Kõne laulupeotule vastuvõtmise tseremoonial Toompeal 03.07.2019
neljapäev, juuli 04, 2019
Foto: Erik Peinar, Riigikogu
Kallid hilised kokkutulnud, eesti rahvas, sõbrad ja külalised!
Kallid hilised kokkutulnud, eesti rahvas, sõbrad ja külalised!
150 aastat
tagasi peeti Tartus Eesti esimene üldlaulupidu, mis väljendas Eesti rahva usku,
lootust ja tahet olla ise oma maa peremees. Sellest suurest ühislaulmise peost
kujunes välja traditsioon, ilma milleta me ei oska Eestit ettegi kujutada. Nagu
esimeselgi laulupeol, sümboliseerib laulupidu meile kustumatut ühishingamist ja
isamaa-armastust. Nii oli see ka rasketel okupatsiooniaastatel.
Esimesel
laulupeol kõlas esimest korda laul „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, millest kujunes
Eesti Vabariigi hümn ja mis sai endale ametliku staatuse alles eelmisel aastal,
Eesti sajandal juubeliaastal. Selle laulu saatel pühitseti 135 aastat tagasi sisse
ka Eesti lipp.
Ma olen kindel,
et Eestis ei ole mitte ühtegi peret, kelle liikmed ei oleks selle saja
viiekümne aasta jooksul olnud seotud laulupeoga. See on meie rahvuslik paleus
ja uhkus. Ka minu pere on laulupidudel laulnud läbi viie generatsiooni.
80 aastat tagasi
lisandus kooslaulmisele ühine tantsimine. Hoopis noorem on aga laulupeo tule traditsioon.
Täpselt 50
aastat tagasi, kui tähistati üldlaulupeo sajandat aastapäeva liikus
esmakordselt üle Eesti laulupeo tuli,
mis oli süüdatud laulupidude hällikohas – Tartus. Ta lõpetas oma teekonna
Tallinnas Lauluväljakul, kõrgel tuletornis. Sellest kujunes välja uus tava, mis
sümboliseeris meie rahvuslikku
ühtekuuluvust ka keerulistel nõukogude aastatel. Laulupeol on ülisuur osa
selles, et vabaduseleek meie rahva südametes ei kustunud.
Ka tänavu
alustas 27-nda Laulupeo tuli oma teekonda Tartust ning liikus juunikuu jooksul
läbi vaba Eestimaa kõikide maakondade ja erinevate linnade.
Täna jõudis ta
lõpuks Tallinnasse ning praegusel õhtutunnil seisame me siin Toompeal selle kuldselt leekiva tõrviku
juures. Me mõtleme kui tõeliselt vabad eestlased, kellel on oma eneseteadvus, oma
riik, kes on uhked oma rahvuslikele väärtustele ja ehitavad üles oma ühist
tulevikku. Andku see tuli meile ja järeltulevatele põlvedele jõudu!
Enne algavaid
pidupäevi läheb laulupeotuli veetma ööd Pika Hermanni torni, meie vabaduse
kantsi, kiirates oma valgust üle terve Eesti. Seal on ta olnud ka kaks korda
varem - 1994. ja 2004. aastal. Edasi rõõmustab tuli juba laulupeole kogunenud rahvast
oma sära ja hiilgusega, heasoovlikkuse ja sõbralikkusega.
See õnn ja
heameel ei valda meid ainult tantsuväljakul või laulakaare all. Laulupeo tuli
väljendab elurõõmu ja särtsakust kõigile eestlastele, ükskõik, kus nad ei
viibiks ja ka meie külalistele. Koos lauldes, tantsides, hingates ja mõteldes
elab tuli meie kõigi silmades ja südametes.
See tuli, mida
ma käes hoian, ei kustu. Ta jääb meie südametesse lõõmama, kuni järgmisel
laulupeol sünnib päikesest juba uus! See on meie igavene tuli.
Soovin teile
kõigile kauneid peoelamusi!
0 kommentaari