Vihakõne kriminaliseerimine hävitab normaalse ühiskonna
teisipäev, august 29, 2017
Sotsid on juba aastaid nõudnud karistusseadustiku muutmist,
et nn. vihakõne pidajaid oleks võimalik kriminaalvastutusele võtta. Sven Mikser väitel kogub „vihakõne
Eesti avalikus ruumis hoogu ja kujutab endast päev-päevalt üha reaalsemat ohtu
süütutele inimestele...“ Tegemist
on alusetu hirmu- ja paanikaõhutamisega, sest Eestis ei ole näiteid selle
kohta, kuidas nn. vihakõne kellelegi reaalset ohtu oleks kujutanud. Selliste väljaütlemistega
luuakse kunstlikult fooni vihakõne kriminaliseerimiseks.
Vihakõne on libamõiste, mille kriminaliseerimine loob
võimaluse ebasobivate eriarvamuste ja äärmusliberaalsetele „väärtustele“
vastandujate mahasurumiseks ja karistamiseks. Vihakõneks saab kuulutada mistahes argumentatsiooni,
mis ei meeldi vastuvõtjale olgu see nii asjakohane ja põhjendatud kui
tahes. Kriminaliseerimise
püüdlused ei lähtu meie ühiskonna vajadusest, vaid väljaspoolt, sh. Euroopa
Liidust tulevast tugevast ideoloogilisest ja poliitilisest survest. Eriti
aktiivselt on selle poolt sõna võtnud sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees,
siseminister Andres Anvelt.
Põhiseadus keelustab rahvusliku,
rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamise
ning karistusseadustik
sätestab karistuse, kui „avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale
või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu,
usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või
sotsiaalse seisundiga“. Viha õhutamine on seega ka praegu seadusega
keelatud, mingit vajadust nn. vihakõne kriminaliseerimiseks ei ole.
Kui
liberaalne ideoloogia kuulutatakse poliitilise korrektsuse abil ainuvõimalikuks
demokraatia vormiks, siis pole tulemuseks demokraatia, vaid demokratuur – see
on diktatuuri ja demokraatia segu, leiab Jaak Valge. „Demokratuur tähendab, et
riigis toimuvad küll valimised ning ametlikult on ka sõnavabadus, aga
poliitikas ja meedias domineerib eliit, kes esitab ainult üht tüüpi arvamusi.
Teiste arvamuste esitamine on poliitiliselt ebakorrektne, vaba arutelu
piiratud.“
Valge taunib igasugust mõtte- ja sõnavabaduse piiramist ning leiab,
et demokraatlik ühiskond ei tohi karta eriarvamusi ega summutada diskussiooni
vihakõne või mis iganes sildi all.
Ka Iivi Anna Masso on samal seisukohal. Ta kirjutas:
”Sõnavabadust tulekski tingimusteta kaitsta. Dialoog õnnestub kõige paremini
võrdsete partnerite vahel, kes austavad teineteist, julgevad teineteist
kritiseerida ning ka taluvad kriitikat. Võimalusi parandada suhteid kultuuri
poolest “teistega” on palju, mõttekuritegude kriminaliseerimine pole selleks
õige viis. Sõnavabadus on meie poliitilis-kultuurilise identiteedi alustala,
milleta ka demokraatia ja õigusriik oleksid sisutud sõnakõlksud.”
Kui
praegu võib vabalt ka nalja visata ükskõik mille üle (niivõrd kui kellegi
moraalne ja eetiline majakas võimaldab), siis tulevikus oleks teisiti. Läänes
on karistatud kirikuõpetajaid, kes on keeldunud homoseksuaale paari panemast, pagareid,
kes pole nõus pulmatordile kahte peigmeest panema, lapsevanemaid, kes ei luba
oma lastele „sooneutraalset“ ajupesu teha,
neid, kes seisavad islamiinvasiooni vastu ning loomulikult neid, kes
pealesunnitud „vabaduste“ ja uute „tõdede“ vastu sõna on julgenud võtta. Sotsid
tahavad sellise repressiivhullumaja tuua ka Eestisse.
„Sallivuse
rakendamine „õige mõtlemise“ vankri ette toimus lihtsalt: kõigepealt kuulutati
sallivus ülimaks väärtuseks ning sallimatus ülimaks paheks, nii taunitavaks, et
sallimatu tohtis olla ainult sallimatuse enda suhtes. Tegelikult seda lausa
pidi olema; seejärel nimetati kõik ebasoovitavad eriarvamused, eitused ja
vastuseisud sallimatuseks, mille vastu võis siis käiku lasta kõik „legaalsele
sallimatusele“ kättesaadavad vahendid. See võimaldas „sallivust“ rakendada
mistahes vaadete läbi- (või maha-)surumiseks. Siit oli kõigile
kohustusliku „õige mõtlemiseni“ ainult üks samm,“ kirjeldas Tiit Kärner.
