Tartu Rahu vajab taasjõustamist

Neljapäev, veebruar 02, 2012


See on minu ettekanne 01.02.2008 Rahvusraamatukogus toimunud konverentsil „Tartu Rahu ja tänapäev”. 

Head Tartu Rahu aastapäeva!
                              

Homme 02. veebruaril möödub 88 aastat Tartu Rahulepingu sõlmimisest Eesti ja Venemaa vahel. Rahuleping pani punkti kaks aastat kestnud ränkraskele Vabadussõjale, millega eesti rahvas näitas vankumatut tahet kaitsta oma vabadust.  

Tartu Rahulepinguga tunnustati Eestit esmakordselt kui riiki. Venemaa kinnitas lepingus Eesti õigust iseseisvusele ja puutumatusele igaveseks ajaks ning pandi paika piir Eesti ja Venemaa vahel. Venemaa pidas oma sõna vaid 20 aastat, siis Eesti okupeeriti vägivalla ähvardusel ja annekteeriti. Järgnesid verised repressioonid ja genotsiid. Kui kommunistlik koloss varises, taastati Eesti riik õigusjärgsuse põhimõttel endistes, Tartu Rahulepinguga määratud piirides. See kirjutati ka meie Põhiseadusesse. Kõik maailma riigid taastasid oma diplomaatilised suhted just sellise Eestiga, k.a. Venemaa. Täna on 5,2 protsenti Eesti territooriumist aga endiselt Venemaa poolt okupeeritud ja annekteeritud.

Eestil, Soomel, Lätil ja Leedul on olnud suurtesti ühine saatus. Me oleme geograafiliselt Lääne viimane vahipost Ida väravatel. Kuigi ka Venemaa peab end lääne kultuuriruumi kuuluvaks, vastandab ta end sellele igal sammul. Lääne maailmavaade ja väärtused seal ei kehti. Venemaa on suverään, kes defineerib ise mis on demokraatia. Tema eesmärk on Peeter I aegadest olnud maailmahegemoonia. Lenin ja Stalin kutsusid seda maailmarevolutsiooniks, Putin vene rahva pühaks missiooniks. Venemaale ei ole nende meelest mitte ainult kõik lubatud, vaid tal olevat ka alati õigus.

Rääkides Vabadussõdadest, on Eestil, Soomel, Lätil ja Leedul veel ühist. Me saime hakkama sellega, millega ei ole saanud ajaloos  hakkama ükski suurriik Euroopas - meil õnnestus võita sõda Venemaaga. Me võitsime bolševikud ja me saime vabaks.

Eesti oli esimene, kes sõlmis 1920. aastal rahu Venemaaga. Tartu Rahu oli meie rahva huvide ja tahte väljendus. Varsti järgnesid sellele ka teised. Tartu Rahulepingut tunnistas Venemaa veel 1932. aastal mittekallaletungilepingu ja 1939. aastal baaside lepingu sõlmimisel. Kuna Eesti ja Venemaa ei ole omavahel ametlikult sõjas olnud, siis kehtib rahvusvahelise õiguse järgi Tartu Rahuleping edasi.  

Venemaa on aga teatanud, et kuna Lenini Venemaa näol oli tegemist kuritegeliku bolševistliku režiimiga, siis Tartu Rahuleping ei kehtivat. Selle loogika järgi ei kehtiks siis ju ka teiste riikide poolt Venemaale antud tunnustus ja Venemaad kui rahvusvahelist õigussubjekti ei oleks olemaski. Ometi on Venemaa kuulutanud end ise sellesama kuritegeliku režiimi õigusjärglaseks ja on vägagi olemas.

Lepingutega ei ole nii, et kord kehtivad, kord ei kehti. Rahvusvahelise õigusega peab isegi Venemaa leppima. Tartu Rahulepingu kehtivuses ei ole kahtlust. Küsimus on hoopis selles, kas ja kuivõrd seda täita tahetakse.

