Karmid päevad 70 aastat tagasi
esmaspäev, september 29, 2014
Tänavu möödus 70 aastat sellest, kui vene
okupatsiooniarmee vallutas Eesti ja algas meie rahvale suurimaid kannatusi
toonud kommunismiike. Kuna kaitselahingud toimusid ka Saue linna ümbruses, siis on meil
põhjust neid meelde tuletada. Kumna ja Keila lahingutest on meedias rohkem
räägitud, seetõttu puudutan peaasjalikult Pärnu maanteel toimunud sündmusi.
20.09.1944 kuuluti välja Otto Tiefi
valitsus. Reaalset kontrolli Eesti territooriumi üle paraku ei saavutatud, kuid
Eesti kuulutati sõjas neutraalseks ja nõuti kõigi võõrvägede viivitamatut
lahkumist; admiral Pitka alustas Eesti Vabariigi väeosade organiseerimist, et
osutada vastupanu Punaarmeele ja Pika Hermanni torni heisati Eesti lipp.
Kuid juba 22. septembril vallutasid vene
üksused Tallinna. Sini-must-valge lipp Toompeal lasti kuulipildujavalanguga
puruks ja kisti maha. Punase laskurkorpuse leitnant Lumiste, kes olevat hiljem
oma meeste poolt maha lastud, heiskas Pika Hermanni tippu kommunistide punalipu.
Tänaseni korrutatav Vene propaganda
põhitees, mille järgi Tallinn olevat vabastatud Saksa fašistide küüsist on
puhas vale. Tallinn „vabastati“ Eesti Vabariigi seaduslikust riigivõimust, Saksa
väed olid linnast juba lahkunud. Siin olid ainult vähesed Eesti üksused, keda
üleüldises segaduses ei olnud veel ühise juhtimise alla jõutud organiseerida.
Viimase kaitselahingu Tallinna eest pidas
grupp soome- ja pitkapoisse koos Eesti Diviisi meestega, kokku umbes 20
võitlejat, maha Pääskülas, tänase raudteedepoo kohal. Seal rünnati linna poolt
tulevat tankikolonni, mille igal masinal istus hulk punaarmeelasi. Kogupauguga
pühiti esimeste tankide pealne puhtaks. Laskemoona ja meeste vähesuse tõttu
oldi sunnitud siiski õige pea üle raudteetammi Vanamõisa poole taanduma. Hävitati
mitukümmend punaarmeelast. Kaitsjatest langes kaks, neil olevat venelased hiljem
vihaga pead maha raiunud. Toimunut jäi Vabaduse puiesteele meenutama tankirusikaga
hävitatud Punaarmee soomusmasin. Lahing, kuigi lühike, peatas vaenlase edasiliikumise
tükiks ajaks. Üks Pääsküla lahingus osalejatest oli tänase Saue linnapea isa,
Gunnar Põlluaas.
Järgmine kaitsepositsioon asus Tõdva jõe
ääres. Kaitsjad üritanud silda õhku lasta, kuid see ei õnnestunud. Kella
kümne paiku õhtul ilmusid Pääsküla poolt vene tankid, mille pihta avati tuli.
Üks tank olevat tankirusikast põlema lastud, teised tõmbusid tagasi. Paari
tunni pärast algas aga juba tõsisem rünnak, mis sundis kaitsjaid taanduma.
Kilomeeter-poolteist Pärnu poole, Sauel, Kanama teeristis ootas Punaarmee tankikolonni umbes 60 mehest koosnenud vastupanugrupp, kes olid valmiskaevatud pesades positsioonil maantee sauepoolsel küljel. Üks Eesti Diviisi mees peitis ennast tankirusikaga tee kõrvale rõuguredelite virna taha. Hommikul saabus esimene soomusauto luurele. Ta tulistas liikumise pealt vana kõrtsi, selle kõrvalhooneid ja tee ümbrust. Peatus, laskis mõned lasud ja liikus jälle edasi. Kostis tankirusika lasu susin, soomusmasina kohal lõid sädemed laiali, masin kaotas juhitavuse ja kaldus külili kraavi. Sinna ta jäigi, keegi välja ei tulnud. Tankikolonn peatus, edasi tulla ei julgetud, sest tankirusikas oli relv, mis tekitas venelastes aukartust. See-eest avati soomuskolonnist kaitsjate pihta kahurituli ja kuulipildujatule toetusel ründas neid ahelikus vaenlase jalavägi. Lahing kestis tükk aega, kuulipilduja hävitati ja ahelik suruti maha, kuid kuna tankide vastu pelgalt käsirelvadega ei saa, siis anti meestele taganemiskäsk. Hävitatud soomusmasin seisis kraavis veel kaua.
