Tartu Rahu vajab taasjõustamist
neljapäev, veebruar 02, 2012
See on minu ettekanne 01.02.2008 Rahvusraamatukogus toimunud konverentsil „Tartu Rahu ja tänapäev”.
Head Tartu Rahu aastapäeva!
Homme 02. veebruaril möödub 88 aastat Tartu Rahulepingu sõlmimisest Eesti
ja Venemaa vahel. Rahuleping pani punkti kaks aastat kestnud ränkraskele Vabadussõjale,
millega eesti rahvas näitas vankumatut tahet kaitsta oma vabadust.
Tartu Rahulepinguga tunnustati Eestit esmakordselt kui riiki. Venemaa
kinnitas lepingus Eesti õigust iseseisvusele ja puutumatusele igaveseks ajaks ning
pandi paika piir Eesti ja Venemaa vahel. Venemaa pidas oma sõna vaid 20 aastat,
siis Eesti okupeeriti vägivalla ähvardusel ja annekteeriti. Järgnesid verised repressioonid
ja genotsiid. Kui kommunistlik koloss varises, taastati Eesti riik
õigusjärgsuse põhimõttel endistes, Tartu Rahulepinguga määratud piirides. See
kirjutati ka meie Põhiseadusesse. Kõik maailma riigid taastasid oma
diplomaatilised suhted just sellise Eestiga, k.a. Venemaa. Täna on 5,2 protsenti
Eesti territooriumist aga endiselt Venemaa poolt okupeeritud ja annekteeritud.
Eestil, Soomel, Lätil ja Leedul on olnud suurtesti ühine saatus. Me oleme
geograafiliselt Lääne viimane vahipost Ida väravatel. Kuigi ka Venemaa peab end
lääne kultuuriruumi kuuluvaks, vastandab ta end sellele igal sammul. Lääne maailmavaade
ja väärtused seal ei kehti. Venemaa on suverään, kes defineerib ise mis on
demokraatia. Tema eesmärk on Peeter I aegadest olnud maailmahegemoonia. Lenin
ja Stalin kutsusid seda maailmarevolutsiooniks, Putin vene rahva pühaks
missiooniks. Venemaale ei ole nende meelest mitte ainult kõik lubatud, vaid tal
olevat ka alati õigus.
Rääkides Vabadussõdadest, on Eestil, Soomel, Lätil ja Leedul veel ühist. Me
saime hakkama sellega, millega ei ole saanud ajaloos hakkama ükski suurriik Euroopas - meil õnnestus
võita sõda Venemaaga. Me võitsime bolševikud ja me saime vabaks.
Eesti oli esimene, kes sõlmis 1920. aastal rahu Venemaaga. Tartu Rahu oli
meie rahva huvide ja tahte väljendus. Varsti järgnesid sellele ka teised. Tartu
Rahulepingut tunnistas Venemaa veel 1932. aastal mittekallaletungilepingu ja
1939. aastal baaside lepingu sõlmimisel. Kuna Eesti ja Venemaa ei ole omavahel
ametlikult sõjas olnud, siis kehtib rahvusvahelise õiguse järgi Tartu
Rahuleping edasi.
Venemaa on aga teatanud, et kuna Lenini Venemaa näol oli tegemist
kuritegeliku bolševistliku režiimiga, siis Tartu Rahuleping ei kehtivat. Selle loogika
järgi ei kehtiks siis ju ka teiste riikide poolt Venemaale antud tunnustus ja
Venemaad kui rahvusvahelist õigussubjekti ei oleks olemaski. Ometi on Venemaa
kuulutanud end ise sellesama kuritegeliku režiimi õigusjärglaseks ja on vägagi
olemas.
Lepingutega ei ole nii, et kord kehtivad, kord ei kehti. Rahvusvahelise õigusega
peab isegi Venemaa leppima. Tartu Rahulepingu kehtivuses ei ole kahtlust. Küsimus
on hoopis selles, kas ja kuivõrd seda täita tahetakse.
Põhiseadus ütleb, et Eesti-Vene piir on määratud Tartu Rahulepinguga, et
Eesti territoorium on ühtne ja jagamatu ja et Eesti ei sõlmi välislepinguid,
mis on vastuolus Põhiseadusega. Eesti põhiseadus välistab Eesti-Vene piiri
muutmise valitsuse või parlamendi otsusel. Esmalt peaks muutma referendumil
põhiseadust. Seda ei ole tehtud. See ei läheks läbi.
Põhiseaduse rikkumine on kuritegu. Sellest hoolimata allkirjastas välisminister
Paet piirilepingu ja Riigikogu
ratifitseeris selle 2005. aastal ära. Riigikohus ei võtnud esitatud hagisid,
milles nõuti ratifitseerimisseaduse õigustühiseks kuulutamist, isegi arutusele.
Tegemist oli ringkaitsega, millega ühines ka õiguskantsler, kes kinnitas, et
hoolimata sellest, et seaduslikust piirist on alles vaid mõni protsent,
vastavat uus piir endiselt põhiseaduses sätestatud Tartu Rahu piirile. Teisisõnu, kui varas võtab
teilt sajast kroonist üheksakümmend viis ära, on teil endiselt sada alles.
Uue piirilepinguga loobub Eesti vabatahtlikult ja tasuta maavaraderikastest aladest, mis ka kõige
tagasihoidlikemate hinnangute põhjal maksavad sadu miljardeid eurosid. Üksainus
Venemaa käeliigutus võib jätta terve Eesti elektrienergiata, sest Narva
Soojuselektrijaamade jahutusvee lüüsid jäetakse Venemaa poolele. Ka Narva
koskede saastevaba ja peaaegu tasuta elektrienergia anname me ära, et ise
maksta üha kallineva põlevkivielektri ja sellega kaasnevate saastekvootide eest.
