Kõne Maarjamäel 14.06.2019 küüditamise mälestuspäeval
kolmapäev, juuni 19, 2019
Foto: Erik Peinar, Riigikogu
Kallid eestlased, kaasmaalased, sõbrad ja külalised!
Täna tähistame leinapäeva, mis on samas ka mälestuspäev.
Sellel päeval tuletame meelde Eesti ajaloo traagilisi sündmusi, leiname
küüditatuid, hukkunuid ja hukatuid ning süütame nende mälestuseks küünlad. Me
meenutame.
Meenutame küüditamisi
– täna eeskätt 1941 aasta juunis toimunut, aga ka 1945. ja 1949. aasta
küüditamisi. Me räägime inimestest, kes arreteeriti ja kadusid jäljetult või
sundmobiliseeriti Punaarmeesse. Me räägime neist, kes jätsid oma elu Eesti
linnade pommitamistel ja punaväe käe läbi. Me mälestame ka hilisemaid
totalitaarrežiimi poolt represseerituid ja mõrvatuid.
Kahjuks memoriaalil kõikide nende kommunismiohvrite
nimesid ei ole.
Kommunistlikud kurjategijd oli seadnud endale eesmärgi –
luua uus nõukogude rahvas, Homo Soveticus.
Progressiivseteks kuulutatud ideede ja väärtuste elluviimiseks kasutati rahvaste
ümberasustamist, füüsilist hävitamist, ideoloogilist ajupesu ja
venestamispoliitikat. Anastatud riike ja rahvaid karistati, sest nende arusaamad,
väärtused ja ideoloogia ei langenud kokku okupeerijate omaga. Maailmanägemuste
lahknevus totalitaarse Nõukogude Liidu ja Eesti vahel liikus nõrgemale osapoolele
traagilises suunas.
Vaid kaheksa päeva enne sõja algust viis Kreml läbi suurküüditamise
Eestis. See oli aga alles esimene osa kavatsetust. Rahvavaenlasteks kuulutati
kõik, kes olid osalenud Eesti riigi loomisel ja ülesehitamisel. Või olid lihtsalt
majanduslikult ja sotsiaalselt aktiivsed kodanikud. Teist samale aastale
plaanitud küüditamist ei jõutud õnneks läbi viia.
Umbes kolmandik juuniküüditatute ohvritest olid lapsed ja
alaealised. Ligi sadakond neist hukkus. Noorim oli kolme kuu vanune imik.
Milles seisnes tema süü?
Pr. Alma Allvee Aasperest, kes nägi naiste ja laste rongidele
ajamist ning küüditajate jõhkrat käitumist, kirjutas: „Mis võim see küll on,
kes sõdib laste ja emadega“.[1] Ka meie küsime seda.
Vägivald ja küüditamised jätkusid peale Eesti
taasvallutamist 1944. aastal. Kodudest ära viidud inimesed pidid õppima
ellujäämiskunsti kaugel Siberis. Nii mõnelgi tuli küüditamist lausa kaks korda
läbi elada: 1941. aastal ja sealt eluga tagasi tulles 1949. aastal uuesti. Sõja
eel Eestist ära viidud meestest enamus aga tagasi ei tulnudki. Kaduma jäi
põlvkond mehi, kelle unistused ei saanud kunagi teoks.
Ka meie pere küüditati 1945. aastal. Ema ja tema õed olid
alles lapsed. Vanaisa hukati 1946. aastal Patarei vanglas kui riigireetur. Sest
mida muud üks kirikuõpetaja ja olude sunnil võõras mundris Eesti vabaduse eest
võidelnud eesti mees siis okupantide silmis oli.
Väike, miljonilise rahvaarvuga Eesti kaotas pea iga viienda
inimese, mitte ükski pere ei jäänud vägivallast puutumata. Hukkunute hauad on aga
sageli teadmata.
Kuid me jäime püsima ja taastasime oma riigi. Meie kohustus
on rääkida toimunust järeltulevatele põlvedele ja ka tervele maailmale ning teha
kõik, et need koledused ei korduks. Kuid ka täna näeme, kuidas teatud ideoloogiat ja juba uusi väärtusi
püütakse ainuõigeteks ja progressiivseteks kuulutada. Me ei lase ajalool
korduda!
Me mälestame kõiki ohvreid. Vanaemasid, vanaisasid, emasid,
isasid, lapsi ja lapselapsi. Me ei unusta neid iial! Kui neid kuritegusid aga õigustatakse,
neid ei kahetseta, siis pole ka andestamine võimalik.
Langetagem pea nende ees, kes hukkusid kommunistlikes
repressioonides või langesid võitluses meie riigi, rahva ja Eesti tuleviku nimel. Me
mäletame!
0 kommentaari