Hiljuti tuli grupp ühiskonna- ja majandustegelasi välja algatusega jäädvustada mälestusmärgiga Vene presidendi Boriss Jeltsini panus Eesti iseseisvuse taastamisse. Miks mitte, oli ju Jeltsin lisaks meie iseseisvuse tunnustamisele ka pealtnäha igati sümpaatne ja muhe viinanina, kelle lustakaid sekeldusi saab You Tube-s kümnete kaupa vaadata - kuidas ta Saksamaal purjuspäi dirigendilt kepi haaras ja orkestrit juhatas; kuidas laval kašatsokki vihtus; kuidas teda toetati, kui jalad hästi kanda ei tahtnud või kuidas ta tädisid tagumikust näpistas. Naljaviluks võiks talle ehk ausamba püstitadagi, kuid paraku kaasnevad sellega nii mõnedki aga-d.

Jah, Jeltsin tunnustas Baltimaade iseseisvust, kuid mitte sugugi siirast sümpaatiast meie rahvaste vastu. Jah, tema tegevus hoidis ära Gorbatšovi kavandatud verise jaanuariputši Tallinnas ja kiirendas NSV Liidu kokkuvarisemist. Need on teod, mille eest on kahtlemata põhjust talle tänulik olla. Paraku oli ta samas tüüpilise vene šovinistliku ja impeeriumimeelse mõtteviisi esindaja ning Jeltsinil olid tollal kaalul olulisemalt suuremad panused, kui kolme väikeriigi vabastamine nõukogude ikke alt. Meie iseseisvust tunnustas Jeltsin vaid seetõttu, et see oli talle hetkel poliitiliselt vajalik võimuvõitluses Gorbatšoviga. See oli hind, mida ta lihtsalt oli sunnitud maksma. Tööõnnetus.

Jeltsini teeneid meenutades ei tohi unustada Tartu lennuväebaasi juhtinud kindral Džohhar Dudajevi (hilisema Tšetšeeni presidendi ja nende vabadusvõitluse juhi) rolli nõukogude okupatsioonivägede mittekasutamises Eesti iseseisvuspüüdluste vastu. See oli suurem, kui me arvata oskame ja sugugi mitte vaid tähtsusetu kõrvalroll.

Niipea, kui NSV Liit lagunes paljastus Jeltsini tõeline pale. Ta keeras Eestile ja teistele Balti riikidele otsustavalt selja ning Venemaa muutus meie vastu varjamatult vaenulikuks. Algas tänaseni kestev propagandasõda ja otsene vastutegevus meie suveräänsusele.

Jeltsin käskis ühepoolselt Eesti-Vene riigipiiri maha märkida ja seda mitte Tartu Rahuga kokkulepitud joonele, vaid Stalini ajal vägivaldselt muudetud ENSV piirile. Eitas Eesti okupeerimist, süüdistas meid ajaloovõltsimises ja jõhkras venelaste diskrimineerimises, ähvardas selle ja hiljem ka NATO-ga liitumise soovi tõttu sõjalise konfliktiga. Keeldus okupatsioonivägede väljaviimisest (lõpuks viis, kuid ajendatuna tugevast Lääne survest ja Meri eranditult kõigi Venemaa tingimustega nõustumisest - viienda kolonni ja sõjaväepensionäride siiajätmine, neile sotsiaalsete ja poliitiliste tagatiste andmine, looduse- ja okupatsioonikahjude kompenseerimise nõudest  ja Tartu Rahu piiridest loobumine jne). Võttis vastu nn Karaganovi doktriini, millega kuulutati Balti riigid Venemaa mõjusfääri kuuluvaks ja nägi ette siiajäetud vene kogukonna ning kõigi lubatud ja lubamatute vahendite kasutamist, et saada meid taas vene impeeriumi kontrolli alla. Tõi võimule KGB taustaga Putini, keda parimalgi tahtmisel ei saa meie sõbraks tituleerida.

Just Jeltsin oli see, kes jätkas väikerahvaste vabaduspüüete  verist mahasurumist ja alustas sadade tuhandete süütute tsiviilelanike surma põhjustanud Tšetšeeni sõja. Lisaks oli Jeltsin ohjeldamatu korruptant, fakt, mis tõsi küll Eestit otseselt ei puuduta. Ettepaneku esitajatele ei tohiks kõik see ju teadmata olla, ometi nimetatakse teda demokraadiks ja Eesti sõbraks.

