Sotside triibuliste nimekirjade kava on ohtlik ja ebademokraatlik
kolmapäev, juuni 14, 2017
Kõne Riigikogus 13.06.2017
Naiste suurem osalus poliitikas on igati tervitatav, kuid sotside
triibuliste nimekirjade ehk sookvootide kehtestamine valimistel on äärmuslik ja
ebademokraatlik nõue, mis diskrimineerib mehi, rikub otseselt soolise
võrdõiguslikkuse printsiipi ja Eestis kehtivat seadusandlust. Seadus sätestab
üheselt, et mitte kedagi ei tohi tema soo tõttu eelistada.
Mikko öeldu, et igal juhul tuleb eelistada naiskandidaate näitab,
et sotside eesmärk ei ole sooline võrdõiguslikkus, vaid tegelikult üritatakse kehtestada
keeldude-käskude ühiskonda ja vildakat soolist kvoodidiktatuuri enda
vasakliberaalsete ja äärmusfeministlike eesmärkide elluviimiseks.
Mina ei
ole Eestis täheldanud mitte ühtegi naisterahvast, kes on intelligentne ja pädev,
sooviks osaleda ühiskonnaelu edendamisel, kuid oleks lükatud tagasi sest ta on
naine. Vastupidi, naiskandidaate võetakse ükskõik millisesse nimekirja hea
meelega, kuid naiste kaasamine on nende väiksema poliitikahuvi tõttu oluliselt
raskem kui meeste. Lõpptulemusel valivad inimesed ikka neid, kes neile
poliitikutena sümpatiseerivad ja keda nad usaldavad, mitte mehi või naisi.
Eesti
poliitikas on olnud, on täna ja on ka tulevikus väga tublisid ja kompetentseid naispoliitikuid.
Isegi Eesti president on naine ja vaieldamatu fakt on, et ta valiti
ülekaalukalt „kitsarinnaliste keskealiste heteromeeste“ häältega. See, miks
naisi poliitikas rohkem ei ole, on muus kinni, mitte selles, et mehed ei luba
ja et naisi diskrimineeritaks. Statistika ja
senised, nii riigikogu kui KOV valimistulemused (ka sotside seas) näitavad, et
olukorras, kus meil on naisvalijaid rohkem kui mehi, on ka naissoost valijad
eelistanud meeskandidaate enam kui naiskandidaate.
Samuti
ei ole mingit alust väita, et naised teeksid võimul olles oluliselt teistsugust
poliitikat vaid selle pärast, et nad on naised. Sotside ettepanek tähendab sisuliselt
valijate ehk rahva otsuse, otsustusvõime ja otsustusõiguse kahtluse alla
seadmist. Põhiseaduse järgi on rahvas kõrgeim riigivõimu kandja, kelle otsuste
pädevuse vasakliberaalid kahtluse alla püüavad seada.
Kui
nõustume sellega, et pole vahet, mis soost isik mõnda tööd teeb (peaasi, et ta
teeb seda hästi ning riigikogu puhul rahva mandaadiga), siis kuidas saab nõuda,
et hakkame soo põhjal riigikogu liikmetel vahet tegema? Palju paremini mõjub see, kui me
inimesi positiivselt motiveerime ja julgustame. Aga kui naised ikkagi ei taha
poliitikat teha, mis me siis teeme? Kas hakkame neid vägisi sundima, et sotside
„triibulisi“ ettekirjutusi täita?
Sundkvoodid tekitaksid olukorra, kus
inimeste valik, mida ülekanduvad hääled niigi moonutavad, vastaks veelgi vähem
valijate eelistustele ja ootustele. Sotside ja kellegi
isiklike ambitsioonide täitmise nimel on äärmiselt lühinägelik panna võimu
teostama isikud, kes seda ei pruugi tahta, kes selleks pädevad ei pruugi olla
ja kelle ainus õigustus võimul olla on mingi sotside tahtel kehtestatud norm.
Kui
seadusandlikul tasandil hakatakse ellu viima sotside kvoodipoliitikat, siis
tähendab see selget taganemist demokraatlikest printsiipidest. Tundes vasakliberaalide taktikat ja
strateegilist käitumist, võime olla kindlad, et kvootide küsimus ei piirdu
ainult sellega. See on alles algus. Järgmiseks näeme ilmselt homo-, migrandi-
ja kes teab mis kvootide pealesurumist. Triibuline võib muutuda lausa
vikerkaarevärviliseks.
Sealt
edasi oleks vaid väike samm hakata määrama, kes ja millised poliitilised jõud
üldse parlamendis võivad esindatud olla. Selliseid vihjeid on juba praegugi sotside
suust kuulda olnud.
Naiste osakaalu kunstlik suurendamine võib
põhjustada olukorra, kus naiste sisuline osalus jääb teisejärguliseks, sest
valiku tegemise aluseks ei pruugi olla kompetents ja reaalne naiste kaasamise
vajadus vaid formaalse kvoodinõude täitmine. Eesti avalikkus kohustuslike sookvootide sisseseadmist ei
toeta. Turuuringute poolt 2017. aasta alguses
läbiviidud küsitluse põhjal ei
poolda kvootide kehtestamist tervelt
76 protsenti Eesti kodanikest.
Enamik
inimestest, nii naised kui mehed, kogevad sotside kohustuslike sookvootide
sisseseadmist alandavana. Sookvoodid
oleksid lausa riiklik tõdemus, et naised pole võrdsed meestega - saamaks
juhtivatele kohtadele vajavad nad otseselt seaduste tuge ja eeliseid. Ilmselt
sotsid ongi sellisel seisukohal. Inimeste
valikul peab olema argument tema kompetentsus ja kogemus, mitte sugu, nahavärv
või rahvus. Sotsid eiravad meie seadustes
sätestatut, et võrdõiguslikkus tähendab seda, et me ei eelista kunagi ühtki inimest üksnes tema
soo pärast. Sotside
sookvoodid ja triibulised nimekirjad on selle põhimõttega rängalt vastuolus.
Ebavõrdsuse
likvideerimiseks, naiste väärtustamiseks ja neile ühiskonnaelu korraldamisel
suurema kaalu andmiseks on olemas palju muid võimalusi kui sundkvootide
kehtestamine. Paraku on sotside silmis tõhusad vaid vulgaarsed ja repressiivsed
meetodid, mis tekitavad vastuseisu suuremale osale ühiskonnast. Vägisi tundub, et sotside ja
radikaalfeministide eesmärk on enda väärastunud vasakliberaalse agenda elluviimise
nimel ajada mehed ja naised omavahel tülli.
Kõigele
lisaks on naistes ka naiste ja emade nägemine sotside arust seksistlik, ahistav
ja diskrimineeriv, seda enam, et sugu olevat vaid „sotsiaalne konstruktsioon“. Huvitav, kas
sotside poolt toetatav võimalus iga poole aasta tagant sugu muuta ei tõmba
sookvoodi küsimusele kriipsu peale?
Kohustuslike
sookvootide sisseseadmine valimisnimekirjade koostamisel on olnud üheks sotside
korduvaks teemaks. Soov, et riik kirjutaks ette, kuidas erakonnad oma siseasju
ajavad, on põhiseadusevastane, ohtlik ja ebademokraatlik. Sellised sõna otseses mõttes hullud,
diskrimineerivad ja äärmuslikud ideed tuleb juba eos tagasi lükata.
(Sotside eelnõu lükatigi Riigikogus tagasi. Terve mõistus võitis.)
0 kommentaari