud
ja nad pole suutelised seda hävitama ning surmakultuuri ja oma agendat
peale suruma, tekitab
vasakpoolsetes paanikat ja
raevu. Et
Eestis on olemas rahvuslik kultuurisfäär ja -traditsioonid, mida inimesed
õigeks ja omaks peavad ning et see ei anna võimalust korraldada ühiskonna nn
dekonstrueerimist ja laostamist ilma selgelt läbi nähtava poliitilise ja ideoloogise
surveta. Loosung, mida viiskümmend aastat meile peale suruti ja
milles kuulutati, et kultuur peab olema vormilt rahvuslik, kuid sisult
sotsialistlik (sotsiaaldemokraatide variandis vormilt rahvuslik, sisult
multikulturistlik), on läbi kukkunud. Ja see ei anna neile asu.
„Laulupeod
aitasid meil rahvuseks saada ja sellena püsida tihti võimatuna näivates oludes.
Laulupeotunne on eesti rahva ainuomane kogemus, mida teised vist kunagi ei
suuda lõpuni mõista. Laulupidu on püha, kus väike eesti rahvas tunneb end suure
ja tugevana. See on puhas rõõm selle üle, et elame ja oleme olemas! Igal rahval
on oma asjad, mida tähtsaks peetakse. Mõnede jaoks on need sõjavõidud,
maadevallutused ja lahingute kangelasteod. Eestlastel on selleks laulupidu –
rõõmus, rahumeelne rahvuslik ühistunne, mis luuakse läbi muusikaelamuste,“
kinnitas proua Ingrid Rüütel.[8]
Martin Helme küsis Indrek Saarelt, kuidas ta suhtub Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvarti
ettepanekusse, et laulupeol võiksid hakata kõlama ka venekeelsed laulud ja kas
ministri arvates peaks meie laulupeod minema internatsionaliseerumise teed või
peaks see jääma siiski eelkõige Eesti peoks. Saar hoidus küsimustele
selgesõnaliselt vastamast ning esines lõpuks sisuliselt laulupeo
multikultistamist toetava mõttekäiguga, mille järgi
„ainult see rahvuskultuur on elujõuline, mis aktiivselt suhestub enda ümber ja
mujal maailmas toimetavate kultuuriruumidega“.[9] Mida
sellise „suhestumise“ all mõeldakse, oleme juba näinud.
Siinkohal tasuks ehk meenutada, kuidas Marju Lauristin 1988. aasta sügisel tundis, kui Lauluväljakul kutsuti
üles seadma eesmärgiks iseseisevat Eesti riiki, et Lauluväljakul sündis fašism
…[10] Tõepoolest,
Lauluväljakul sündis ja sünnib alati midagi, kuid see ei ole fašism, see on
rõõm, see on ühtekuuluvustunne, see on uhkus eestlaseks olemise, meie kultuuri,
pärimuse ja oma rahva kestmise üle, see on ühine südametukse ja hingamine, mis
annab meile jõudu ja kindlustunnet ning lootust
tulevikuks. See on eestluse kvintessents oma parimal, pühamal ja ilusaimal
kujul. Kui see on sotside meelest fašism, siis pole imestada nende suhtumise
üle.
[1] EKRE koduleht,
https://ekre.ee/ekre-kultuuriminister-indrek-saar-peab-andma-aru-kas-valitsus-kiidab-heaks-kultuurileht-sirbi-riigivaenuliku-tegevuse/
[2] Denes Kattago, Kultuuriminister Mikk Pärnitsa apartheidiartiklist: igaüks võib meile pühasid asju kritiseerida, 20.07.2017 Õhtuleht
[4] Psühholoogiadoktor Avo-Rein Tereping
Sirbist tagasi lükatud artiklis Mikk Pärnitsa motiividest: ettevaatust,
oksendajad! Eesti Päevaleht 25.07.2017
[5] Rakveres tegutsev koorijuht: nüüd kadus vist vähimgi soov
laulupeol vene keeles laulda, Jaanus Nurmoja Eesti Päevaleht 24.07.2017
[7]
http://mihkelkunnus.blogspot.com.ee/2010/10/stepihundikutsika-dialoogi-ihkav.html
[8] Marina
Kaljurand, Ingrid Rüütel: Meie suurim oht on
massiline valjaranne? Eesti Ekspress 24.08.2016
[9] Riigikogu
stenogramm, Infotund 31.05.2017
2 kommentaari
"omanikuta gaasitrassidel"
VastaKustutaArvamus 25.07.2019 aastal Viimsi vallamajas toimunud koosolekul arutlusel olnud peremehetute gaasitrasside kaudu toimuva elutähtsa teenuse katkestamise kohta.
Armas rahvas. Minu valduses olev H2 gaasitrassiga seotud info alates 04.10.2017 kuni 25.07.2019, mille digiversiooni maht on pea 70GB, 1058 failil. Osaliselt on siin ka Miiduranna külas asuva peremehetu gaasitrassiga seonduvat informatsiooni.
Pole kahtlust, et maagaasiga varustamine kuulub elutähtsate teenuste hulka, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele, ja mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist.
Kogu see senine „omanikuta gaasitrassidel“ toimunud parendustöö ja asendustöö on täiesti mõttetu tegevus nii Valla, kui ka tarnijate poolt, kuna tegemist on selgelt seadusevastase tegevusega. Tegu on elementaarse õigusliku nihilismiga riikliku institutsiooni tasemel, kelleks on antud asja juures KOV, ehk täpsemaltöeldes Viimsi Vallavalitsus.
Lahenduse saab tuua ainult üks tegevus ja selleks on gaasitrassile omaniku
seadmine läbi valla, rakendades Vabariigi Valitsuse määruses nr 211, 08.08.1996
sätestatut.
Paraku tänast asjade seisu arvestades tekib tahtmatult küsimus, kas ei oleks eelnevalt kõigile senitoimunule valla poolt, vajalik moodustada komisjon vallavalitsuse vaimse tervise mõõtmiseks ja kaardistamiseks. Sellekohane sadus on vastu võetud 01.01.2019.
1. Huvitav pretsedent võib sellest „peremehetust gaasitrassist“ välja kooruda, kus rootsi kardinate taha tuleks panna keegi, kes on sisuliselt aastakümneid lubanud oma haldusalal viljeleda majandustegevust ettevõtetel, kelledel selleks puudus igasugune õiguslik alus. Sisuliselt on tegemist majanduskuriteoga. Kes annab ja kellel on õigus anda luba äritegevuseks juriidiliselt mitteeksisteeriva ehitise vahendusel elutähtsa teenuse osutamiseks. Paraku pole sellele siiani tähelepanu pööranud ei Riigikontroll, ega ka jõustruktuurid.
2. Asja menetlemise käigus on selgunud, et Vald on oma haldusalas aktspteerinud äritegevust elutähtsa teenuse osas seni ehitusregistris puuduva rajatise/te kaudu.
3. Nüüd, kui tänase päeva seisuga on seadusekohaseks teenuse lõptamiseks jäänud 29 päeva (AS Gaasivõrk kiri 30.07.2019 GV-3.2-K19-216-V), küsin mina Aare Pernik, Sõstra tee 7 kinnistu valdaja, miks ja missugustel põhjustel on vald üle 20 aasta jätnud minu küsimused sellel teemal vähimagi tähelepanuta. Kõigi tänavate lahtikaevamise juures, mida on toimunud kümneid kordi, olen korduvalt küsimuse püstitanud, kus on gaasitrass? (Viimati ka Heki tee-Kesk tee rekonstrueerimise ja Tammepõllu taristu kohta Männi teel).
4. Tavaliselt on ikka nii, et probleemi lahendamiseks moodustatakse komisjon. Kuna komisjon moodustatakse (üldjuhul) ikkagi selle probleemi esilekutsujate pooliku lahendi koostajatest (st poliitikutest ja ametnikest), on tulemuseks paremal juhul vaid "peenhäälestamine".Ainuüksi “komisjoni moodustamine” võttis vallal aega 7 kuud peale 107 allkirjaga ühispöördumist. Asi on nii mõttetusse tupikusse jooksnud, et ka valla poolt väljapakutud asendustegevusse kaasatud äriettevõte Adven Eesti AS on täesti õigustatult pöördunud kohtu poole VV korralduse nr 65, 05.02.2019 toodu tühistamiseks, mille on allkirjastanud Siim Kallas ja selle komisjoni poolt koostatud VV korraldus nr 189, 02.04.2019, mis on allkirjastatud vallavanema Laine Ranjärv. Dokument tugineb kõrvalistele oletuslikele seisukohtadele ja juriidilises mõttes täiest kõlbmatu loodetud resultaadi (gaasitrassile omaniku leidmine) savutamiseks.
5. Juridilises mõttes õigustatult on ka ÕK keeldunud tulenevalt kohtu poolt menetluses olevat asja kommenteerimast, kuigi küsimus ÕK-le polnud suunatud protsessi mõjutamiseks, vaid hinnangu andmiseks KOKS-i tõlgendamisel kommunaalmajanduse küsimuse lahtimõtestamiseks.
KOV-I ülesanded
Kustuta1. 6.1. Põhiseadus
2. 7.2. Kohalike omavalitsuste korraldamise seadus
3. 7.3. Planeerimisseadus
4. 7.4. Asjaõigusseadus
5. 7.5. Asjaõigusseaduse rakendusseadus
6. 7.6. Võlaõigusseadus
7. 7.7. Ehitusseadustik
8. 7.8. Hädaolukorra seadus
9. Ja paljud tesed seadused, ning õigusaktid
Elutähtsad teenused on loetletud hädaolukorra seaduses ja neid on 14:
1. elektriga varustamine;
2. maagaasiga varustamine;
3. vedelkütusega varustamine;
4. riigitee sõidetavuse tagamine;
5. telefoniteenus;
6. mobiiltelefoniteenus;
7. andmesideteenus;
8. elektrooniline isikutuvastamine ja digitaalne allkirjastamine;
9. vältimatu arstiabi;
10. makseteenus;
11. sularaharinglus;
12. kaugküttega varustamine;
13. kohaliku tee sõidetavuse tagamine;
14. veega varustamine ja kanalisatsioon.
Elutähtsa teenuse osutajate kriteeriumid on sätestatud järgmistes eriseadustes:
• ehitusseadustik,
• elektrituruseadus,
• elektroonilise side seadus,
• isikut tõendavate dokumentide seadus,
• kaugkütteseadus,
• krediidiasutuste seadus,
• maagaasiseadus,
• tervishoiuteenuste korraldamise seadus,
• vedelkütuse seadus,
• ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seadus.
Tänavad Haabneemes, mis on seotud probleemse maagaasi trassiga.
1. Mereranna tee
2. Väljaku tee
3. Kolhoosi tee
4. Haava tee
5. Kesk tee
6. Kase tee
7. Kase põik tee
8. Sõstra tee
9. Männi tee
10. Kuuse tee
11. Rohuneeme tee
12. Remmelga põik tee
13. Remmelga tee
Omandamine ja omandi üleandmine.
Adveni kaebusest kohtule. Kõik vastavad nn faktilised asjaolud on kaebaja poolt arvatavasti vaidlustatud ning vastutajal (VV-l) puudub õiguslik alus omaniku määramiseks. Sealt võib negatiivset otsust Advenile loota ainult juhul, kui kohtunik on määratud VV korraldusega. Kas VV loodab maksumaksja rahe eest kanda need pikalevenivad kohtukulud korstnasse, mille positiivset resultaati VV-le pole õiguslikult võimalik loota.
Tulenevalt eeltoodust on minul ainult üks küsimus:
Miks Viimsi Vallavalitsus on seni keeldunud rakendamast oma haldusalas Vabariigi Valitsuse määrust nr 211, 08.08.1996, mille rakendamisel laheneks kõik “omanikuta” gaasitrasside probleemid kuu aja jooksul?
Esitatud küsimusele on tänaseni (02.08.2019) vastus saamata. Puhkusel viibiva abivallavanema Margus Kruusimägi sõnade järgi pidi see VVm nr 211, 08.08.1996 eiramine valla poolt olema Refi poliitiline otsus.
Kui vaadata loole lisatud koosoleku fotol olvaid Viimsi valda esindanud persoonide näoilmet, on tegu ilmselt väga meeldiva etendusega, millele lisan vallavanema suust tulnud kommentaari asja sisule. Laine Randjärv: “Meie eesmärk on, et inimesed ei jääks külma”. Samas tunnistas Randjärv, et 1. septembriks hangete ja seega ka gaasitrassi kordategemisega ühele poole ei jõuta.”
Kas on võimalik lapsikumat seisukohta välja haududa? Sooja vett vajavad kodud ka kütteperioodi vahelisel ajal, või ei?
Kõikvõimalike hangete korraldamine mingi akti alusel on puhas jama. Kuidas on võimalik riiklikke vahendeid (raha) eraldada juriidiliselt olematule objektile? Omaette küsimus on veel HD koostamise dokumentatsioon ja selle vaidlustamisega võivad tagajärjed hankijale.
Valla esindajad pajatasid usinasti mingist arusaamatust pealesunnitud asenduslepingust?
Kogu maagaasiga seonduv on selgelt fikseeritud Maagaasiseaduses (MGS) ja mingit asendustegevust seal ette nähtud ei ole, Tarbija vajab ainult seda lahendust.