SDE vastandub rahvusriiklusele ja põhiseaduslikule korrale
neljapäev, veebruar 21, 2019
Katkend minu raamatust "Sotsid, interrinde teine tulemine". Tln. 2109
Põhiseaduse preambul
sätestab, et Eesti riik on loodud eesti rahva kustumatu enesemääramise õigusel
ning tegemist on rahvusriigiga, mille eesmärk on eesti keele, rahvuse ja
kultuuri säilitamine läbi aegade. Just nimelt säilitamine, mitte muutmine ega
ümberkujundamine multikulturistlikuks ühiskonnaks. Nii on see olnud kõigis meie neljas põhiseaduses, sõnastatuna
peaaegu 100 aastat tagasi. See on Eesti riigi eksistentsi alus, põhjus
ja imperatiiv, mille järgimine on nii riigi, valitsuse, kui iga kodaniku ja erakonna
vältimatu kohus. Igasugused teistlaadi poliitilised pürgimused on käsitletavad
põhiseadusevastase tegevusena.
Sellele vaatamata kuulutas
SDE esimees Jevgeni Ossinovski oma 2016. aasta kõnes, et „etniline rahvusriik
on ohtlik ja ebainimlik düstoopia“ ning
rahvuslased ksenofoobne okse. Tegemist on viimaste aastate ühe räigeima
ja vaenulikuma rünnakuga nii eesti rahva kui Eesti põhiseadusliku korra vastu. „Etniline rahvusriik“ tähendab Eesti Vabariiki, mis
loodi meie esivanemate vere hinnaga. Ilma selleta eestlasi täna ei
eksisteeriks, me oleksime rahvusena nõukogude repressioonide ja
venestamispoliitika käigus juba ammu hävitatud, nagu on seda kümned väikerahvad
Venemaal. Ossinovski järgi on Eesti etnilise rahvusriigina ohtlik, ebainimlik,
ängistav, fiktiivne ja totalitaristlik ülla ja inimliku utoopia kuri vastand,
nagu seda kirjeldatakse George Orwelli romaanis „1984”, kus psühholoogilise ja
kujundliku veenvusega tuuakse esile düstoopilise maailma olemus. Sotsialistide arust tuleb rahvusriiklus ja
rahvused kui sellised likvideerida. Varem või hiljem tähendab see ka eestlaste
kui rahvuse likvideerimist.
Sotsid sammuvad täpselt Lenini jalajälgedes, kes vihkas rahvuslust kõigis
tema ilmingutes. Lenini sõnul seisab
„proletaarne enesemääramine“ kõrgemal „rahvuslikust enesemääramisest“. Sotsid
on lihtsalt „proletariaadi“ defineerinud ümber „vähemusteks“. Siinkohal
tasuks ehk meenutada ka seda, kuidas Marju Lauristin ütles
Rahvarinde ühe liidrina 1988. aasta sügisel, kui Lauluväljakul kutsuti üles
seadma eesmärgiks iseseisev Eesti riik, et ta tundis, kuidas Lauluväljakul
sündis fašism… Just sellise „fašismi“ vastu sotsiaaldemokraadid võitlevadki.
Et sotside seisukohad õigesse konteksti seada, tuletan meelde Eesti
taasiseseisvumisele teravalt vastu seisnud vene impeeriumimeelse Eesti NSV
Töötajate Internatsionalistliku Koordinatsiooninõukogu ehk Interrinde või
internatside, nagu neid kutsuti, avaldust 1988. aasta oktoobrist. Selles
süüdistati eestlasi natsionalismis ja enda rahvusliku eripära liialdamises,
nõuti venestamisprotsessi käigus sissetoodud muulastele parlamendis (toona
Ülemnõukogu) eestlastega võrdset esindatust ja vetoõigust, nõuti kodakondsuse
tingimusteta andmist kõigile sisserännanuile ja kakskeelsuse sisseseadmist.
Selge see, et sellistele nõudmistele alistudes ei oleks Eesti Vabariiki
taastatud ja oleks olnud vaid aja küsimus kui enesemääramisõiguseta eesti
rahvas oleks oma eksistentsi SRÜ „sõbralikus“ haardes lõpetanud. Täna näeme, et
sotside seisukohad on justkui üks–ühele internatside agendast üle võetud.
Mõiste internatsionalism, on asendatud vaid uue mõistega multikultuursus, SRÜ
Euroopa Föderatsiooniga jne. Eestimeelseid
inimesi ja patrioote kutsuvad nad aga ühtemoodi fašistideks, kelle vastu tuleb
kõik relvad revolutsioonilise otsustavusega käiku lasta.
