Korpusepoisid – ohvrid või okupandid?
esmaspäev, jaanuar 02, 2012Vabadusvõitlejate riikliku tunnustamise
diskussioon näitab, et seda teemat tuleb aeg-ajalt uuesti lahti
seletada, sest pealekasvanud noortel puudub otsene side minevikuga ning
Kremli propagandakahurid annavad lakkamatut turmtuld, püüdes moonutada
ajalugu ja tegelikkust.
1940-1941 Eesti okupeerimisele
järgnenud ebainimlik punane terror, veretööd ja küüditamine tekitasid
kättemaksuhimu pea igas eestlases. Sellele vaatamata võitles Teises
maailmasõjas suur hulk eestlasi ka Punaarmee ridades. Küsimus polnud
selles, et ühiskond oleks olnud lõhestunud või ideoloogiatel oleks olnud
sellist mõju. Saksa mundris võideldi lihtsalt ühise vaenlase vastu ja
Eesti vabaduse nimel – teati hästi, mida nõukogude võim meile toob.
Nõukogude poolel võideldi aga proosalisemal põhjusel. Nimelt jõudsid
venelased korraldada enne Eestist väljalöömist üldmobilisatsiooni.
Sellele mitteallumine tähendas
surmanuhtlust kutsealustele ja ränki repressioone nende lähedastele.
Punaarmeesse võeti haarangutega mehi lausa tänavatelt. Vaid vähestel
õnnestus end varjata. Muidugi oli ka vabatahtlikke, kuid neid oli vaid
käputäis. Mitmele tuhandele mehele tõi pääsemise saksa lennuki rünnak,
mis vigastas eestlasi Leningradi viivat laeva „Eestirand“. Laeva kapten
juhtis selle Prangli saare rannamadalikule.
Punaarmee asemel
ootasid eesti poisse aga hoopis koonduslaagrid. Ära viidud 33 000 mehest
suri juba esimese talve jooksul nälga, külma, tapvasse töösse,
haigustesse ja punatimuka kuulide läbi enam kui kolmandik, ehk umbes 13
000. Valdav enamik põgenemiskatsel kättesaadutest lasti maha. Kuid mitte
alati. Huvitav on tuntud Eesti maadleja Euroopa meistri ja Berliini
olümpiamängude võitja Kristjan Palusalu saatus, kes oli üks, kelle
põgenemiskatse ebaõnnestus. Talle ja tema kaaslastele määratud
surmanuhtlus tühistati ja nad saadeti karistuseks Karjala rindele.
Esimesel võimalusel, ehk pool tundi hiljem, jooksis Palusalu üle.
"Kapitalistlik-natsionalistlik element"
Koonduslaagris
ellu jäänud sundmobiliseeritutest, kommunistidest ja vanglatest
vabastatud kriminaalsest elemendist moodustatud hävituspataljoni
riismetest ning venelastest moodustati 1942. aastal Eesti Laskurkorpus,
kuhu kuulus ligikaudu 23 000 meest. Korpuse koosseisu puhastati
süstemaatiliselt eestimeelsest „kapitalistlik-natsionalistlikust
elemendist“ ning kõik allutati intensiivsele kommunistlikule ajupesule.
Meestel tuli näiteks kirjutada ja lugeda teineteisele ette, kuidas nad
vihkavad kapitalistlikku Eestit ja kuidas nad selle hävitavad. Neid
survestati astuma ka kommunistliku partei liikmeteks.
Peale
rindele saatmist, langes ühe kuu jooksul Velikie Luki all umbkaudu 6500
eestlast. Tegemist oli tugeva sakslaste kindlustusega, mille ründamine
eestlastele antud kergekäsirelvadega oli sõjaliselt mõttetu. Need, kes
keeldusid edasi minemast või taganesid, lasti politrukkide poolt maha.
Suur hulk eestlasi – kokku umbes 6000 meest jooksis ümberpiiratud
sakslaste poole üle. Laskurkorpuse hõredaks jäänud rivi täiendati
assimileerunud venemaaeestlastega, kellest osa ei rääkinud eesti keeltki
ja venelastega. Kommunistlikku „valgustustööd“ tõhustati kuid rindele
mitteusaldusväärseid eestlasi enam ei lastud.
Siiamaani olid
punaarmees olevad eestlased kahtlemata ohvri rollis. Olukord hakkas
muutuma, kui 1944 aastal viidi Laskurkorpus, esmalt suurtükiüksus, Narva
rindele, kus nende vastas olid juba eesti sõdurid. Ka seal joosti omade
poole üle, kuid märksa vähemal määral. Selle põhjuseks oli karm
kontroll, venelaste suurenenud osakaal korpuses, mitu aastat kestnud
ajupesu ning asjaolu, et sakslased olid sõda kaotamas.
