Ansip jätab Eestile vaid tühjad pihud

Pühapäev, juuli 03, 2011

Reitinguagentuur Standard & Poor’s langetas Kreeka reitingu tasemele CCC, mis on madalaim kogu maailmas. Kreeka majandus on jõudnud staadiumisse, kus maksejõuetuks muutumine ja pankrott on vaid aja küsimus. Tõenäoliselt juhtub see järgneva 12 kuu jooksul, kuid mitte enne kui Saksamaa ja Prantsusmaa pankade raha on sealt päästetud. Sellega seoses kerkib üha teravamalt esile küsimus - kes maksab arved?

Euroopa Liit teatas, et Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Euroopa Komisjon ja Kreeka jõudsid kokkuleppele 28 miljardi euro suuruse kärpekava üksikasjades, mida Ateena peab järgima viie aasta jooksul. Kena küll, kuid see on vaid täpe tegelikust vajadusest ning miski ei garanteeri kärbete tegelikku elluviimist. Riigi võlg on paisunud 150 protsendini sisemajanduse kogutoodangust, umbes 340 miljardi euroni. Uute laenudega kaetakse vanasid. Eelarve puudujääk on 10 protsenti, pool sellest kulub laenuintresside tasumiseks peamiselt Saksamaa ja Prantsusmaa pankadele ning Euroopa Keskpangale. Kreeka krediidirisk on võrreldav Valgevene omaga ja riigi pikaajaliste võlakirjade hind on turul poole võrra langenud. Riik on otsustanud müüa kümnete miljardite eurode eest vara, kuid sellestki jääb laenude teenindamiseks väheseks.

Kuigi Ansip raiub, et Eesti pole Kreekat abistanud, on Eesti ostnud Kreekalt (rämps)võlakirju ja juba ka kaotust kandnud, sest neid ei ostetud odava hinnaga järelturult, kus nende hind üha langeb. Indrek Neiveldi hinnangul tuleb vähemalt pool võlakirjade väärtusest kohe korstnasse kanda, maailma suurima võlakirjafondi PIMCO juht El-Erian ennustab aga veelgi suuremat kaotust. Sama kahtlane kaup on ka Portugali võlakirjad. Ansipi ja Ligi sõnul on võlakirjade ost aga hoopis kasulik investeering. “See pole mingi tagastamatu abi, sellelt makstakse korralikku intressi!” hämab reformistide duo üldsusele juba mõnda aega.

Lisaks kiitis valitsus heaks ka Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) asutamislepingu eelnõu, mille kohaselt maksab Eesti viie aasta jooksul ESMi osalusena kokku 148,8 miljonit eurot. Eesti osaleb rahastamise garanteerimisel 2012-2013, mil EFSF plaanib laenata ca 20 miljardit eurot, mille mõju meile on garantiina 120 miljonit eurot ja võlakoormusele kuni laenude tagasilaekumiseni 75 miljonit eurot. Fondiga liitudes teeb Eesti 48 000 euro suuruse sissemakse aktsiakapitali ning võtab endale kohustuse garanteerida EFSFi võlakohustuste põhisummat 1,995 miljardi euro ulatuses. Tõenäoliselt tuleb tulevikus veelgi suuremaid summasid garanteerida ja ka maksma hakata. Valitsus väidab, et seda ei juhtu, aga kui juhtub? Pidi ju euroga liitumine meile rikkuse ja majandusliku õitsengu tooma, maksumeheks hakkamisest ei rääkinud keegi.

Need on summad, mille suurust on tavainimesel raske tajudagi. Kogu see raha tuleb kas riigieelarvest, reservist või võetakse laenuna, mille pealt tuleb lisaks kümneid miljoneid eurosid intresse maksta eesti maksumaksjal. Läheb aga kõik mitte kriisis olevate riikide turgutamiseks, vaid läbi nende saksa ja prantsuse pankadele. Kõik see on vajalik, kinnitavad peaminister Andrus Ansip ja rahandusminister Jürgen Ligi juba mitu kuud kui ühest suust.

Lisaks Kreekale, Iirimaale, Portugalile, Hispaaniale on vankumas ka Belgia ja Itaalia, kelle olukord on äärmiselt tõsine. Ja see ei ole veel kõik. Seega tekib olukord, kus valitsuse antud garantiid (1,995 miljardit eurot) lähevad käiku ja sellestki rahast jääb väheks. Tõenäoliselt nõutakse meilt lisa, millega Ansip-Ligi oma solidaarsuskinnitustega kindlasti ka lepivad. Uute riikide langemisest kriisi ajal, mil selgub lõplikult Kreeka võimetus maksta tagasi saadud abirahad, algab tõenäoliselt ka eurotsooni lagunemine. Meile tähendab see kõigepealt Kreeka võlakirjade ja abistamisfondi kaudu makstud summade kaotust. Pea sama tulemus oleks ka võlgade struktureerimisel. Selleks ajaks on suurpangad oma osa kätte saanud, kuid meile jäävad tühjad pihud ja aastakümneid kestev abipakettide tarvis võetud laenude tagasimaksmine. Ilmselt neile samadele saksa ja prantsuse pankadele.

