Kuidas sotsid laulupeo demoniseerijat kaitsesid

laupäev, juuli 06, 2019





Katkend minu raamatust "Sotsid, Interrinde teine tulemine! Tln 2019

Sotsist ministri Indrek Saare juhitava kultuuriministeeriumi rahastatav Sirp avaldas 14. juulil 2017 ennast kirjanikuks pidava Mikk Pärna küünilise, labase ning meie riiki, rahvast ja kultuuri ründava üllitise, „Lühike ülevaade Eestist kui apartheidiriigist“, milles võrreldakse eestlust natsismi ja fentanüüliga, nimetatakse laulupidu, mis eksisteerivat vaid vastandumisele Venemaaga, ajupesuks, autoritaarse mõttemaailma tööriistaks ja riiklikuks psühholoogiliseks operatsiooniks, mille ohvriks on meie lapsed. Laulupidu olevat poliitiline instrument, mida okupatsiooni ja tuleviku sõjalubaduseta ei oleks, autoerootiline asfüksia jne. Tegemist oli sõna otseses mõttes tülgastava ja estofoobse paskvilliga.
Nagu tõdes Toomas Haug, tõestas nimetatud kirjatöö, et "koos sõnavabaduse piiridega on Eestis kadunud ka hea maitse piirid. Ja need on õieti ainsad piirid, mis kaitsevad kultuuri tundlikku loomust tuima verbaalse vägivalla ja poolharitlasliku jõhkruse eest. Hea maitse piire ei kehtesta ükski seadusandlik akt. Neid reguleerib ainult kultuurikogukonnas valitsev mentaliteet. Mitte kellegi ükskõik kui Eesti-kriitiline või internatsionalistlikult põhjendatud maailmavaade ei vabanda sellist maitsetust."
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon saatis kultuuriminister Indrek Saarele avaliku kirja, milles soovis ministri hinnangut kultuurilehe Sirp otsusele kõnealune artikkel avaldada. "Pärnitsa artiklil poleks põhjust pikemalt peatuda, kui see oleks ilmunud Kremli kontrollitud meedias või mõnes erablogis. Ent artikli ilmumine riigi poolt rahastatud kultuurilehes paneb küsima, kas Sirbi toimetus adub oma rolli avaliku arvamuse kujundamisel või on eestluse lammutamine nende teadlik tegevus ja toimub tööandja ehk valitsuse heakskiidul," seisis kirjas. EKRE viitas, et tegemist on tekstiga, mis ründab Eesti riigi ja rahva enesekuvandit, näidates eestlust ahistava, teisi kultuure alla suruva ja arengut pidurdava mõttemudelina, milliseid on Sirp pikema aja jooksul avaldanud. "Samasisulisi, meie riiki inimvaenuliku apartheidi režiimina kujutavaid tekste toodab järjekindlalt Kremli propaganda, mille eesmärk on kahtluse alla seada eestlaste õigus oma riigile".

EKRE fraktsiooni saadikud rõhutasid, et: „Mitte ükski riik ei ole nii vaba, et lubaks lammutada oma tugisambaid. Mitte ükski riik ei rahasta väljaandeid, mis levitavad sellesama riigi ja rahva suhtes vaenulikke seisukohti. Lehe artiklite valik annab põhjust arvata, et oma rahva identiteedi lammutamine “kriitilise analüüsi”, “dekonstruktsiooni” ja teiste moevoolude kattevarjus on toimetuse ametlik poliitika, millele on antud riiklik tunnustus. Palume teil ministrina anda hinnang Sirbi toimetuse tegevusele ning võtta selge seisukoht küsimuses, kas Eesti juhtival kultuurilehel on lubatud propageerida riigivaenulikke seisukohti. Valvevastust, et „minister ei sekku toimetuse töösse“ ja „Eestis on sõnavabadus“ ei pea me ammendavaks ning loeme sellest välja valitsuse heakskiidu põhiseaduse vastasele tegevusele“.[1]

