Otsus eemaldada Eesti avalikust ruumist nõukogude okupatsiooni ülistavad mälestusmärgid ja Riigikantselei juurde loodud vastava temaatikaga tegeleva komisjoni moodustamine on muidugi kiiduväärne. On ütlematagi selge, et sellised ausambad, mälestusmärgid ja -kivid, mida üle Eesti on tublisti enam kui kakssada, on eestlastele alandavad, vastuvõtmatud ja tegelikku ajalugu võltsivad ning tuleb viivitamatult maha võtta. Selliste olemasolu ei ole juba iseenesest.

Kõike seda oleks pidanud tegema juba kolmkümmend aastat varem. Nii Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kui selle eelkäija, Eesti Rahvuslik Liikumine, on seda nõudnud juba pea kaks aastakümmet, kuid kahjuks maeti meie vastavad ettepanekud maha ja meile vastati vaid russofoobia ja äärmuslussüüdistustega. Täpselt samasugune asi juhtus pronkssõduri või õigemini pronksokupandi puhul, mis lõpuks, kui selle ümber Kremli mahitusel toimuv oli ületanud juba igasugused piirid, siiski minema viidi.

Toona oleks lõpuks pidanud ette võtma ka kõik ülejäänud punamonumendid. Aga võta näpust – ilmselt mõtlesid ka täna võimul olijad eelolevatele valimistele, kus muulaste hääled nii magusad tundusid.

Hea, et nüüd, mil Venemaa on taas paljastanud oma agressoriku ja ebainimlikku pale, sellega tegeletakse. Paraku on tänane Reformierakonna juhitud valitsus ka siin näidanud on ülimat käpardlikkust. Arusaamatuks jääb, miks keerutati, miks endiselt venitatakse Narva punatanki eemaldamisega, miks lasti selle kaitseks tekkida Kremlist orkestreeritud vastasseisul, miks sotsist siseminister Läänemets püüdis teha tankist mingit kauplemise objekti jne. Tank oleks pidanud kohe ära viidama. Ja kindlasti mitte selleks, et seda edaspidi hakata avalikult eksponeerima Narva linnas.

Pronkssõduri üleviimine Sõjaväekalmistule näitas, et sellest ei muutunud mitte midagi. Meie iseseisvusesse vaenulikult suhtuvad isikud jätkavad selle juures Kremli võidu ja Eesti okupeerimise tähistamist. Mitte ükski selgitus, et eestlaste jaoks on tegemist vallutaja, rüüstaja, mõrtsuka, vägistaja ja küüditajaga, ei ole arusaamist leidnud. Täpselt samasuguseks šovinistlikuks Kremlimeelsuse manifestatsiooni objektiks jääks punatank edasi ka Narva muuseumi õuel. Tank tuleb Narvast ära viia. Selle võib tõesti anda mõnda muuseumi, miks mitte näiteks Laidoneri muuseumi, kus on olemas märkimisväärne militaarekspositsioon, kuid Narvasse see ei tohi jääda.

Küsimusi tekitab ka otsus, mille järgi monumendikomisjon ei tegele surnuaedades olevate monumentidega. Mitte ühtegi adekvaatset vastust ei ole valitsus sellele küsimusele andnud. Eesti surnuaedades on kümneid ja kümneid punamonumente, millel on täpselt samasugused „surematud“ okupatsiooniarmee sõdureid ülistavad ja ajalugu võltsivavad Stalini sõnad kui ülejäänutel – „Au ja kuulsus kangelastele, kes langesid lahinguis meie kodumaa vabaduse ja sõltumatuse eest“.

Punaarmee pole ealeski meid vabastanud! Vastupidi! Enamike sääraste kivide juurde pole mitte kedagi maetud. Mille poolest sellised mälestuskivid neist, mis ei paikne surnuaedades, paremad on?

Sõltumata sellest, kas nende juurde on keegi maetud või mitte, tuleb punamonumendid ka surnuaedadest koheselt eemaldada, paigaldades vajadusel nende asemele tõesed ja selgitavad tahvlid. Praegusel juhul tekib paratamatult õigustatud küsimus – kas sellise otsusega ei taheta hoopiski kaitsta ja põlistada Pronkssõdurit, kelle koht ei ole kindlasti mitte meie Kaitseväe kalmistul. Asukoht Lihula kalmistul „Eesti meestele, kes võitlesid Eesti vabaduse eest ja bolševismi vastu“ püstitatud ausammast ei kaitsnud. Siis ei loodud mingeid komisjone ei peetud diskussioone, ega arvestatud eesti rahva tunnetega. Tuli punane kraana koos K-Komandoga ja asi ants. Kas monumendikomisjoni liikmete salastamisega ei taheta hoopis varjata nende isikute nimesid, kes oma otsusega tegelikult surnuaedades stalinlikke punamonumente kaitsevad?

