Märtsiküüditamist mälestades

Teisipäev, aprill 05, 2022

Reedel, 25. märtsil möödus 73 aastat märtsiküüditamisest. Sel puhul toimusid mälestustseremooniad mälestusmärkide juures ja raudteejaamades, kust 1949. aasta varakevadel viidi inimesi loomavagunites Siberisse. Mälestusüritused olid samuti kohtades, kuhu inimesed enne jaamadesse sõidutamist koondati. 

Paldiski Naiskodukaitse on juba mitmeid aastaid korraldanud mälestusüritusi raudteejaamades Paldiskist Tallinnani, kuid seekord viis teekond lausa Narvani välja. Olen neil kaitseliitlasena ja mundris mitmeid aastaid osalenud, leinakimpe asetanud, igal pool mälestuskõnesid pidanud. Nii ka seekord, kuigi Naiskodukaitse keskjuhatus püüdis täiesti arusaamatul põhjusel seda mälestusreisi pikki "Valu ja pisarate teed" takistada.

Naiskodukaitse juhatus (kes kaasas sellesse ka NK ajalootoimkonna) keeldus enda liikmetest organiseerijatele mingilgi kombel abi osutamast ja nõudis isegi ürituse ärajätmist. Nende väitel muutvat minu osavõtt mälestusürituse lubamatuks poliitiliseks aktsiooniks. No tule taevas appi, kas ma ei tohi isegi enda küüditatud vanemaid enam mälestada! Ja koos minuga ei tohi seda teha ka teised? 

Just selline häbiväärne ja alatu käitumine ning püüd enda poliitiliste eelistuste läbi dikteerida, kes võivad või ei või mälestada küüditamisi ja meenutada meie rahva kannatusi, muudab Naiskodukaitse poliitorganisatsiooniks, mis heidab inetu varju tervele Naiskodukaitsele. Minu arust peaks Naiskodukaitse tänane juhatus vabandama tublide Paldiski naiste ees ja tagasi astuma. Püüd takistada küüditamise mälestamist on andestamatu.

Sellele vaatamata õnnestus terve päeva, varahommikust hilisõhtuni, kestnud mälestusüritus suurepäraselt. Ma tänan südamest Paldiski Naiskodukaitse liikmeid, kes selle korraldasid ja neid naiskodukaitsjaid kes osalesid. Tänan Kaitseliidu liikmeid, kes kaasa tulid (mina nende seas), nende valdade ja linnade esindajaid, kus raudteejaamades me käisime ja kes kaasa lõid ning muidugi kõiki inimesi, kes pidulikel mälestusüritustel kohal olid.

See oli küll kurb, aga samas kaunis ja meeldejääv päev. Lõpetasime oma teekonna Maarjamäe memoriaali juures, nagu alati. Kokku pidasin ma sellel päeval seitse kõnet.

Anija Valla leht "Sõnumitooja" on teinud lühikokkuvõtte minu kõnest Kehra jaama juures oleva küüditamiste mälestuskivi juures:

Riigikogu liige Henn Põlluaas rääkis, et 73 aastat tagasi ärkasid tuhanded Eesti pered püssikaba löökidest ukse pihta ning neil kästi asjad kokku panna: „Täiesti hoolimatult, julmalt topiti nad veoautodesse, viidi rongijaamadesse, ka siia Kehrasse. Nad pandi kütmata loomavagunitesse ning praktiliselt ilma söögi ja joogita sõidutati kaugele Siberisse."

Inimesi küüditati Henn Põlluaas sõnul lisaks 1941. ja 1949. aastale ka 1945. ja 1950. aastal, olid ka arreteerimised ja mõrvamised. Ta märkis, et kõigist, kes oma kodudest ära viidi, tulid tagasi vähesed, paljud surid vangilaagrites, orjatööl, pidid taluma nälga, külma, vägivalda.
„Eestis ei ole ühtegi perekonda, kes ei oleks nende repressioonide ja küüditamiste tõttu kannatanud. Ka minu pere küüditati, mu ema oli 13 aastane, tema õde 9 aastane," kõneles Henn Põlluaas.

Küüditatuid süüdistati, et nad on rahvavaenlased, kulakud, bandiitide käsilased: „Kuidas said bandiitide käsilased olla kolmeaastased või veel nooremad lapsed? Või naised, raugad?"
Riigikogulane märkis, et tegu oli süütute Eesti inimestega, kes elasid igapäevast elu. Nende ainus „kuritegu" oli, et armastasid oma isamaad, pidasid kalliks Eesti riiki ja vabadust. 

Henn Põlluaas lausus, et kui 1950ndate lõpus hakati küüditatuid taas koju lubama, oli okupantide esimene plaan mitte lubada koju alaealisi lapsi, neid oli küüditatute seas tuhandeid. Meilt taheti röövida terve sugupõlv, kuid õnneks nii ei läinud, tõdes ta ning märkis, et nüüd tapab sama riik, kes aastakümneid tagasi süütuid inimesi Siberisse küüditas, keset Euroopat valimatult tsiviilelanikke ja küüditab inimesi taas Venemaale: „Meie kohustus on seista selle eest, et midagi sellist ei saaks enam juhtuda. Sõda Ukrainas peab kiiresti lõppema. Kui meid ähvardatakse, peame olema viimase põlvepikku poisikeseni valmis seisma enda vabaduse ja iseseisvuse eest, sest teame, mis juhtub, kui me seda ei tee."

You Might Also Like

0 kommentaari

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...