Mis puutub Jeltsini ausamba püstitamist Toompeale, nagu Olari Taal soovitas, siis see oleks tegu, mis tugevdaks lisaks Romanovite dünastia juubeli auks püstitatud Nevski katedraalile Vene imperiaalset taaka meie vabaduse kantsil veelgi. Kui niigi ilutsevad Eestit tutvustavate turismiteatmike kaantel vene katedraali sibulakuplid, siis lisanduks sellele veel ka Vene presidendi ausammas. Mis kuvand see on, mida Eestist pakkuda tahetakse? Eriti kui Eesti suurmeestele pole ausambaid püstitatud.

Pööran tähelepanu veel ühele aspektile. NSV Liidu lammutamise ja impeeriumi lõhkumise pärast ollakse teatud ringkondades Venemaal Jeltsini peale vägagi tigedad. Putini sõnul oli NSV Liidu kokkuvarisemine 20 sajandi suurim katastroof. Kuigi Venemaa järgib Jeltsini agressiivset välispoliitilist doktriini tänaseni, mõjub tema nimi Kremlile ja ka suurele osale venelastest kui punane rätik härjale. Huvitav, et ootamatult on järelandliku idapoliitika pooldajad (kellest nii mõnigi on üleskutse allkirjastaja) kaotanud igasuguse hirmu Venemaad ärritada. 

Kas põhjus peitub selles, et ausammas ülistaks püstitamise idealistlikest eesmärkidest ja retoorikast hoolimata hoopiski eespool väljatoodud Jeltsini tegusid ja seisukohti? Annaks neile indulgentsi ja meie heakskiidu. Ka Tšetšeenias toimunud genotsiidile, mille Eesti on hukka mõistnud. Teatud seltskonnale see kannapööre kindlasti meeldiks. Sellest vaatenurgast nähtuna on ettepaneku motiivid kahtlemata mõtlemapanevad ja peaks nii mitmedki häirekellad helisema panema. Kelle idee see õieti on? Kas kõik, kellelt üleskutsele allkirja paluti, on ikka asja süvitsi läbi kaalunud? 

Intrigeerivat ideed aga edasi arendades - ehk peaks varsti ka Leninile ausamba püstitama? Mis tema siis Jeltsinist kehvem on? Oli ju Lenin kogunisti 1920. aastal sõlmitud Tartu Rahu, terve Eesti riigi sünnitunnistuse, sõlmimise taga. 

Avaldatud Delfis 20.02.2012

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-ausammas-jeltsinile-voi-okupatsiooni-eitamisele.d?id=63942065

See on minu ettekanne 01.02.2008 Rahvusraamatukogus toimunud konverentsil „Tartu Rahu ja tänapäev”. 

Head Tartu Rahu aastapäeva!

                              

Homme 02. veebruaril möödub 88 aastat Tartu Rahulepingu sõlmimisest Eesti ja Venemaa vahel. Rahuleping pani punkti kaks aastat kestnud ränkraskele Vabadussõjale, millega eesti rahvas näitas vankumatut tahet kaitsta oma vabadust.  

Tartu Rahulepinguga tunnustati Eestit esmakordselt kui riiki. Venemaa kinnitas lepingus Eesti õigust iseseisvusele ja puutumatusele igaveseks ajaks ning pandi paika piir Eesti ja Venemaa vahel. Venemaa pidas oma sõna vaid 20 aastat, siis Eesti okupeeriti vägivalla ähvardusel ja annekteeriti. Järgnesid verised repressioonid ja genotsiid. Kui kommunistlik koloss varises, taastati Eesti riik õigusjärgsuse põhimõttel endistes, Tartu Rahulepinguga määratud piirides. See kirjutati ka meie Põhiseadusesse. Kõik maailma riigid taastasid oma diplomaatilised suhted just sellise Eestiga, k.a. Venemaa. Täna on 5,2 protsenti Eesti territooriumist aga endiselt Venemaa poolt okupeeritud ja annekteeritud.

Eestil, Soomel, Lätil ja Leedul on olnud suurtesti ühine saatus. Me oleme geograafiliselt Lääne viimane vahipost Ida väravatel. Kuigi ka Venemaa peab end lääne kultuuriruumi kuuluvaks, vastandab ta end sellele igal sammul. Lääne maailmavaade ja väärtused seal ei kehti. Venemaa on suverään, kes defineerib ise mis on demokraatia. Tema eesmärk on Peeter I aegadest olnud maailmahegemoonia. Lenin ja Stalin kutsusid seda maailmarevolutsiooniks, Putin vene rahva pühaks missiooniks. Venemaale ei ole nende meelest mitte ainult kõik lubatud, vaid tal olevat ka alati õigus.

