Riigikogus on arutusel uue lipupäeva asutamine meie kirjanduse, laulupeotraditsiooni ja kultuuri austamiseks. Pidasin 21.11. 2022 sellel teemal ka kõne:

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! 

Loomulikult, see on väga ilus ja südamlik eelnõu tähistada lipupäevaga ja pidada aus meie kirjandust ja laulupeotraditsiooni ja ‑kultuuri. Ja loomulikult seda tuleb toetada, siin ei ole kahtlustki. 

Aga samas närib minu hinge siiski teatud kahtlus, kas ei ole tegemist lihtsalt näilise žesti tegemisega, millel ju mingisugust sisu taga ei ole. Sest lipu heiskamine ja kõikide nende inimeste ja kultuuritegelaste ja laulupeo austamine peaks ju jõudma kaugemale, jõudma ka sügavamale. Aga ometigi me näeme, et päris ehtsat, käegakatsutavat toetust ju tegelikult nendele inimestele, kõikidele kultuuriloojatele ei anta. 

Me teame, kuidas erinevad kultuuritoetused on vähenenud, me teame, kuidas ka kultuuripreemiate ja  muude toetuste andmine on vähenenud, kuidas see on sattunud kindla ja kitsa tsunfti kätesse ja kuidas seda jagatakse valikuliselt. 

Me teame seda, milline puudus on meil koorilauludirigentidest, rahvatantsujuhtidest, me teame, et nende tööd ei väärtustata piisavalt, nende palk ei ole piisav. Ei anta toetusi, et hankida ja muretseda kooridele ja tantsurühmadele rahvarõivaid ja nii edasi ja nii edasi. Nii et kõige selle taustal rääkida, kuidas me nüüd siis austame kõiki neid inimesi, on minu meelest väga-väga silmakirjalik.

Mulle tuleb meelde, kui siinsamas saalis oli kunagi arutusel, kuidas aidata ja toetada meie kodumaist ettevõtlust, sest ainult ettevõtlus ongi ju see, millel meie ühiskond, meie see materiaalne baas põhineb ja mille kaudu meil on võimalik toetada enda kultuuri. Aga kahjuks me näeme seda, et nii kui varemgi, nii ka tänasel valitsusel puudub igasugune tahe ja soov meie ettevõtlust ja majandust tegelikult toetada. Ja nii tuligi Reformierakonna poolt juhitud valitsus välja ideega kehtestada meie ettevõtluse auks lipupäev. Väga ilus, aga see on tühi žest, sest reaalseid probleeme see ei lahenda.

Jah, loomulikult, see žest täna on ilus, aga sellega peaks kaasnema ikkagi midagi palju rohkemat. Sest vastasel juhul see jääbki ainult tühjaks žestiks ja sel ei ole mitte midagi tegemist reaalse olukorraga, kus me täna oleme.

Nii et minu üleskutse on kõikidele koalitsioonierakondadele, ka opositsioonierakondadele, Riigikogule ja muidugi eeskätt valitsusele, et ärme tee tühipaljaid žeste, need on küll ilusad, aga teeme ka midagi käegakatsutavat. 

Teeme nii, et meie kultuur õitseks, meie rahvuskultuur õitseks ja jääks püsima ja et me saaksime ka järeltulevate põlvede ees mitte häbiga neile otsa vaadata, vaid saaksime olla uhked, et lisaks lipupäeva kehtestamisele me ka toetasime kõige suuremal määral meie kultuuri, kunsti ja kirjandust, nii kuidas see vähegi võimalik on. 

Aitäh!

Kõne Riigikogus 27.10.2022

Eesti rahvas on vaieldamatult üks enim inimsusvastaste kommunistlike kuritegude käes kannatanud rahvaid. 

Meie rahvast tapeti, mõrvati, arreteeriti ja vägistati Nõukogude okupatsiooni ajal, kümneid tuhandeid süütuid inimesi alates sülelastest küüditati kaugele Siberi avarustesse. Suurküüditamised toimusid 1941., 1945. ja 1949. aastal, kuid see polnud ju kaugeltki kõik. Ka vahepealsel ajal arreteeriti ja vangistati tuhandeid inimesi ja saadeti vangilaagritesse või lasti armuta maha. 

Vähesed neist, kes saadeti Siberisse või vangilaagritesse, tulid tagasi. Hinnanguliselt jäi meil nõukogude ajal sündimata ligi pool miljonit last, kes asendati umbkeelsete migrantidega, kes näitasid igal sammul oma üleolekut ja omasid privileege, mis eestlastele olid kättesaamatud. 

Õnneks me saavutasime taas iseseisvuse. Me teatasime, et see ei kordu enam iialgi. Me ei lase sellel juhtuda. Me mõistsime hukka kommunismi kuriteod ja kuulutasime need inimsusvastastes kuritegudeks. Me ei andesta neid, ammugi kui selle eest andestust ei palutagi. Terroristlik Venemaa ei ole end ju muutnud.

