Kõne 2 Kesk- ja Ida-Euroopa spiikritre konverentsil 4-5. juuni 2019 Warssavis
neljapäev, juuni 13, 2019
„Tänapäevased väljakutsed“
Lugupeetud kolleegid!
Pärast Külma Sõja lõppemist on maailm
globaliseerunud, mis mõjutab meie elu mitmest küljest. See on kaasa toonud tehnoloogia
arengu ja informatsiooni levimise, edusammud majanduses, kaubanduses ja
rahanduses, massikultuuri – ning nüüdseks ka massiimmigratsiooni ja terrorismi.
Globaliseerumine on muutnud meie elu
lihtsamaks, kuid sunnib meid ka suuremale ettevaatlikkusele julgeoleku valdkonnas.
Globaliseerumine toimub paralleelselt regionaliseerumisega, mis on toetav, aga
vahel ka probleeme tekitav protsess. Kuid regionaliseerumisel on omad piirid.
Siin ei saa ELi vaadelda parima konstruktiivse mudelina. Mida suurem
organisatsioon, seda vähem üksmeelt – selle taustal võib näha riikide ajalugu
ja rahvuslikku identiteeti, mida ei tohi alahinnata.
Mulle meenuvad katsed võtta ELi
liikmesriikides 1980. aastate lõpus kasutusele ühine ajalooõpik. Plaan kukkus
kohe läbi, sest rahvaste ajalood ja nende rahvuslikud identiteedid pole mitte
ainult erinevad, vaid vahel ka vastukäivad. Sellist ajalooõpikut pole kunagi
valmis kirjutatud.
Tuleme tagasi tänapäeva. Peame endale
teadvustama, et piirkonnad on erinevad – nii ajalooliselt, rahvuslikult kui ka
usuliselt. Palju lihtsam on teha koostööd kahepoolsel tasandil või väiksemates
rahvusvahelistes organisatsioonides, rahvaste rühmades, kus mineviku sotsiaalne
mälu on sarnane ja rahvuslikke identiteete mõistetakse paremini. Siin võib
näiteks tuua Visegrádi riigid, Balti riigid, Põhjamaad, ja kõik need koos.
Piirkondade ja rahvusriikide baasil on lihtsam ette valmistuda julgeolekuohtudeks
ning tugevdada koostööd poliitika, majanduse ja kultuuri valdkonnas.
Ühest küljest ei saa me eitada ELi
edusamme mitmetes majandus-, poliitika- ja diplomaatiavaldkondades. Teisest
küljest peame Brüsselis selgeks tegema, et me oleme ELi föderaliseerumise,
liikmesriikide otsustusõiguse vähenemise, kontrollimatute
migratsiooniprotsesside ja meie kristlike väärtuste, kultuuri ja juurte kaotamise
vastu. Oleme vastu seisnud ka Euroopa sõjaväe mõttele. Meil juba on toimiv
kaitseorganisatsioon – NATO.
Samuti peame keskenduma sellele, et
lammutada Lääne-Euroopas levinud stereotüüpe idaeurooplastest kui uustulnukatest,
kes on nende arusaama kohaselt vahest ehk lausa sõnakuulmatud. Sõltumatu riik
ei pea kunagi olema sõnakuulelik, küll aga valmis koostööd tegema. Peame lahti
saama ELi sisemisest jagunemisest ida ja lääne vahel.
ELi ja maailma suhted on keeruline
teema. Paljudes maailma nurkades ei mõisteta ELi hästi – on see riik, organisatsioon,
või midagi muud? Parim viis ELi kirjeldada on nimetada seda riikideüleseks
organisatsiooniks. Igal juhul on ELil maailma suurriikide – USA, Hiina ja
Venemaa – seas üsna ebakindel positsioon.
Venemaa on oma tuumarelvade,
agressiivse suhtumise ning sõjaliste rünnakutega Georgia ja Ukraina vastu meie
kõigi jaoks suurim julgeolekuoht. Selle taustal on üliolulised meie head suhted
ühe suurima atlandiülese liitlase – USAga.
Eestis näeme ühist tulevikku koos Kesk-
ja Ida-Euroopa riikidega, kellega me jagame ühist minevikku ja mõistmist –
piirkondliku koostööd tuleb tugevdada igal kujul.
Tänan tähelepanu eest!
0 kommentaari