Rääkides Vabadussõdadest, on Eestil, Soomel, Lätil ja Leedul veel ühist. Me saime hakkama sellega, millega ei ole saanud ajaloos  hakkama ükski suurriik Euroopas - meil õnnestus võita sõda Venemaaga. Me võitsime bolševikud ja me saime vabaks.

Eesti oli esimene, kes sõlmis 1920. aastal rahu Venemaaga. Tartu Rahu oli meie rahva huvide ja tahte väljendus. Varsti järgnesid sellele ka teised. Tartu Rahulepingut tunnistas Venemaa veel 1932. aastal mittekallaletungilepingu ja 1939. aastal baaside lepingu sõlmimisel. Kuna Eesti ja Venemaa ei ole omavahel ametlikult sõjas olnud, siis kehtib rahvusvahelise õiguse järgi Tartu Rahuleping edasi.  

Venemaa on aga teatanud, et kuna Lenini Venemaa näol oli tegemist kuritegeliku bolševistliku režiimiga, siis Tartu Rahuleping ei kehtivat. Selle loogika järgi ei kehtiks siis ju ka teiste riikide poolt Venemaale antud tunnustus ja Venemaad kui rahvusvahelist õigussubjekti ei oleks olemaski. Ometi on Venemaa kuulutanud end ise sellesama kuritegeliku režiimi õigusjärglaseks ja on vägagi olemas.

Lepingutega ei ole nii, et kord kehtivad, kord ei kehti. Rahvusvahelise õigusega peab isegi Venemaa leppima. Tartu Rahulepingu kehtivuses ei ole kahtlust. Küsimus on hoopis selles, kas ja kuivõrd seda täita tahetakse.

Põhiseadus ütleb, et Eesti-Vene piir on määratud Tartu Rahulepinguga, et Eesti territoorium on ühtne ja jagamatu ja et Eesti ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus Põhiseadusega. Eesti põhiseadus välistab Eesti-Vene piiri muutmise valitsuse või parlamendi otsusel. Esmalt peaks muutma referendumil põhiseadust. Seda ei ole tehtud. See ei läheks läbi.

Põhiseaduse rikkumine on kuritegu. Sellest hoolimata allkirjastas välisminister Paet piirilepingu ja  Riigikogu ratifitseeris selle 2005. aastal ära. Riigikohus ei võtnud esitatud hagisid, milles nõuti ratifitseerimisseaduse õigustühiseks kuulutamist, isegi arutusele. Tegemist oli ringkaitsega, millega ühines ka õiguskantsler, kes kinnitas, et hoolimata sellest, et seaduslikust piirist on alles vaid mõni protsent, vastavat uus piir endiselt põhiseaduses sätestatud Tartu Rahu piirile. Teisisõnu, kui varas võtab teilt sajast kroonist üheksakümmend viis ära, on teil endiselt sada alles.

Uue piirilepinguga loobub Eesti vabatahtlikult ja tasuta maavaraderikastest aladest, mis ka kõige tagasihoidlikemate hinnangute põhjal maksavad sadu miljardeid eurosid. Üksainus Venemaa käeliigutus võib jätta terve Eesti elektrienergiata, sest Narva Soojuselektrijaamade jahutusvee lüüsid jäetakse Venemaa poolele. Ka Narva koskede saastevaba ja peaaegu tasuta elektrienergia anname me ära, et ise maksta üha kallineva põlevkivielektri ja sellega kaasnevate saastekvootide eest.

Õnneks tekitas Eesti piirilepingule lisatud deklaratsioon venelastes vastuseisu, mistõttu Venemaa seda ei ratifitseerinud ja võttis oma allkirjagi tagasi. Ka meie peaks sama tegema.

Kes tahaks kuulda Eesti poole asjalikke äraandmispõhjendusi, peab pettuma. Ei ole olemas mitte ühtegi õiguslikku, majanduslikku, poliitilist ega moraalset põhjendust – on vaid juba Eesti taasiseseisvumise algusest peale hoolega ettevalmistatud äraandmine, müüdid ja valed. Põhivale, nagu ei pääseks me uue piirilepinguta Euroopa Liidu ega NATO liikmeks, paljastus iseenesest.