Lõpuks, 2004. aastal jõustus okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus. Alles 13 aastat peale taasiseseisvumist, kuid parem hiljem kui mitte kunagi. Represseeritud isiku seaduse peamiseks eesmärgiks oli ja on Eestit okupeerinud riikide poolt 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20. augustini õigusvastaselt represseeritud isikutele tekitatud ülekohtu leevendamine. See on õige ja hea. Iseasi, kas toetus on piisav olnud ja kas tänases Euroopa rekordkriisis, hinnatõusus selle niivõrd tagasihoidlik tõstmine on piisav. Kindlasti peaks olema suurem. Miks just 292, mitte 300 või 350 eurot?

Kuid ma tahan rääkida represseeritutest, kes on hoopistükkis kõrvale heidetud ja unustatud. Need on terve hulk toonaseid lapsi, alates beebidest kuni gümnasistideni. Nõukogude Liit oma kuritegusid ei häbenenud, kuid ometi püüti neid varjata või hoopiski ümber nimetada. Küüditatute räpastele loomavagunitele kirjutati peale, et neis on kommunistlikule ülesehitustööle ja põllumajandusele appi tulevad Eesti vabatahtlikud. Kas võib olla veelgi küünilisem? 

Kui näiteks 1949. aasta märtsis küüditati Eesti pered sundasumisele Siberisse ja pool aastat hiljem, septembris-oktoobris vormistati tagantjärele erinõupidamise otsused, siis tuhandeid küüditatud lapsi neis otsustes ei mainitud, nagu poleks neid olnudki. Siberist vabastamise puhul kordus sama lugu. Kui juulis 1954 tehti teatavaks, et Siberis olevad lapsed on näiliselt vabaks lastud, siis ometi ei kehtinud see Balti riikidest pärit laste kohta. 20. juulil 1954 andis Nõukogude Liidu peaprokurör välja salajase määruse nr 13/32 C, mis võrdsustas need lapsed eriti ohtlike riiklike kurjategijatega, kellele ei laienenud väljakuulutatud amnestia. Ja nii saigi kuuekümnendatel aastatel ENSV prokurör Karl Kimmel südamerahuga kirjutada, et küüditamiste ära viidud lapsed läksid ise vabatahtlikult kaasa koos vanematega sundasumisele või vangilaagritesse. Ise, vabatahtlikult! Lastena rängalt kannatanute kõik taotlused lükati Nõukogude Liidus külmalt tagasi. See on andeksandmatu.

Paistab aga, et Eesti Vabariigis käitutakse täpselt samuti ja punaprokuröri vaim hõljub endiselt meie ametiasutustes. Toon ühe näite. Patarei vanglas sündinud Merike Lipp-Meister ei suutnud aastate jooksul tõestada Eesti Vabariigi riigiametnikele, et poliitvangi lapsena kehtib ka tema kohta täiel määral represseeritud isiku seadus. See tähendab, et vanglas poliitvangi lapsena sündinud ja seejärel Venemaa range režiimiga ebainimlikku vangilaagrisse saadetuna ning seal imekombel ellujäänuna peaks ka temal olema õigus ülekohtu leevendamisele. Aga võta näpust!

Samasugune hoolimatus puudutab paljusid lapsi, kes Siberisse viidi ning kes seal sündisid. Nende vanemad võisid hukkuda, nendeni ei pruukinud jõuda teade vabastamisest, neil ei pruukinud olla võimalik tagasi tulla enne, kui nad said täisealisteks. Kuid see ei tähenda, et nad oleks läinud ise ja vabatahtlikult Siberisse ja et nad ei oleks olnud represseeritud. Memento Liit eesotsas Peep Varjuga on juba aastaid võidelnud kõikide nende meie enda riigi hammasrataste vahele jäänud inimeste ja eriti selliste laste eest, keda represseeritutena ei tunnistata ja ei leia ka mitte mingisugust mõistmist meie ametnike poolt. Keda huvitab, võib nendega ühendust võtta ja heita pilk peale tagasilükkamispaberitele ja represseeritute seaduse rikkumistele, mis sealt selgelt välja kumab.

Paljud Siberi surmateekonnale määratud Eesti lapsed, kommunistide, sõjakurjategijate ohvrid on veel elus ja kõikide nende kuritegude tunnistajad. Miks me ei hooli neist? On viimane aeg arvestada kõikide represseeritutega, ka kunagi represseeritud lastega. On viimane aeg ka neile vastavat pensioni ja represseeritutele mõeldud toetusi maksta. Nad on ju meie endi emad ja isad, vanaemad ja vanaisad. 

See on Eesti riigi väärikuse ja au küsimus, täpselt nagu kommunismi kuritegude, sealhulgas küüditamiste, vangistamiste ja meie inimeste orjatöö eest Venemaalt kompensatsiooni nõudmine. Kas me oleme tõesti viletsamad kui Läti ja Leedu, kes oma inimeste eest seisavad ja seda nõuavad? Või oleme selleks liialt allaheitlikud ja arad? 