Järgmine pea 300 mehest koosnenud üksus
ootas ründajaid Haruteel. Grupil oli ka tankitõrjekahur ning miinipilduja,
laskemoona aga nappis. Lahing puhkes samal õhtupoolikul, mil Haruteele
jõudsid tankid korraga kahest suunast, Tallinna poolt ja Keilast. Nende
tegevust suunati arvatavasti Harutee kohal tiirelnud lennukilt. Kaitsjad olid
sunnitud peatselt taanduma.
Sarnaseid kaitselahinguid toimus kõikjal, Riisiperes,
Ristil jne, kuni terve Eesti vallutamiseni. Pea kõikjal astusid arvulises ja
tehnilises ülekaalus olevale Punaarmeele vastu indu täis, kuid kohati vähese
lahingukogemusega noored eesti mehed. Kuna saksa väed olid taandunud, siis ei
suutnud raskerelvastuse ja õhutoeta jäetud eestlased ülekaalukat vastast tagasi
tõrjuda. Relvastatud vastupanu takistas aga Punaarmee edasiliikumise kiirust
märkimisväärselt, andes nõnda kümnetele tuhandetele inimestele võimaluse Läände
pagemisega pääseda järgnenud repressioonidest ja alandustest. Kindlasti säästis
see tuhandete inimeste elud.
Ka peaminister presidendi ülesannetes Jüri
Uluots ja mõned valitsuse liikmed pääsesid tänu sellele Rootsi ning jätkasid
eksiilis Eesti riigivõimu järjepidevuse edasikandmist ning tegutsemist. Peaminister
Tief ning ülejäänud ministrid jäid aga neile Puise randa järgi saadetud
kiirkaatri hilinemise tõttu Eestisse ja arreteeriti. Kaitseminister Maide lasti
maha, teised saadeti sunnitöölaagritesse, kus enamik neist hukkus ebainimlikes tingimustes. Süüks pandi neile „rahva tahte
vastased“ üleskutsed „vabastavale“ Punaarmeele vastupanu osutada ja „kodumaa
reetmine”.
Päeval, mil langes Tallinn, uputasid vene
lennukid, rikkudes jõhkralt kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid, Eestist
Saksamaale evakueeruva laatsaretlaeva Moero, mille pardal oli ligi 3000
kaitsetut haavatut ja tsiviilpõgenikku, naised ja lapsed. Ründajad ei hoolinud,
et laeva külgedele oli maalitud suured punased ristid. Päästa suudeti ainult
600 inimest, 2400 hukkus. Neist 1500 olid eestlased. Moero ei olnud ainus
venelaste poolt Läänemerel põhja lastud laatsaretlaev.
Täna on see kõik minevik, me leiname
hukkunuid ning oleme sügavalt tänulikud neile, kes olid valmis andma ja andsid
oma elu Eesti vabaduse eest. Kuid ka täna ohustab meid sama vaenlane. Putin
ähvardas Vilniuse, Riia, Tallinna, Varssavi või Bukaresti kahe päevaga ära
vallutada, kuid see ei õnnestu neil enam. Täna on Venemaa üksi. Meie aga ei
ole. Me ei alistu Kremli ähvardustele ja meil on liitlased, kelle sõjaline
võimekus on kümneid kordi suurem kui Venemaal. Nagu ütles üks NATO kindral -
las üritavad, sellest saab neile üheotsa pilet.
Avaldatud ajalehes Saue Sõna 26.09.2014
0 kommentaari