Reedel, 25. märtsil möödus 73 aastat märtsiküüditamisest. Sel puhul toimusid mälestustseremooniad mälestusmärkide juures ja raudteejaamades, kust 1949. aasta varakevadel viidi inimesi loomavagunites Siberisse. Mälestusüritused olid samuti kohtades, kuhu inimesed enne jaamadesse sõidutamist koondati. 

Paldiski Naiskodukaitse on juba mitmeid aastaid korraldanud mälestusüritusi raudteejaamades Paldiskist Tallinnani, kuid seekord viis teekond lausa Narvani välja. Olen neil kaitseliitlasena ja mundris mitmeid aastaid osalenud, leinakimpe asetanud, igal pool mälestuskõnesid pidanud. Nii ka seekord, kuigi Naiskodukaitse keskjuhatus püüdis täiesti arusaamatul põhjusel seda mälestusreisi pikki "Valu ja pisarate teed" takistada.

Naiskodukaitse juhatus (kes kaasas sellesse ka NK ajalootoimkonna) keeldus enda liikmetest organiseerijatele mingilgi kombel abi osutamast ja nõudis isegi ürituse ärajätmist. Nende väitel muutvat minu osavõtt mälestusürituse lubamatuks poliitiliseks aktsiooniks. No tule taevas appi, kas ma ei tohi isegi enda küüditatud vanemaid enam mälestada! Ja koos minuga ei tohi seda teha ka teised? 

Just selline häbiväärne ja alatu käitumine ning püüd enda poliitiliste eelistuste läbi dikteerida, kes võivad või ei või mälestada küüditamisi ja meenutada meie rahva kannatusi, muudab Naiskodukaitse poliitorganisatsiooniks, mis heidab inetu varju tervele Naiskodukaitsele. Minu arust peaks Naiskodukaitse tänane juhatus vabandama tublide Paldiski naiste ees ja tagasi astuma. Püüd takistada küüditamise mälestamist on andestamatu.

Sellele vaatamata õnnestus terve päeva, varahommikust hilisõhtuni, kestnud mälestusüritus suurepäraselt. Ma tänan südamest Paldiski Naiskodukaitse liikmeid, kes selle korraldasid ja neid naiskodukaitsjaid kes osalesid. Tänan Kaitseliidu liikmeid, kes kaasa tulid (mina nende seas), nende valdade ja linnade esindajaid, kus raudteejaamades me käisime ja kes kaasa lõid ning muidugi kõiki inimesi, kes pidulikel mälestusüritustel kohal olid.

See oli küll kurb, aga samas kaunis ja meeldejääv päev. Lõpetasime oma teekonna Maarjamäe memoriaali juures, nagu alati. Kokku pidasin ma sellel päeval seitse kõnet.

Anija Valla leht "Sõnumitooja" on teinud lühikokkuvõtte minu kõnest Kehra jaama juures oleva küüditamiste mälestuskivi juures:

Riigikogu liige Henn Põlluaas rääkis, et 73 aastat tagasi ärkasid tuhanded Eesti pered püssikaba löökidest ukse pihta ning neil kästi asjad kokku panna: „Täiesti hoolimatult, julmalt topiti nad veoautodesse, viidi rongijaamadesse, ka siia Kehrasse. Nad pandi kütmata loomavagunitesse ning praktiliselt ilma söögi ja joogita sõidutati kaugele Siberisse."