Kui me nõuame terroristlikult Venemaalt vastutust Ukrainas toime pandud inimsusvastaste kuritegude ja territoriaalse terviklikkuse rikkumise eest, siis peab meil olema julgust teha seda ka enda rahva ja enda territooriumi osas. On aeg selg sirgu lüüa! 

Mis puutub aga represseeritute ja nendega võrdsustatud isikute toetuse tõstmist, siis loomulikult toetavad rahvuskonservatiivid seda ettepanekut. See on väga õige ja väga hea.

Kõne riigikogus 24.10.2022

Vastuseks Kaja Kallasele:

Mida me oleme siis kuulnud peaministrilt? Demagoogiat, valet, näpuga näitamist, hämamist, ja mis on kõige häbematum, see, kuidas meid sõimatakse peaministri poolt südametuteks. No andke andeks! Ma ei tea, võib-olla siin saalis on mõned inimesed – kahtlustan, et on –, kes ei soovi Ukraina võitu ja terroristliku agressorriigi Venemaa kokkuvarisemist ja kaotust.

EKRE fraktsioonis ei ole mitte ühtegi sellist inimest. Vastupidi, me oleme algusest peale toetanud Ukrainat, me oleme ka nende Riigikogu avalduste taga olnud, oleme ka ise neid esitanud ja täiendanud. Ja oleme lisaks kõigele aidanud materiaalselt. Me oleme kaks bussitäit kaupa saatnud väga vajalikke asju Ukrainasse, mundreid, saapaid, killuveste, esmaabitarbeid, ka droone. Ja nüüd viimane lähetus, mis läks, jäi ka buss jäi sinna. Ja siis öeldakse, et me oleme südametud, me ei hooli Ukrainast ega sellest, kas Ukraina võidab. Lisaks oleme kõiksugusel muul moel toetanud. Isiklikult olen teinud annetuse ka näiteks Ukraina armee fondi. Nii et need jutud on lihtsalt häbematud.

Aitab ju ka terve Eesti rahvas. Ja me oleme selle aitamisega maailma esirinnas per capita ja me oleme samal ajal ju üks väiksemaid riike Euroopas ja ka terves maailmas. Nii et kui me mõtleme sellele, kui suur saab olla ühe väikese riigi võime teise aitamisel, siis kuigi tahe võib olla suur, aga paratamatult tuleb piir ette. Aga meie tänased valitsejad ja valitsejanna ei taha sellest piirist kuuldagi.

Täna me kuulsime, et ükskõik, kui palju sisserändajaid tuleb, las nad tulevad, me peame nad kõik vastu võtma, sõltumata sellest, mis saab Eesti rahvast, mis saab meie riigist, mis saab meie kultuurist, keelest ja rahvusest. See ei ole oluline, see ei ole üldse oluline! Laseme aga kõik sisse. Ja samas me teame, et tegelikult mitte mingisugust sisulist filtrit meil ees ei ole. Küsitakse piiril jah mõned küsimused ning kui ta enam-vähem oskab mingit ukraina kanti kirjeldada või mõnda linna ja kui ta just otseselt ei ütle piirivalvurile, et Putin on õige mees ja Venemaa peab sõja võitma, siis saab ta sisse. No kuulge, andke andeks! Kas Putini FSB ei oska mingisuguseid legende oma meestele selgeks teha? Nii täpselt, et seda isegi õige ukrainlane ei oska eristada, meie meestest rääkimata.

Ja kui me mõtleme sellele, kes sealt tulevad – enamik on ju täna võitlusvõimelised mobilisatsioonieas mehed, mitte naised ja lapsed –, siis mõelgem ka sellele, miks Venemaa neid läbi laseb. Miks ta laseb, kui ta peaministri sõnul peab teadma, et nad lähevad Ukrainasse võitlema Venemaa vastu? Siis ta ei laseks ju. Elementaarne. Aga samas me ei tea absoluutselt, me ei tea sedagi, kui palju neid üleüldse siia on tulnud ja kui palju nendest siia on jäänud. Ja ammugi me ei tea nende meelsusest mitte midagi. Me ei tea, kui paljudele neist on antud ülesanne kätte x hetkel mingisuguseid aktsioone, ükskõik mida, diversioone, atendaate, mis iganes, mässusid korraldada. Huvitaval kombel see ei huvita meie valitsust, kuigi meie jõustruktuurid ju kogu aeg hoiatavad meid. Valitsust see ei huvita, Kaja Kallast ei huvita. Miks? Ma arvan, et Putinit ka ei huvitaks tema asemel ilmselt. Putin hõõruks käsi kokku, mida rohkem, seda parem.

