Kümme aastat pronksiööst ehk kuidas ärkas elajas
teisipäev, aprill 25, 2017
Tänavu
möödub kümme aastat pronksiööst ehk aprillimässust, mis annab hea põhjuse meenutada
toonaseid sündmusi.
Pronksiöö
eelmäng algas juba mitu aastat enne dramaatilisi sündmusi. Okupatsioonirežiimi tähtpäevadel
pronkssõduri juures korraldatud
demonstratsioonid, kus osalesid alati ka Vene saatkonna esindajad, muutusid
aasta aastalt üha massilisemaks ja väljakutsuvamaks. Kui alguses käisid seal
nõukogude veteranid, siis iga korraga lisandus neile üha rohkem ka nooremaid,
inimesi, kes kandsid rinnas Georgi linte, kätes punalippe ja südames
vaenulikkust Eesti riigi vastu. Tegemist ei olnud enam langenute mälestamise,
vaid provokatsiooni ja kremlimeelsuse väljendamisega. Kõike saatis Vene propaganda
turmtuli Eesti kui natsiriigi vastu.
Asi oli hull juba 2005. aastal, mil siinkirjutaja esitas
politseile avalduse keelata riigivastaste meeleavalduste korraldamine, kuid
selle asemel viis politsei Tõnismäelt minema hoopis vene äärmuslaste poolt
rünnatava Jüri Böhmi, kellelt üritati käest rebida Eesti lippu. Sellest, et tal
oli piketiks ametlik luba ja ka aeg kinni pandud, ei hoolitud.
Trikolooriga Tõnismäele tulemine keelati üldse ära ning
seal Eesti lipuga viibinud Jüri Estam mõisteti selle eest kohtus süüdi. Eesti Vabariigis
oli (on?) järelikult kohti, kus seaduslik riigivõim ei kehti ja kus ei tohi
Eesti lippu lehvitada! Samas ei takistatud tähistada Tõnismäel Eesti
okupeerimist, Tallinna ja poole Euroopa vallutamist ning punalippude lehvides
ülistada Eesti vallutanud punasõdureid, kes eesti rahva silmis ei olnud midagi
muud kui stalinistlikud okupandid, röövijad, vägistajad ja küüditajad.
Toimuva tõttu aktiveerusid eesti rahvuslased. Korraldati kõnekoosolekuid,
ajalookonverentse ja vastudemonstratsioone, kaasa arvatud leinalintidega okastraatpärgade
viimist pronksokupandi juurde. Seda aktsiooni olen kirjeldanud ühes varasemas
artiklis Eesti Rahvuslikust Liikumisest. Pöörduti korduvalt ka valitsuse poole
ning nõuti ažiotaaži tekitava kuju viivitamatut äraviimist ja riigivastase
tegevuse peatamist. Seda nõudsid ka paljud teised ühiskondlikud organisatsioonid
ja isikud. Näiteks Eesti Rahvuslik-demokraatlike Jõudude Kogu, mida
siinkirjutajal oli au juhtida ja kuhu kuulus enam kui kakskümmend erinevat
organisatsiooni: Vabadusvõitlejate Liit, Memento, Vigastatud Sõjameeste Ühing,
Tartu Rahu Põlistamise Selts, Soomepoiste Ühing, Reservohvitseride Kogu jne.
Oodatud resoluutse tegutsemise asemel loobiti kaikaid
kodaratesse hoopis patriootlikutele ringkondadele. Just tollest ajast pärineb
mõistusevastane rahvuslaste käsitlemine äärmuslastena, mille taga oli ilmselt
riigireeturina süüdi mõistetud vene agent Dressen, kelle töö KAPO-s oli
äärmusluse monitoorimine. Kummastav, et samasugust sildistamist kasutavad nii
vasak- kui paremliberaalid veel tänagi.
Agaralt
tegutsesid ka Vene saatkonna diplomaadid, kes kohtusid kremlimeelsete vasakäärmuslastega,
näiteks Andrei Zarenkoviga Konstitutsioonierakonnast ja Dmitri Linteriga
Notšnoi Dozorist. Mõlema isiku ja organisatsiooni tegevus muutus pärast iga
kohtumist üha aktiivsemaks. Notšnoi Dozor organiseeris Vene saatkonna
rahastusel ööpäevaringse vahtkonna Tõnismäele. Kaitsepolitseile ei jäänud
märkamata ka vene eriteenistuste agentide tihenenud visiidid Eestisse.
Jaanuaris 2007 leidsid Reva ja Zarenkov, et: "Võimule on
vaja näidata, et ta ei ärataks elajat. Las võim teab, et elajas on tõesti
olemas, lihtsalt ta magab." Klenski edastas Öise Vahtkonna liikmetele
üleskutseid, kus räägiti mobilisatsioonist ja valmisolekust number üks. Kutsuti
kõiki esimesel kutsel välja tulema. Märtsis üllitas ta kirjutise, milles lubati
monumendi eest ohverdada isegi elu. Venelaste seas hakkasid levima lendlehed ja
internetiüleskutsed lõpetada venelaste rõhumine ja diskrimineerimine, kukutada
„fašistlik“ valitsus ja võtta võim enda kätte.