Põhiseadus ütleb, et Eesti-Vene piir on määratud Tartu Rahulepinguga, et Eesti territoorium on ühtne ja jagamatu ja et Eesti ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus Põhiseadusega. Eesti põhiseadus välistab Eesti-Vene piiri muutmise valitsuse või parlamendi otsusel. Esmalt peaks muutma referendumil põhiseadust. Seda ei ole tehtud. See ei läheks läbi.

Põhiseaduse rikkumine on kuritegu. Sellest hoolimata allkirjastas välisminister Paet piirilepingu ja  Riigikogu ratifitseeris selle 2005. aastal ära. Riigikohus ei võtnud esitatud hagisid, milles nõuti ratifitseerimisseaduse õigustühiseks kuulutamist, isegi arutusele. Tegemist oli ringkaitsega, millega ühines ka õiguskantsler, kes kinnitas, et hoolimata sellest, et seaduslikust piirist on alles vaid mõni protsent, vastavat uus piir endiselt põhiseaduses sätestatud Tartu Rahu piirile. Teisisõnu, kui varas võtab teilt sajast kroonist üheksakümmend viis ära, on teil endiselt sada alles.

Uue piirilepinguga loobub Eesti vabatahtlikult ja tasuta maavaraderikastest aladest, mis ka kõige tagasihoidlikemate hinnangute põhjal maksavad sadu miljardeid eurosid. Üksainus Venemaa käeliigutus võib jätta terve Eesti elektrienergiata, sest Narva Soojuselektrijaamade jahutusvee lüüsid jäetakse Venemaa poolele. Ka Narva koskede saastevaba ja peaaegu tasuta elektrienergia anname me ära, et ise maksta üha kallineva põlevkivielektri ja sellega kaasnevate saastekvootide eest.

Õnneks tekitas Eesti piirilepingule lisatud deklaratsioon venelastes vastuseisu, mistõttu Venemaa seda ei ratifitseerinud ja võttis oma allkirjagi tagasi. Ka meie peaks sama tegema.

Kes tahaks kuulda Eesti poole asjalikke äraandmispõhjendusi, peab pettuma. Ei ole olemas mitte ühtegi õiguslikku, majanduslikku, poliitilist ega moraalset põhjendust – on vaid juba Eesti taasiseseisvumise algusest peale hoolega ettevalmistatud äraandmine, müüdid ja valed. Põhivale, nagu ei pääseks me uue piirilepinguta Euroopa Liidu ega NATO liikmeks, paljastus iseenesest.

On selge, et selle afääriga seotud inimeste tegevus oli omavoliline ja ebaseaduslik, kusjuures Eesti positsioonidest loobuti kohe läbirääkimiste alguses.  Kõike toimetati rahva selja taga – valitsus oli piiriküsimuse salastanud. Mitte miski ei oleks olnud parem kui avalikkus – kogu maailm oleks näinud Venemaa tõelist palet.

Kuid Tartu Rahulepingu tähtsus ei seisne ainult piiriküsimuses. Loobudes uue piirilepinguga  Tartu Rahulepingust, loobume ka õiguslikust järjepidevusest - ühest oma riikluse alustalast. Sellega kinnitaksime Venemaa väidet, nagu oleks Eesti uustekkeline riik. See tähendaks, et me peaks kuulutama 1991. aasta seisuga Eesti kodanikeks pool miljonit vene asustuskolonisti. See oleks Savisaare ihaldatud kodakondsuse nullvariant, mis annaks otsustusõiguse meie riigi asjades võõrale ja vaenulikule elemendile.

Tartu Rahulepingust loobumine tähendab Venemaa vabastamist tema kohustusest tunnustada Eesti Vabariigi puutumatust ja iseseisvust igaveseks ajaks. See on üks Rahulepingu olulisemaid punkte, millest loobumine oleks oma käega silmuse kaelapanek. Ja seda Venemaa ju tahabki. Venemaa ei ole leppinud meie iseseisvusega ja ei kavatsegi meie puutumatust austada, kuid see ei anna meile põhjust ise loobuda klauslist, millele saame oma iseseisvust kaitstes toetuda.