Kui me vaatame, mida räägivad ukrainlased, kes siia tulevad – no tore, aitame, loodame, et nad lähevad koju tagasi, nagu väitis peaminister, aga see on järjekordne vale. Norstat tegi ju alles hiljuti küsitluse nende seas. Ja üle poolte nendest kavatsevad siia jääda. Neil ei ole mõtetki ära minna, kuigi ma ei tea, kust peaminister võttis oma andmed, et üle poole tahavad tagasi minna. Aga isegi sellisel juhul, kui peaministril oleks õigus ja üle poolte tahaks tagasi minna, siis mõelge, mis number jääb alles. Lõppude lõpuks, kui meil on tulnud üle 100 000 inimese üle piiri, palju üle lõunapiiri on tulnud, me maikuust saadik ei tea üldse, ning võrrelgem seda kas või nõukogudeaegse sisserändega, siis täna Kaja Kallas paneb võimsalt Karl Vainole ära.

Aga see kõik ei puuduta ju seda, kas me oleme südametud. Kas me tahame kuidagi ukrainlastele halba? Ei taha, vastupidi, me toetame neid igati. Aga me tahame ka, et eesti rahvas jääks püsima, et meie keel jääks püsima. Minge ükskõik millisesse kaubanduskeskusesse või ... Ma käisin laupäeval Iskus. No andke andeks, parkimisplats oli Ukraina autosid täis, eesti keelt seal sees ei kuulnudki. Aga kas inimesed, kes tahavad koju minna, ostavad enda korteri mööblit täis? Ma arvan, et ega vist mitte. Kui sa oled ajutiselt kuskil, siis sa katsud ikka kohvri otsas hakkama saada, peaasi, et sul on katus pea kohal.

Ja täpselt sama hull on ju see, mis koolides toimub. Jah, on nad siin, need lapsed, me peame neid õpetama. Aga seda ei saa teha selle arvelt, et meie enda lapsed kannatavad. Kui koolis on klassis mingi hulk lapsi, kes üldse aru ei saa, millest räägitakse... Neil peavad olema omad klassid, omad Ukraina programmid ja nad peavad seal loomulikult õppima eesti keelt.

Rääkides veel mobilisatsiooniealistest, siis peaminister väitis, et meil ei ole mitte mingisugust kokkulepet ukrainlastega, et mis nendega siis teha. Aga teeme ise ettepaneku, kui me tahame, et Ukraina võidaks selle sõja. Me ju piiri peal näeme, kes on mobilisatsiooni vanuses ja keda me võiksime koos Ukrainaga saata tagasi oma kodumaa eest võitlema. Aga seda me ei tee, nii et järelikult ilmselt ikkagi valitsusel puudub igasugune huvi, et Ukraina selle sõja võidaks. 

Ja loomulikult, lõpuks see rassistlik ja eugeeniline avaldus peaministri poolt, kuidas ongi vaja tõestada, kas kellelgi ekrelase vanavanavanaema on eestlane või äkki teisest rahvusest – no andke andeks, mitte midagi nii šokeerivat ei ole mina siin küll kuulnud.

 Riigikogus toimus oktoobri alguses kuue EKRE algatatud välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Kõik kuus eelnõud lükati ilma mingisuguse arutelu ja pikema jututa liberaalse-vasakpoolse enamuse poolt menetlusest tagasi. Mõistagi, tegemist oli ju eestlust, meie rahvast  ja meie riiki kaitsvate eelnõudega. Ka Isamaa, kes kahepalgeliselt presenteerib ennast rahvusliku erakonnaga, hääletas koos sotside, kesikute ja reffidega kõigi kuue eelnõu vastu. Nad ei vaevunud oma küünilisuses isegi saalist minema hiilima ja tegema nägu, justkui nad siiski seisaks kuidagigi enda rahvuslike ja konservatiivsete sõnade ja loosungite taga. 

Mina esitasin ühte neist kuuest eelnõust. Püüdsin oma ettekandes selgitada, miks sellist seadusemuudatust vaja on, kuid migratsioonilembelisele ja estofoobsele seltskonnale jäi see muidugi hüüdja hääleks kõrbes. 

“Välismaalaste seaduse ja kõrghariduse seaduse muutmise eelnõu on välja töötatud, et vältida Eesti kujunemist odava tööjõu sissevoolumaaks, kuna see pärsib tehnoloogilist arengut ning surub alla Eesti töötajate palgataset.

Teiseks eesmärgiks on Eesti ülikoolide ingliskeelestumise peatamine Eesti maksumaksja kulul ja ülikoolide õppekvaliteedi toetamine, samuti välistamine, et ülikoolid muutuksid niinimetatud migratsioonipumbaks, mida nad juba on, ehk hüppelauaks, mille kaudu kolmandate riikide kodanikud saavad võimaluse tulla Euroopa Liitu. Me teame, kuivõrd massiliselt seda võimalust kasutatakse.

Kolmandaks eesmärgiks on täita Eesti põhiseadust, mille kohaselt on Eesti Vabariik loodud selleks, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See on meie kõigi kõige suurem ülesanne.