Kuid Tartu Rahulepingu tähtsus ei seisne ainult piiriküsimuses. Loobudes uue piirilepinguga  Tartu Rahulepingust, loobume ka õiguslikust järjepidevusest - ühest oma riikluse alustalast. Sellega kinnitaksime Venemaa väidet, nagu oleks Eesti uustekkeline riik. See tähendaks, et me peaks kuulutama 1991. aasta seisuga Eesti kodanikeks pool miljonit vene asustuskolonisti. See oleks Savisaare ihaldatud kodakondsuse nullvariant, mis annaks otsustusõiguse meie riigi asjades võõrale ja vaenulikule elemendile.

Tartu Rahulepingust loobumine tähendab Venemaa vabastamist tema kohustusest tunnustada Eesti Vabariigi puutumatust ja iseseisvust igaveseks ajaks. See on üks Rahulepingu olulisemaid punkte, millest loobumine oleks oma käega silmuse kaelapanek. Ja seda Venemaa ju tahabki. Venemaa ei ole leppinud meie iseseisvusega ja ei kavatsegi meie puutumatust austada, kuid see ei anna meile põhjust ise loobuda klauslist, millele saame oma iseseisvust kaitstes toetuda.

Lepingu sõlmimise järel ütles üks meie poliitik, et polevatki tähtis, kelle huvides see on. Kellegi huvides see ju ometi on, ja igatahes mitte Eesti huvides. Miks ei ole meie poliitikutel sirget selga, et seista Eesti õiguste eest? Märksa lihtsam on alluda nii ida kui lääne survele ning naeruvääristada neid, kellel seda on. Küsitluste järgi on uue piirilepingu vastu 71 – 82,5 protsenti eestri rahvast. Kuid rahva tahe ju ei loe. Ja see on kahjuks veel üks asi, mis ühendab Soomet, Eestit ja Lätit - meie kõigi poliitikud on annektsiooni ja ülekohtuga allaheitlikult leppinud.

Venemaal pole meie alasid vaja. Need võsastuvad, lagunevad, külad on inimestest tühjaks jooksnud. Venemaa vaid võidaks nendest lahtisaamisega. Ta on tagastamas Hiinale Amuuri jõe saari, kokku ca. 400 ruutkilomeetrit. Läbirääkimised Kuriili saarte pärast kalduvad üha enam Jaapani kasuks. Peab olema vaid tahet ja meelekindlust.

Rahvusvahelise õiguse järgi pole meie positsioon nõuda seadusliku olukorra taastamist iialgi tugevam olnud kui praegu. Venemaa okupatsioon ja annektsioon meie aladel on tänaseni jätkuv kommunismikuritegu, millele tuleb lõpp teha. Kommunismikuriteod on kõige kõrgemal rahvusvahelisel tasemel hukka mõistetud. Venemaa on kohustatud selle tagajärjed likvideerima ja tagastama annekteeritud alad nii Soomes, Eestis kui Lätis.

Soome sunniti 1947. aasta Pariisi rahuga loobuma oma aladest. Meie alad annekteeriti 1944. aasta suvel, ära ootamata isegi terve maa vallutamist. Rahvusvahelise õigus ei tee vahet, kas annektsioon toimus vägivallaga või ähvardades. Igasugused piirimuutused on seaduslikud vaid rahvaste endi vabal tahtel. Meie rahvastelt ei ole nõusolekut iialgi küsitud.

Riigikogu peab denonsseerima põhiseadusevastase ning riigi ja rahva huve kahjustava uue piirilepingu. Me ei vaja seda. Meil on olemas kehtiv Tartu Rahuleping.Ootasime 50 aastat iseseisvust, võime veelgi oodata. Pole midagi rumalamat kui kapitulatsioon rahu ajal ja ilma, et vaenuvägesid piiril ähvardamas oleks.

Soome marssal Mannerheimi on öelnud: „Rahvas, kes vabatahtlikult loobub kasvõi jalatäiest oma maast, ei vääri iseseisvust.” Me teame, et meie rahvas ei ole seda iialgii teinud. Oma maast on loobunud ja on valmis loobuma vaid meie valdavalt ekskommunistidest riigijuhid. On viimane aeg loobuda hoopis sellistest tegelastest.

