Eestis baseerus sel ajal veel üle 120 tuhande okupatsioonisõduri - iga 8 eestlase kohta (naised, lapsed ja raugad kaasa arvatud) oli 1 hambuni relvastatud ja motoriseeritud vene sõdur. Neist enamik tajus eestlaste eraldumissoovi „suure kodumaa“ rüpest reetmisena, kuid olukord oli segane üle terve Nõukogude Liidu ja see kajastus armee meeleoludes, mida oli siseriiklikult üha keerulisem rakendada. Seda näitas ka fakt, et NL ei kasutanud lõppfaasis korraloomiseks mitte regulaararmee üksusi, vaid OMONI salkasid, siseministeeriumi spetsiaalseid rühmi, kes pandi räpast tööd tegema. NSV Liit oli küll vankuv savijalgadel koloss, kuid väikeste Balti riikide põrmustamiseks oli sel kolossil  jõudu ülearugi. NLKP Keskkomitee võttis vastu salajase otsuse teha toimuvatele „korratustele ja omavolile“ kiire lõpp, viia Lätis, Leedus ja Eestis läbi putš ning panna paika moskvameelsed valitsused. Lätis ja Leedus korraldasid nõukogude eriüksused 1991. aasta alguses rünnakuid, milles hukkus kümneid ja sai haavata sadu inimesi. Tehti ettevalmistusi sama kordamiseks Eestis, et vägivalla ja olukorra kulmineerudes võiks Gorbatšov presidendi eriõigusi kasutades lõplikult korra majja lüüa.

Välisminister Lennart Meri sai 13. jaanuaril 1991, vahetult peale Vilniuse veretööd, mil KGB eriüksused ründasid sealset teletorni,  valitsuselt volitused tegutseda peaministri nimel välismaal, juhul kui valitsus on sunnitud jätkama eksiilis. Savisaar on meenutanud, kuidas talle sai tookord lõplikult selgeks, et Meri allutamine distsipliinile oli täiesti lootusetu asi. Isegi kriisi kõrghetkedel, mil välisminister oleks kindlasti pidanuks viibima väljaspool Eestit, võis teda ikka kohata laevaga edasi-tagasi sõitmas. Meri pidev sagimine Tallinna ja Helsingi vahel tekitas küsimusi mitte ainult Eestis. Savisaare andmetel alustas Soome kaitsepolitsei SuPo mõni aeg enne augustiputši mitteametlikku uurimist, mida Meri õieti nii sageli nende riigis teeb. Kahjuks ei võimalda SuPo materjalide salastatus sellele küsimusele veel niipeagi vastust saada.

Tänu lääne teravale hukkamõistule ja Venemaa presidendi Boris Jeltsini ootamatule visiidile Eestisse, tühistas Gorbatšov siiski ettevalmistused veriseks jaanuariputšiks Tallinnas ja distanseeris ennast toimunust. Jeltsin hurjutas Venemaa nimel NSV Liitu Vilniuses ja Riias toimepandud veretööde eest ja pöördus Nõukogude vägede poole hoiatusega, et käsk astuda Eesti riigivõimuorganite ja rahva vastu on ebaseaduslik. 14. jaanuari hilisõhtul kogunes kogu meie juhtkond eesotsas Rüütli ja Ülemnõukogu saadikutega Toompeal valitsuse istungite saali, kus kirjutati alla leping, milles tunnustati vastastikku Balti riikide ja Venemaa suveräänsust ning peeti lubamatuks vägivalla ja relvajõudude kasutamist. Kohal oli ka president Gorbunovs Lätist. Koos saadeti Balti riikide iseseisvust nõudev ühisläkitus ÜRO-le. Leedu president Landsbergis andis oma allkirja faxi teel.