Muuseas, finantsturul on eurotsooni lagunemise stsenaariumiga juba arvestanud ning soovitatakse osta just Saksa võlakirju. Ennustatakse, et uus Saksa mark, mis kerkib euro rusudest, kujuneb arvatavasti kõige tugevamaks valuutaks maailmas.

„Keegi seda kõva häälega veel välja ei ütle, aga me kõik tajume: Euroopa Liidu tulevik on küsimärgi all,“ ütles Poola peaminister Donald Tusk. Ühel hetkel on kasu rahaliidus olemisest juba väiksem kui kahju sellest lahkumisest, ükskõik kui kole see lahkumine olema saab, kinnitas New Yorgi ülikooli professor Nouriel Roubini ajalehes Financial Times. Ega asjata ei ole Kesk- ja Ida-Euroopa maad asunud oma euroga liitumistähtpäevi edasi lükkama. Eelmiste Riigikogu valimiste aegu kuulutas Ansip, et kui ta saab valida kiire majanduskasvu või euro vahel, siis valib ta kiire majanduskasvu. Ometi valis ta euro. Valitsus, Eesti Pank ega rahandusministeerium ei esitanud avalikkusele ühtegi analüüsi, millised on euro tugevuste ja plusside kõrval tema nõrgad küljed. Neid ei pidanud olemagi. Eesti oli viimane, kes hüppas uppuvale laevale, kaaluda tuleks, kas ei peaks me olema esimesed, kes sellelt lahkuvad.

Eesti peaks eeskuju võtma Inglismaast, kes ei soovi ESM-s osaleda või Soomest, kes on keeldunud toetusfondi sissemakseid tegemast enne, kui talle antakse garantii rahade tagasisaamise kohta. Eesti valitsus pole mingeid garante nõudnud. Valitsuse pressikonverentsidel räägitakse vaid mingitest udustest lubadustest. Teades Kreekas valitsevat olukorda, nende statistikavalesid, läbi pettuse eurotsooni saamist, rahva märatsemisteni tõusnud vastuseisu kärbetele ja valitsevat mentaliteeti, on see uskumatu. Kas Ansip või Ligi saaksid pangalaenu ilma tagatisteta ja vaid suusõnalise lubaduse peale maksta kellelegi kunagi midagi tagasi?

Meie riigijuhtide muretus ja hoolimatus on hämmastav. Mingil määral võiks säärast altruismi mõista, kui oleksime heal järjel olev ja majanduslikult õitsev riik. Tegelikkus on aga hoopis vastupidine. Eesti ostujõud on Euroopa Liidu 27 riigi võrdluses alles 21 kohal ehk vaid 65 protsenti (EL) keskmisest, kuid hinnatõusult, mis on langetanud reaalpalka juba 10 kvartalit järjest, oleme Euroopas esimesel-teisel kohal. Toiduained on aastaga kallinenud enam kui 12 protsenti ja elektrile ennustatakse EL direktiivide täitmisest johtuvalt 40-60 protsendilist tõusu. Analüütikute sõnul pole galopeerivale hinnatõusule, mille üheks vedajaks on valitsuse käibemaksu- ja aktsiisitõstmise poliitika, veel lõppu nähagi. Lisaks oleme eurotsooni vaeseimaid riike ja tööpuuduse statistika esiridades.

Numbrid näitavad tõde, milline on Eestis aetava „eduka ja stabiilse“ majanduspoliitika tulemus. Kui madalale peame veel langema, et valitsus seaks lääne suurpankade ja meist rikkamate riikide heaolutaseme, kordades suuremate pensionite, palkade ja sotsiaaltagatiste säilitamise asemel prioriteediks enda rahva toimetuleku?

Lõpetuseks veel üks tilluke uudis Euroopa Liidust. Kriisist hoolimata kavatseb Brüssel alustada uue, 240 miljonit eurot (3,755 miljardit krooni) maksva pompöösse ja luksusliku munakujulise ELi ametihoone ehitamist, millest saab ka EL presidendi elupaik ja kuhu tulevad erilised, „humaansed istungitesaalid“. Tõeline rõõmusõnum EL bürokraatidele. Huvitav, kui suur on selles munaprojektis Eesti osalus?


Avaldatud Delfis 02.06.2011
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-ansip-jatab-eestile-vaid-tuhjad-pihud.d?id=48761773

You Might Also Like

0 kommentaari

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...