Ka
Varro
Vooglaid on arutlenud vihakõne üle: „Küsimus ei ole selles, nagu ei peaks
tõelist vaenu õhutamist (nt avalikke tõsiseltvõetavaid üleskutseid vägivallale)
ohjeldama. Küsimus on selles, et siin on meil tegu millegi sootuks muuga –
lootuse ja püüdlusega kriminaliseerida ka kõik see, mida võib vaenu õhutamise
mõistet laiendavalt tõlgendada solvamise, halvustamise, kellegi õiguste
pisendamise või diskrimineerimisele õhutamisena. Üks on selge: kui enam
täiesti normaalsete maailmavaateliste tõekspidamiste eest (a la perekond on mehe ja naise vaheline
liit, homoseksuaalsed suhted on ebamoraalsed, islamiimmigratsioon on
ühiskonnale kahjulik) ei saa avalikult seista ilma, et peaks riskima
kriminaalkaristuse kaelasaamisega, siis on ühiskonnas midagi väga valesti
läinud ning ei ole vähimalgi määral liialdus rääkida ideoloogilisest diktatuurist.
Kokkuvõtlikult öeldes ei ole probleemiks mitte „vihakõne“, vaid see, et
ühiskonnale võõra ideoloogia pealesurumisega kutsutakse esile vihaseid
reaktsioone. Näiteks homofoobia polnud Eestis isegi jutuks, enne kui kooseluseadust
peale suruma hakati See, et inimesed tahavad kaitsta oma
maailmavaatelisi tõekspidamisi ja meie ühiskonna kultuurilist järjepidevust, on
igati normaalne ja ka kiiduväärne, olgugi et seda tuleks püüda teha väärikal ja
tasakaalukal moel. Küll aga ei ole midagi kiiduväärset uue ideoloogilise
süsteemi vaimselt vägivaldse kehtestamise püüdluses – teeseldes demokraatiat,
ignoreerides rahva enamiku tahet ja eirates meie kultuuri alusväärtusi“.
Vihakõneseadus annaks nii vasak- kui paremliberaalidele
represseeriva instrumendi kutsuda ühiskonnas esile hirmuõhkkond – keegi ei
teaks, missugune sõnakasutus või mõtteavaldus võib osutuda vihakõneks ja
karistatavaks. Kehtestatakse tabuteemad mille üle arutamine
kriminaliseeritakse, nagu osades riikides on juba tehtud. Teisitimõtlejate arvamus kuulutatakse
mõtteroimaks, mis tähendab, et sõnadele võib vastata otseste repressioonidega. Sellise
praktika tagajärjel vaibub avalik kriitika võimulolijate poliitika ja tegude
suhtes kiiresti. Ja see ongi protsessi eesmärk. Tänaste
tendentside jätkudes on vaid aja küsimus, mil nõiajaht nende vastu, kellel on kindlust
enda moraalseid seisukohti ja vaateid kaitsta ning julgevad tõde rääkida, algab
ka Eestis.
Ideoloogiat, mis formaalselt kaitseb “vähemuste” õigusi, aga tegelikult
kaotab ühiskonnast sõnavabaduse, kriminaliseerib normaalsuse ning karistab
kurjategijate asemel korralikke kodanikke, võib nimetada ka liberaalfašismiks. Kuigi Eesti on ajakirjandusvabaduselt riikide pingerea
esiotsas, avaldab meedia peamiselt liberaalseid seisukohti esindavaid
mõtteavaldusi ja seisukohti, neist erinevate arvamuste esindajatel on
ajalehtede või televisiooni
ekraanile saamine võrdne
lotovõiduga. Vähe sellest, ühiskonnas on tekkinud omamoodi „vaikiv ajastu“, kus
tavalised inimesed eelistavad oma seisukohtade väljaütlemise asemel vaikida -
oma meelsuse väljendamine on seotud riskiga saada sildistatud ja lahterdatud
mõnda nn ebasoovitavasse ja parketikõlbmatusse gruppi, mis võib tuua kaasa
pahandusi näiteks töökohal.
Hando
Runnel on tõdenud: „Me ei tohi rääkida. Me peame austama kõiki teisi, aga
iseennast ei tohi austada – me oleme juba jõudnud sellesse faasi! Me oleme nii
hirmul, et me ei julge rääkida oma olemise õigusest, riigi suveräänsusest,
rahva suveräänsusest! Ei, me peame kõiki teisi austama, neile vastu tulema,
sallima. Aga kui me endast natukesegi räägime: me vajaksime seda või seda –
siis öeldakse, et see on rahvuslus. Rahvusluse teine nimi on natsionalism.
Natsionalismi lõpp on fašism, aga fašism on ajalooline paha asi, mis tuleb maha
lüüa. Mõni poisikene või naisukene tuleb sulle tänaval vastu ja võib sulle
öelda, et sa oled fašist. Sinule võidakse öelda seda!“ Meile
aga lajatatakse vihakõne eest.
Eesti põhiseadus garanteerib igale inimesele nii südametunnistuse-
ja mõtte- kui sõnavabaduse, mida vihakõne kriminaliseerimine rikuks.
Karistamine põhiseaduslike õiguste kasutamise eest piiravad sõna- ja tegutsemisvabadust,
toovad kaasa diktatuuri ja repressiivse ühiskonna. Ükskõik keda võib hakata
mitte-millegi eest karistama. Kord juba oleme me sellises olukorras olnud, kus
üks partei omas tõe monopoli ja vaba voli karistada kõiki teisitimõtlejaid,
ütlejatest rääkimata. Vaevalt ükski normaalne inimene neid aegu tagasi tahab.
Avaldatud ajalehes Konservtiivide Vaba Sõna 3(6)/2017
0 kommentaari