Kahjuks põhiseaduse täitmist ohustab suuremahuline immigratsioon, mille mõistlik reguleerimine ongi eelnõu peamiseks eesmärgiks. Eelnõu puudutab kahte kahte teemat, nagu öeldud: eeskätt just nimelt soodustada värbama ja kasutama Eesti kohalikku tööjõudu töökohtadele, mis nõuavad kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu, ja teiseks, kõrghariduse läbi massiimmigratsiooni ja välisüliõpilastele tehtud soodustuste vähendamine.

Eesti on enneolematus demograafilises kriisis, mille on toonud kaasa väike, alla taastetaset olev sündimus ja väljaränne. Enam kui 100 000 inimest on Eestist lahkunud, peamiselt tööpuuduse ja madalate palkade tõttu. Oleme haritud ja töökate inimestega doonorriigiks jõukamatele Euroopa riikidele ja nende majanduskasvu loojateks.

Meile korrutatakse, et vähenenud rahvastik tuleb asendada immigrantidega, et riigi majandus on jätkusuutlik üksnes võõrtööjõu sissetoomise kaudu. Immigrantidele on maksumaksja rahaga loodud oma elu sisseseadmiseks suurepärased tugisüsteemid. Samas ei tehta midagi, et hoida paremat ettevõtluskeskkonda.

Siia kuulub muuseas tänane energiakriis, millega valitsus ei tegele. Ühesõnaga, et parema ettevõtluskeskkonna loomisega meie enda inimesi ja tööjõudu siin hoida või luua tingimused Eestist lahkunud inimeste tagasitoomiseks. Neist millegipärast ei hoolita ja neid ei toetata praktiliselt.

Väidetakse, et Eesti majandus vajab võõrtööjõudu ning selleks on pea kõik olemasolevad piirangud, mis varem olid, kaotatud. Immigratsioonikvoodi järgi võib tulla aastas umbes 1300 inimest, aga kuna sellele on tehtud umbes 20 erandit, siis tuleb meil iga aasta circa 7000 inimest sisse ilma mingisuguse kvoodita. Kvoodid on kaotanud sisulise mõtte.

Ja samas, meile räägitakse, et tahetakse saada haritud kõrgetasemelisi spetsialiste. Kui me vaatame võõrtööjõustatistikat, siis me näeme, et tegelikult haritud spetsialiste on nende seas vaid väike osa. Nii et tegelikult ei täida see avatud uste poliitika absoluutselt oma eesmärki. Iseloomulik on, et kõik immigratsioonikvoodi tühistamise ja sellele üha enam erandite tegemise toetajad eesotsas Reformierakonna ja sotsidega vaikivad maha, et sisserännanud ja välispäritolu inimeste osakaal ühiskonnas on Eestis juba niigi Euroopa üks suurematest, pea kolmandik. Kuid see ei ole lahendanud mitte ühtegi probleemi, mitte ühtegi, mida väidetavalt immigratsioonipiirangute kaotamise ja võõrtööjõu sissetoomisega lahendada lubati.

Rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit on öelnud: “Kui vaadata ühe põlvkonna võrra ettepoole, siis võib tõepoolest paista, et võõrtööjõud justkui leevendab mingil määral pensionikassa puudujääke. Pilku veel kaugemale küünitades jõuame aga ajani, mil külalistööjõud jõuab pensioniikka. Ja siis muutub probleem hoopis teravaks.”

Selle väite tõestuseks piisab, kui vaadata praeguse Eesti rahvastiku vanusestruktuuri. Pensionil on ja hakkab jääma suur osa neid kunagisi vene noori, kes tulid nõukogude okupatsiooni ajal niinimetatud olümpiarajatisi püstitama, ja seetõttu on just see vanuserühm ebaproportsionaalselt arvukas.

Me kordame täna sedasama viga. Võõrtööjõu toetajad ei räägi aga sellest, et maailmas ennustatakse seoses tehnoloogia ja tootmise arenguga peatselt töökäte ülejääki. Prognooside põhjal väheneb seoses sellega 25 aasta jooksul töökäte vajadus võrreldes tänasega ligi poole võrra. Minnes ekspansiivse immigratsiooni võimaldamise teed, on kõik need sissetoodud inimesed varsti pikaealised ja lootusetud töötud, kes vajavad elementaarseks toimetulekuks ühiskonna tuge ja toetusi, ilma et nad ise selle arengusse panustaksid. Tagajärjeks on Eesti sotsiaalsüsteemi krahh ja sõna otseses mõttes majanduskatastroof, millele lisanduvad üha süvenevad konfliktid etnilistel, kultuurilistel ja ka religioossetel põhjustel. Mis kõige hullem, rahumeelne ja aktsepteeritav väljapääs sellisest olukorrast puudub.

Immigratsioon ei ole töökäte asendamisel lahendus. Tööjõu pidevale sissevoolule rajatud ühiskond ei ole kestlik ja langeb mõne põlvkonna järel kokku. Tulevikumaailm vajab üha vähem töökäsi ning soovides edukas olla, on Eestil viimane aeg asuda nutikalt ümber spetsialiseeruma ja majandust ümber struktureerima. Võtmesõnadeks on automatiseerimine, digitaliseerimine, robotiseerimine ja nii edasi.