Tallinna Kaitseväe kalmistul kestab nõukogude okupatsioon edasi ja valitsust see ei häiri. Nõukogude ajal tehti sealsed Eesti ohvitseride hauad barbaarselt maatasa ja meie vabaduse eest langenud kangelaste peale maeti okupatsiooniarmee ohvitserid. 90-tel aastatel osa Vabadussõjas ja II MS langenud eesti sõdurite haudu küll taastati, lõviosa, sh Eesti Vabadusristi kavalerid  on aga endiselt vene okupantide pealematmiste ohvrid. Pronkssõdur ja selle juures toimuvad manifestatsioonid Kaitseväe kalmistul on suurimaks mõnituseks meie iseseivuse ja vabaduse eest võidelnud ja langenud eesti patriootide mälestusele ja muidugi kogu meie rahvale. Kalmistu tuleb ennistada ja pronksokupant peab sealt kaduma.

Vene saatkond on aastaid takistamatult hooldanud ja taastanud punamonumente üle Eesti. Selline tegevus tuleb keelustada. Tuleb lõpetada monumenditeemaga venitamine ja lõputute monumendikomisjoni koosolekute pidamine. Teame ju hästi, et kui mõni teema tahetakse maha matta, siis tuleb moodustada komisjon. Meil pole tegelikult rohkemat vaja, kui valitsuse kindlat otsust, et kõik okupatsioonivõimude punamonumendid tuleb tervel Eesti territooriumil koheselt maha võtta. Otsus tuleb viivitamatult ellu viia. Jah, mil on küll valitsuse tegevusetuse tõttu elektrikriis, kuid kraanade ja veoautode kriisi meil pole.

 

Avaldatud: EPL 09.08.2022

Rääkides Eesti tulevikuvisioonist läbi Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna silmade, ei saa mööda minna meie põhiseadusest. Põhiseadus sätestab üheselt, et Eesti on rahvusriik, mis on loodud eesti rahva kustumatul enesemääramise õigusel selleks, et tagada eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimine läbi aegade.

Just ja ainuüksi selleks loodi Eesti riik, ning just ja ainult sellest lähtub oma tegevuses Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

Eesti riik loodi selleks, et meil eestlastel, oleks siin hea ja turvaline elada, et meie lapsed ja lapselapsed tunneksid end siin hästi, et kõlaks eesti keel ja õitseks eesti kultuur. Et meie rahvas jääks kestma ning võiks õnneliku ja lootusrikka pilguga vaadata tulevikku.

Kahjuks näeme me igal sammul, kuidas meie riiki ja rahvast viiakse üha kiirenevas tempos just vastupidises suunas. Eestist luuakse multikultuurset ja globalistlikku euroföderatsiooni provintsi. Traditsioonilised, euroopalikud ja kristlikud väärtused, mis on meid läbi aegade kandnud, püütakse asendada uute, „euroopalike“ libaväärtusega, millel pole tõeliste väärtustega mitte mingit pistmist.

Kuigi eesti keel on riigikeel, lokkab siin muukeelne keeltepaabel, eesti keeleruum väheneb. Eesti kultuuri arendamise asemel toetatakse võrdväärselt ka kõiki teisi siia sisse pressinud võõrkultuure. Eesti rahvuse säilimisest ei saa liberaalsete erakondade loodud piiramatu massiimmigratsiooni tingimustes enam rääkida.

Ühelegi rahvastikuteadlasele ei ole saladuseks, et kui sisserännanute koguarv moodustab enam kui 11-12% elanikkonnast, siis võib unustada integratsiooni ja assimileerumise. Meil on see näitaja juba üle 30% ja kasvab kordades kiiremini kui nõukogude ajal. Tänase enneolematu muulaste sisserände ja hoogustunud eestlaste väljarände jätkudes muutume vähemusrahvuseks juba paarikümne aastaga ja pea siis see viimane eestlane enda tagant ka tule kustutab.

Sellest polevat aga midagi. Eelmise presidendi sõnul olevat ju kõik, kes siia tulevad, eestlased. Eesti 200 juhi meelest ei peaks üldse Eesti riigi ülesandeks olema eestlaste heaolu tagamine ega nende identiteedi ja keele toetamine – las eestlastele jäävad vaid nende pastlad ja kannel. Sotside meelest on rahvusriiklus ohtlik ja ebainimlik düstoopia ning Reformierakond tegeleb eestlaste väljavahetamisega, hävitades ilusate sõnade varjus meie riiki ja rahvust. Kas see on tõesti eestikeelsele haridusele üleminek, kui näiteks lasteaiad, kus vaid pool õppetööst käib eesti keeles, olevatki juba eesti, mitte vene lasteaiad? Aga just seda Reformierakond tahtis.