Mütsi maha nende meeste ja naiste ees, kes Vabadussõja rinnetel sõdides ja tagalas kaasa aidates võimaldasid Eestil astuda Tartu Rahuläbirääkimiste laua taha kindlal positsioonil. Meie läbirääkijatel oli kindel siht saavutada leping, mis täidab eesti rahva ja riigi huve. Tänu usule oma rahvasse ja kindlale tahtele nad seda saavutasidki. Võtkem neist eeskuju, sest ka täna peavad meil kõigil oleme needsamad aated ja veendumused, et kõik mis me teeme, on tehtud oma isamaa hüvanguks.

Eestis baseerus sel ajal veel üle 120 tuhande okupatsioonisõduri - iga 8 eestlase kohta (naised, lapsed ja raugad kaasa arvatud) oli 1 hambuni relvastatud ja motoriseeritud vene sõdur. Neist enamik tajus eestlaste eraldumissoovi „suure kodumaa“ rüpest reetmisena, kuid olukord oli segane üle terve Nõukogude Liidu ja see kajastus armee meeleoludes, mida oli siseriiklikult üha keerulisem rakendada. Seda näitas ka fakt, et NL ei kasutanud lõppfaasis korraloomiseks mitte regulaararmee üksusi, vaid OMONI salkasid, siseministeeriumi spetsiaalseid rühmi, kes pandi räpast tööd tegema. NSV Liit oli küll vankuv savijalgadel koloss, kuid väikeste Balti riikide põrmustamiseks oli sel kolossil  jõudu ülearugi. NLKP Keskkomitee võttis vastu salajase otsuse teha toimuvatele „korratustele ja omavolile“ kiire lõpp, viia Lätis, Leedus ja Eestis läbi putš ning panna paika moskvameelsed valitsused. Lätis ja Leedus korraldasid nõukogude eriüksused 1991. aasta alguses rünnakuid, milles hukkus kümneid ja sai haavata sadu inimesi. Tehti ettevalmistusi sama kordamiseks Eestis, et vägivalla ja olukorra kulmineerudes võiks Gorbatšov presidendi eriõigusi kasutades lõplikult korra majja lüüa.

Välisminister Lennart Meri sai 13. jaanuaril 1991, vahetult peale Vilniuse veretööd, mil KGB eriüksused ründasid sealset teletorni,  valitsuselt volitused tegutseda peaministri nimel välismaal, juhul kui valitsus on sunnitud jätkama eksiilis. Savisaar on meenutanud, kuidas talle sai tookord lõplikult selgeks, et Meri allutamine distsipliinile oli täiesti lootusetu asi. Isegi kriisi kõrghetkedel, mil välisminister oleks kindlasti pidanuks viibima väljaspool Eestit, võis teda ikka kohata laevaga edasi-tagasi sõitmas. Meri pidev sagimine Tallinna ja Helsingi vahel tekitas küsimusi mitte ainult Eestis. Savisaare andmetel alustas Soome kaitsepolitsei SuPo mõni aeg enne augustiputši mitteametlikku uurimist, mida Meri õieti nii sageli nende riigis teeb. Kahjuks ei võimalda SuPo materjalide salastatus sellele küsimusele veel niipeagi vastust saada.

Tänu lääne teravale hukkamõistule ja Venemaa presidendi Boris Jeltsini ootamatule visiidile Eestisse, tühistas Gorbatšov siiski ettevalmistused veriseks jaanuariputšiks Tallinnas ja distanseeris ennast toimunust. Jeltsin hurjutas Venemaa nimel NSV Liitu Vilniuses ja Riias toimepandud veretööde eest ja pöördus Nõukogude vägede poole hoiatusega, et käsk astuda Eesti riigivõimuorganite ja rahva vastu on ebaseaduslik. 14. jaanuari hilisõhtul kogunes kogu meie juhtkond eesotsas Rüütli ja Ülemnõukogu saadikutega Toompeal valitsuse istungite saali, kus kirjutati alla leping, milles tunnustati vastastikku Balti riikide ja Venemaa suveräänsust ning peeti lubamatuks vägivalla ja relvajõudude kasutamist. Kohal oli ka president Gorbunovs Lätist. Koos saadeti Balti riikide iseseisvust nõudev ühisläkitus ÜRO-le. Leedu president Landsbergis andis oma allkirja faxi teel.