Odava ja madala kvalifikatsiooniga tööjõu massiline Eestisse lubamine tuleb rangelt välistada. Kui majanduse moderniseerimise asemel püüame konkurentsiprobleemid ära uputada odava ja massilise võõrtööjõu kasutamisega, siis jäämegi igavesti vaeseks ja primitiivse majandusstruktuuriga maaks. Odavtööjõu puhul on nii, et lühiajalise tulu saab ettevõtte omanik, aga kulud jäävad ühiskonna kanda.

Iseseisvuse taastamise ajal oli massiimmigratsiooni peatamine meile eluküsimus. Täna näeme äärmusliberaalsete poliitringkondade ning teatud ainult kasumile orienteeritud ettevõtjate sihikindlat tegevust vastupidises suunas. Selliste tendentside jätkudes oleme juba paarikümne aasta jooksul vähemusrahvas omal maal.

Toimuv sisseränne – ja ma ei räägi siin Ukraina sõjapõgenikest – on täiesti võrreldav nõukogude okupatsiooni aegse massilise sisserändega, mille eesmärk oli eestlaste muutmine vähemuseks omaenda kodumaal ja venestamine ehk teisisõnu, otse öeldes, genotsiid. Täna viib Reformierakonna, sotside ja Isamaa valitsus seda hävitustööd läbi meie oma endi kätega.

Meile räägitakse, et iga sisse toodud immigrant ja võõrtööline loob juurde uusi töökohti. Väga võimalik. Kuid keegi ei põhjenda, miks on meil vaja neid uusi töökohti juurde luua, kui me nagunii vaevleme tööjõupuuduse käes. Järjekordsete uute sisserännanute teenindamiseks? Kas tõesti? Selles olukorras on ainus loogiline järeldus lihtne: mida suurem on innovatiivsus majanduses ja riigi juhtimises ning mida suurem on tööviljakus, seda väiksem on vajadus inimkäte järele. Meie tööjõuviljakus on umbes 75% Euroopa Liidu keskmisest. Kui tõstaks seda, siis see tähendaks meile ülekantult umbes 200 000 töökätt. Me ei vaja mitte kedagi võõrast. Me peame olema efektiivsemad.

Ei ole vaja suuri ametkondi ega ka ministeeriume. Ei tohi jääda odava välistööjõu lõksu, mis muudab Eesti igaveseks vaeseks ja tehnoloogiliselt maha jäänud arengumaaks. Ei tohi läbi võõrtööjõu sissetoomise luua uusi ja täitmata töökohti vaid selleks, et neid võõrtööjõuga täita. Eestis korvaks ajaga kaasas käimine ja kõrgtehnoloogia kasutuselevõtt töökäte puudujäägi ning võõrtööjõu sissetoomine kaotaks igasuguse mõtte. Kui meil on töökäsi vaja, siis tehkem kõik siit lahkunud inimeste tagasitoomiseks, kelle kasvatamisse ja koolitamisesse me oleme panustanud ning kes mitte ei nõrgendaks, vaid hoopis tugevdaksid meie ühiskonna sidusust ja jätkusuutlikkust.

Paraku tänane valitsus sellega ei tegele. Tegeletakse vaid odava võõrtööjõu sissetoomisega, mis võtab ära meie inimeste töökohad ja viib alla meie palgataseme. Kas see ongi eesmärk?

Hiljutise väliseestlaste küsitluse järgi on just madalad palgad peamiseks põhjuseks, mis takistab nende, meie lahkunud kaasmaalaste tagasitulekut Eestisse. Ja seda meelt oli nendest ligi 70% vastanutest. Kui me ei vii edaspidi alla enda keskmist palgataset, kui me ei asenda oma töökohti odava võõrtööjõuga, siis on meil lootust teha ja anda võimalus meie enda inimestele tagasitulekuks Eestisse. Ja loomulikult just seesama eelnõu täidabki kooskõlas ülejäänud EKRE eelnõudega just sedasama eesmärki. Eesmärk on suunata tööandjaid kasutama Eesti tööjõudu.

Meil on alla viidud palganõue välistööjõule, mis ju täpselt nii, nagu ma siin eespool kirjeldasin, võtab meie töökohad, viib meie palga alla, välistab eestlaste töötamise siin, tasuva töökoha leidmise, suurendab väljarännet. Ja seetõttu oleme me ühe üldtingimusena tõstnud palgakriteeriumi võõrtööjõule 1,5-kordseks. See peaks olema piisav motivatsioon ettevõtjatele vaadata ikkagi meie enda inimeste poole.

Siin eelnõus on tühistatud terve rida erisusi iduettevõtete kohta, mida on soovitud ellu viia ja mille kohaselt ei kehti välismaalastele makstavale töötasule mitte mingisuguseid nõuded, et sisserände piirarvu täitmise arvestamisel ei arvestata välismaalasi, kellele antakse tööluba töötamiseks iduettevõttes, kes võivad kaasa tuua enda pered ja abikaasad ilma registreeritud elukoha ja isegi tegeliku eluruumi olemasoluta ja nii edasi, ja nii edasi.

