Kõne 2 Kesk- ja Ida-Euroopa spiikritre konverentsil 4-5. juuni 2019 Warssavis

Neljapäev, juuni 13, 2019


„Tänapäevased väljakutsed“

Lugupeetud kolleegid!

Pärast Külma Sõja lõppemist on maailm globaliseerunud, mis mõjutab meie elu mitmest küljest. See on kaasa toonud tehnoloogia arengu ja informatsiooni levimise, edusammud majanduses, kaubanduses ja rahanduses, massikultuuri – ning nüüdseks ka massiimmigratsiooni ja terrorismi.

Globaliseerumine on muutnud meie elu lihtsamaks, kuid sunnib meid ka suuremale ettevaatlikkusele julgeoleku valdkonnas. Globaliseerumine toimub paralleelselt regionaliseerumisega, mis on toetav, aga vahel ka probleeme tekitav protsess. Kuid regionaliseerumisel on omad piirid. Siin ei saa ELi vaadelda parima konstruktiivse mudelina. Mida suurem organisatsioon, seda vähem üksmeelt – selle taustal võib näha riikide ajalugu ja rahvuslikku identiteeti, mida ei tohi alahinnata.

Mulle meenuvad katsed võtta ELi liikmesriikides 1980. aastate lõpus kasutusele ühine ajalooõpik. Plaan kukkus kohe läbi, sest rahvaste ajalood ja nende rahvuslikud identiteedid pole mitte ainult erinevad, vaid vahel ka vastukäivad. Sellist ajalooõpikut pole kunagi valmis kirjutatud.

Tuleme tagasi tänapäeva. Peame endale teadvustama, et piirkonnad on erinevad – nii ajalooliselt, rahvuslikult kui ka usuliselt. Palju lihtsam on teha koostööd kahepoolsel tasandil või väiksemates rahvusvahelistes organisatsioonides, rahvaste rühmades, kus mineviku sotsiaalne mälu on sarnane ja rahvuslikke identiteete mõistetakse paremini. Siin võib näiteks tuua Visegrádi riigid, Balti riigid, Põhjamaad, ja kõik need koos. Piirkondade ja rahvusriikide baasil on lihtsam ette valmistuda julgeolekuohtudeks ning tugevdada koostööd poliitika, majanduse ja kultuuri valdkonnas.

Ühest küljest ei saa me eitada ELi edusamme mitmetes majandus-, poliitika- ja diplomaatiavaldkondades. Teisest küljest peame Brüsselis selgeks tegema, et me oleme ELi föderaliseerumise, liikmesriikide otsustusõiguse vähenemise, kontrollimatute migratsiooniprotsesside ja meie kristlike väärtuste, kultuuri ja juurte kaotamise vastu. Oleme vastu seisnud ka Euroopa sõjaväe mõttele. Meil juba on toimiv kaitseorganisatsioon – NATO. 

Samuti peame keskenduma sellele, et lammutada Lääne-Euroopas levinud stereotüüpe idaeurooplastest kui uustulnukatest, kes on nende arusaama kohaselt vahest ehk lausa sõnakuulmatud. Sõltumatu riik ei pea kunagi olema sõnakuulelik, küll aga valmis koostööd tegema. Peame lahti saama ELi sisemisest jagunemisest ida ja lääne vahel.

ELi ja maailma suhted on keeruline teema. Paljudes maailma nurkades ei mõisteta ELi hästi – on see riik, organisatsioon, või midagi muud? Parim viis ELi kirjeldada on nimetada seda riikideüleseks organisatsiooniks. Igal juhul on ELil maailma suurriikide – USA, Hiina ja Venemaa – seas üsna ebakindel positsioon. 

Venemaa on oma tuumarelvade, agressiivse suhtumise ning sõjaliste rünnakutega Georgia ja Ukraina vastu meie kõigi jaoks suurim julgeolekuoht. Selle taustal on üliolulised meie head suhted ühe suurima atlandiülese liitlase – USAga.

Eestis näeme ühist tulevikku koos Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega, kellega me jagame ühist minevikku ja mõistmist – piirkondliku koostööd tuleb tugevdada igal kujul.

Tänan tähelepanu eest!

You Might Also Like

0 kommentaari

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...