Ja pange tähele – kõik toimub kenasti sallivalt, avatult ja vabatahtlikult. Mis sest, et kõik see on karjuvas vastuolus meie põhiseadusega. EKRE ei nõustu sellega. Me ei ole siin selle nimel, et tekiks mingisugune umbmäärane Eesti riik, millel ei ole eesti rahvusega enam mitte mingisugust seost.

See ei ole riik, mille eest meie esivanemad sõdisid. Ajaloodoktor Jaak Valge kirjutas juba viisteist aastat tagasi, et kui meie riigi rajajad sattuksid tänasesse Eestisse, siis saaksid nad šoki. Täna on olukord veelgi hullem. Läbi juba lasteaias ja põhikoolis algava multikulti ja soopimeduse ajupesu püütakse meile selgeks teha, et normaalne on ebanormaalne ja vastupidi. Ema võib olla isa ja vastupidi ning üleüldse on olemas vaid vanem üks ja vanem kaks ning sugu on voolav ja vulisev. Ka meedia töötab sellele nõdrameelsusele kõigest väest kaasa.

Propaganda- ja infosõda on saanud märksa suurema tähenduse ja mõju kui kunagi varem ning just viimaste aastatega on see märkimisväärselt hoogustunud. Liberaal-globalistide sallimatu retoorika, sihikindel soov suukorvistada oma rahvuskonservatiividest poliitilised ja ideoloogilised vastased, kaotada põhiseadusega tagatud sõnavabadus ja kehtestada tsensuur niinimetatud vihakõne kriminaliseerimise läbi, kõneleb ihalusest stalinliku kõva käe järele. Oleme tunnistajaks, kuidas Reformierakonna valitsus ehitab läbi erinevate seadusealgatuste sihikindlalt üles politseiriiki.

Rahvusriiklus ja -meelsus on taunitav ning meelevaldselt tembeldatud ksenofoobseks sallimatuseks. Ka normaalse traditsioonilise perekonna kaitsmine ning massiimmigratsiooni negatiivsetest aspektidest rääkimine on lubamatu. Neile, kes seda teevad, kleebivad sallivuslased diskussiooni või vastuargumentide esitamise asemel sallimatult külge sildid „äärmuslane“, “rassist”, “vihaõhutaja” ja täiesti ebaloogilisel moel üheaegselt nii „nats“ kui „putinist“. Muuseas, omal ajal, kui sõdisime Reformierakonna kava vastu kehtestada Venemaale viisavabadus, tembeldati meid hoopis russofoobideks.

Sildikleepimine oli nõukogude propaganda üks põhivõtteid, mis on teinud läbi jõulise taassünni. Kas tõesti tähendab see, kui Konservatiivne Rahvaerakond ja meie inimesed armastavad oma maad ja riiki ning seisavad meie rahva kestmise eest, et teisi rahvaid vihatakse? See on räige ja meelevaldne vale. Armastamine ei tähenda teiste vihkamist. Küll aga tähendab armastus massiimmigratsiooni kohest peatamist. Sest odav võõrtööjõud võtab meie inimestelt töö, viib palgad alla ja teeb meid vaeseks.

Meile surutakse peale liberaalset demokraatiat, kuid nagu me näeme, tegelikkuses seda pole olemas. Demokraatia kas on, või teda pole. Kõiksugused eesliited rahvademokraatia, juhitav demokraatia, liberaalne demokraatia, tähendavad tõelisest demokraatiast eemaldumist. Oleme ajaloos seda korduvalt näinud.

EKRE seisab vankumatult normaalsuse ja tõelise demokraatia eest, kus rahvas otsustab, kuidas ja mida me tahame ning rahval on õigus algatada referendumeid ja rahvaalgatusi, mille tulemus on võimulolijatele siduv. Seni on meie vastavad algatused tagasi tõrjutud, kuid demokraatia ja rahvas võidavad niikuinii.

See riik on meie rahvuskodu, meie oleme siin peremehed. Me peame tegema kõik, et eestlastel ja meie järeltulevatel põlvedel oleks siin hea elada. Et eestlaste väljaränne peatuks ja meie võõrsile läinud inimesed tuleksid koju.

See tähendab tuginemist end läbi aegade tõestanud väärtustele, aadetele ja ideaalidele, millele tuginesid meie esivanemad luues Eesti Vabariiki. Selles peitub meie elujõud, seal on meie juured.

Me peame tegema kõik, et hoida ja kaitsta oma rahvusriiklust, vabadust ja iseseivust. Vajadusel peame olema valmis tegema seda relv käes, ükskõik kui ülekaaluka vaenlase vastu. Me peame hoidma kokku ja hoidma oma silme ees Eestit. Tõelist Eestit!

See tähendab ka meie rahva jõukuse kasvamist ning selle saavutamiseks kodumaise ettevõtluse toetamist ja selle konkurentsivõime tõstmist valitsuse poolt. Tuleb lõpetada rahva heaolu ja kodumaise majanduse kahjustamine rohepöördest tingitud kunstlike ja hullumeelselt kõrgete energiahindade ja sellest tuleneva inflatsiooniga. EKRE on esitanud selleks konkreetse kava.

Unustada tuleb ka pöörased põllumajanduse 30 protsendilise piiramise kavad, mis viiks niigi lubamatult kõrged toiduainete hinnad kosmosesse ja jätaks põllumehed tööta. Jäägem kahe jalaga maa peale ja kasutagem eestlase tervet talupojatarkust.

Riik ja valitsus peab seisma alati ja eeskätt meie endi inimeste heaolu eest. Nii majanduses, hariduses, sise- ja välispoliitikas, kui ükskõik millises muus valdkonnas. Riigikogu, president, valitsus, ministeeriumid ja kõik ülejäänud institutsioonid, erakondadest rääkimata, peavad täitma põhiseaduses sätestatud kohustust seista Eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilima jäämise eest. EKRE teeb seda.

Vaid nii saab Eesti tulevik olema ilus ja selline, nagu me oma vaimusilmas näeme ja millisena me tahame teda oma järeltulevatele põlvedele jätta.

Lõpetan oma kõne Anton Hansen Tammsaare sõnadega. Need kõlavad täna sama aktuaalselt, kui toona:

„Sellepärast, kui tahame end tõeliselt aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri ja oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.“

Meie ja eesti rahvas ei kavatse olla suits, mis hajub. Meie seisame Eesti tuleviku eest! Nüüd ja alati!

Arvamusfestivalil 12.08.2022

Kallis eesti rahvas, kallis sõbrad!

 

Kätte on jõudnud pööripäev, aasta valgeim öö, Jaanipäev, kus koit ja hämarik ulatavad teineteisele käe. See päev ja öö on maagilised. Meie esivanemad on seda päeva tähistanud aastatuhandeid.

 

Täna süütame jaanituled igas Eesti külas, igas linnas ja see kandub iga meie inimese südamesse. See on meie vabaduse ja võidutuli. Jaanipäev on ka meie Võidupüha.

 

Täna öösel, jaaniööl, lehvib sini-must-valge lipp ehast koiduni. See on meie rahvuslipp ja ka meie võidulipp, mis tähistab meie võitu Vabadussõjas.

 

Me võitsime Vabadussõja ja panime aluse oma riigile. Meil on põhjust olla uhke oma rahva saavutuste üle. Neid peab tundma ja edasi andma järgmistele põlvedele. Kui me ei tunne enda ajalugu, kui puudub rahvuslik iseteadlikkus ja uhkus, siis muutume juuretuteks. Ja juurteta puu hääbub.

 

Tähtis on tahe – vabaduse tahe, isamaa kaitsmise tahe, tahe olla ja jääda peremeheks omaenda kodumaal. Meil on see tahe ja ka armastus oma isamaa üle!

Meie ülesanne on hoida ja kaitsta seda imeilusat maad ja anda see oma lastele edasi veelgi paremana ja veelgi ilusamana. Et meil, meie lastel ja kõigil järeltulevatel eesti põlvedel vabaduse pirrud lõõmaksid.

 

Tähistagem seda päeva üheskoos. Koos oma pere, sõprade, tuttavate ja kogu eesti rahvaga. Las lipud lehvivad, lõkked lõõmavad ja rõõm täitku meie südamed!

 

Head Võidupüha ja toredat Jaanipäeva!

Elagu Eesti!

Henn Põlluaas

EKRE aseesimees, Riigikogu liige

 

 

 

Reedel, 25. märtsil möödus 73 aastat märtsiküüditamisest. Sel puhul toimusid mälestustseremooniad mälestusmärkide juures ja raudteejaamades, kust 1949. aasta varakevadel viidi inimesi loomavagunites Siberisse. Mälestusüritused olid samuti kohtades, kuhu inimesed enne jaamadesse sõidutamist koondati. 

Paldiski Naiskodukaitse on juba mitmeid aastaid korraldanud mälestusüritusi raudteejaamades Paldiskist Tallinnani, kuid seekord viis teekond lausa Narvani välja. Olen neil kaitseliitlasena ja mundris mitmeid aastaid osalenud, leinakimpe asetanud, igal pool mälestuskõnesid pidanud. Nii ka seekord, kuigi Naiskodukaitse keskjuhatus püüdis täiesti arusaamatul põhjusel seda mälestusreisi pikki "Valu ja pisarate teed" takistada.

Naiskodukaitse juhatus (kes kaasas sellesse ka NK ajalootoimkonna) keeldus enda liikmetest organiseerijatele mingilgi kombel abi osutamast ja nõudis isegi ürituse ärajätmist. Nende väitel muutvat minu osavõtt mälestusürituse lubamatuks poliitiliseks aktsiooniks. No tule taevas appi, kas ma ei tohi isegi enda küüditatud vanemaid enam mälestada! Ja koos minuga ei tohi seda teha ka teised? 

Just selline häbiväärne ja alatu käitumine ning püüd enda poliitiliste eelistuste läbi dikteerida, kes võivad või ei või mälestada küüditamisi ja meenutada meie rahva kannatusi, muudab Naiskodukaitse poliitorganisatsiooniks, mis heidab inetu varju tervele Naiskodukaitsele. Minu arust peaks Naiskodukaitse tänane juhatus vabandama tublide Paldiski naiste ees ja tagasi astuma. Püüd takistada küüditamise mälestamist on andestamatu.

Sellele vaatamata õnnestus terve päeva, varahommikust hilisõhtuni, kestnud mälestusüritus suurepäraselt. Ma tänan südamest Paldiski Naiskodukaitse liikmeid, kes selle korraldasid ja neid naiskodukaitsjaid kes osalesid. Tänan Kaitseliidu liikmeid, kes kaasa tulid (mina nende seas), nende valdade ja linnade esindajaid, kus raudteejaamades me käisime ja kes kaasa lõid ning muidugi kõiki inimesi, kes pidulikel mälestusüritustel kohal olid.

See oli küll kurb, aga samas kaunis ja meeldejääv päev. Lõpetasime oma teekonna Maarjamäe memoriaali juures, nagu alati. Kokku pidasin ma sellel päeval seitse kõnet.

Anija Valla leht "Sõnumitooja" on teinud lühikokkuvõtte minu kõnest Kehra jaama juures oleva küüditamiste mälestuskivi juures:

Riigikogu liige Henn Põlluaas rääkis, et 73 aastat tagasi ärkasid tuhanded Eesti pered püssikaba löökidest ukse pihta ning neil kästi asjad kokku panna: „Täiesti hoolimatult, julmalt topiti nad veoautodesse, viidi rongijaamadesse, ka siia Kehrasse. Nad pandi kütmata loomavagunitesse ning praktiliselt ilma söögi ja joogita sõidutati kaugele Siberisse."

Inimesi küüditati Henn Põlluaas sõnul lisaks 1941. ja 1949. aastale ka 1945. ja 1950. aastal, olid ka arreteerimised ja mõrvamised. Ta märkis, et kõigist, kes oma kodudest ära viidi, tulid tagasi vähesed, paljud surid vangilaagrites, orjatööl, pidid taluma nälga, külma, vägivalda.
„Eestis ei ole ühtegi perekonda, kes ei oleks nende repressioonide ja küüditamiste tõttu kannatanud. Ka minu pere küüditati, mu ema oli 13 aastane, tema õde 9 aastane," kõneles Henn Põlluaas.

 Ukrainas käib sõda, mille käigus ründab Venemaa valimatult ka tsiviilobjekte, mõrvates süütuid inimesi ja lapsi. Iga riigi kohustus, sh Eestil, on pakkuda Ukrainale abi ja aidata seejuures sõja jalust põgenevaid inimesi. Me olemegi seda teinud andes Ukrainale otsest sõjalist abi varustuse näol, saates humanitaar- ja finantsabi, toetades neid kõikides rahvusvahelistes institutsioonides ja võttes lahkelt vastu kõik siia saabunud sõjapõgenikud. Oleme kõikides nendes asjades olnud suhtarvudes esimeste seas.

Kui mitte lugeda Ukraina naaberriike, siis oleme arvestades Eesti rahvaarvu, võtnud põgenikke vastu juba kordades rohkem kui rikkad lääneriigid. Väga palju rohkem kui ka Soome, Läti ja Leedu. Siin kerkibki üles küsimus meie võimekuses saada hakkama sellise enneolematu inimeste vooga.

Eestil on valitsuse analüüsi kohaselt võimekust igakülgselt aidata ca kümmet tuhandet sõjapõgenikku. Tänaseks on nende arv kasvanud üle kahekümne tuhande, läheneb varsti kolmekümnele tuhandele ja ennustatakse isegi ka selle arvu kahe-kolmekordistumist. Inimeste emotsioonid on laes ning põgenikke tuuakse Eestisse eraautodega, rääkimata nn pagulasabi organisatsioonide igapäevastest kümnetest bussitäitest. See ei ole jätkusuutlik.

Juba täna oleme probleemi ees, kuidas pakkuda põgenikele peavarju, kõike eluks vajalikku, lasteaia ja koolikohti, psühholoogilist tuge, haigekassa jm. teenuseid, töökohti jne. Kõik see paneb nii riigi kui omavalitsuste eelarvele tohutu koormuse, seda enam, et omavalitsused ei ole põgenikega toimetulemiseks saanud valitsuselt mitte sentigi. Olukorra jätkudes peame hakkama kärpima kõiki avalikke sh. haigekassateenuseid, planeeritud investeeringuid infrastruktuuri ja taristusse ning ka meie inimeste palkasid ja sotsiaalhüvesid. Võimuerakondade kuluaarides sosistatakse isegi maksude tõstmisest. Valitsuselt ei ole tulnud mitte ühtegi ettepanekut ega analüüsi, kuidas olukorda lahendada, kuigi võimalused selleks on vaid nende, mitte opositsiooni käes.

Juba kuuleme, kuidas mitmed ettevõtjad kasutavad põgenike abitust ära ja võtavad neid tööle kordades väiksema palga eest, mida nad seni maksid niigi madalapalgalistele Ukraina võõrtöölistele. Meil on ca 45 000 oma inimest töötuna arvel. Sellise hulga võõrtööjõu lisandumine tähendab palkade alanemist ja hüppelist töötuse kasvu. Tänases olukorras, kus energia ja kütusehinnad on laes, inflatsioon on üks suurimaid Euroopas ja valitsus nende küsimustega ei tegele, tähendab see nii majanduslikku kui sotsiaalset katastroofi. Kes aitab meie enda rahvast ja ettevõtlust?

Inimeste vedamine Eestisse tuleb peatada. Me peame kõigepealt hakkama saama juba siia saabunutega ning abi andmisel keskenduma Ukrainale, selle sisepõgenikele ja muidugi sõja lõpetamisele. Ka Lääne-Euroopa riigid peavad hakkama põgenikke vastu võtma. Meie võimete ülempiir on juba käes.

Et valitsusel puudub adekvaatne arusaam toimuvast, selle tagajärgedest ja vastutustunne Eesti tuleviku ees, näitab teisipäeval Riigikogus II lugemisel olnud seaduseelnõu, millega lisaks eelpooltoodule  kaotatakse piirangud ja avatakse kõik uksed odavale võõrtööjõule, mis süvendab veelgi probleeme ja teeb pikemas perspektiivis võimatuks ka meie jäämise enamusrahvuseks Eestis. Juba täna on enam kui kolmandik Eesti elanikest võõrpäritolu ja seniste tendentside jätkudes oleksime muutunud vähemusrahvuseks viiekümne aastaga. Nüüd siis ilmselt juba poole lühema ajaga. Reformierakonnal pole midagi selle vastu.

Tõeliselt skandaalne on eelnõus toodud valitsuse seisukoht, millega pisendati Ukrainas toimuv koletu sõda vaid konfliktiks. Riigikogu võttis hiljuti vastu Ukrainat toetava avalduse, milles initsiaatorid olid EKRE ja Isamaa, kus öeldi selgelt, et tegemist on Venemaa provotseerimata agressiooni ja sõjategevusega Ukraina vastu. Kaja Kallase valitsuse taganemine sellest seisukohast on otseselt Kremli narratiivi järgiv.

Selle taustal on hämmastav kuulata, kuidas Reformierakond süüdistab Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda mingis väljamõeldud sümpaatias Putini vastu. Vastupidi, meie oleme olnud need, kes on alati seisnud Eesti suveräänsuse ja rahvusriikluse säilimise eest ja on juba aastaid püüdnud meie kaitsevõimet tõsta. Kahjuks on kõik see kõlanud vaid kurtidele kõrvadele ning vastu oleme kuulnud vaid valesid ja demagoogiat.

Me kõik teame, et varga peas põleb müts. Eks see tingibki Reformierakonna pideva teiste peale näpuga näitamise. Kuid just Reformierakond on see, kes toetas Vene kodanikele viisavabaduse andmist, ajateenistuse ära kaotamist, Eesti sõjaväeluure likvideerimist ja toetab tänagi äraandliku piirilepingu sõlmimist. Just Reformierakonna saadikud tegid aasta eest sõna otseses mõttes hullumeelsed ettepanekud NATO-st väljaastumiseks ja Vene Föderatsiooniga liitumiseks. Just Reformierakond on olnud see, kes kavatses vähendada eelarvestrateegias meie kaitse-eelarvet ca saja miljoni euro võrra ja kelle aseesimees Jürgen Ligi teatas hiljuti Riigikogus, et mingit kaitsealast lisaeelarvet, riigikaitselaenu ega kaitsevõime lünkade likvideerimist pole vaja. Nüüd küll nõustuti, peamiselt EKRE survel, teatud võimekusi arendama, kuid selleks eraldatud ebapiisav summa ja jätkuv keskmaa-õhutõrje vajaduse eitamine on Ukraina sõja kogemuste taustal lausa kuritegelik. Lisaks enneolematu ja sihikindel demokraatia lammutamine ja totalitaarse keeldude-käskude ühiskonna ülesehitamine Riigikogule esitatavate erinevate seaduseelnõude läbi.

Kui kõik see ei ole pesuehtne Putinism, mis siis veel on? Nagu näha, süüdistatakse teisi kõiges selles, milles tegelikult ise süüdi ollakse. Ma soovitan Reformierakonnal peeglisse vaadata ja hakata lõpuks ometi seisma Eesti riigi ja rahva eest. Vaid selleks ongi ju riigikogu ja valitsus seatud. Kui sellega aga hakkama ei saada, on alati võimalus tagasi astuda.

Avaldatud: EPL 23.04.2022, Pealkirja all: Vastulause / Henn Põlluaas: inimeste vedamine Eestisse tuleb peatada. Me oleme võtnud rohkem põgenikke kui Läti, Soome või Leedu

https://epl.delfi.ee/artikkel/96231591/vastulause-henn-polluaas-inimeste-vedamine-eestisse-tuleb-peatada-me-oleme-votnud-rohkem-pogenikke-kui-lati-soome-voi-leedu

 

Iga minut, kui me siin täna oleme, räägime, istume, arutame Ukraina sõja teemat, saab seal surma inimesi. Hukkuvad Ukraina sõdurid, hukkuvad tsiviilisikud, hukkuvad ka Vene sõdurid, kes on sinna tapale viidud, ja ma ei usu, et kõik neist oleksid valmis innuga teisele riigile, Ukrainale, kus nad parasjagu on, kallale tungima. 

Selle taustal on loomulikult väga tervitatav, et maailm on nüüd ärganud, silmad lahti teinud. Kui veel aasta lõpul käisime välisvisiidil – ma jätan selle riigi mainimata, see oli üks meie läänepartneritest –, siis vaadati meie peale, kes me rääkisime sellest, mis toimub Poola piiril, mis toimub Ukraina piiril, mis oli ju kõik teada ja näha, vaadati meile ikka otsa kui Ida-Euroopa ullikestele, kes pakatavad russofoobiast, ja öeldi, et kuulge, mis jutt see on. Täna ei ole õnneks ühtegi riiki, kes ei oleks jõudnud arusaamale, mida kujutavad endast Putini ja tema kamariljade ambitsioonid, imperiaalsed ihalused taastada kunagine impeerium oma suuruses ja piirides, ja kuhu need hullumeelsed ihalused viivad.

Kremli suuremahuline sõjaline invasioon Ukraina vastu on kuritegu inimsuse ja rahu vastu, mis ei saa jääda kõige karmima vastuseta. Agressoriga, kes on heitnud kõrvale kõik võimalused diplomaatilisteks lahendusteks, tuleb rääkida talle arusaadavas keeles. Venemaa, kes on valinud oma provotseerimata rünnaku algatamisega verevalamise ja hävituse tee, peab vastutama kõigi tagajärgede, surma ja kannatuste eest, mida tema alatu rünnak kaasa toob.

  

Putin on selgelt deklareerinud, et Ukraina riigi hävitamine ja „denatsifitseerimine“ ei ole tema ainus eesmärk. Järgmisena on kavas kirjutada ümber kogu Euroopa julgeolekustruktuur, hävitada NATO ja USA juhtiv roll, pesta maha Venemaa „ajalooline alandus“ ning kehtestada end maailma juhtiva jõuna. Venemaa geopoliitilise doktriini eesmärgiks nn Vene impeeriumi taastamine, mis tähendab nõukogude okupatsiooni alt vabanenud rahvaste taas alistamist. See kujutab endast suurimat ohtu kõikidele Baltimaadele, sh ka Eestile ja me peame tegutsema olukorrale vastavalt.

 

On suurepärane, et Venemaa vastastes sanktsioonides lõpuks kokku lepiti. Paraku on sellest vähe. Venemaa teadis kõiki neid samme ette, need ei olnud talle üllatuseks. Kreml on nendega arvestanud, nendeks valmistunud ja mis kõige olulisem - Venemaa jõhker sõjaline rünnak näitab, et ta on valmis ka kahju sisse võtma. Nad ei hooli sellest, pealegi hakkavad lõviosa sanktsioonide tagajärjed ilmnema alles mõne aasta pärast. SWIFT-i kasutuse piiramisel, Vene keskpanga välismaal olevate varade külmutamisel ja vene lennukitele Euroopas lennukeelu seadmisel Eesti, Läti, Leedu Poola, Tšehhi ja Slovakkia eeskujul on mõju kohene.

 

Kuid kõigest hoolimata arvan, et me peame Venemaa peatamisel ja Ukraina aitamisel minema veelgi kaugemale. Kehtestama nn kolmanda sanktsiooniringi, mille üks osa oleks täielik kaubaembargo Venemaaga. Selle sisse kuuluks kogu nafta ja gaasiostude lõpetamine Venemaalt. Loomulikult ei ole see lihtne, sest lääs on end teinud vene energiast sõltuvaks, kuid just nüüd on aeg see sõltuvus üle parda heita. Räägitud on G-20-st ja teistest rahvusvahelistest organisatsioonidest välja heitmisest jne. Muidugi. Verehimulisele paariariigile tuleb koht kätte näidata ja muuta ta kõikide vahenditega võimetuks oma agressioone jätkama ja kordama.

 

Kuid sellestki on vähe. Me peame näitama, et Kremli ähvardused ja ka sõjaline kallaletung ei väära Ukraina enesemääramisõigust ega võimalust saada NATO ja Euroopa Liidu liikmeks. NATO peab pakkuma Kiievile koheselt liikmelisuse teekaarti ja EL võtma Ukraina liikmekandidaadiks. Ukraina on selle ära teeninud. See näitab venelastele ja annab selge signaali, et agressioonil ei ole vähimatki mõtet. Nad ei suuda NATO-t mõjutada, terroriseerida ega sundida Kesk- ja Ida-Euroopast tagasi tõmbuma. Ükskõik, mida Kreml teeb, või õigemini kõige kiuste, mida Putin teeb, NATO uks ei sulgu vaid hoopis avaneb. NATO-ga ühinemise diskussioon on täiesti uuel toonil läinud käima ka Soomes ja Rootsis, keda venelased on samuti ähvardanud.

 

Täiesti selge on, et lisaks relvadele, mida nüüd lõpuks on hakatud Ukrainale pakkuma, vajavad nad ka otsest sõjalist abi. Ilma selleta on Ukraina väga suurtes raskustes ja võib hoolimata senisest uskumatult vaprast vastupanust hoolimata varem või hiljem endast oluliselt suuremale vaenlasele alla jääda. Euroopa ei tohi Ukrainat üksi jätta. Ärgem unustagem, et Ukraina sõdib ja ohverdab end praegu meie kõigi eest.

 

Et Venemaaale, Putinile ja tema kamariljale ei jääks vähimatki illusiooni, justkui oleks tal võimalik relvade jõul viia ellu oma räigeid imperiaalseid ambitsioone, siis tuleb astuda veelgi otsustavam samm edasi. NATO peab teatama valmisolekust kehtestada lennukeeld vene sõjalennukitele ja kopteritele tervel Ukraina territooriumil ja selle ka jõustama. NATO ei saa jääda lihtsalt kõrvaltvaatajaks, sest kui Putin peaks ukrainlasi võitma, on selge, et peale Ukrainat jõuab kord Balti riikide, Poola ja Soome kätte.

 

Nüüd kui Riigikogu koguneb teisipäeval arutama Venemaale kehtestatavaid sanktsioone, siis peame Eesti poolt lauale tõstma ka teised siin väljatoodud ettepanekud – NATO ja EL liikmelisus ja sõjalise abi andmine Ukrainale. Vaid NATO appi minek Ukrainale peatab hullunud agressori ja avab tee vene rahvale Kremlisse sulgunud isevalitsejast vabaneda.

Avaldatud Delfis 28.02.2022

https://epl.delfi.ee/artikkel/96035405/henn-polluaas-nato-peab-pakkuma-kiievile-koheselt-liikmelisuse-teekaarti-ja-el-votma-ukraina-liikmekandidaadiks