Heitsin pilgu Suur-Britannias valimised võitnud Konservatiivide ja Liberaaldemokraatide koalitsioonilepingule. Nagu Sisekaitseakadeemia õppejõud Liivik oma blogis tõdeb, sisaldab leping palju väga huvitavat - tegemist on ju erinevate jõududega, kes ka valimistel lubasid seista erinevate aadete ja printsiipide eest. On suur kunst see kõik kokku sobitada, seda enam, et Inglismaa jaoks on koalitsioonid üldse ebatraditsioonilised.

Oodatult on koalitsioonileppes juttu rahandus- ja majandusküsimustest, kodnikevabaduste taastamisest ja proportsionaalsusest, võrdväärsuse printsiibist suhetes Euroopa Liiduga, eurole ülemineku välistamisest jne. Tugevalt rõhutatud on nõue oma rahvuslikke huve ja eeskätt suveräänsust kaitsta - selle edasine loovutamine EL-le ei tule kõne allagi.

Suveräänsuse kaitsmine, nagu palju muudki, on asi, millest Eestilgi tuleks inglise konservatiividelt tõsiselt eeskuju võtta. Meilgi tuleks rõhutada rahvuslike huvide, suveräänsuse ja Põhiseaduse ülimuslikkust.
See on nüüdki sätestatud, kuid antud printsiipi tõlgendatakse kallutatult. Nimelt kinnitab PS § 123, et „Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid“.

Siit järeldatakse võimulolijate poolt, et kui mõni välislepe on vastuolus põhiseadusega, siis tuleb lepet pidada esmaseks. Tegelikult käib jutt alama astme aktidest ja seadustest, mille ees välislepingud on primaarsed. Ükskõik millise välislepingu vastuolu puhul põhiseadusega tuleb alati kohaldada põhiseadust, sest ükski leping, rahvusvaheline või mitte, ei saa sellest üle olla. Selliseid lepinguid lihtsalt ei sõlmita või siis rakendatakse neid määral, kus nad ei ole PS-ga vastuolus. Seega, Lissaboni leping, millega loovutati enamikes riiklikes valdkondades otustusõigus Brüsselile, on rakendatav kuni ta ei lähe vastuollu põhiseadusega. See on muidugi väga keeruline.

Toompeal ei ole ühtegi poliitilist jõudu, kes tahaks või julgeks neid printsiipe järgida. Selmet hinnata lepinguid ja samme vastavalt põhiseadusele, püütakse jokkskeemide abil väänata ja moonutada põhiseaduse mõtet. Lissaboni lepet ma juba mainisin, kuid siia ritta mahub ka piirileping (PS deklareerib, et Eesti-Vene piir on määratud Tartu Rahuga), eurole üleminek (PS määrab, et Eesti raha emiteerib Eesti Pank) jne.

Et vääriti mõistmist vältida tuleks deklareerida Eesti suveräänsuse kustumatust. Kuulutada kõvahäälselt ja pidulikult välja uus Suveräänsusdeklaratsioon. PS § 1 ütleb ju: „Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu.“ Seda ei saa üle anda ega delegeerida.

Hetkel on minu silmis Eesti poliitmaastikul vaid kaks väärikat tegijat - Eesti Kristlikud Demokraadid ja Eesti Rahvuslik Liikumine/ Eesti Rahvuslik Konservatiivne Liit, kes on selleks võimelised. Üheltpoolt on tegemist erakonnaga, kes Riigikogu valimistel jäi napilt künnisest allapoole, kuid kellel on kindel valijaskond ja rikkumata renomee. Teiselt poolt kodanikuorganisatsiooniga, kelle kandidaat Martin Helme sai europarlamendi valimistel sama palju hääli kui Rahvaliit ja Rohelised. Nende koostöös tekiks sünergia, arvestatav, korrumpeerumatu, puhas ja aus konservatiivne jõud, millega ühineksid paljud väärtusi hindavad inimesed. Uus konservatiivne liit suudaks edukalt täita tühiku vasakpoolsete ja liberaalsete klikiparteide vahel.

Muid jõude meie poliitskaalal ei eksisteerigi. Venemeelne Keskerakond, Sotsid ja kadunuke Rahvaliit platseeruvad vasakul, Reform ja IRL on paremliberaalsed elitaarsed parteid. Tsentrum ja konservatiivide sektor on tühi, seal uitab vaid tuul - respublikaanide ruulitav IRL ei kuulu sinna enam ammu. Ta ei ole ka ammu enam ei kristlik ega rahvuslik erakond, nagu Isamaa end kunagi määratles. Rohelistel polegi ideoloogiat, traditsiooniliselt on nemadki vasakul. Ühelgi neist ei ole aateid, ükski ei ole korruptsiooni- või muudest skandaalidest ja süüdistustest puutumata.

Eesti on Toompea erakondade poolt lastud vastutustundetult kreeni, tööpuudus, vaesus ja hoolimatus on võtnud mõõdu, kus euroopa raportööridki juba sekkuvad. Vanad poliitilised jõud, kes vaheldumisi võimul olles on sellel juhtuda lasknud, ei ole vaatamata lubadustele ja eduretoorikale suutelised meid kriisist välja tooma. Imerohul eurolgi ei pruugi olla mingit positiivset toimet, kroon on niigi euroga seotud ja euro ise vaagub hinge.

On selge, et vanamoodi edasi ei saa. Elitaarsed klikihuvid tuleb asendada väärtuste ning riigi ja rahva huvide teenimisega, demokraatiale tuleb anda reaalne sisu. Seega oleks uuel erakonnal suurepärased eeldused täita olemasolev tühemik. Aeg uue jõu esiletulekuks ja muutusteks on käes. See olekski lootus, mida Ühtne Eesti kuulutas, uus erakond, mida rahva poolt pikisilmi oodatakse ja võimulolijate poolt paaniliselt kardetakse. Kõik märgid näitavad, et nii võib see minnagi. Briti konservatiivsus on heas mõttes nakkav.


Avaldatud Delfis 17.05.2010
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=31074197