Sõja
lõpptulemusest olid teadlikud loomulikult ka saksa vormis võitlevad
eestlased, kuid võideldi siiski, sest nende selja taga oli kodumaa ja
jõudu andis lootus Vabadussõja ime kordumisest. Samal põhjusel tulid ka
soomepoisid tagasi Eestisse, et võidelda oma kodumaa eest. Samal
põhjusel olid üle jooksnud ka tuhanded Punaarmeesse sundmobiliseeritud.
Kes jäid, valisid endale poole.
Tankiga üle tsiviilisikute
Kui
septembris algas Saksa vägede väljaviimine Eestist, kohtusid mõlemal
poolel võitlevad eestlased Avinurme all. Lahing lõppes Eesti eest
võidelnute kaotusega. Määrav oli punase Laskurkorpuse ülekaal ja meie
omadel rasketehnika ja suurtükimoona puudumine. Avinurme lahing oli
saatuslik pöördepunkt, millest alates pole Laskurkorpuse mehed enam
nõukogude võimu ohvrid, vaid riigireeturid, vallutajad ja mõrtsukad.
Selle asemel, et pöörata relvad Eesti vallutajate vastu, mõrvasid nad
külmavereliselt Avinurme kirikusse varjule toodud 20-30 raskelt haavatud
eesti sõdurit. Lisaks sõitsid Laskurkorpuse tankid, mille külgedele oli
kirjutatud „Nõukogude Eesti
eest!“ Porkuni lähedal mitme kilomeetri ulatuses üle haavatute ja
põgenevate tsiviilisikute voori, lömastades vankreid, hobuseid ja
inimesi. Kolgal veeti haavatud teele ja sõideti nendest tankidega üle.
Need teod on ebainimlikud ja andeksandmatud.
See, et tanke
juhtisid enamasti venelased, ei ole pehmendav asjaolu. Nad olid üks ja
sama üksus. Kuuliaugud, granaadikildude ja vere jäljed on kiriku
põrandas tänagi näha. Ma ei ole kuulnud, et punaveteranid oleks selle
üle kahetsust avaldanud. See-eest olen lugenud nende nõukogudeaegseid
mälestusi, milles uhkustatakse, kuidas hävitati kirikusse peitunud natse
ja vabastati Eesti fašismist.
Süü on muidugi individuaalne ja
enamik Punaarmeesse sundvärvatutest ja vene poolel sõdinutest tahtsid
vaid tagasi koju. Ometigi ei tulnud nad lihtsalt koju. Nad tõid endaga
kaasa kommunistliku võimu, tiblamõrtsukad ja -vägistajad ning andsid oma
sugulased, sõbrad ja terve eesti rahva okupantide meelevalda.
Just
Eesti laskurkorpus oli see, kes vallutas Tallinna ja laskis Pika
Hermanni tornis ribadeks sini-must-valge lipu ja asendas selle
punalipuga. Teisest küljest oli selles aga isegi midagi head, sest see
päästis pealinna suuremast röövimis-, tapmis- ja vägistamislainest, mida
vene sõdurid harrastasid oma juhtide innustusel kõigis „vabastatud“
Euroopa riikides.
Laskurkorpuse veteranid on tänaseks unustatud.
Avimurme-Porkuni-Kolga massimõrvu pole uuritud ega süüdlasi otsitud.
Nõukogude võim veterane aga ei unustanud ja osutas neile suurt
tänulikkust ja au. Punaveteranidele oli reserveeritud kõrged
parteiametid, head töökohad, õppimisvõimalused ja loendamatud muud hüved
ja privileegid, mis rahvale polnud lubatud, ammugi mitte Eesti vabaduse
eest võidelnuile. Nende saatuseks olid küüditamised, vangilaagrid ja
mahalaskmised.
Täna on eesti rahval võimalik austada oma
tegelikke kangelasi. Eesti riigil on selles suunas vaid üks samm astuda.
Riigikogu peab heaks kiitma eelnõu, millega riiklikult tunnustataks
Eesti vabaduse eest võidelnuid – neid, kellel lahingutes oli selg Eesti
poole.
Autor on Soome Sõjaveteranide Eesti Ühingu ja Soomepoiste Pärimusühingu juhatuse liige.
Avaldatud: Delfi 02.01.2011
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-korpusepoisid-ohvrid-voi-okupandid.d?id=63719220
Panen siia ka lingi Jaak Valge arvamuse juurde samal teemal: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ajaloolane-vahegi-rahvuslikud-ja-mehised-mehed-oleksid-voidelnud-sovettide-vastu-koos-kellega-iganes.d?id=63712920
0 kommentaari