Ma tõesti ei tea, mis planeedil peaminister elab
laupäev, jaanuar 14, 2012Taas rõõmustas peaminister Ansip meid heade
uudistega - euro ei ole kriisis ja mitmed riigid, kes veel paar kuud
tagasi olid sügavas kriisis, juba väljuvad sellest.
Eesti liitumine eurotsooniga oli igati
õige otsus, tänu sellele on Eestisse tulnud väga palju
välisinvesteeringuid. Need on loonud siia uusi töökohti, mis on aidanud
rahval toime tulla ja riigil kergemini majandusraskused ületada.
Ansipile sekundeeris rahandusminister Ligi, kelle pärliks oli väide, et euro hindu ei tõsta. Neid kuulates võiks uskuda, et elu on kui maasikas.
Paraku pudeneb see illusioon kildudeks, kui teha lahti ükskõik
milline Eesti või välismaine ajaleht või uudisteportaal. Neist kõigist
hakkavad silma suured pealkirjad: Eksport kasvas peamiselt transiidi
arvelt; vaesuses elavate inimeste arv Eestis kasvas; uus aasta tõi 1750
uut töötut; euro investeeringuid ei kasvatanud; Saksamaa eksport tegi
kuue kuu suurima languse; 2011 oli euro jaoks dramaatiline; euro kurss
on langustrendis; Euroopa liidrid hoiatavad raske aasta eest … Kas
valitsuse liikmed lehti ei loe?
Alles see oli, kui Ansip kuulutas,
et mingit kriisi ei ole ja kui ongi, siis sellises kriisis ta tahakski
elada. Võib-olla tahabki, sest Toompeal kriisi ju ei ole. Kui alampalk
tõusis vaid mõne euro võrra, siis riigikogulaste palk tõusis terve
alampalga võrra. Kuigi õpetajate, päästeametnike ja 19 eurose
lastetoetuse tõstmiseks raha ei jätku, lastakse väliskapitalil
miljardeid eurosid maksustamata kasumit välja viia.
Mida edasi,
seda enam hakkab tunduma, et peaminister ja tema kaaskond elab mingis
fatamorgaanas, mõttemullis, mille nad ise enda jaoks välja mõtlevad, et
tunda ja näidata end hästi ja edukatena. Ja ajapikku on nad isegi
hakanud seda uskuma. Küsimus ei ole positiivses suhtumises. Pilt
olukorrast, milles Ansip meid veenda püüab, on niivõrd erinev
eksisteerivast, et juhul kui tegemist ei oleks reaalsusest irdumisega,
tuleks teda süüdistada külmaverelises, nahaalses ja küünilises
valetamises. Milline aga sellise poliitiku palk peaks olema, ei vaja
pikemat arutamist.
Samastumine Ansipiga
Selle
asemel sai aga Ansip (ja Reformierakond) valimistel suurepärase
tulemuse ning nende reiting on jätkuvalt kõrge. Marju Lauristin leiab,
et "Ilmselt härra Ansip pakub inimestele, kes teda valivad,
samastumisvõimalust: nad tunnevad, et on kah sellised nagu Ansip. Või
neile meeldib, et näiteks nende abikaasa – kui nad on naisterahvad –
oleks selline inimene nagu härra Ansip," kes ütleb: "Mul on õigus! Ma
teen kõik hästi! Jäta kõik minu hooleks! Ära mõtle, küll kõik saab
korda, kui sa teed nii, nagu mina käsin!"
Kõige taga on inimeste
loomulik kalduvus loota paremale tulevikule, oma ja enda lähedaste
elujärje paranemisele ja muredest vabanemisele. Kellelegi ei meeldi
halvad uudised selle kohta, et töötus, hinnad ja maksud kasvavad, et
viiendik Eesti inimestest elab tõelises viletsuses alla vaesuspiiri, et
kümned tuhanded lapsed saavad oma ainsa sooja söögi koolist, et varsti
on kuuendik töövõimelisest elanikkonnast Eesti tolmu jalgadelt pühkinud
ja majanduspagulusse siirdunud ja et asjad võivad veelgi hullemaks
minna. Hädas haarab inimene kasvõi rohukõrrestki ja seda näilist
pääsemist ju Ansip pakubki. Erinevalt tema oponentidest, kes alasti ja
ebameeldivat tõde räägivad.