Orientoloog Peeter Espak näeb samuti
selgeid paralleele sotside ja Interrinde tegevuses ning sihtides: „Meie
„vasakmõte“ ei tegele praegu mitte ülioluliste ja just vasakpoolsele mõttele
traditsiooniliste ühiskonna valupunktidega – vaesuse, tõeliselt eksisteeriva
diskrimineerimise või ka haridus- ning teadusprobleemide lahendamisega –, vaid
on loonud nähtuse nimega Interrinne 2.0. Propageeritakse hüpoteetilist
internatsionaalset kõiki endasse hõlmavat ja lõpuni tolereerivat „euroopalikku“
lobjakat, kus kõik moslemid, geid (tõsiusklik moslem peaks seksuaalselt
sättumuselt erineva surmama), venelased (kellele üldse ei meeldiks siia
vähemuste ritta kuulumine), naised, mustanahalised ja muud „vähemused“ ning
„allasurutud ja ahistatud“ täiuslikus harmoonias koos elavad. Kui analüüsida
„vasakmõtte“ peamisi sihte ja eneseväljendusi avalikus diskussioonis, tuleb
meelde ainult paar kitsast teemapüstitust: kooseluseadus ja pagulasteema eri
variatsioonides – alustades islamofoobiasüüdistustest, lõpetades vajadusega
tuua sisse võõrtööjõudu. Pagulasteemat serveeritakse nurga alt, nagu oleks kogu
Eesti täis metsikut raevu ja vihkamist ükskõik milliste teistsuguste inimeste
vastu. Meie tänavatel käivat teistsuguse nahavärviga isikute pidev mõnitamine
ning paiguti olevat nende elu lausa ohus. Pimedat raevu või ükskõik millist
foobiat vähemuste vastu meil aga päriselus peale paari väärastunud
mõttemaailmaga indiviidi ei eksisteeri. Ometi on „vasakmõte“ võtnud need kaks
ebaolulist teemat oma peamisteks sihtideks – vastanduse ja lõhe loomiseks, mida
enne ei olnud. Kuna samalt mõttevoolult tuleb pidevaid sõnumeid rahvusriigi
iganemisest ja „keskmise eesti maamehe“ alaväärseks (i.e. Foucault’d
mittelugenud) klassiks kuulutamisest, on saanud neist kahest teemast just
„riigi säilimise“ seisukohalt keskne probleem.
Vaadeldes tänast SDE interntsionalistlikku rahvusriikluse-vaenulikkust,
siis on paralleeli toomine Interrindega igati kohane – Sotsiaaldemokraatliku
Erakonna nimi võiks vabalt ollagi Interrinne vol. 2.0. Eriti kui meenutada, et kõik see, mille eest me omal ajal niivõrd meeleheitlikult
iseseisvuse taastamise ajal võitlesime – eesti rahva säilimine, eestlaste
peremehestaatuse ja rahvusriikluse taastamine oma kodumaal, eestlaste kustumatu
enesemääramisõiguse kehtestamine ja hoidmine, eesti keele, kultuuri ja
identiteedi prevaleeriva positsiooni kindlustamine Eestis ja selle säilitamine
jne - on sotside arust suletuse, ksenofoobia, rassismi ja natsismi
sünonüümideks kuulutatud. Kuid algne Interrinne ei oleks kindlasti
nõustunud sotside vikerkaarevärvilise homoagenda pealesurumise ega Euroopat
tabanud massiimmigratsiooni toetamisega, seega on sotside Interrinne 2.0 mitmes
mõttes oma vaimsest eelkäijast hullemgi veel.
Isegi multikultuursuse mõiste kui selline on
suudetud ära solkida. Oma algupärases tähendus peaks see ju tähendama, et on
palju erinevaid kultuure, religioone ja rahvaid ning me peaksime neid kõiki
hoidma ja austama. Seal hulgas enda oma. See annabki maailmale värvid ja igale
kontingendile oma näo. Euroopalik kultuur, kristlus ja eestlus on aga
kuulutatud ksenofoobseks igandiks ning määratud ühtesulamisele Aafrikast,
Lähis-Idast, Aasiast ja slaavi riikidest saabuvate kultuurtreegeritega. See on
täpselt samasugune moonutus, nagu nõukogude ajal, mil internatsionalism
tähendas „vabatahtlikku“ sulandumist suure vene rahvaga ja nõukogudeliku
„kultuura“ omaksvõttu. Vaid tagurlikud ja kodanlik-natsionalistlikud
rahvavaenlased ei mõistnud selle ideoloogia progressiivsust.