Jüri Luik on meenutanud, kuidas Eesti Välisministeerium tegi kõik, et Balti riikides toimuvat maailmas teadvustada: „Ööl, mil OMON läks Lätis (tegelikult Leedus – H.P.) rünnakule, istusid Lennart Meri kabinetis toolidel, laual ja põrandal välisriikide diplomaadid, paljud neist meie isiklikud sõbrad, kes olid otsustanud jääda Toompeale, mis ka ei juhtuks ja olla vähemalt tunnistajaks. Tundus, et Bushi ja lääne liidrite palved ei liigutanud enam Gorbatšovi südant. Ja järsku levis lossis kulutulena uudis, et Jeltsin saabub Tallinna. Mäletan, et läksin Meri kabinetti, kus pea täielikus vaikuses istusid meie lääne diplomaatidest kaaslased. Nad ei uskunud, et Jeltsin võiks Tallinna saabuda. Kui ma mõni tund hiljem taas nende juurde läksin, et teatada, et Jeltsin on juba lossis, tormasid nad ummisjalu telefone otsima. Välisministeeriumid kogu maailmas said uskumatu teate. State Department võttis uuesti ühendust NSV Liidu Välisministeeriumiga ja tugevndas survet. Mäng oli taas alanud.“

Luige sõnad lükkavad ümber Lennart Meri väited, mille kohaselt olnud just tema see, tänu kellele Jeltsin Eestisse saabus. Nimelt kinnitas Meri Andreas Oblatkale 1999. aastal antud intervjuus, et kõik märgid viitasid peatselt toimuvatele kokkupõrgetele Tallinnas. Meri kirjeldas, kuidas „Öisel tunnil helistas mulle peaminister Savisaar ja küsis, kas mul on ettepanekuid, kuidas saaksime ähvardavast olukorrast pääseda. Ma vastasin spontaanselt, et mina näen ainult ühte võimalust: me peaksime Venemaa presidendi Boriss Jeltsini Tallinna külla kutsuma. Savisaar nõustus ja lubas kõik vajaliku viivitamatult joonde ajada. /.../ Jeltsin tuli otsekohe. Ma ise läksin samal päeval Stockholmi... /.../ Ma kohtasin Jeltsinit trepil, kui tema saabus, mina aga oma ministeeriumist lahkusin. Palju dokumente kirjutati alla...“ Paraku ei olnud allkirjastaja mitte Meri ning kui välisminister oli tõesti Venemaa presidendi kutse initsiaator, siis oli temast küll kohatu eelistada niivõrd tähtsale ja pöördelisele kohtumisele informatsioonipunkti avamist. Tõenäoliselt ei olnud tal, nagu tema toonane nõunik Luik kogemata välja rääkis, tegelikult vähimatki aimu Jeltsini saabumisest.

Edgar Savisaare sõnul pole tema küll kindel, kust see idee tuli, aga ta ei saa olla nõus Meri väitega, et „Jeltsin tuli otsekohe“. See nõudnud Savisaarelt veenmist ja kahte vähemalt kolmveerandtunnilist telefonikõnet Jeltsinile. Ülo Nugis on aga kinnitanud, et kutsujaks oli hoopis Arnold Rüütel ning Jeltsin andis just nimelt temale tulekuks nõusoleku. Seda kinnitas ka Rüütli kantseleiülem Daniel Märtmaa, kelle sõnul eelpoolnimetatutest vaid Rüütlil oli piisav ametlik positsioon Jeltsinile küllakutse esitamiseks. Samas pahandas Nugis: „Jeltsin käis siin kohal, see jamamine selle ümber, kes ta kutsus või kelle kutse oli tähtsam, see on lihtsalt häbiväärne“. Selles suhtes on tal täiesti õigus, poliitikute ego ja edevus kipub pahatihti asja olemust varjutama.

Huvitava seigana mainin siinkohal veel Jeltsini ärasõiduga seotud ärevaid hetki, mil tema luure ja ihukaitse said andmeid kavandatava atendaadi kohta. Nimelt olevat vastasleeril olnud kavas lasta õhku lennuk, millega Boris Jeltsin pidi Tallinnast Moskvasse naasema. Sestap anti Jeltsini käsutusse valitsuse esindus-Tšaika ja Vene president asus salaja oma kaaskonnaga teele maad mööda Leningradi ja sealt teise lennukiga edasi. Jeltsini ihukaitse oli sedavõrd valvas, et pidas kinni ka oma tavalises riietuses – kampsuni ja selle all pussiga Toompeale saabunud Ülemnõukogu saadiku Kaido Kama. Eestis teeseldi veel mitu tundi peale Jeltsini lahkumist, et läbirääkimised ikka veel kestavad.