Üks moment eelnõus on ka hooajalisuse muutmine. Millegipärast valitsus arvab ja eelmised valitsused on arvanud, mida Reformierakond on juhtinud, et hooajatöö kestab aasta läbi. Iga normaalne inimene aga teab, et maasikat ei korjata aasta läbi ja kartulit ei korjata ja heina ei tehta. Seetõttu oleme piiranud lühiajalist töötamist, hooajalist töötamist Eestis 183 päevale. See peaks olema täiesti piisav aeg, et igasugust hooajalist tööd läbi viia ja ära teha.

Tulles tagasi jälle meie kõrghariduse juurde, siis täna saavad välisüliõpilased tasuta õpet meie enda üliõpilaste, nende õppeprogrammide, kogu haridussüsteemi arvelt. Me näeme, kuidas õppeprogrammid ja kursused üha rohkem ja rohkem ingliskeelestuvad ja eesti üliõpilastel ei olegi võimalik, kui nad soovivad mingit teatud eriala õppida, seda eesti keeles saada. Nad on sunnitud inglise keele peale üle minema. Ja samas ei paku need võõrüliõpilased meie ühiskonnale tagasi sisuliselt midagi, sellepärast et õpe käib võõrkeeles, nad ei oskagi eesti keelt.

Kui nendest osa, kes siia jäävad – see on ka väike osa ainult –, ka tööturule sisenevad, siis me ju teame, mis töökohad need on, kui nad eesti keelt ei oska. Siis me näemegi neid Woltis ja Boltis jalgrattaga ringi sõitmas ja pitsat laiali vedamas. See ei anna tõepoolest meie hariduselule, arengule ega ühiskonnale mitte midagi juurde.

Nüüd idu- või kasvuettevõtetest. Tegelikult tundub, et kogu see iduettevõtete teema ja kõik need erandid, mis on välismaalaste seadusesse sisse viidud seoses n.n. kasvuettevõttetega ongi sellised willing’utele ja boltidele tehtud ja sihitud seadusemuudatused, millega saab tuua sisse odavtööjõudu, eeskätt nimelt suurettevõtetele. Kogu see kasvuettevõtte mõiste on juba iseenesest laialivalguv. Säte, et tööjõumaksude kumulatiivne kasv viimase kolme aasta jooksul peab olema 20% – no andke andeks, see on ju Eestis oleva inflatsiooni tõttu täiesti naeruväärne. Pealekauba odavtööjõudu on meil Ukraina põgenike näol jalaga segada rohkem, kui meil tegelikku tööjõu vajadust on.

Eesti uste pärani lahti hoidmine kogu maailma mugavuspagulastele ei ole absoluutselt põhjendatud - tänaste tendentside jätkudes oleme me vähemusrahvas omaenda kodumaal juba paarikümne aasta pärast.”

Peatage Lasnamäe!

Täna, 29. septembril kiideti Riigikogus, EKRE vastuseisust hoolimata, heaks utoopiline plaan, et Eesti peab 2030. aastaks olema sajaprotsendiliselt üle läinud taastuvenergiale. Olukorras, kus pool aastat ei ole ei tuult ega päikest ning mingeid muid uusi tehnoloogiaid, millele üle minna pole olemas. Pidasin selle puhul järgmise kõne:

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid ja kõik, kes kuulavad seda debatti! Algatuseks ma tahan ära mainida, et inimesi, kes elavad utoopias ja kes on mingisugustest fanaatilistest ideedest haaratud, ümber veenda on praktiliselt võimatu. Aga sellele vaatamata teen ma ikkagi katset.

Seesama eelnõu, mis meil siin laual on ja mille järgi Eesti peaks aastaks 2030 minema sada protsenti üle taastuvenergiale, on ju utoopiline. See on tõeline fantaasiamaailm. Seda näitab eelnõu juures olev seletuskirigi, mis samas sedastab, et kui seda taastuvenergiat ikkagi ei ole, siis loomulikult kasutame seniseid juhitavaid energia saamise viise, fossiilkütusega elektrijaamu. See tõmbab ju kogu sellele utoopiale kriipsu peale. Aga seda utoopiat on Euroopas aetud aastaid ja aastaid, täpselt samamoodi ka siin nende rohepööraste äärmusliberaalsete fanaatikute poolt.