„Olukorda, kus kirume ise oma rahvust, häbeneme
eestlust ja peame eesti keeles laulmist natsionalismiks, oleme me jõudnud
vasakliberalistide sihikindla tegevuse tõttu. Eks nad ole nüüd saanud käia
Euroopas õpetust saama ja tulevad tugevamana sealt tagasi ja siin pole seni
sellist isamaalist jõudu vastukaaluks olnud. IRL-i selleks pidada ei saa, eriti
peale ResPublicaga liitumist ja muutumist poliittehnoloogide jõuguks. Kohe kui
tasakaal ühiskonnas paigast ära läheb, kasutab keegi seda ära ja hakkab avalikku
ruumi oma agendaga täitma“, märkis muusik ja pedagoog Jaan Sööt.
Suureks
võiduks enda jaoks peavad sotsid europarlamendis mitte millegagi silma paistnud
ja seal padupunasesse roheliste fraktsiooni kuuluva Indrek Tarandi
kandideerimist SDE nimekirjas 2019. aasta riigikogu valimistel. Aastaid ennast eksitavalt
ideoloogiavaba protestikandidaadina esitlenud Tarand on jõudnud läbi kunagise
Keskerakonna presidendikandidaadiks olemise sinna, kuhu ta on tegelikult
algusest peale kuulunud – endistest nomenklatuurikommunistidest kubisevasse
rahvusriiklusele kadu kuulutavasse neomarksistlikusse vasakparteisse. Olgu mainitud, et Tarandi
fraktsioonikaaslaseks europarlamendis on kurikuulus Läti Vene
Liidu esindaja Tatjana Ždanoka, kelle kremlimeelsed
seisukohad ja fanaatiline sõda Balti riikide vastu on üldtuntud.
Väidetavalt
olevat Jevgeni Ossinovski
teinud Indrek Tarandile
intellektuaalselt ahvatleva ettepaneku. Milles ahvatleva ettepaneku sisu seisneb, ei
täpsustanud kumbki, kuid Tarand sõnul seob teda sotsidega euroopameelsus ja ühine arusaam sellest, mis on Eestile
järgmistel valimistel kaalul. „Mis on minu jaoks aga eriti tähtis:
oleme täiesti ühel meelel selles, et Euroopa on meie kodu ning kõigile, kes
tahavad meie kodu kahjustada, tuleb julgelt vastu seista, “ teatas ta. Millisena ta seda kodu
näeb ja kes on need, kellele tuleb vastu seista, näeme allpool. Märgiline on
aga, et oma sotsikarjääri alustas Tarand valetamisega. Ta kinnitas nimelt
ajakirjandusele, et tema kaasamise vastu on riigikogu valimiste kontekstis
tundnud huvi kõik suuremad erakonnad. Vaid Iseseisvuspartei ei olevat temaga
ühendust võtnud. Tegelikult ei vasta see tõele. Tarand püüdis ennast ise innukalt
Riigikogus esindatud erakondadele maha müüa, kuid soovijaid nappis. Kuna tema
arusaamad ja seisukohad on täiesti vastuvõtmatud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna omadele, siis ei võtnud EKRE piltlikult
öeldes lihtsalt toru. Martin Helme avaldas ajakirjanduses veel imestustki, et
kas leidub tõesti mõni erakond, kes Tarandi vastu huvi tunneks, sest tema parim
enne on möödas. „Me ei ole Tarandist kopika eest huvitatud. Ta
on globalist ja skandalist, lisaks laisk ja viinalembene“, põhjendas ta. SDE oli ainus, kes temast peale Vabaerakonna veel hoolis. Terava ninaga
konjunkturistina valis Tarand SDE, kellel oli veidi rohkem lootust püsinma
jääda kui Vabaerakonnal.
Tarandi äärmuslikud ja bolševistlikud vaated pole
kellelegi saladuseks, seda enam, et ta on ähvardanud rahvuslasi avalikult nii
põlema panna kui kuklalaskudega maha tappa. Ühes 2016. aasta FB
postituses lubas ta korraldada massimõrva: „Kui vaid pyssi kätte saaks, laseks
kõikidele kodanlikele natsionalistidele
kuklasse augu“, lubas ta. On iseloomulik, et ei peavoolumeedia ega
kõiksugu sallivuslased ja õiguslased ei pööranud sellisele eriti jõhkrale ja
räigele avaldusele vähimatki tähelepanu. Eesti patrioote ehk rahvuslasi, keda
nad tituleerivad nii natsionalistideks kui natsideks, ongi vist nende meelest
õige kuklalaskudega vaigistada.
Juba ammu vasakideoloogiat kandnud Indrek Tarand on
liitunud Spinelli grupiga, vihaste euroglobalistidega, kelle eesmärk on kaotada
rahvusriigid ja luua rahvusriikideta Euroföderatsioon. Tema allkiri Spinelli
grupi Euroopa Manifesti all koos Merkeli, Junckeri, Verhofstadti ja paljude
teiste globalistiga, näitab hästi, mis ideoloogiat ta esindab ja millisena ta
Eesti tulevikku visandab. Tarandi poolt allkirjastatud manifest lõppeb
järgmiste sõnadega “Rahvuslikud lahendused on mineviku lahendused. Meie eesmärk
on föderaalne ja rahvuste järgne Euroopa…” Seega, valides Tarandi või ükstapuha
millise teise sotsi, saad neomarksistliku ja internatsionalistlikku
Euroföderatsiooni, mitte aga eestlaste rahvuslike huvide, meie identiteedi ja
suveräänsuse eest seisva Eesti või rahvusriikide Euroopa Liidu.