Lepingu sõlmimise järel ütles üks meie poliitik, et polevatki tähtis, kelle huvides see on. Kellegi huvides see ju ometi on, ja igatahes mitte Eesti huvides. Miks ei ole meie poliitikutel sirget selga, et seista Eesti õiguste eest? Märksa lihtsam on alluda nii ida kui lääne survele ning naeruvääristada neid, kellel seda on. Küsitluste järgi on uue piirilepingu vastu 71 – 82,5 protsenti eestri rahvast. Kuid rahva tahe ju ei loe. Ja see on kahjuks veel üks asi, mis ühendab Soomet, Eestit ja Lätit - meie kõigi poliitikud on annektsiooni ja ülekohtuga allaheitlikult leppinud.

Venemaal pole meie alasid vaja. Need võsastuvad, lagunevad, külad on inimestest tühjaks jooksnud. Venemaa vaid võidaks nendest lahtisaamisega. Ta on tagastamas Hiinale Amuuri jõe saari, kokku ca. 400 ruutkilomeetrit. Läbirääkimised Kuriili saarte pärast kalduvad üha enam Jaapani kasuks. Peab olema vaid tahet ja meelekindlust.

Rahvusvahelise õiguse järgi pole meie positsioon nõuda seadusliku olukorra taastamist iialgi tugevam olnud kui praegu. Venemaa okupatsioon ja annektsioon meie aladel on tänaseni jätkuv kommunismikuritegu, millele tuleb lõpp teha. Kommunismikuriteod on kõige kõrgemal rahvusvahelisel tasemel hukka mõistetud. Venemaa on kohustatud selle tagajärjed likvideerima ja tagastama annekteeritud alad nii Soomes, Eestis kui Lätis.

Soome sunniti 1947. aasta Pariisi rahuga loobuma oma aladest. Meie alad annekteeriti 1944. aasta suvel, ära ootamata isegi terve maa vallutamist. Rahvusvahelise õigus ei tee vahet, kas annektsioon toimus vägivallaga või ähvardades. Igasugused piirimuutused on seaduslikud vaid rahvaste endi vabal tahtel. Meie rahvastelt ei ole nõusolekut iialgi küsitud.

Riigikogu peab denonsseerima põhiseadusevastase ning riigi ja rahva huve kahjustava uue piirilepingu. Me ei vaja seda. Meil on olemas kehtiv Tartu Rahuleping.Ootasime 50 aastat iseseisvust, võime veelgi oodata. Pole midagi rumalamat kui kapitulatsioon rahu ajal ja ilma, et vaenuvägesid piiril ähvardamas oleks.

Soome marssal Mannerheimi on öelnud: „Rahvas, kes vabatahtlikult loobub kasvõi jalatäiest oma maast, ei vääri iseseisvust.” Me teame, et meie rahvas ei ole seda iialgii teinud. Oma maast on loobunud ja on valmis loobuma vaid meie valdavalt ekskommunistidest riigijuhid. On viimane aeg loobuda hoopis sellistest tegelastest.

Mütsi maha nende meeste ja naiste ees, kes Vabadussõja rinnetel sõdides ja tagalas kaasa aidates võimaldasid Eestil astuda Tartu Rahuläbirääkimiste laua taha kindlal positsioonil. Meie läbirääkijatel oli kindel siht saavutada leping, mis täidab eesti rahva ja riigi huve. Tänu usule oma rahvasse ja kindlale tahtele nad seda saavutasidki. Võtkem neist eeskuju, sest ka täna peavad meil kõigil oleme needsamad aated ja veendumused, et kõik mis me teeme, on tehtud oma isamaa hüvanguks.

You Might Also Like

0 kommentaari

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...