Mäletatavasti tegime Ühinenud Üksikkandidaatidega hiljuti avalduse, et riigikogulaste palka tuleks poole võrra vähendada. Riigikogulaste pärmina kerkiva palga teemat, nagu paljut muudki, olen ülesse tõstnud aga ka varem. Panengi siia meeldetuletuseks veel ühe oma mõne aasta taguse artikli. Olgu see omamoodi vastuseks ühe raadiotegelase küsimusele - "kus te mehed varem olite?".

Palgatõus saab toimuda vaid käsikäes heade tulemuste ja eduka tööga, mis tagavad kasumlikkuse, ettevõtte arengu ja positsioonide kindlustamise nii sise- kui välisturgudel. Laias laastus samadele kriteeriumitele peaks tuginema ka riigiametnike ja rahva poolt valitud riigiesindajate tasustamine.

Kuivõrd „edukas ja tulemusrikas” on olnud Riigikogu ja valitsuse töö, ei vaja eraldi väljatoomist. President Ilves kulutas majanduskriisi kirjeldamisele terve Eesti Vabariigi aastapäevakõne. Samas püütakse meile päevast-päeva sisendada, et mitte keegi ei olevatki toimuvas süüdi. Eriti erakonnad ja poliitikud, kes riigi oma tegemiste ja tegematajätmisega tänasesse olukorda tüürinud on. Ometi on kriis tabanud riike erinevalt, sõltumata sellest, kas nad kuuluvad eurotsooni või mitte. Küsimus on varem tehtud majanduslikes ja poliitilistes otsustes ja need ei ole sündinud iseenesest.

Ilmselt on meie võimulolijate töö olnud majanduslangusele vaatamata „edukas”, sest vaid päev peale Ilvese solidaarsusele kutsuvat kõnet kuulsime, kuidas riigikogulaste palk tõuseb 49 080 kroonilt 52 468 kroonini.

Riigikogu liikme staatuse seaduse järgi lähtutakse palkade arvestamisel eelmise aasta neljanda kvartali Eesti keskmise palga suurusest. Selle alusel arvutatakse riigikogu liikme palk käesoleva aasta 1. märtsist järgnevaks 12 kuuks. Riigikogu lihtliikme palk on neljakordne Eesti keskmine palk. Komisjonide ja fraktsioonide aseesimeeste palk on 4,5 korda suurem keskmisest palgast, esimeeste palk 5 korda, riigikogu aseesimeeste palk 5,5 ning riigikogu esimehe palk 6 korda suurem.

Statistikaameti andmetel oli Eesti keskmine brutokuupalk 2008. aasta neljandas kvartalis 13 117 krooni. Tegemist on aritmeetilise keskmisega, millel ei ole tegelikkusega mitte midagi ühist. Aritmeetlise keskmise palga eksituslikkust illustreerib näide, kui keegi riigikogulastest koliks elama ühte Eesti külla. Külas elab koos temaga 20 inimest, kellest 5 saavad palka 3000 krooni, 3 saavad 4000 ja üks, kes käib tööl linnas saab 10 000 krooni. 10 inimest on hoopistükis töötud. Rahvaesindaja saab 52 000 krooni. Külaelanikud kurdavad, et raha ei ole ja nälg on majas. Valitsus aga vastab, et mis te kurdate, teie keskmine palk on ju 7900.- krooni! (Statistikaamet arvutab keskmist töötasu vaid reaalselt töötavate, mitte kõigi inimeste pealt.)

Tegelikult on keskmise palga arvestamiseks olemas märksa õigem statistiline keskmine: nn. mediaanpalk, mis tähistab summat, millest väiksemaid ja suuremaid väljamakseid on tehtud samal määral. See on töötasu, millest täpselt pooled inimesed saavad rohkem ja pooled vähem. Eestis on palju madalalt makstud inimesi ja väike hulk kõrgelt makstud inimesi ning keskmine palk on viimasel ajal tõusnud eeskätt just kõrgelt tasustatute arvelt.

Mediaanpalk on üsna erinev meile esitatavast, olles umbes neljandiku võrra väiksem aritmeetilisest keskmisest. 2008 aasta neljandas kvartalis oli selle suuruseks ca. 10 000 krooni bruto. Aritmeetiliselt on keskmine palk 13,1 tuhat, aga paraku saab keskmine palgasaaja 10 000, ehk teisiti öeldes: pooled Eesti töötajad saavad palka vähem kui 10 000 krooni bruto. Arvestada tuleks aga ka kümnete tuhandete töötutega. Sellisel juhul langeks nii aritmeetiline- kui ka mediaanpalk veelgi.

Kommenteerides riigikogulaste palgaküsimust, on nii endine kui praegune õiguskantsler öelnud, et palk peab olema õiglane ja õigustatud. Riigikohtu poolt senise jätkuva palgatõusu kinnitamine seda nende väitel ei ole.

Kus on siis väljapääs? Ükski seadus ei nõua keskmise palga arvestamist aritmeetilise keskmise järgi. See ei ole samuti õiglane ega õigustatud. Tegemist on järjekordse patuga pooleks ja põhjendamatu JOKK-iga. Olukorras, kus riiki on tabanud sügav majanduslangus, tuleb riigikogulaste palgakorralduse senised alused ümber muuta. Nende tasu tuleb hakata arvestama neljanda kvartali keskmise mediaanbrutopalga järgi.

Riigikogu ei ole seda võimalust aga arutanudki? Miks? Praeguse korra kohaselt sõltub kõrge riigiametniku palk tema enda palgast ja pole reaalne, et neist keegi aritmeetilisest keskmisest loobuda tahab. Riigikogulaste palk alaneks täna ca. 40 000-le kroonile. Ainuüksi lihtliikmete pealt tuleks säästu 14,5 miljonit krooni aastas, lisaks komisjonide, fraktsioonide, spiikeri ja kõigi palkade arvelt, mis sõltuvad riigikogulaste sissetulekutest. Tuleks kaotada ka kuluhüvitised, mis teeb täiendavad 15 miljonit ning ega kümnetesse tuhandetesse kroonidesse ulatuvad eripensionidki püha lehm ole. Kõik see käib käsikäes Riigikogu vähenenud töökoormusega – tuleb ju täna 80% seadusandlusest Brüsselist, mitte Toompealt.

Oleks muutusi tehtud varem, ei oleks ažiotaaži antud teemal ega rahva pahameelt sündida saanudki. Küll oleks aga juba kokku hoitud sadu miljoneid kroone.
Seadus ei keela seda ning jääb ära ka vajadus muuta Põhiseadust. On vaja ainult head tahet võtta aluseks mediaanpalk. See oleks õiglane ja õigustatud ning räägiks võimulolijate soovist olla solidaarne oma rahvaga.

Avaldatud:
Delfi ja TMS 03.03.2009