Spinelli
grupi algatajateks olid ALDE – Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühenduse
ning vasakpoolsete Roheliste ja Euroopa Vabaliidu poliitikud. ALDE-sse kuuluvad
aga Eestist nii Reformi- kui Keskerakond ning Rohelistesse Indrek Tarand. Peale
viimase ei ole Eesti saadikud teadaolevalt Manifesti allkirjastanud, kuid
toetuse puudumises sellele enamikku neist süüdistada ei saa. Spinelli grupi
eesmärk on kaotada rahvusriigid ja luua postrahvuslik Euroföderatsioon. Selleks
kasutatakse föderaalset Euroopat toetavate kodanike, mõttekodade, MTÜ-de,
akadeemikute, kirjanike ja poliitikute võrgustikku ning Euroopa Liidu ja
liikmesriikide raha, võimustruktuure ja jõudu.
Mida siis
kujutab endast sotsidele meelepärane rahvusriikide järgne Euroopa? Seda on
võimalik lugeda sellesama, koos Tarandiga, Spinelli grupi manifestile allkirja
andnud Guy Verhofstadti ja Daniel Cohn-Benditi kirjutatud
"Euroopa manifestist". Selle bolševistlikus stiilis revolutsioonilise
üleskutse tõlkis eesti keelde ja kirjastas Eesti Maailmavaate Sihtasutus.
Kõnealuse MTÜ lõid
Andres (SDE), Kaarel ja Indrek Tarand (SDE kandidaat) 2012. aastal. Indrek
Tarandi sõnul moodustasid nad sihtasutuse selleks, et ulatada abikäsi
kinnijooksnud mõttemootoriga riigikogu suurerakondadele. “Euroopa manifesti”
peetakse üheks Euroopa föderaliseerimise (rahvusriikluse hävitamise ja nende
suveräänsuse EL-i keskvõimu poolt ülevõtmise) projekti tüvitekstiks. Dokument
on mahukas, kuid vaatame lühidalt millist mõtte- ja tegevussuunda perekond
Tarandid riigikogu erakondadele soovitavad ja millist tulevikku nad Eesti
sarnastele rahvusriikidele ootavad.
Euroopa manifest, mis algab sõnadega, „Parim kaitse on rünnak!“, kuulutab: „Eales varem pole Euroopa projekt olnud
sellise surve all. Ealeski varem pole avalikult küsitud, kas Euroopa
integratsiooniga on üldse mõtet jätkata. Ealeski varem pole inimesed nii
massiliselt olnud Euroopa kontinendi ühendamise vastu. Ealeski varem pole olnud
nii vähe poliitilisi liidreid, kes täielikult toetaks Euroopa projekti, kel
oleks resoluutne Euroopa-visioon ja kes oleks kindlalt pühendunud oma riigi ning rahva tulevikule Euroopas. Nad on nurka
surutud eurokriisi ja Euroopa vanima vastase – rahvusriigi – poolt ja paremal
juhul kaitsevad üksnes status quo säilitamist…
Vaid
otserünnak võib meid nüüd päästa. Otserünnak rahvusriikide soovimatuse vastu
luua tõeliselt ühendatud ja föderaalne Euroopa. Ehk teisisõnu – rahvusriikide
soovimatuse vastu loovutada rohkem suveräänsust ja võimu ühendatud ning
föderaalsele Euroopale…
Me vajame
tõelist revolutsiooni. Tõelise Liidu rajamist, millel oleksid rahvusülesed
institutsioonid. Ühenduse asutused, millel on võimu määratleda majandus-,
eelarve-, ja maksupoliitika kogu eurotsooni jaoks. Asutusi, millel on
vahendeid, et tõepoolest sundida kõiki reegleid täitma. Ilma liikmesriikideta,
kes kaikaid kodarasse loobiksid. Konkreetsemalt öeldes peame muutma Euroopa
Komisjoni nii kiiresti kui võimalik Euroopa valitsuseks. Ministritega, keda me
täna nimetame volinikeks…
Pihustage
Euroopa-vastaste valelik retoorika! Eilsed vaenlased on vaenlased ka täna:
natsionalism (rahvuslus), konservatiivsus ja populism. Natsionalistid tahavad,
et iga rahvas elaks oma riigis. See oleks õudusunenägu…
0 kommentaari