Jüri Luik on meenutanud, kuidas Eesti Välisministeerium tegi kõik, et Balti riikides toimuvat maailmas teadvustada: „Ööl, mil OMON läks Lätis (tegelikult Leedus – H.P.) rünnakule, istusid Lennart Meri kabinetis toolidel, laual ja põrandal välisriikide diplomaadid, paljud neist meie isiklikud sõbrad, kes olid otsustanud jääda Toompeale, mis ka ei juhtuks ja olla vähemalt tunnistajaks. Tundus, et Bushi ja lääne liidrite palved ei liigutanud enam Gorbatšovi südant. Ja järsku levis lossis kulutulena uudis, et Jeltsin saabub Tallinna. Mäletan, et läksin Meri kabinetti, kus pea täielikus vaikuses istusid meie lääne diplomaatidest kaaslased. Nad ei uskunud, et Jeltsin võiks Tallinna saabuda. Kui ma mõni tund hiljem taas nende juurde läksin, et teatada, et Jeltsin on juba lossis, tormasid nad ummisjalu telefone otsima. Välisministeeriumid kogu maailmas said uskumatu teate. State Department võttis uuesti ühendust NSV Liidu Välisministeeriumiga ja tugevndas survet. Mäng oli taas alanud.“

Luige sõnad lükkavad ümber Lennart Meri väited, mille kohaselt olnud just tema see, tänu kellele Jeltsin Eestisse saabus. Nimelt kinnitas Meri Andreas Oblatkale 1999. aastal antud intervjuus, et kõik märgid viitasid peatselt toimuvatele kokkupõrgetele Tallinnas. Meri kirjeldas, kuidas „Öisel tunnil helistas mulle peaminister Savisaar ja küsis, kas mul on ettepanekuid, kuidas saaksime ähvardavast olukorrast pääseda. Ma vastasin spontaanselt, et mina näen ainult ühte võimalust: me peaksime Venemaa presidendi Boriss Jeltsini Tallinna külla kutsuma. Savisaar nõustus ja lubas kõik vajaliku viivitamatult joonde ajada. /.../ Jeltsin tuli otsekohe. Ma ise läksin samal päeval Stockholmi... /.../ Ma kohtasin Jeltsinit trepil, kui tema saabus, mina aga oma ministeeriumist lahkusin. Palju dokumente kirjutati alla...“ Paraku ei olnud allkirjastaja mitte Meri ning kui välisminister oli tõesti Venemaa presidendi kutse initsiaator, siis oli temast küll kohatu eelistada niivõrd tähtsale ja pöördelisele kohtumisele informatsioonipunkti avamist. Tõenäoliselt ei olnud tal, nagu tema toonane nõunik Luik kogemata välja rääkis, tegelikult vähimatki aimu Jeltsini saabumisest.

Edgar Savisaare sõnul pole tema küll kindel, kust see idee tuli, aga ta ei saa olla nõus Meri väitega, et „Jeltsin tuli otsekohe“. See nõudnud Savisaarelt veenmist ja kahte vähemalt kolmveerandtunnilist telefonikõnet Jeltsinile. Ülo Nugis on aga kinnitanud, et kutsujaks oli hoopis Arnold Rüütel ning Jeltsin andis just nimelt temale tulekuks nõusoleku. Seda kinnitas ka Rüütli kantseleiülem Daniel Märtmaa, kelle sõnul eelpoolnimetatutest vaid Rüütlil oli piisav ametlik positsioon Jeltsinile küllakutse esitamiseks. Samas pahandas Nugis: „Jeltsin käis siin kohal, see jamamine selle ümber, kes ta kutsus või kelle kutse oli tähtsam, see on lihtsalt häbiväärne“. Selles suhtes on tal täiesti õigus, poliitikute ego ja edevus kipub pahatihti asja olemust varjutama.

Huvitava seigana mainin siinkohal veel Jeltsini ärasõiduga seotud ärevaid hetki, mil tema luure ja ihukaitse said andmeid kavandatava atendaadi kohta. Nimelt olevat vastasleeril olnud kavas lasta õhku lennuk, millega Boris Jeltsin pidi Tallinnast Moskvasse naasema. Sestap anti Jeltsini käsutusse valitsuse esindus-Tšaika ja Vene president asus salaja oma kaaskonnaga teele maad mööda Leningradi ja sealt teise lennukiga edasi. Jeltsini ihukaitse oli sedavõrd valvas, et pidas kinni ka oma tavalises riietuses – kampsuni ja selle all pussiga Toompeale saabunud Ülemnõukogu saadiku Kaido Kama. Eestis teeseldi veel mitu tundi peale Jeltsini lahkumist, et läbirääkimised ikka veel kestavad.