Ausammas Jeltsinile … või okupatsiooni eitamisele?
esmaspäev, veebruar 20, 2012
Hiljuti tuli grupp ühiskonna- ja majandustegelasi välja algatusega jäädvustada mälestusmärgiga Vene presidendi Boriss
Jeltsini panus Eesti iseseisvuse taastamisse. Miks mitte, oli
ju Jeltsin lisaks meie iseseisvuse tunnustamisele ka pealtnäha igati sümpaatne
ja muhe viinanina, kelle lustakaid sekeldusi saab You Tube-s kümnete kaupa vaadata
- kuidas ta Saksamaal purjuspäi dirigendilt kepi haaras ja orkestrit juhatas;
kuidas laval kašatsokki vihtus; kuidas teda toetati, kui jalad hästi kanda ei
tahtnud või kuidas ta tädisid tagumikust näpistas. Naljaviluks võiks talle ehk
ausamba püstitadagi,
kuid paraku kaasnevad sellega nii mõnedki aga-d.
Jah, Jeltsin tunnustas Baltimaade iseseisvust, kuid
mitte sugugi siirast sümpaatiast meie rahvaste vastu. Jah, tema tegevus hoidis
ära Gorbatšovi kavandatud verise jaanuariputši Tallinnas ja kiirendas NSV Liidu
kokkuvarisemist. Need on teod, mille eest on kahtlemata põhjust talle tänulik
olla. Paraku oli ta samas tüüpilise vene šovinistliku ja impeeriumimeelse mõtteviisi
esindaja ning Jeltsinil olid tollal kaalul olulisemalt suuremad panused, kui
kolme väikeriigi vabastamine nõukogude ikke alt. Meie iseseisvust tunnustas
Jeltsin vaid seetõttu, et see oli talle hetkel poliitiliselt vajalik
võimuvõitluses Gorbatšoviga. See oli hind, mida ta lihtsalt oli sunnitud
maksma. Tööõnnetus.
Jeltsini teeneid
meenutades ei tohi unustada Tartu lennuväebaasi juhtinud kindral Džohhar
Dudajevi (hilisema Tšetšeeni presidendi ja nende vabadusvõitluse juhi) rolli nõukogude okupatsioonivägede mittekasutamises Eesti
iseseisvuspüüdluste vastu. See oli suurem, kui me arvata oskame ja sugugi mitte
vaid tähtsusetu kõrvalroll.
Niipea, kui NSV Liit lagunes paljastus Jeltsini
tõeline pale. Ta keeras Eestile ja teistele Balti riikidele otsustavalt selja
ning Venemaa muutus meie vastu varjamatult vaenulikuks. Algas tänaseni kestev
propagandasõda ja otsene vastutegevus meie suveräänsusele.
Jeltsin käskis ühepoolselt Eesti-Vene riigipiiri maha
märkida ja seda mitte Tartu Rahuga kokkulepitud joonele, vaid Stalini ajal
vägivaldselt muudetud ENSV piirile. Eitas Eesti okupeerimist, süüdistas meid
ajaloovõltsimises ja jõhkras venelaste diskrimineerimises, ähvardas selle ja hiljem
ka NATO-ga liitumise soovi tõttu sõjalise konfliktiga. Keeldus okupatsioonivägede
väljaviimisest (lõpuks viis, kuid ajendatuna tugevast Lääne survest ja Meri eranditult
kõigi Venemaa tingimustega nõustumisest - viienda kolonni ja
sõjaväepensionäride siiajätmine, neile sotsiaalsete ja poliitiliste tagatiste
andmine, looduse- ja okupatsioonikahjude kompenseerimise nõudest ja Tartu Rahu piiridest loobumine jne). Võttis
vastu nn Karaganovi doktriini, millega kuulutati Balti riigid Venemaa
mõjusfääri kuuluvaks ja nägi ette siiajäetud vene kogukonna ning kõigi lubatud
ja lubamatute vahendite kasutamist, et saada meid taas vene impeeriumi
kontrolli alla. Tõi võimule KGB taustaga Putini, keda parimalgi tahtmisel ei
saa meie sõbraks tituleerida.
Just Jeltsin oli see, kes jätkas väikerahvaste
vabaduspüüete verist mahasurumist ja
alustas sadade tuhandete süütute tsiviilelanike surma põhjustanud Tšetšeeni
sõja. Lisaks oli Jeltsin ohjeldamatu korruptant, fakt, mis tõsi küll Eestit
otseselt ei puuduta. Ettepaneku esitajatele ei tohiks kõik see ju teadmata
olla, ometi nimetatakse teda demokraadiks ja Eesti sõbraks.
Mis puutub Jeltsini ausamba püstitamist Toompeale,
nagu Olari Taal soovitas, siis see oleks tegu, mis tugevdaks lisaks Romanovite
dünastia juubeli auks püstitatud Nevski katedraalile Vene imperiaalset taaka
meie vabaduse kantsil veelgi. Kui niigi ilutsevad Eestit tutvustavate
turismiteatmike kaantel vene katedraali sibulakuplid, siis lisanduks sellele
veel ka Vene presidendi ausammas. Mis kuvand see on, mida Eestist pakkuda
tahetakse? Eriti kui Eesti suurmeestele pole ausambaid püstitatud.
Pööran tähelepanu veel ühele aspektile. NSV
Liidu lammutamise ja impeeriumi lõhkumise pärast ollakse teatud ringkondades
Venemaal Jeltsini peale vägagi tigedad. Putini sõnul oli NSV Liidu
kokkuvarisemine 20 sajandi suurim katastroof. Kuigi Venemaa järgib Jeltsini
agressiivset välispoliitilist doktriini tänaseni, mõjub tema nimi Kremlile ja ka
suurele osale venelastest kui punane rätik härjale. Huvitav, et ootamatult on
järelandliku idapoliitika pooldajad (kellest nii mõnigi on üleskutse
allkirjastaja) kaotanud igasuguse hirmu Venemaad ärritada.
Kas põhjus peitub selles, et ausammas ülistaks
püstitamise idealistlikest eesmärkidest ja retoorikast hoolimata hoopiski
eespool väljatoodud Jeltsini tegusid ja seisukohti? Annaks neile indulgentsi ja
meie heakskiidu. Ka Tšetšeenias toimunud genotsiidile, mille Eesti on hukka
mõistnud. Teatud seltskonnale see kannapööre kindlasti meeldiks. Sellest vaatenurgast nähtuna on ettepaneku motiivid
kahtlemata mõtlemapanevad ja peaks nii mitmedki häirekellad helisema panema.
Kelle idee see õieti on? Kas kõik, kellelt üleskutsele allkirja paluti, on ikka
asja süvitsi läbi kaalunud?
Intrigeerivat ideed aga edasi arendades - ehk peaks
varsti ka Leninile ausamba püstitama? Mis tema siis Jeltsinist kehvem on? Oli
ju Lenin kogunisti 1920. aastal sõlmitud Tartu Rahu, terve Eesti riigi sünnitunnistuse,
sõlmimise taga.
Avaldatud Delfis 20.02.2012
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-ausammas-jeltsinile-voi-okupatsiooni-eitamisele.d?id=63942065
0 kommentaari