Kui me vaatame natuke tagasi, siis me mäletame kõik, kuidas see diskussioon kunagi hakkas. Meile räägiti mingitest uutest tehnoloogiatest, millele me läheme kohe-kohe üle, ja selle nimel pandi kinni kivisöeelektrijaamu, gaasielektrijaamu, tuumajaamasid. Nüüd olemegi selles olukorras, kus mitte mingisugustki uut tehnoloogiat, millele üle minna, ei ole. Küll aga on meil sellest rohepöörasusest tingitud tohutu energiapuudus ja loomulikult hinnatõusud. Enam ei kuule eriti juttu uutest tehnoloogiatest. Ja mis on väga huvitav – kui me loeme seda eelnõu, mis on täiesti utoopiline, nagu ma juba mainisin, siis huvitaval kombel ei leia me ka siit enam ühtegi, poolt sõnagi, viidet sellele, et me peaksime minema üle uutele tehnoloogiatele. 

Nii et mingisugune arusaam hakkab kellelegi ikkagi kohale jõudma. Sellest eelnõust ei leia me ka mitte sõna "rohepööre". Nii et on aru saadud, et rohepööre on tegelikult rohepöörasus, aga sellele vaatamata pea käib ringi ja joostakse ikkagi vastu seina, sest kasu ja tolku sellest ei ole.

Meile korrutatakse, kuidas fossiilkütustel töötav elekter või selle alusel toodetud elekter on ülikallis võrreldes taastuvenergiaga, samas ei räägita sellest, et ülikalliks teeb selle ju kunstlikult lisatud CO2‑komponent. Muidu ei oleks probleemi. Ja kui räägitakse odavast taastuvenergiast, siis ei räägita meile sellest, et lisaks tuulikutele, mis jahvatavad elektrit, tuleb laiendada elektrivõrku, luua salvestusvõimalused, alajaamad, sellel samal süsteemil peab kõrval olema juhitav elektrijaam, sest pool ajast ei ole ju päikest, ei ole tuult. Seda justkui hinna sisse ei arvestata. 

Piltlikult öeldes on see umbes sama, kui meil on üks vorstivabrikant, kellel riik maksab kõik kulud kinni, tooraine ja transpordi ja energia ja masinad, ja tema vorsti kilo tuleb siis võib‑olla 3 senti, kuid konkurendid, kellel kõikidel need kulud on sees, peavad küsima näiteks 3 eurot. Ja siis kuulutataksegi, et näete, on võimalik odavalt teha. See on ju absurd! 

Me peame arvestama kõiki komponente, ja põhiline on see, et me peame arvestama, et kõik see raha tuleb tarbija taskust, mitte kuskilt mujalt. Valitsuse jagatav raha, kaasa arvatud taastuvenergia tasu, mis on kolossaalne ja mida võetakse ka täna meie tarbijatelt olukorras, kus tegelikult taastuva energia tootjad saavad niigi kõrge elektrihinna tõttu megakasumeid. See on ju absurd!

Täpselt samamoodi, kui need suured pargid tulevad, siis riik on ju korraldanud elektri vähempakkumise. Jah, pakuti suhteliselt normaalset hinda, aga riik kohustus maksma ikkagi ju märksa suuremat hinda, kui temalt küsiti. Kelle arvelt see tuleb? Tuleb ikka jälle meie tarbija arvelt.

Kui me vaatame, visualiseerime seda, kuhu tahetakse selle eelnõuga jõuda, siis laias laastus tähendaks see Mandri-Eestisse umbes 150 tuulikut ja merre teist samapalju. Kas te kujutate ette, et igaüks neist on Oleviste kiriku suurune? Ehituskulud, kogu see keskkonna saastamine, kõik need materjalid, pärast nende utiliseerimine – millise saastatuse see kõik kaasa toob, millised kulud see kõik kaasa toob. Aga seda ei arvestata absoluutselt. 

Räägitakse ainult sellest elektrist, mis tootmishetkel tuleb, selle hinnast. Nii et see on kõik üks suur rahva petmine, häma ajamine. Eriti küüniline on see meie valitsuse poolt, seetõttu et kui rohepöörased Euroopas, selle suur apologeet Timmermans, arvestab ikkagi näiteks enda rahva, Hollandi rahvuslike huvidega - gaas kuulutati taastuvenergiaks – ja tuumaenergia, see on neile kasulik. Aga ei arvestata Poola, Tšehhi, Ungari ja Eesti huvidega, kes me peame fossiilkütuste eest maksma hullumeelset CO2 hinda.

Nii et kogu selle rohepöörasuse juures on meil ju ka täielik arvestamatus reaalsusega, täielik kahepalgelisus ning erinev riikide ja rahvaste kohtlemine. Valitsuse, Eesti valitsuse kohus ja ka Riigikogu kohus peab olema seista ikkagi eesti rahva ja meie heaolu eest ja minna edasi normaalsete sammudega, mitte püstitada mingeid utoopilisi, hullumeelseid loosungeid ja hakata nende põhjal lihtsalt mürinal põhja minema. Aitäh!

Ukraina, kes võitleb praegu vapralt oma vabaduse ja iseseisvuse eest, on korduvalt esitanud üleskutse, et Venemaa peaks kuulutatama terroristlikuks riigiks.

 Postimees küsis minult 08.09.2022, kas ja kuidas valitsus peaks toetama ka Eesti ettevõtlust. Vastasin: