Henn Põlluaas

Kõne Aasta Küla 2019 võitja väljakuulutamisel Räpinas 26.07.2019

Foto: Taavi Nagel

Head sõbrad! Mul on hea meel ja ka suur au tervitada teid kõiki tänasel Maapäeval ja Aasta Küla 2019 väljakuulutamisel.

See on XIII kord, kui toimub Maapäev ja teine kord, kui Maapäeva arutelude tulemusel koostatav manifest jõuab valitsusse. See näitab Maapäeva olulisust tänaste väljakutsete lahendamisel ja tulevikusihtide seadmisel.

Maailm meie ümber on pidevas muutumises, kuid sellest hoolimata on suur hulk asju, mis on läbi aegade tõestanud enda väärtust ja vajalikkust ning jäänud kõige kiuste kestma.

Üheks selliseks asjaks on meie identiteet ja kodutunne, mis laieneb perekonnast ja kodust enda külale, alevikule, linnale, maale ja tervele Eesti riigile. Eesti rahvus ja keel, meie kultuur, ühised juured ja ajalugu, küünarnukitunne ja ühistegemise rõõm ühendavad meid kõiki. See on aluseks isamaaarmastusele ja annab meile kindluse eesti rahva kestmise suhtes.

Igapäevaelus on palju asju, mida me saame ära teha ja paremaks muuta. Neid tuleb vaid märgata, mõista ja tegema hakata. Algatades kodukanti ühendavaid ettevõtmisi, hoides au sees traditsioone ja meie kultuuriruumile omaseid väärtusi, suudame me üheskoos teha märksa rohkem ja ka paremini kui igaüks omaette.

Just selline on tõeline kodanikuühiskond, mille suurepäraseks näiteks on ka Külaliikumine Kodukant. Ja siinjuures ei ole sugugi tähtsusetu ühistegevuse ja korda saadetu märkamine ja tunnustamine. Juba kaheksandat korda toimuv Aasta Küla valimine annab hea ülevaate, mida on võimalik ära teha, kui on olemas aktiivsed inimesed ja tegutsemistahe.

Eestlaste seltsi- ja ühistegevuse juured ulatuvad 19. sajandisse, mil meie rahvuslik suurmees Jaan Tõnisson sellele jõuliselt õla alla pani. Ta oli veendunud, et ilma ühistegevuseta ei pruugi eesti rahvas kasvadagi riigirahvaks. Kuid me näitasime, et me oleme riigirahvas ja tahame olla peremees omaenda kodumaal.

Kõik, kes te täna siin Maapäeval olete ja lugematud inimesed üle terve Eesti võivad end uhkusega lugeda Jaan Tõnissoni pärandi ja aadete elluviijateks.

Aasta Küla žürii, mille esimees mul oli au olla, käis viie päeva jooksul üle Eesti kõikide kandidaatide juures, keda oli kokku viisteist. Komisjon oli kaheksaliikmeline ja koosnes erinevate valdkondade esindajatest, kes igaüks pani tähele omi nüansse. Sel korral oli märksõnadeks elujõuline küla, seda nii ajaloo, oleviku kui tuleviku seisukohast.

Me nägime väga erinevaid külasid - hajaasustusest tiheasustuse ja paneelmajadeni ning linnalähedastest ääremaal paiknevateni. Kuid üks asi oli kõikidele ühine. Ja need olid särasilmsed, teotahtelised, tublid ja hoolivad inimesed, kes andsid endast kõik, et üheskoos muuta enda kodupaik ilusamaks ja paremaks.

Sellised inimesed on otseses mõttes maa sool, kelleta ei saaks kuidagi hakkama. Mul on ääretult hea meel, et meil neid nii palju on. Nii noori kui vanu. See annab põhjust vaadata lootusrikka pilguga tulevikku. Kui kestab eesti küla, kestab ka Eesti riik.

Ma tänan selle suurepärase ettevõtmise korraldajaid. Kõiki Aasta Küla kandidaate, kõiki neid säravaid inimesi, omavalitsusi, ministeeriume ja organisatsioone, tänu kellele see võimalik on. Tänu kellele meie külaelu areneb ja saab üha uut hoogu. Tänan ka žürii liikmeid.

Võitja valimine ei olnud kerge. Kõik viisteist kandidaati olid suurepärased ja seetõttu tahan ma rõhutada, et selles mängus kaotajaid ei ole. Te kõik olete võitjad. Selliste ilusate ja elujõuliste külade üle saame vaid uhked olla. Just teie näitate eeskuju, kuidas kujundada elukeskkonda, arendada ühistegevust, ühist identiteeti ja kodutunnet. Kuidas väärtustada kõike seda, mida oleme läbi aegade oluliseks pidanud. Minu ja terve žürii sügav kummardus teile.

Kuid nüüd on käes aeg kuulutada välja esikoht.

Aasta Küla 2019 tiitli pälvis Kagu-Eestis, Võrumaal, Setomaa vallas, Pihkva kaldal asuv väike, neljakümne elanikuga Lüübnitsa küla.

Palju õnne Lüübnitsa!

laupäev, juuli 27, 2019
0 Comments

Kuidas sotsid laulupeo demoniseerijat kaitsesid

Katkend minu raamatust "Sotsid, Interrinde teine tulemine! Tln 2019

Sotsist ministri Indrek Saare juhitava kultuuriministeeriumi rahastatav Sirp avaldas 14. juulil 2017 ennast kirjanikuks pidava Mikk Pärna küünilise, labase ning meie riiki, rahvast ja kultuuri ründava üllitise, „Lühike ülevaade Eestist kui apartheidiriigist“, milles võrreldakse eestlust natsismi ja fentanüüliga, nimetatakse laulupidu, mis eksisteerivat vaid vastandumisele Venemaaga, ajupesuks, autoritaarse mõttemaailma tööriistaks ja riiklikuks psühholoogiliseks operatsiooniks, mille ohvriks on meie lapsed. Laulupidu olevat poliitiline instrument, mida okupatsiooni ja tuleviku sõjalubaduseta ei oleks, autoerootiline asfüksia jne. Tegemist oli sõna otseses mõttes tülgastava ja estofoobse paskvilliga.

Nagu tõdes Toomas Haug, tõestas nimetatud kirjatöö, et "koos sõnavabaduse piiridega on Eestis kadunud ka hea maitse piirid. Ja need on õieti ainsad piirid, mis kaitsevad kultuuri tundlikku loomust tuima verbaalse vägivalla ja poolharitlasliku jõhkruse eest. Hea maitse piire ei kehtesta ükski seadusandlik akt. Neid reguleerib ainult kultuurikogukonnas valitsev mentaliteet. Mitte kellegi ükskõik kui Eesti-kriitiline või internatsionalistlikult põhjendatud maailmavaade ei vabanda sellist maitsetust."

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon saatis kultuuriminister Indrek Saarele avaliku kirja, milles soovis ministri hinnangut kultuurilehe Sirp otsusele kõnealune artikkel avaldada. "Pärnitsa artiklil poleks põhjust pikemalt peatuda, kui see oleks ilmunud Kremli kontrollitud meedias või mõnes erablogis. Ent artikli ilmumine riigi poolt rahastatud kultuurilehes paneb küsima, kas Sirbi toimetus adub oma rolli avaliku arvamuse kujundamisel või on eestluse lammutamine nende teadlik tegevus ja toimub tööandja ehk valitsuse heakskiidul," seisis kirjas. EKRE viitas, et tegemist on tekstiga, mis ründab Eesti riigi ja rahva enesekuvandit, näidates eestlust ahistava, teisi kultuure alla suruva ja arengut pidurdava mõttemudelina, milliseid on Sirp pikema aja jooksul avaldanud. "Samasisulisi, meie riiki inimvaenuliku apartheidi režiimina kujutavaid tekste toodab järjekindlalt Kremli propaganda, mille eesmärk on kahtluse alla seada eestlaste õigus oma riigile".

EKRE fraktsiooni saadikud rõhutasid, et: „Mitte ükski riik ei ole nii vaba, et lubaks lammutada oma tugisambaid. Mitte ükski riik ei rahasta väljaandeid, mis levitavad sellesama riigi ja rahva suhtes vaenulikke seisukohti. Lehe artiklite valik annab põhjust arvata, et oma rahva identiteedi lammutamine “kriitilise analüüsi”, “dekonstruktsiooni” ja teiste moevoolude kattevarjus on toimetuse ametlik poliitika, millele on antud riiklik tunnustus. Palume teil ministrina anda hinnang Sirbi toimetuse tegevusele ning võtta selge seisukoht küsimuses, kas Eesti juhtival kultuurilehel on lubatud propageerida riigivaenulikke seisukohti. Valvevastust, et „minister ei sekku toimetuse töösse“ ja „Eestis on sõnavabadus“ ei pea me ammendavaks ning loeme sellest välja valitsuse heakskiidu põhiseaduse vastasele tegevusele“.[1]

Sotsist kultuuriminister ei näinud Pärnitsa üllitises, mis tõstatas avalikkuses äärmiselt terava pahameeletormi, midagi taunimisväärset. "Riigi esindajana näen riigil kohustust toetada kõige muu hulgas ka sääraseid arvamusi (lavastusi, kontserte, kirjandusteoseid), mis on riigi suhtes kriitilised“ ütles Saar ja lisas, et ei näe põhjust keelata või karistada kedagi, kes arvab teisiti. "Mind kurvastab teie otsus teha esimese sammuna hoopis avalik kiri ministrile - me ei ela enam ajastul, mil enda jaoks ebameeldivate arvamuste likvideerimiseks pöörduti majavalitsusse või tehti pealekaebamine ministeeriumis. Teie käitumine õõnestab demokraatiat ja sõnavabadust. Tean, et te mõlemast lugu ei pea, kuid Eesti Vabariigi esindajana mina pean," asus Saar küüniliselt mitte Eesti rahvuskultuuri ja laulupidu kaitsma vaid hoopistükkis EKRE-t ründama.

Ka Sven Mikser reageeris ning teatas Pärnitsa eesti rahvast teotava kirjutise ja Saare toetuseks, et „Meil on vabad kodanikud, kes võivad arvata seinast-seina ja väga erinevalt ning lausa vastandlikult eri asjades“ ja kuulutas, kuidas ta olevat valmis sõnvabaduse eest Voltairi kombel seisma surmani.[2] Paraku räägivad need inimesed seda juttu üksnes siis, kui see on neile kasulik ja aitab edendada nende endi ideoloogilisi ambitsioone. Sotside käitumisest on selgelt näha, et nende arust on meil ka mittevabad kodanikud, kes ei või „väga erinevalt seinast-seina arvata“, eriti asjades, milles nad sattuvad vastuollu vasakpoolsete ideoloogiliste seisukohtadega. Järva-Jaani Gümnaasiumis vallandati näiteks õpetajast EKRE liige arvamusartikli kirjutamise eest. Kohus tunnistas vallandamise põhjendamatuks, kuid oma töökohta ta tagasi ei saanud. Seda valda juhtisid sotsid. Rakvere teatrist lasti EKRE liige lahti, kuna käis meeleavaldusel pereväärtuste kaitseks. Sotside leeris oli vaikus ja mitte keegi neist ei kaitsenud nende inimeste sõnaõigust, kuigi mõlemad juhtumid jõudsid ka meediasse. Tundub, et vasakliberaalide arusaam vabadusest tähendabki eeskätt kõige rahvuslikkuse ja moraali vastu suunatu kõikelubatavust, mis ei käi aga kuidagi kokku ei vabaduse, demokraatiaga ega õigusega, ammugi kohustusega seista oma riigi, rahva, kultuuri ja rahvuslike väärtuste eest.

„Kuidas õõnestab demokraatiat ja sõnavabadust rahvusliku uhkuse mõnitamise ja mahategemise kritiseerimine? Kas see mõnitamine ja mahategemine kuulub valitsevasse ideoloogiasse ja sellepärast ei tohi seda kritiseerida?“, küsis näitleja ja teoloog Malle Pärn: „Kultuuri(ruumi) minister vastas EKRE murelikule kirjale täiesti ebademokraatlikult, ise kinnitades, et kaitseb demokraatiat. Miks ta kaitseb kellegi õigust eestlust maha teha, eluterve rahvustundega eestlasi solvata, aga ei kaitse teise õigust niisugust eestluse mahategemist ja solvamist hukka mõista? /…/ Kui mingi selline artikkel avaldatakse, siis tuleks kohe seal kõrval avaldada ka mõistlik vastulause! See oleks demokraatia ja sõnavabadus. Saare demokraatia ja sõnavabadus on ikka ühesuunaline, nagu teistelgi kartellipoliitikutel. See, mis neile meeldib, on lubatud, kõik muu on keelatud. Selle suhtes on nad “avatud”, kõige muu jaoks on nende uksed lausa lukus./…/ Kas minister oskab selgitada, mida ta silmas peab demokraatia ja sõnavabaduse all? Kuidas õõnestab demokraatiat ja sõnavabadust rahvusliku uhkuse mõnitamise ja mahategemise kritiseerimine? Kas see mõnitamine ja mahategemine kuulub valitsevasse ideoloogiasse, ja sellepärast ei tohi seda kritiseerida? Kas mitte minister ise ei õõnesta siin demokraatiat ja sõnavabadust, eelistades üht poolt teisele, kusjuures isikliku meeldivuse (või parteilise käsu) alusel? Kas selline ongi eesti “demokraatia? Kas ka laim kuulub meil sõnavabaduse kaitse alla? Sõim ja sildistamine? Ja lollus, pahatahtlik valetamine? Kas kultuurilehe toimetaja kaitseb sõnavabadust sellega, et avaldab poolkirjaoskamatu või lausa rumala artikli?“[3]

Vastulausele Sirp loomulikult ruumi ei andnud ning ka sellega seoses ei öelnud sotsist kultuuriminister ega välisminister demokraatia ja sõnavabaduse kaitseks sõnagi, kuigi nad on kuulutanud enda kohustuseks selle eest „surmani“ seista. Arvamuse ja sõnavabadus a´la SDE seisneb vasakpoolsete seisukohtade esitamises, teistele see vabadus ei laiene.

Psühholoog Avo-Rein Tereping, kelle vastuartikkel kultuurilehe poolt tagasi lükati, kirjutas, kuidas kõnealust lugu Sirbist lugedes tabas teda ülim hämming: „Niisuguse nurga alt ja sedavõrd kirglikult, otsekui oleks autoril olnud talumatult valus vaadata naervat ja juubeldavat laulupeorongkäiku või ühe kontserdi ärajäämist trotsivaid tantsupeolisi Vabaduse väljakul, ei ole küll keegi laulu- ja tantsupidu kirjeldanud. Näha seda ülevoolavat rõõmupidu, mille UNESCO 2003. aastal kandis inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja, sedavõrd mustades värvides ja Euroopa kontekstis, peaaegu et kuritegeliku nähtusena, on minu arvates tõeline kunsttükk! /…/ Pärast teistkordset läbilugemist jäi tunne, nagu oleks tänaval vastu tulnud haisev purupurjus paadialune mu peokingad täis oksendanud. Või peolauda sattunud kontvõõras tüüp, kes tunneb põlgust seltskonna ja kogu maailma vastu, teinud sedasama ja peo ära rikkunud. Ja jumal üksi teab, missugust vajadust või seesmist pakitsust ta sellega rahuldas.“[4] Tõenäoliselt ei olnud see ainus artikkel, mis Sirbi toimetuse poolt tagasi lükati.

Nii vasakvaadetega autori, Sirbi, kui sotsist ministrite, eriti kultuuriministri, reageeringu suhtes oli avalikkuses valulikku ja ärritunud reageeringut äärmiselt palju. „Ma ei ole psühhiaater ega oska öelda, mis seisund peab inimesel olema, et teda tabaks laulupeol tunne, nagu vihkaks kogu see väljakutäis ülejäänud maailma ja viibiks pimedas keldris. Kas võib selle seisundi põhjuseks olla jõuetu raev seetõttu, et laulupeol tegelikult ei ole seda negatiivsust, mida tahaks hirmsasti tõestada?“, küsis dirigent Jaanus Nurmoja.[5]

Kui kirjandusteadlane ja kirjanik Sirje Kiin leidis sotsiaalmeedias, et Pärnitsa üllitis on vihakõne eesti rahva suunas ja esitatud väited ei põhine mitte ühelegi uuringule, teatas kirjanikuhakatis tuntud kirjandusteadlasele: „Sirje Kiin, hüppa p…i!“[6] Pärnitsal on sama ropp suuvärk kui Mikseril, kes siinkirjutaja Riigikogu väliskomisjonis „karu p….e“ saatis, kuid sellest edaspidi. Mine tea, ehk on ka see üheks põhjuseks, miks Saar ja Mikser Pärnitsat ja tema eestlusevastase kirjatüki avaldanud väljaandeid kaitsevad ja ülejäänud sotsid vaikivad. Sarnased ju tõmbuvad. Kuid kas ikka tuleks avalikult kuulutada, et sellise „sõnavabaduse“ eest ollakse valmis seisma surmani?

Semiootik Mihkel Kunnus on üht Pärnitsa kirjutist retsenseerides tõdenud, et kõik, mida ja kuidas seal öeldakse, on kõike muud kui meeldiv, see on lausa eemaletõukav ja läbivalt primitiivne nii esteetilisel, intellektuaalsel kui moraalsel tasandil, ja suuresti ka kirjanduslikul.[7] Need sõnad pädevad ka käsitletava artikli kohta, mida aga Saar ja vasakliberaalne kultuurmarksistlik seltskond normaalseks peavad.

Ühele primitiivsele kirjatsurale ei tahaks tõtt-öelda tähelepanu osutada, kuid kui Eesti Vabariigi kultuuriministrina tegutseb isik, kes kiidab heaks eestivaenuliku propagandamanifesti ilmumise maksumaksja poolt rahastatud kultuurilehes ja rahvusringhäälingus ning ründab seda kritiseerinud isikuid, siis ei saa vaiki olla. Seda enam, et sarnaste Eestit ja eestlasi alavääristavate kirjutiste ja sõnavõttude avaldamine on pigem reegel kui erand. Meil on selliseid „arvamusliidreid“ terve plejaad, kellele viirastub kõikjal natsism, kes suhtuvad eesti rahvuslusse tigedalt, vaevlevad alaväärsustundes enda konstrueeritud nn. liberaalse lääne ees, räägivad meile sallivusest ja kuidas erinevused rikastavad, kuid on esimesed eestlaste eripära hävitamas. Ühine nimetaja neil kõigil on muidugi ka järjepidev EKRE vaenamine ja demoniseerimine.

Kõnealune Pärnitsa artikkel, nagu mitmed teisedki, on selge eestlusevastane vihakõne, osa info- ja propagandasõjast meie rahvusliku identiteedi halvustamiseks ja lõhkumiseks. Väga kõnekas on siinjuures fakt, et Saare sõnul olevat tegemist lihtsalt „kriitilise“ seisukohavõtuga, mida nii tema kui riik olevat kohustatud kaitsma. Kultuuriminister saab tegelikult aru küll, et tegemist on selge provokatsiooni, õela ja pahatahtliku pamfletiga, ent ometi mässib ta selle teadmise pehmendavasse sõnavahtu, öeldes, et Pärnitsa „toonis oli provotseerimistahet rohkem kui põhjendussuutlikkust“. Ministri käest küsiti hinnangut artikli sisu ja selle avaldamise kohta, tema aga räägib hoopis vormist. Milline oli Pärnitsa toon ja vorm, pole üldse arutelu teema, see on niigi teada. Selle teemana esiletoomine on vaid osav nõks põhiprobleemi vältimiseks. Oluline on, miks sellised tegelased lavale lastakse.

Miks kultuuriminister keeldus andmast põhimõttelist hinnangut laimuartiklile, mis ründas tema vastutusalasse kuuluvat laulupidu, ühte eestluse kvintsessi ja meile kõigile püha üritust? Miks ta selle asemel ründas neid, kes esitasid talle järelepärimise? Miks keeldub minister nägemast toimunut selle pilguga, millega näevad seda laulupeolised ja terve rahvas? Kas ta vastandab end neile? Miks ei antud ruumi vastulausetele? Millistes intriigides on ta kaasosaline? Kas tõesti puudub ministril julgus öelda ilma keerutamata, hoiab ta rahva poole või hoopis provokaatori ja vastaliste poole? Et me teaksime, kas meil on rahvavalitsus või provokaatorite ja rahvusrenegaatide valitsus. Kui järele mõelda, on see äärmiselt oluline. Ja vastust me ju tegelikult teame.

Süvenedes veidi toimuva üle, ei pea isegi küsima, miks tekitas noorte laulupidu sellise raevu ja paanika vasakliberaalidest äärmuslaste seas, miks seda rünnatakse kui „rahvuspropaganda tööriista“ ning miks kultuuriminister kultuurilehes sellel toimuda laseb. Vastus on lihtne ja aimatav, see peitub pealtvaatajate ja nende kümnete tuhandete noorte südametes ja säravates silmades, kes laulu- ja tantsupeol esinesid ning tuhandetes sini-must-valgetes lippudes, mis nende kätes lehvisid. Laulupidu oli rõõmus, üllas ja ühendav rahvuslikkuse manifestatsioon. Just seda nad kardavad, just aated, isamaalisus ja rahvustunne on vasakliberalismi suurim vihavaenlane. See on see, mida ka nõukogude okupatsioonivõim üritas hävitada. Arusaam ja teadmine, et noored pole rahvustunnet ja -identiteeti kaotanud ja nad pole suutelised seda hävitama ning surmakultuuri ja oma agendat peale suruma, tekitab vasakpoolsetes paanikat ja raevu. Et Eestis on olemas rahvuslik kultuurisfäär ja -traditsioonid, mida inimesed õigeks ja omaks peavad ning et see ei anna võimalust korraldada ühiskonna nn dekonstrueerimist ja laostamist ilma selgelt läbi nähtava poliitilise ja ideoloogise surveta. Loosung, mida viiskümmend aastat meile peale suruti ja milles kuulutati, et kultuur peab olema vormilt rahvuslik, kuid sisult sotsialistlik (sotsiaaldemokraatide variandis vormilt rahvuslik, sisult multikulturistlik), on läbi kukkunud. Ja see ei anna neile asu.

„Laulupeod aitasid meil rahvuseks saada ja sellena püsida tihti võimatuna näivates oludes. Laulupeotunne on eesti rahva ainuomane kogemus, mida teised vist kunagi ei suuda lõpuni mõista. Laulupidu on püha, kus väike eesti rahvas tunneb end suure ja tugevana. See on puhas rõõm selle üle, et elame ja oleme olemas! Igal rahval on oma asjad, mida tähtsaks peetakse. Mõnede jaoks on need sõjavõidud, maadevallutused ja lahingute kangelasteod. Eestlastel on selleks laulupidu – rõõmus, rahumeelne rahvuslik ühistunne, mis luuakse läbi muusikaelamuste,“ kinnitas proua Ingrid Rüütel.[8]

Martin Helme küsis Indrek Saarelt, kuidas ta suhtub Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvarti ettepanekusse, et laulupeol võiksid hakata kõlama ka venekeelsed laulud ja kas ministri arvates peaks meie laulupeod minema internatsionaliseerumise teed või peaks see jääma siiski eelkõige Eesti peoks. Saar hoidus küsimustele selgesõnaliselt vastamast ning esines lõpuks sisuliselt laulupeo multikultistamist toetava mõttekäiguga, mille järgi „ainult see rahvuskultuur on elujõuline, mis aktiivselt suhestub enda ümber ja mujal maailmas toimetavate kultuuriruumidega“.[9] Mida sellise „suhestumise“ all mõeldakse, oleme juba näinud.

Siinkohal tasuks ehk meenutada, kuidas Marju Lauristin 1988. aasta sügisel tundis, kui Lauluväljakul kutsuti üles seadma eesmärgiks iseseisevat Eesti riiki, et Lauluväljakul sündis fašism …[10] Tõepoolest, Lauluväljakul sündis ja sünnib alati midagi, kuid see ei ole fašism, see on rõõm, see on ühtekuuluvustunne, see on uhkus eestlaseks olemise, meie kultuuri, pärimuse ja oma rahva kestmise üle, see on ühine südametukse ja hingamine, mis annab meile jõudu ja kindlustunnet ning lootust tulevikuks. See on eestluse kvintessents oma parimal, pühamal ja ilusaimal kujul. Kui see on sotside meelest fašism, siis pole imestada nende suhtumise üle.

[1] EKRE koduleht, https://ekre.ee/ekre-kultuuriminister-indrek-saar-peab-andma-aru-kas-valitsus-kiidab-heaks-kultuurileht-sirbi-riigivaenuliku-tegevuse/

[2] Denes Kattago, Kultuuriminister Mikk Pärnitsa apartheidiartiklist: igaüks võib meile pühasid asju kritiseerida, 20.07.2017 Õhtuleht

[3] Malle Pärn, Kolumn: ikka ühesuunaline demokraatia ja sõnavabadus, Objektiiv 24.07. 2017

[4] Psühholoogiadoktor Avo-Rein Tereping Sirbist tagasi lükatud artiklis Mikk Pärnitsa motiividest: ettevaatust, oksendajad! Eesti Päevaleht 25.07.2017

[5] Rakveres tegutsev koorijuht: nüüd kadus vist vähimgi soov laulupeol vene keeles laulda, Jaanus Nurmoja Eesti Päevaleht 24.07.2017

[6] Mikk Pärnits sõimas Sirje Kiini valimatute sõnadega, Postimees/Elu24, 25.07.2017

[7] http://mihkelkunnus.blogspot.com.ee/2010/10/stepihundikutsika-dialoogi-ihkav.html

[8] Marina Kaljurand, Ingrid Rüütel: Meie suurim oht on massiline valjaranne? Eesti Ekspress 24.08.2016

[9] Riigikogu stenogramm, Infotund 31.05.2017

[10] Mikk Salu, Jaak Valge: Eesti rahvas on palju ägedam kui Eesti poliitladvik, 29.12. 2012 Postimees

laupäev, juuli 06, 2019
2 Comments

Kõne laulupeotule vastuvõtmise tseremoonial Toompeal 03.07.2019

Foto: Erik Peinar, Riigikogu

Kallid hilised kokkutulnud, eesti rahvas, sõbrad ja külalised!

150 aastat tagasi peeti Tartus Eesti esimene üldlaulupidu, mis väljendas Eesti rahva usku, lootust ja tahet olla ise oma maa peremees. Sellest suurest ühislaulmise peost kujunes välja traditsioon, ilma milleta me ei oska Eestit ettegi kujutada. Nagu esimeselgi laulupeol, sümboliseerib laulupidu meile kustumatut ühishingamist ja isamaa-armastust. Nii oli see ka rasketel okupatsiooniaastatel.

Esimesel laulupeol kõlas esimest korda laul „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, millest kujunes Eesti Vabariigi hümn ja mis sai endale ametliku staatuse alles eelmisel aastal, Eesti sajandal juubeliaastal. Selle laulu saatel pühitseti 135 aastat tagasi sisse ka Eesti lipp.

Ma olen kindel, et Eestis ei ole mitte ühtegi peret, kelle liikmed ei oleks selle saja viiekümne aasta jooksul olnud seotud laulupeoga. See on meie rahvuslik paleus ja uhkus. Ka minu pere on laulupidudel laulnud läbi viie generatsiooni.

80 aastat tagasi lisandus kooslaulmisele ühine tantsimine. Hoopis noorem on aga laulupeo tule traditsioon.

Täpselt 50 aastat tagasi, kui tähistati üldlaulupeo sajandat aastapäeva liikus esmakordselt üle Eesti laulupeo tuli, mis oli süüdatud laulupidude hällikohas – Tartus. Ta lõpetas oma teekonna Tallinnas Lauluväljakul, kõrgel tuletornis. Sellest kujunes välja uus tava, mis sümboliseeris meie rahvuslikku ühtekuuluvust ka keerulistel nõukogude aastatel. Laulupeol on ülisuur osa selles, et vabaduseleek meie rahva südametes ei kustunud.

Ka tänavu alustas 27-nda Laulupeo tuli oma teekonda Tartust ning liikus juunikuu jooksul läbi vaba Eestimaa kõikide maakondade ja erinevate linnade.

Täna jõudis ta lõpuks Tallinnasse ning praegusel õhtutunnil seisame me siin Toompeal selle kuldselt leekiva tõrviku juures. Me mõtleme kui tõeliselt vabad eestlased, kellel on oma eneseteadvus, oma riik, kes on uhked oma rahvuslikele väärtustele ja ehitavad üles oma ühist tulevikku. Andku see tuli meile ja järeltulevatele põlvedele jõudu!

Enne algavaid pidupäevi läheb laulupeotuli veetma ööd Pika Hermanni torni, meie vabaduse kantsi, kiirates oma valgust üle terve Eesti. Seal on ta olnud ka kaks korda varem - 1994. ja 2004. aastal. Edasi rõõmustab tuli juba laulupeole kogunenud rahvast oma sära ja hiilgusega, heasoovlikkuse ja sõbralikkusega.

See õnn ja heameel ei valda meid ainult tantsuväljakul või laulakaare all. Laulupeo tuli väljendab elurõõmu ja särtsakust kõigile eestlastele, ükskõik, kus nad ei viibiks ja ka meie külalistele. Koos lauldes, tantsides, hingates ja mõteldes elab tuli meie kõigi silmades ja südametes.

See tuli, mida ma käes hoian, ei kustu. Ta jääb meie südametesse lõõmama, kuni järgmisel laulupeol sünnib päikesest juba uus! See on meie igavene tuli.

Soovin teile kõigile kauneid peoelamusi!

neljapäev, juuli 04, 2019
0 Comments

Kõne Maarjamäel 14.06.2019 küüditamise mälestuspäeval

Foto: Erik Peinar, Riigikogu

Kallid eestlased, kaasmaalased, sõbrad ja külalised!

Täna tähistame leinapäeva, mis on samas ka mälestuspäev. Sellel päeval tuletame meelde Eesti ajaloo traagilisi sündmusi, leiname küüditatuid, hukkunuid ja hukatuid ning süütame nende mälestuseks küünlad. Me meenutame.

Meenutame küüditamisi – täna eeskätt 1941 aasta juunis toimunut, aga ka 1945. ja 1949. aasta küüditamisi. Me räägime inimestest, kes arreteeriti ja kadusid jäljetult või sundmobiliseeriti Punaarmeesse. Me räägime neist, kes jätsid oma elu Eesti linnade pommitamistel ja punaväe käe läbi. Me mälestame ka hilisemaid totalitaarrežiimi poolt represseerituid ja mõrvatuid.

Kahjuks memoriaalil kõikide nende kommunismiohvrite nimesid ei ole.

Kommunistlikud kurjategijd oli seadnud endale eesmärgi – luua uus nõukogude rahvas, Homo Soveticus. Progressiivseteks kuulutatud ideede ja väärtuste elluviimiseks kasutati rahvaste ümberasustamist, füüsilist hävitamist, ideoloogilist ajupesu ja venestamispoliitikat. Anastatud riike ja rahvaid karistati, sest nende arusaamad, väärtused ja ideoloogia ei langenud kokku okupeerijate omaga. Maailmanägemuste lahknevus totalitaarse Nõukogude Liidu ja Eesti vahel liikus nõrgemale osapoolele traagilises suunas.

Vaid kaheksa päeva enne sõja algust viis Kreml läbi suurküüditamise Eestis. See oli aga alles esimene osa kavatsetust. Rahvavaenlasteks kuulutati kõik, kes olid osalenud Eesti riigi loomisel ja ülesehitamisel. Või olid lihtsalt majanduslikult ja sotsiaalselt aktiivsed kodanikud. Teist samale aastale plaanitud küüditamist ei jõutud õnneks läbi viia.

Umbes kolmandik juuniküüditatute ohvritest olid lapsed ja alaealised. Ligi sadakond neist hukkus. Noorim oli kolme kuu vanune imik. Milles seisnes tema süü?

Pr. Alma Allvee Aasperest, kes nägi naiste ja laste rongidele ajamist ning küüditajate jõhkrat käitumist, kirjutas: „Mis võim see küll on, kes sõdib laste ja emadega“.[1] Ka meie küsime seda.

Vägivald ja küüditamised jätkusid peale Eesti taasvallutamist 1944. aastal. Kodudest ära viidud inimesed pidid õppima ellujäämiskunsti kaugel Siberis. Nii mõnelgi tuli küüditamist lausa kaks korda läbi elada: 1941. aastal ja sealt eluga tagasi tulles 1949. aastal uuesti. Sõja eel Eestist ära viidud meestest enamus aga tagasi ei tulnudki. Kaduma jäi põlvkond mehi, kelle unistused ei saanud kunagi teoks.

Ka meie pere küüditati 1945. aastal. Ema ja tema õed olid alles lapsed. Vanaisa hukati 1946. aastal Patarei vanglas kui riigireetur. Sest mida muud üks kirikuõpetaja ja olude sunnil võõras mundris Eesti vabaduse eest võidelnud eesti mees siis okupantide silmis oli.

Väike, miljonilise rahvaarvuga Eesti kaotas pea iga viienda inimese, mitte ükski pere ei jäänud vägivallast puutumata. Hukkunute hauad on aga sageli teadmata.

Kuid me jäime püsima ja taastasime oma riigi. Meie kohustus on rääkida toimunust järeltulevatele põlvedele ja ka tervele maailmale ning teha kõik, et need koledused ei korduks. Kuid ka täna näeme, kuidas teatud ideoloogiat ja juba uusi väärtusi püütakse ainuõigeteks ja progressiivseteks kuulutada. Me ei lase ajalool korduda!

Me mälestame kõiki ohvreid. Vanaemasid, vanaisasid, emasid, isasid, lapsi ja lapselapsi. Me ei unusta neid iial! Kui neid kuritegusid aga õigustatakse, neid ei kahetseta, siis pole ka andestamine võimalik.

Langetagem pea nende ees, kes hukkusid kommunistlikes repressioonides või langesid võitluses meie riigi, rahva ja Eesti tuleviku nimel. Me mäletame!

[1] Peep Varju „Eesti laste küüditamine Venemaale 14. juunil 1941, lk.18

kolmapäev, juuni 19, 2019
0 Comments

Kõne 2 Kesk- ja Ida-Euroopa spiikritre konverentsil 4-5. juuni 2019 Warssavis

„Tänapäevased väljakutsed“

Lugupeetud kolleegid!

Pärast Külma Sõja lõppemist on maailm globaliseerunud, mis mõjutab meie elu mitmest küljest. See on kaasa toonud tehnoloogia arengu ja informatsiooni levimise, edusammud majanduses, kaubanduses ja rahanduses, massikultuuri – ning nüüdseks ka massiimmigratsiooni ja terrorismi.

Globaliseerumine on muutnud meie elu lihtsamaks, kuid sunnib meid ka suuremale ettevaatlikkusele julgeoleku valdkonnas. Globaliseerumine toimub paralleelselt regionaliseerumisega, mis on toetav, aga vahel ka probleeme tekitav protsess. Kuid regionaliseerumisel on omad piirid. Siin ei saa ELi vaadelda parima konstruktiivse mudelina. Mida suurem organisatsioon, seda vähem üksmeelt – selle taustal võib näha riikide ajalugu ja rahvuslikku identiteeti, mida ei tohi alahinnata.

Mulle meenuvad katsed võtta ELi liikmesriikides 1980. aastate lõpus kasutusele ühine ajalooõpik. Plaan kukkus kohe läbi, sest rahvaste ajalood ja nende rahvuslikud identiteedid pole mitte ainult erinevad, vaid vahel ka vastukäivad. Sellist ajalooõpikut pole kunagi valmis kirjutatud.

Tuleme tagasi tänapäeva. Peame endale teadvustama, et piirkonnad on erinevad – nii ajalooliselt, rahvuslikult kui ka usuliselt. Palju lihtsam on teha koostööd kahepoolsel tasandil või väiksemates rahvusvahelistes organisatsioonides, rahvaste rühmades, kus mineviku sotsiaalne mälu on sarnane ja rahvuslikke identiteete mõistetakse paremini. Siin võib näiteks tuua Visegrádi riigid, Balti riigid, Põhjamaad, ja kõik need koos. Piirkondade ja rahvusriikide baasil on lihtsam ette valmistuda julgeolekuohtudeks ning tugevdada koostööd poliitika, majanduse ja kultuuri valdkonnas.

Ühest küljest ei saa me eitada ELi edusamme mitmetes majandus-, poliitika- ja diplomaatiavaldkondades. Teisest küljest peame Brüsselis selgeks tegema, et me oleme ELi föderaliseerumise, liikmesriikide otsustusõiguse vähenemise, kontrollimatute migratsiooniprotsesside ja meie kristlike väärtuste, kultuuri ja juurte kaotamise vastu. Oleme vastu seisnud ka Euroopa sõjaväe mõttele. Meil juba on toimiv kaitseorganisatsioon – NATO.

Samuti peame keskenduma sellele, et lammutada Lääne-Euroopas levinud stereotüüpe idaeurooplastest kui uustulnukatest, kes on nende arusaama kohaselt vahest ehk lausa sõnakuulmatud. Sõltumatu riik ei pea kunagi olema sõnakuulelik, küll aga valmis koostööd tegema. Peame lahti saama ELi sisemisest jagunemisest ida ja lääne vahel.

ELi ja maailma suhted on keeruline teema. Paljudes maailma nurkades ei mõisteta ELi hästi – on see riik, organisatsioon, või midagi muud? Parim viis ELi kirjeldada on nimetada seda riikideüleseks organisatsiooniks. Igal juhul on ELil maailma suurriikide – USA, Hiina ja Venemaa – seas üsna ebakindel positsioon.

Venemaa on oma tuumarelvade, agressiivse suhtumise ning sõjaliste rünnakutega Georgia ja Ukraina vastu meie kõigi jaoks suurim julgeolekuoht. Selle taustal on üliolulised meie head suhted ühe suurima atlandiülese liitlase – USAga.

Eestis näeme ühist tulevikku koos Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega, kellega me jagame ühist minevikku ja mõistmist – piirkondliku koostööd tuleb tugevdada igal kujul.

Tänan tähelepanu eest!

neljapäev, juuni 13, 2019
0 Comments

Kõne 1 Kesk- ja Ida-Euroopa parlamendispiikrite 4. tippkohtumisel 4.–5. juunil 2019 Varssavis

„Kommunismi kokkuvarisemine Kesk- ja Ida-Euroopas – ühise ajaloolise mälu toetamine“

Lugupeetud kolleegid!

Eelmisel aastal avati Tallinnas Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaal. Memoriaal on pühendatud rohkem kui 75 000 eestlasele, kes mõrvati, vahistati või küüditati saatuslikel kommunistliku okupatsiooni aastatel 1940–1991.

Memoriaal on alatiseks meeldetuletuseks, et vabadust ei tohi kunagi võtta enesestmõistetavana. Peame tegema kõik endast oleneva, et tugevdada oma julgeolekut ja riiklust, nii et Eesti ei peaks enam kunagi välisikke alla kannatama.

Kahjuks näib, et Nõukogude Liidu kommunistliku režiimi geopoliitilised ambitsioonid on üle kandunud Vene Föderatsioonile. 2008. aastast alates on meie idanaaber käitunud nagu elevant portselanipoes. Loomulikult viitan siin sõjalistele rünnakutele Georgia ja Ukraina vastu.

Meie jaoks on ohumärgiks see, et paljud eurooplased kipuvad unustama või pole isegi kuulnud, et Euroopas on käimas sõda. Eestis teame me väga hästi, kui palju on Ukrainas kaalul meie ning kogu Euroopa jaoks. Ainus lahendus püsiva rahu saavutamiseks on teha lõpp Venemaa agressioonile Ukraina vastu.

Seetõttu olen väga pettunud eelmisel kuul Helsingis toimunud Euroopa Nõukogu ministrite kohtumisel tehtud otsuses tuua Vene Föderatsioon täielikult tagasi teiste riikide sekka, vaatamata murtud lubadustele ja rahvusvahelise õiguse rikkumistele.

Olen täiesti nõus meie välisministriga selles, et peame jääma vankumatuks oma suhtumises inimõiguste ja õigusriigi põhialuste ilmselgetesse rikkumistesse, mida Venemaa paneb toime Ukraina ja Georgia okupeeritud territooriumidel. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee otsus kehtestada pärast Krimmi annekteerimist Venemaa vastu sanktsioonid oli täielikult õigustatud ning jätkuvale agressioonile ei tohi mingil tingimusel positiivselt reageerida.

Eesti jätkab Ukraina ja Georgia sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse ühe häälekaima toetajana, ning kavatseb toimida vastavalt kõigil rahvusvahelistel foorumitel.

Lõpetuseks. Ühisest ajaloolisest mälust rääkides näeme, et täpselt nagu minevikuski on meil Euroopas ideid ja niinimetatud uusi euroopalikke väärtusi, mida esitletakse eksklusiivsete ja progressiivsetena. Mina sellega ei nõustu. Oleme oma ajaloo jooksul näinud, kuhu see viia võib. Selline ajalugu ei tohi korduda, isegi mitte selle pehmemal kujul.

neljapäev, juuni 13, 2019
0 Comments

Pages

Kõne Aasta Küla 2019 võitja väljakuulutamisel Räpinas 26.07.2019

Kuidas sotsid laulupeo demoniseerijat kaitsesid

Kõne laulupeotule vastuvõtmise tseremoonial Toompeal 03.07.2019

Kõne Maarjamäel 14.06.2019 küüditamise mälestuspäeval

Kõne 2 Kesk- ja Ida-Euroopa spiikritre konverentsil 4-5. juuni 2019 Warssavis

Kõne 1 Kesk- ja Ida-Euroopa parlamendispiikrite 4. tippkohtumisel 4.–5. juunil 2019 Varssavis

Minust

Jälgi mind

Mina Facebookis

Mina Twitteris

Blogi arhiiv

Populaarseimad postitused

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Uued uudised