Sotsist kultuuriminister ei näinud Pärnitsa üllitises, mis tõstatas avalikkuses äärmiselt terava pahameeletormi, midagi taunimisväärset. "Riigi esindajana näen riigil kohustust toetada kõige muu hulgas ka sääraseid arvamusi (lavastusi, kontserte, kirjandusteoseid), mis on riigi suhtes kriitilised“ ütles Saar ja lisas, et ei näe põhjust keelata või karistada kedagi, kes arvab teisiti. "Mind kurvastab teie otsus teha esimese sammuna hoopis avalik kiri ministrile - me ei ela enam ajastul, mil enda jaoks ebameeldivate arvamuste likvideerimiseks pöörduti majavalitsusse või tehti pealekaebamine ministeeriumis. Teie käitumine õõnestab demokraatiat ja sõnavabadust. Tean, et te mõlemast lugu ei pea, kuid Eesti Vabariigi esindajana mina pean," asus Saar küüniliselt mitte Eesti rahvuskultuuri ja laulupidu kaitsma vaid hoopistükkis EKRE-t ründama.

Ka Sven Mikser reageeris ning teatas Pärnitsa eesti rahvast teotava kirjutise ja Saare toetuseks, et „Meil on vabad kodanikud, kes võivad arvata seinast-seina ja väga erinevalt ning lausa vastandlikult eri asjades“ ja kuulutas, kuidas ta olevat valmis sõnvabaduse eest Voltairi kombel seisma surmani.[2] Paraku räägivad need inimesed seda juttu üksnes siis, kui see on neile kasulik ja aitab edendada nende endi ideoloogilisi ambitsioone. Sotside käitumisest on selgelt näha, et nende arust on meil ka mittevabad kodanikud, kes ei või „väga erinevalt seinast-seina arvata“, eriti asjades, milles nad sattuvad vastuollu vasakpoolsete ideoloogiliste seisukohtadega.  Järva-Jaani Gümnaasiumis vallandati näiteks õpetajast EKRE liige arvamusartikli kirjutamise eest. Kohus tunnistas vallandamise põhjendamatuks, kuid oma töökohta ta tagasi ei saanud. Seda valda juhtisid sotsid. Rakvere teatrist lasti EKRE liige lahti, kuna käis meeleavaldusel pereväärtuste kaitseks. Sotside leeris oli vaikus ja mitte keegi neist ei kaitsenud nende inimeste sõnaõigust, kuigi mõlemad juhtumid jõudsid ka meediasse.  Tundub, et vasakliberaalide arusaam vabadusest tähendabki eeskätt kõige rahvuslikkuse ja moraali vastu suunatu kõikelubatavust, mis ei käi aga kuidagi kokku ei vabaduse, demokraatiaga ega õigusega, ammugi kohustusega seista oma riigi, rahva, kultuuri ja rahvuslike väärtuste eest.

Kuidas õõnestab demokraatiat ja sõnavabadust rahvusliku uhkuse mõnitamise ja mahategemise kritiseerimine? Kas see mõnitamine ja mahategemine kuulub valitsevasse ideoloogiasse ja sellepärast ei tohi seda kritiseerida?“, küsis näitleja ja teoloog Malle Pärn: „Kultuuri(ruumi) minister vastas EKRE murelikule kirjale täiesti ebademokraatlikult, ise kinnitades, et kaitseb demokraatiat. Miks ta kaitseb kellegi õigust eestlust maha teha, eluterve rahvustundega eestlasi solvata, aga ei kaitse teise õigust niisugust eestluse mahategemist ja solvamist hukka mõista? /…/ Kui mingi selline artikkel avaldatakse, siis tuleks kohe seal kõrval avaldada ka mõistlik vastulause! See oleks demokraatia ja sõnavabadus. Saare demokraatia ja sõnavabadus on ikka ühesuunaline, nagu teistelgi kartellipoliitikutel. See, mis neile meeldib, on lubatud, kõik muu on keelatud. Selle suhtes on nad “avatud”, kõige muu jaoks on nende uksed lausa lukus./…/ Kas minister oskab selgitada, mida ta silmas peab demokraatia ja sõnavabaduse all? Kuidas õõnestab demokraatiat ja sõnavabadust rahvusliku uhkuse mõnitamise ja mahategemise kritiseerimine? Kas see mõnitamine ja mahategemine kuulub valitsevasse ideoloogiasse, ja sellepärast ei tohi seda kritiseerida? Kas mitte minister ise ei õõnesta siin demokraatiat ja sõnavabadust, eelistades üht poolt teisele, kusjuures isikliku meeldivuse (või parteilise käsu) alusel? Kas selline ongi eesti “demokraatia? Kas ka laim kuulub meil sõnavabaduse kaitse alla? Sõim ja sildistamine? Ja lollus, pahatahtlik valetamine? Kas kultuurilehe toimetaja kaitseb sõnavabadust sellega, et avaldab poolkirjaoskamatu või lausa rumala artikli?[3]

Vastulausele Sirp loomulikult ruumi ei andnud ning ka sellega seoses ei öelnud sotsist kultuuriminister ega välisminister demokraatia ja sõnavabaduse kaitseks sõnagi, kuigi nad on kuulutanud enda kohustuseks selle eest „surmani“ seista. Arvamuse ja sõnavabadus a´la SDE seisneb vasakpoolsete seisukohtade esitamises, teistele see vabadus ei laiene.

Psühholoog Avo-Rein Tereping, kelle vastuartikkel kultuurilehe poolt tagasi lükati, kirjutas, kuidas kõnealust lugu Sirbist lugedes tabas teda ülim hämming: „Niisuguse nurga alt ja sedavõrd kirglikult, otsekui oleks autoril olnud talumatult valus vaadata naervat ja juubeldavat laulupeorongkäiku või ühe kontserdi ärajäämist trotsivaid tantsupeolisi Vabaduse väljakul, ei ole küll keegi laulu- ja tantsupidu kirjeldanud. Näha seda ülevoolavat rõõmupidu, mille UNESCO 2003. aastal kandis inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja, sedavõrd mustades värvides ja Euroopa kontekstis, peaaegu et kuritegeliku nähtusena, on minu arvates tõeline kunsttükk! /…/ Pärast teistkordset läbilugemist jäi tunne, nagu oleks tänaval vastu tulnud haisev purupurjus paadialune mu peokingad täis oksendanud. Või peolauda sattunud kontvõõras tüüp, kes tunneb põlgust seltskonna ja kogu maailma vastu, teinud sedasama ja peo ära rikkunud. Ja jumal üksi teab, missugust vajadust või seesmist pakitsust ta sellega rahuldas.“[4] Tõenäoliselt ei olnud see ainus artikkel, mis Sirbi toimetuse poolt tagasi lükati.

Nii vasakvaadetega autori, Sirbi, kui sotsist ministrite, eriti kultuuriministri, reageeringu suhtes oli avalikkuses valulikku ja ärritunud reageeringut äärmiselt palju. „Ma ei ole psühhiaater ega oska öelda, mis seisund peab inimesel olema, et teda tabaks laulupeol tunne, nagu vihkaks kogu see väljakutäis ülejäänud maailma ja viibiks pimedas keldris. Kas võib selle seisundi põhjuseks olla jõuetu raev seetõttu, et laulupeol tegelikult ei ole seda negatiivsust, mida tahaks hirmsasti tõestada?“, küsis dirigent Jaanus Nurmoja.[5]

Kui kirjandusteadlane ja kirjanik Sirje Kiin leidis sotsiaalmeedias, et Pärnitsa üllitis on vihakõne eesti rahva suunas ja esitatud väited ei põhine mitte ühelegi uuringule, teatas kirjanikuhakatis tuntud kirjandusteadlasele: „Sirje Kiin, hüppa p…i!“[6] Pärnitsal on sama ropp suuvärk kui Mikseril, kes siinkirjutaja Riigikogu väliskomisjonis „karu p….e“ saatis, kuid sellest edaspidi. Mine tea, ehk on ka see üheks põhjuseks, miks Saar ja Mikser Pärnitsat ja tema eestlusevastase kirjatüki avaldanud väljaandeid kaitsevad ja ülejäänud sotsid vaikivad. Sarnased ju tõmbuvad. Kuid kas ikka tuleks avalikult kuulutada, et sellise „sõnavabaduse“ eest ollakse valmis seisma surmani?

Semiootik Mihkel Kunnus on üht Pärnitsa kirjutist retsenseerides tõdenud, et kõik, mida ja kuidas seal öeldakse, on kõike muud kui meeldiv, see on lausa eemaletõukav ja läbivalt primitiivne nii esteetilisel, intellektuaalsel kui moraalsel tasandil, ja suuresti ka kirjanduslikul.[7] Need sõnad pädevad ka käsitletava artikli kohta, mida aga Saar ja vasakliberaalne kultuurmarksistlik seltskond normaalseks peavad.

Ühele primitiivsele kirjatsurale ei tahaks tõtt-öelda tähelepanu osutada, kuid kui Eesti Vabariigi kultuuriministrina tegutseb isik, kes kiidab heaks eestivaenuliku propagandamanifesti ilmumise maksumaksja poolt rahastatud kultuurilehes ja rahvusringhäälingus ning ründab seda kritiseerinud isikuid, siis ei saa vaiki olla. Seda enam, et sarnaste Eestit ja eestlasi alavääristavate kirjutiste ja sõnavõttude avaldamine on pigem reegel kui erand. Meil on selliseid „arvamusliidreid“ terve plejaad, kellele viirastub kõikjal natsism, kes suhtuvad eesti rahvuslusse tigedalt, vaevlevad alaväärsustundes enda konstrueeritud nn. liberaalse lääne ees, räägivad meile sallivusest ja kuidas erinevused rikastavad, kuid on esimesed eestlaste eripära hävitamas. Ühine nimetaja neil kõigil on muidugi ka järjepidev EKRE vaenamine ja demoniseerimine.

Kõnealune Pärnitsa artikkel, nagu mitmed teisedki, on selge eestlusevastane vihakõne, osa info- ja propagandasõjast meie rahvusliku identiteedi halvustamiseks ja lõhkumiseks. Väga kõnekas on siinjuures fakt, et Saare sõnul olevat tegemist lihtsalt „kriitilise“ seisukohavõtuga, mida nii tema kui riik olevat kohustatud kaitsma. Kultuuriminister saab tegelikult aru küll, et tegemist on selge provokatsiooni, õela ja pahatahtliku pamfletiga, ent ometi mässib ta selle teadmise pehmendavasse sõnavahtu, öeldes, et Pärnitsa „toonis oli provotseerimistahet rohkem kui põhjendussuutlikkust“. Ministri käest küsiti hinnangut artikli sisu ja selle avaldamise kohta, tema aga räägib hoopis vormist. Milline oli Pärnitsa toon ja vorm, pole üldse arutelu teema, see on niigi teada. Selle teemana esiletoomine on vaid osav nõks põhiprobleemi vältimiseks. Oluline on, miks sellised tegelased lavale lastakse.
Miks kultuuriminister keeldus andmast põhimõttelist hinnangut laimuartiklile, mis ründas tema vastutusalasse kuuluvat laulupidu, ühte eestluse kvintsessi ja meile kõigile püha üritust? Miks ta selle asemel ründas neid, kes esitasid talle järelepärimise? Miks keeldub minister nägemast toimunut selle pilguga, millega näevad seda laulupeolised ja terve rahvas? Kas ta vastandab end neile? Miks ei antud ruumi vastulausetele? Millistes intriigides on ta kaasosaline? Kas tõesti puudub ministril julgus öelda ilma keerutamata, hoiab ta rahva poole või hoopis provokaatori ja vastaliste poole? Et me teaksime, kas meil on rahvavalitsus või provokaatorite ja rahvusrenegaatide valitsus. Kui järele mõelda, on see äärmiselt oluline. Ja vastust me ju tegelikult teame.
Süvenedes veidi toimuva üle, ei pea isegi küsima, miks tekitas noorte laulupidu sellise raevu ja paanika vasakliberaalidest äärmuslaste seas, miks seda rünnatakse kui „rahvuspropaganda tööriista“ ning miks kultuuriminister kultuurilehes sellel toimuda laseb. Vastus on lihtne ja aimatav, see peitub pealtvaatajate ja nende kümnete tuhandete noorte südametes ja säravates silmades, kes laulu- ja tantsupeol esinesid ning tuhandetes sini-must-valgetes lippudes, mis nende kätes lehvisid. Laulupidu oli rõõmus, üllas ja ühendav rahvuslikkuse manifestatsioon. Just seda nad kardavad, just aated, isamaalisus ja rahvustunne on vasakliberalismi suurim vihavaenlane. See on see, mida ka nõukogude okupatsioonivõim üritas hävitada. Arusaam ja teadmine, et noored pole rahvustunnet ja -identiteeti kaotanud ja nad pole suutelised seda hävitama ning surmakultuuri ja oma agendat peale suruma, tekitab vasakpoolsetes paanikat ja raevu. Et Eestis on olemas rahvuslik kultuurisfäär ja -traditsioonid, mida inimesed õigeks ja omaks peavad ning et see ei anna võimalust korraldada ühiskonna nn dekonstrueerimist ja laostamist ilma selgelt läbi nähtava poliitilise ja ideoloogise surveta. Loosung, mida viiskümmend aastat meile peale suruti ja milles kuulutati, et kultuur peab olema vormilt rahvuslik, kuid sisult sotsialistlik (sotsiaaldemokraatide variandis vormilt rahvuslik, sisult multikulturistlik), on läbi kukkunud. Ja see ei anna neile asu.

„Laulupeod aitasid meil rahvuseks saada ja sellena püsida tihti võimatuna näivates oludes. Laulupeotunne on eesti rahva ainuomane kogemus, mida teised vist kunagi ei suuda lõpuni mõista. Laulupidu on püha, kus väike eesti rahvas tunneb end suure ja tugevana. See on puhas rõõm selle üle, et elame ja oleme olemas! Igal rahval on oma asjad, mida tähtsaks peetakse. Mõnede jaoks on need sõjavõidud, maadevallutused ja lahingute kangelasteod. Eestlastel on selleks laulupidu – rõõmus, rahumeelne rahvuslik ühistunne, mis luuakse läbi muusikaelamuste,“ kinnitas proua Ingrid Rüütel.[8]

Martin Helme küsis Indrek Saarelt, kuidas ta suhtub Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvarti ettepanekusse, et laulupeol võiksid hakata kõlama ka venekeelsed laulud ja kas ministri arvates peaks meie laulupeod minema internatsionaliseerumise teed või peaks see jääma siiski eelkõige Eesti peoks. Saar hoidus küsimustele selgesõnaliselt vastamast ning esines lõpuks sisuliselt laulupeo multikultistamist toetava mõttekäiguga, mille järgi „ainult see rahvuskultuur on elujõuline, mis aktiivselt suhestub enda ümber ja mujal maailmas toimetavate kultuuriruumidega“.[9] Mida sellise „suhestumise“ all mõeldakse, oleme juba näinud.
Siinkohal tasuks ehk meenutada, kuidas Marju Lauristin 1988. aasta sügisel tundis, kui Lauluväljakul kutsuti üles seadma eesmärgiks iseseisevat Eesti riiki, et Lauluväljakul sündis fašism …[10] Tõepoolest, Lauluväljakul sündis ja sünnib alati midagi, kuid see ei ole fašism, see on rõõm, see on ühtekuuluvustunne, see on uhkus eestlaseks olemise, meie kultuuri, pärimuse ja oma rahva kestmise üle, see on ühine südametukse ja hingamine, mis annab meile jõudu ja kindlustunnet ning lootust tulevikuks. See on eestluse kvintessents oma parimal, pühamal ja ilusaimal kujul. Kui see on sotside meelest fašism, siis pole imestada nende suhtumise üle.



[1] EKRE koduleht, https://ekre.ee/ekre-kultuuriminister-indrek-saar-peab-andma-aru-kas-valitsus-kiidab-heaks-kultuurileht-sirbi-riigivaenuliku-tegevuse/
[2] Denes Kattago, Kultuuriminister Mikk Pärnitsa apartheidiartiklist: igaüks võib meile pühasid asju kritiseerida, 20.07.2017 Õhtuleht
[3]  Malle Pärn, Kolumn: ikka ühesuunaline demokraatia ja sõnavabadus, Objektiiv 24.07. 2017
[4] Psühholoogiadoktor Avo-Rein Tereping Sirbist tagasi lükatud artiklis Mikk Pärnitsa motiividest: ettevaatust, oksendajad! Eesti Päevaleht 25.07.2017
[5] Rakveres tegutsev koorijuht: nüüd kadus vist vähimgi soov laulupeol vene keeles laulda, Jaanus Nurmoja Eesti Päevaleht 24.07.2017
[6] Mikk Pärnits sõimas Sirje Kiini valimatute sõnadega, Postimees/Elu24,  25.07.2017
[7] http://mihkelkunnus.blogspot.com.ee/2010/10/stepihundikutsika-dialoogi-ihkav.html
[8] Marina Kaljurand, Ingrid Rüütel: Meie suurim oht on massiline valjaranne? Eesti Ekspress 24.08.2016
[9] Riigikogu stenogramm, Infotund 31.05.2017
[10] Mikk Salu, Jaak Valge: Eesti rahvas on palju ägedam kui Eesti poliitladvik, 29.12. 2012 Postimees

You Might Also Like

4 kommentaari

  1. "omanikuta gaasitrassidel"
    Arvamus 25.07.2019 aastal Viimsi vallamajas toimunud koosolekul arutlusel olnud peremehetute gaasitrasside kaudu toimuva elutähtsa teenuse katkestamise kohta.
    Armas rahvas. Minu valduses olev H2 gaasitrassiga seotud info alates 04.10.2017 kuni 25.07.2019, mille digiversiooni maht on pea 70GB, 1058 failil. Osaliselt on siin ka Miiduranna külas asuva peremehetu gaasitrassiga seonduvat informatsiooni.
    Pole kahtlust, et maagaasiga varustamine kuulub elutähtsate teenuste hulka, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele, ja mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu või tervist.
    Kogu see senine „omanikuta gaasitrassidel“ toimunud parendustöö ja asendustöö on täiesti mõttetu tegevus nii Valla, kui ka tarnijate poolt, kuna tegemist on selgelt seadusevastase tegevusega. Tegu on elementaarse õigusliku nihilismiga riikliku institutsiooni tasemel, kelleks on antud asja juures KOV, ehk täpsemaltöeldes Viimsi Vallavalitsus.
    Lahenduse saab tuua ainult üks tegevus ja selleks on gaasitrassile omaniku
    seadmine läbi valla, rakendades Vabariigi Valitsuse määruses nr 211, 08.08.1996
    sätestatut.
    Paraku tänast asjade seisu arvestades tekib tahtmatult küsimus, kas ei oleks eelnevalt kõigile senitoimunule valla poolt, vajalik moodustada komisjon vallavalitsuse vaimse tervise mõõtmiseks ja kaardistamiseks. Sellekohane sadus on vastu võetud 01.01.2019.
    1. Huvitav pretsedent võib sellest „peremehetust gaasitrassist“ välja kooruda, kus rootsi kardinate taha tuleks panna keegi, kes on sisuliselt aastakümneid lubanud oma haldusalal viljeleda majandustegevust ettevõtetel, kelledel selleks puudus igasugune õiguslik alus. Sisuliselt on tegemist majanduskuriteoga. Kes annab ja kellel on õigus anda luba äritegevuseks juriidiliselt mitteeksisteeriva ehitise vahendusel elutähtsa teenuse osutamiseks. Paraku pole sellele siiani tähelepanu pööranud ei Riigikontroll, ega ka jõustruktuurid.
    2. Asja menetlemise käigus on selgunud, et Vald on oma haldusalas aktspteerinud äritegevust elutähtsa teenuse osas seni ehitusregistris puuduva rajatise/te kaudu.
    3. Nüüd, kui tänase päeva seisuga on seadusekohaseks teenuse lõptamiseks jäänud 29 päeva (AS Gaasivõrk kiri 30.07.2019 GV-3.2-K19-216-V), küsin mina Aare Pernik, Sõstra tee 7 kinnistu valdaja, miks ja missugustel põhjustel on vald üle 20 aasta jätnud minu küsimused sellel teemal vähimagi tähelepanuta. Kõigi tänavate lahtikaevamise juures, mida on toimunud kümneid kordi, olen korduvalt küsimuse püstitanud, kus on gaasitrass? (Viimati ka Heki tee-Kesk tee rekonstrueerimise ja Tammepõllu taristu kohta Männi teel).
    4. Tavaliselt on ikka nii, et probleemi lahendamiseks moodustatakse komisjon. Kuna komisjon moodustatakse (üldjuhul) ikkagi selle probleemi esilekutsujate pooliku lahendi koostajatest (st poliitikutest ja ametnikest), on tulemuseks paremal juhul vaid "peenhäälestamine".Ainuüksi “komisjoni moodustamine” võttis vallal aega 7 kuud peale 107 allkirjaga ühispöördumist. Asi on nii mõttetusse tupikusse jooksnud, et ka valla poolt väljapakutud asendustegevusse kaasatud äriettevõte Adven Eesti AS on täesti õigustatult pöördunud kohtu poole VV korralduse nr 65, 05.02.2019 toodu tühistamiseks, mille on allkirjastanud Siim Kallas ja selle komisjoni poolt koostatud VV korraldus nr 189, 02.04.2019, mis on allkirjastatud vallavanema Laine Ranjärv. Dokument tugineb kõrvalistele oletuslikele seisukohtadele ja juriidilises mõttes täiest kõlbmatu loodetud resultaadi (gaasitrassile omaniku leidmine) savutamiseks.
    5. Juridilises mõttes õigustatult on ka ÕK keeldunud tulenevalt kohtu poolt menetluses olevat asja kommenteerimast, kuigi küsimus ÕK-le polnud suunatud protsessi mõjutamiseks, vaid hinnangu andmiseks KOKS-i tõlgendamisel kommunaalmajanduse küsimuse lahtimõtestamiseks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. KOV-I ülesanded

      1. 6.1. Põhiseadus
      2. 7.2. Kohalike omavalitsuste korraldamise seadus
      3. 7.3. Planeerimisseadus
      4. 7.4. Asjaõigusseadus
      5. 7.5. Asjaõigusseaduse rakendusseadus
      6. 7.6. Võlaõigusseadus
      7. 7.7. Ehitusseadustik
      8. 7.8. Hädaolukorra seadus
      9. Ja paljud tesed seadused, ning õigusaktid
      Elutähtsad teenused on loetletud hädaolukorra seaduses ja neid on 14:
      1. elektriga varustamine;
      2. maagaasiga varustamine;
      3. vedelkütusega varustamine;
      4. riigitee sõidetavuse tagamine;
      5. telefoniteenus;
      6. mobiiltelefoniteenus;
      7. andmesideteenus;
      8. elektrooniline isikutuvastamine ja digitaalne allkirjastamine;
      9. vältimatu arstiabi;
      10. makseteenus;
      11. sularaharinglus;
      12. kaugküttega varustamine;
      13. kohaliku tee sõidetavuse tagamine;
      14. veega varustamine ja kanalisatsioon.
      Elutähtsa teenuse osutajate kriteeriumid on sätestatud järgmistes eriseadustes:
      • ehitusseadustik,
      • elektrituruseadus,
      • elektroonilise side seadus,
      • isikut tõendavate dokumentide seadus,
      • kaugkütteseadus,
      • krediidiasutuste seadus,
      • maagaasiseadus,
      • tervishoiuteenuste korraldamise seadus,
      • vedelkütuse seadus,
      • ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seadus.
      Tänavad Haabneemes, mis on seotud probleemse maagaasi trassiga.
      1. Mereranna tee
      2. Väljaku tee
      3. Kolhoosi tee
      4. Haava tee
      5. Kesk tee
      6. Kase tee
      7. Kase põik tee
      8. Sõstra tee
      9. Männi tee
      10. Kuuse tee
      11. Rohuneeme tee
      12. Remmelga põik tee
      13. Remmelga tee
      Omandamine ja omandi üleandmine.
      Adveni kaebusest kohtule. Kõik vastavad nn faktilised asjaolud on kaebaja poolt arvatavasti vaidlustatud ning vastutajal (VV-l) puudub õiguslik alus omaniku määramiseks. Sealt võib negatiivset otsust Advenile loota ainult juhul, kui kohtunik on määratud VV korraldusega. Kas VV loodab maksumaksja rahe eest kanda need pikalevenivad kohtukulud korstnasse, mille positiivset resultaati VV-le pole õiguslikult võimalik loota.
      Tulenevalt eeltoodust on minul ainult üks küsimus:
      Miks Viimsi Vallavalitsus on seni keeldunud rakendamast oma haldusalas Vabariigi Valitsuse määrust nr 211, 08.08.1996, mille rakendamisel laheneks kõik “omanikuta” gaasitrasside probleemid kuu aja jooksul?
      Esitatud küsimusele on tänaseni (02.08.2019) vastus saamata. Puhkusel viibiva abivallavanema Margus Kruusimägi sõnade järgi pidi see VVm nr 211, 08.08.1996 eiramine valla poolt olema Refi poliitiline otsus.
      Kui vaadata loole lisatud koosoleku fotol olvaid Viimsi valda esindanud persoonide näoilmet, on tegu ilmselt väga meeldiva etendusega, millele lisan vallavanema suust tulnud kommentaari asja sisule. Laine Randjärv: “Meie eesmärk on, et inimesed ei jääks külma”. Samas tunnistas Randjärv, et 1. septembriks hangete ja seega ka gaasitrassi kordategemisega ühele poole ei jõuta.”
      Kas on võimalik lapsikumat seisukohta välja haududa? Sooja vett vajavad kodud ka kütteperioodi vahelisel ajal, või ei?
      Kõikvõimalike hangete korraldamine mingi akti alusel on puhas jama. Kuidas on võimalik riiklikke vahendeid (raha) eraldada juriidiliselt olematule objektile? Omaette küsimus on veel HD koostamise dokumentatsioon ja selle vaidlustamisega võivad tagajärjed hankijale.
      Valla esindajad pajatasid usinasti mingist arusaamatust pealesunnitud asenduslepingust?
      Kogu maagaasiga seonduv on selgelt fikseeritud Maagaasiseaduses (MGS) ja mingit asendustegevust seal ette nähtud ei ole, Tarbija vajab ainult seda lahendust.

      Kustuta
  2. Tere sõbrad, mu nimi on Hilvar Mennik, ma olen pärit Pärnust, Eestist. Olen siin, et levitada häid uudiseid puudustkannatavatele inimestele. Ma olin masenduses, kui mu naine lahkus mu juurest teise mehe juurde, kuna mul paluti töö lõpetada, kuna mul oli vähk ja ma sain katki. Ta võttis mu ainsa tütre ära, nii et minu ainus võimalus oli surra. Üritasin talle helistada, kuid ta eiras mind, saatsin talle tekstsõnumeid ja äkki vastas ta ning ütles, et ma ei peaks talle enam helistama ega tekstisõnumit saatma, nii et ühel päeval võtan ühendust mu sõber facebookis ja ma seletasin talle sõna otseses mõttes ning ta rääkis mulle ka, et tal olid samad probleemid ka varem ning ta tutvustas mulle doktor osagiede nime kandvat õigekirjapakkujat, saates mulle oma isikliku e-kirja ja võtsin temaga ühendust aadressil [doctorosagiede75@gmail.com] ja ta vastas mulle kiiresti, selgitasin talle oma probleeme ja ta käskis mul mitte muretseda, et ta on nii teinud, et nii paljude inimeste jaoks olen mees, kes ei uskunud kunagi loitsu, kuid otsustasin seda proovida, ta kinnitas mulle 24 tundi, et loo õigekirja ja ravib mind ka vähist ning aitab mul paremat tööd saada ja äkki saatis ta mulle oma haiguse ravimeid. Võtsin seda vaid 2 päeva ja olin vaba. Ma ei uskunud oma silmaga järgmisel päeval, koputas keegi mu uksele ja ma ei oodanud sel päeval kedagi, et äkki oli see minu naine Pisarad ja ma ei suutnud seda taluda. Ta palus mind ja palus andestust kohe. Sain kõne oma ettevõttelt, kus olin töötanud aastaid, et mind ülendati USA paragoni ettevõtte juhiks. Palun aidake mul tänada arsti osagiedet ennistamise taastamine, mille olen kaotanud, palun palun abi vajavatel inimestel pöörduda arstiga osagiede poole tema isikliku e-posti aadressil doctorosagiede75@gmail.com või whatsappiga telefonil +2349014523836 tänu, et Jumal õnnistaks neid, kellel on selle tunnistuse lugemiseks aega, et õnne saata

    VastaKustuta
  3. Bir işletme kredisi mi arıyorsunuz? kişisel kredi, konut kredisi, araç kredisi, öğrenci kredisi, borç konsolidasyonu kredisi, teminatsız krediler, risk sermayesi vb. Veya herhangi bir nedenden dolayı bir banka veya finans kurumu tarafından bir krediniz reddedildi mi? Özel borç vermekteyiz, işletmelere ve kişilere% 2 faiz oranının düşük ve hesaplı faiz oranlarında borç vermekteyiz. İlgileniyorsanız Bizimle bugün (fredrickpetersonloan@gmail.com) bize ulaşın ve bugün kredinizi alın
    Saygılarımızla,
    Fredrick Peterson yatırım ekibi

    VastaKustuta

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...