Õnneks tekitas Eesti piirilepingule lisatud deklaratsioon venelastes
vastuseisu, mistõttu Venemaa seda ei ratifitseerinud ja võttis oma allkirjagi
tagasi. Ka meie peaks sama tegema.
Kes tahaks kuulda Eesti poole asjalikke äraandmispõhjendusi, peab pettuma.
Ei ole olemas mitte ühtegi õiguslikku, majanduslikku, poliitilist ega moraalset
põhjendust – on vaid juba Eesti taasiseseisvumise algusest peale hoolega ettevalmistatud
äraandmine, müüdid ja valed. Põhivale, nagu ei pääseks me uue piirilepinguta
Euroopa Liidu ega NATO liikmeks, paljastus iseenesest.
Kuid Tartu Rahulepingu tähtsus ei seisne ainult piiriküsimuses. Loobudes uue
piirilepinguga Tartu Rahulepingust,
loobume ka õiguslikust järjepidevusest - ühest oma riikluse alustalast. Sellega
kinnitaksime Venemaa väidet, nagu oleks Eesti uustekkeline riik. See tähendaks,
et me peaks kuulutama 1991. aasta seisuga Eesti kodanikeks pool miljonit vene
asustuskolonisti. See oleks Savisaare ihaldatud kodakondsuse nullvariant, mis
annaks otsustusõiguse meie riigi asjades võõrale ja vaenulikule elemendile.
Tartu Rahulepingust loobumine tähendab Venemaa vabastamist tema kohustusest
tunnustada Eesti Vabariigi puutumatust ja iseseisvust igaveseks ajaks. See on
üks Rahulepingu olulisemaid punkte, millest loobumine oleks oma käega silmuse
kaelapanek. Ja seda Venemaa ju tahabki. Venemaa ei ole leppinud meie
iseseisvusega ja ei kavatsegi meie puutumatust austada, kuid see ei anna meile põhjust
ise loobuda klauslist, millele saame oma iseseisvust kaitstes toetuda.
Lepingu sõlmimise järel ütles üks meie poliitik, et polevatki tähtis, kelle
huvides see on. Kellegi huvides see ju ometi on, ja igatahes mitte Eesti
huvides. Miks ei ole meie poliitikutel sirget selga, et seista Eesti õiguste eest?
Märksa lihtsam on alluda nii ida kui lääne survele ning naeruvääristada neid,
kellel seda on. Küsitluste järgi on uue piirilepingu vastu 71 – 82,5 protsenti eestri
rahvast. Kuid rahva tahe ju ei loe. Ja see on kahjuks veel üks asi, mis ühendab
Soomet, Eestit ja Lätit - meie kõigi poliitikud on annektsiooni ja ülekohtuga
allaheitlikult leppinud.
Venemaal pole meie alasid vaja. Need võsastuvad, lagunevad, külad on
inimestest tühjaks jooksnud. Venemaa vaid võidaks nendest lahtisaamisega. Ta on
tagastamas Hiinale Amuuri jõe saari, kokku ca. 400 ruutkilomeetrit. Läbirääkimised
Kuriili saarte pärast kalduvad üha enam Jaapani kasuks. Peab olema vaid tahet
ja meelekindlust.
Rahvusvahelise õiguse järgi pole meie positsioon nõuda seadusliku olukorra
taastamist iialgi tugevam olnud kui praegu. Venemaa okupatsioon ja annektsioon
meie aladel on tänaseni jätkuv kommunismikuritegu, millele tuleb lõpp teha. Kommunismikuriteod
on kõige kõrgemal rahvusvahelisel tasemel hukka mõistetud. Venemaa on
kohustatud selle tagajärjed likvideerima ja tagastama annekteeritud alad nii
Soomes, Eestis kui Lätis.
Soome sunniti 1947. aasta Pariisi rahuga loobuma oma aladest. Meie alad
annekteeriti 1944. aasta suvel, ära ootamata isegi terve maa vallutamist. Rahvusvahelise
õigus ei tee vahet, kas annektsioon toimus vägivallaga või ähvardades. Igasugused
piirimuutused on seaduslikud vaid rahvaste endi vabal tahtel. Meie rahvastelt
ei ole nõusolekut iialgi küsitud.
Riigikogu peab denonsseerima põhiseadusevastase ning riigi ja rahva huve
kahjustava uue piirilepingu. Me ei vaja seda. Meil on olemas kehtiv Tartu
Rahuleping.Ootasime 50 aastat iseseisvust, võime veelgi oodata. Pole midagi rumalamat kui kapitulatsioon rahu ajal ja ilma, et vaenuvägesid piiril ähvardamas oleks.
Soome marssal Mannerheimi on öelnud: „Rahvas, kes vabatahtlikult loobub kasvõi
jalatäiest oma maast, ei vääri iseseisvust.” Me teame, et meie rahvas ei ole
seda iialgii teinud. Oma maast on loobunud ja on valmis loobuma vaid meie valdavalt
ekskommunistidest riigijuhid. On viimane aeg loobuda hoopis sellistest tegelastest.
Mütsi maha nende meeste ja naiste ees, kes Vabadussõja rinnetel sõdides ja
tagalas kaasa aidates võimaldasid Eestil astuda Tartu Rahuläbirääkimiste laua
taha kindlal positsioonil. Meie läbirääkijatel oli kindel siht saavutada
leping, mis täidab eesti rahva ja riigi huve. Tänu usule oma rahvasse ja
kindlale tahtele nad seda saavutasidki. Võtkem neist eeskuju, sest ka täna peavad
meil kõigil oleme needsamad aated ja veendumused, et kõik mis me teeme, on
tehtud oma isamaa hüvanguks.
0 kommentaari