Sellises olukorras jõudis valitsus lõpuks arusaamisele,
et olukorra eskaleerumise takistamiseks tuleb midagi ette võtta. Enam ei saanud
pead liiva alla peita. Tõnismägi piirati traataiaga ja asuti tegema
ettevalmistusi kuju äraviimiseks. Tehti seda aga äärmiselt amatöörlikult, aralt
ja asjaga venitades. Esmalt korraldati platsil väljakaevamised, saamaks teada,
kas üldse keegi on sinna maetud, arutati, kas kuulutada koht hauaplatsiks,
meeleavaldused hauarahu rikkumiseks jne. Info valitsuse kavatsusest lekkis aga
välja. Kas lekitajaks oli Simm või Dressen või keegi muu, ei tea. Õige aeg
tegutsemiseks lasti aga otsustusvõimetult mööda. Olukord pingestus mitte päevade,
vaid tundidega.
Järgnenut mäletavad kõik suurepäraselt. „Elajas“ ärkas. Rahutuse
käigus õnnestus pronksokupant siiski märkamatult teisaldada. Tervelt kaks päeva
märatsesid venelaste hordid pea takistamatult terves kesklinnas. Autodest
jagati varakult valmis tehtud ründevahendeid, torujuppe ja metallvardaid. Rünnati
politseinikke, rööviti poode, lõhuti vaateaknaid, keerati autosid katusele,
põletati kioske, joodi, kakeldi... Kõike seda saatsid Eesti riigi vastased
sajatused ja hüüded „Rossija, Rossija!“. Sama üritati ka Ida-Virumaal, kuid
seal pandi Kaitseliidu poolt asjale kiirelt punkt. Me võime ainult tänulikud
olla, et märatsemine vallandus varem kui organiseerijad olid planeerinud ja riigikukutamise
katse sumbus lihtsalt märatsemiseks. Riigikukutajad väsisid lõpuks ja politsei
noppis agressiivsemad ükshaaval ära.
Au ja kiitus politseinikele ja kaitseliitlastele, kes
olid väljas korda tagamas ja erinevaid objekte kaitsmas, kuid siiani on jäänud
vastuseta küsimus, miks lasti märatsemisel nii kaua takistamatult sündida, miks
näidati riiki viienda kolonni ees võimetu ja nõrgana. Märatsejad oleks saanud
kohe Tõnismäele kogunemise alguses kinni võtta või lihtsalt laiali lüüa, kuid
hirm, ebaprofessionaalsus ja otsustamatus prevaleeris. Siseminister, kes selle
eest vastutab, oli pärit sotside ridadest.
Kuigi
president Ilves lubas, et kõik süüdlased saavad karmi karistuse, kuulutas vene
rahvusest kohtunik Violetta Kõvask rahutuste
ninamehed Dmitri Linteri, Maksim Reva, Dimitri Klenski ja Mark Sirõki,
kellele prokurör oli nõudnud karistust rahutuste korraldamise eest, süütuks.
Vähe sellest, neile määrati lõpuks sadade tuhandete kroonide ulatuses valuraha
„valesüüdistuste“ ja vintsustuste eest. Kahtlustati, et kohtuotsuses
mängis rolli kohtuniku tütar, kes andis allkirja pronkssõduri „kaitseks“ ja
Eesti politsei „jõhkruse“ vastu ja kes väidetavalt olevat osalenud rahutustes
ka ise.
Otsus
tekitas avalikkuses äärmist meelepaha. See oli kui eesti rahvale näkku
sülitamine. Kuidas on võimalik, et vaenlasi, kelle ässitusel rüüstati terve kesklinn,
hoopis premeeritakse karistamise asemel? Sellega ei olnud rahul ka
õigusringkonnad. Riigiprokurör Triin Bergman teatas, et kohtuotsuse
motivatsioonis puudus juriidiline argumentatsioon. Vandeadvokaat Aivar Pilv kinnitas,
et karistusseadustikus on küllalt paragrahve, mille alusel oleks saanud nimetatud
isikud süüdi mõista. Kuid kõik jäi nii, nagu oli. Tühised olid ka kohapeal
kinnivõetud märatsejate karistused ja lõviosa kahjudest on siiani süüdlaste
poolt kompenseerimata. Need maksid kinni eesti maksumaksjad.
Tagantjärgi
ilmus välja terve plejaad seltsimehi, kes asusid koos kremlimeelsete venelastega
eesti rahvale tuhka pähe raputama ja kinnitasid, et toimunus on süüdi hoopiski
eestlaste natsionalism, ksenofoobia ja venelaste tunnetega mittearvestamine.
Rahvasuus tituleeriti nad punaprofessoriteks, kuid sellised absurdsed seisukohad
ja eesti rahva süüdistamine soovi eest olla peremees omaenda kodus, ei ole kadunud.
Kümme
aastat peale aprillimässu toimuvad vaenulikust ideoloogiast kantud üritused
pronkssõduri juures endiselt, Vene eriteenistused tegelevad õõnestustööga ning
tänavu on oodata viienda kolonni rekordilist kohalolu. Kas kõik möödub
rahulikult? Kas me oleme kõigeks valmis? Ka täna on meil siseministriks sots.
Avaldatud ajalehes „Konservatiivide Vaba Sõna“ aprill
2107.
0 kommentaari