Mäletan hästi kriisides vaevlevat
Nõukogude Liitu, kus elementaarsedki tarbe- ja toidukaubad olid
defitsiitseks muutunud. Nende kättesaamine tähendas visa otsimist ja
tundide kaupa kannatlikult järjekordades seismist, kuhu punaveteranid
oma privileege kasutades häbitult vahele trügisid. Viinerid, sprotid ja
suitsuvorst olid delikatessid, millega meelitati inimesi valimistele
(jaoskondades olid avatud puhvetid, kust neid väikeses koguses osta
sai).
Miks ma sellest räägin? Sellepärast, et tänane olukord on
küll erinev, kuid üks tegur on sama. See on paljude inimeste sügav mure
toimetuleku pärast, mis muudab nad äärmiselt vastuvõtlikeks
võltslubadustele ja ootuste üleskütmisele. Kui tollal kuulutati
Kommunistliku Partei juhtimisel välja päästja, milleks pidi saama
üleliiduline toitlustusprogramm, mis pidi täitma kõik poeletid
toidukaubaga ja kaotama defitsiidi, siis nii uskumatu kui see ka ei
olnud – suur osa inimesi uskus neid lubadusi. Toitlustusprogramm pakkus
neile lootust ja lohutust.
Messianistlikud sõnumid helgest tulevikust
Samasuguse
lootuse ja lohutuse pakkumise turjal kappavad Toompea koridorides ja
Brüsselis ringi ka meie praegused riigijuhid, kelle juhtimisel me
tänasesse olukorda oleme jõudnud. Peaminister Ansip ja Reformierakond
kuulutavad samasuguseid messianistlikke sõnumeid helgest ja heast
tulevikust, lubavad viia Eesti viie rikkama riigi hulka ja keskmiseks
palgaks 40 000 krooni. Ma ei tea, millisel planeedil Ansip elab, kuid
neid populistlikke ja katteta lubadusi pole ta isegi mitte tagasi
võtnud.
Vägisi Nõukogude Liitu võetud Eesti rahvas mõistis üsna
pea, et võimude ülesköetud lubadused ja lootused elujärje paranemisest
on järjekordne tühi jutt. Seda, mis järgnes, teame me kõik. Täna on
rahvas aru saamas, et lisaks majandusele on ka meie suveräänsuse ja
demokraatiaga midagi väga viltu ja võimulolijate räägitav ei pea sugugi
paika. Mis järgneb, võib vaid oletada. Esialgu hääletatakse veel
jalgadega. Kurb ainult, et president Ilves sellele takka kiidab,
kuulutades, et igaühel on õigus minna. Kõigepealt peaks ikka igaühel
olema tagatud õigus tulla toime omaenese kodumaal.
Juba ammu on
selge, et rahva arvamus meie võimulolijaid ega Toompea erakondi ei
huvita, küll aga selle mõjutamine ja suunamine soovitud kanalitesse.
Teisisõnu manipuleerimine avaliku arvamusega. Sestap seadustati
üksmeelselt maksumaksja rahaga töötavate parteiliste demokraatia
edendamise sihtasutuste loomine, et ilmselt Ligi retsepti järgi hakata
„demokraatiat demokraatia eest kaitsma“. Äkki rahvas muidu seda tänast
stagneerunud ja korrumpeerunud varianti ning seniseid tipp-poliitikuid
enam ei tahagi.
Kuid nagu looduses, järgneb ka majanduses ja
poliitikaski igale langusele tõus. Talvele järgneb kevad ja varem või
hiljem jõuab see ka Eestisse. Koos jääminekuga. Millal ja millisena see
tuleb, selles peab rahvas ise aktiivselt kaasa rääkima. Õnneks on
eestlastel üks tugev omadus, et kui asjad tõesti hulluks lähevad, siis
võetakse end käsile.
Avaldatud Delfis 14.01,2011
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-ma-toesti-ei-tea-mis-planeedil-peaminister-elab.d?id=63773042
0 kommentaari