Raha võib kirikule anda, küll aga ei tohi Eesti õigusjärglust kahtluse alla seada, kirjutab riigikogu liige Henn Põlluaas (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond).

Nõukogude repressioonide tagajärjel sundvõõrandati 1940. aastatel rahvuskultuuri seisukohalt olulisi sakraalehitisi, mida kasutati eesmärgivastaselt ja millel lasti laguneda. Peale iseseisvuse taastamist tagastati hooned omandireformi käigus kirikutele.

Nende üldiselt muinsuskaitsealuste objektide säilimine ja taastamine nõuab väheneva arvukusega kogudustelt üle jõu käivaid kulutusi. Seoses sellega esitas valitsus riigikogule seaduseelnõu, mille põhjal soovitakse kirikutele eelpool kirjeldatud kulusid kompenseerida.

Eelnõu tutvustanud riigihalduse ministri Janek Mäggi sõnul on valitsusel tekkinud kirikutega keerukad vaidlused, mis puudutavad Niguliste kiriku hoone ja maa kompenseerimist Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule (EELK) ning Petseri kloostri hoonete ja maa kompenseerimist Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule (EAÕK).

Peamiseks vaidlusküsimuseks olevat kirikuhoonetes asuva väärtusliku kunsti ja sakraalvara hüvitamine. Valitsus on seisukohal, et vaidlused tuleb lõpetada, makstes kirikutele kantud kahjude hüvitamiseks ühekordset toetust.

Kirikud on seejuures lubanud loobuda igasugustest varalistest taotlustest ja nõuetest, mis neil riigi vastu on tekkinud, ning sakraalvara ja kunstiteoste, näiteks Bernt Notke «Surmatants», hüvitisnõuetest. Arvestades, et tegemist on väga hinnaliste ja Eesti kultuurile oluliste kunstiteostega, on kirikutele toetuse andmisega saavutatud mõistlik kompromiss. Omandireformi reservfondi ressurss võimaldab anda kirikutele ühekordset toetust kogusummas 7,9 miljonit eurot, millest 6,75 miljonit läheb EELK-le ja 1,15 EAÕK-le. 

Absurdne seisukoht

Kirikute toetamine on iseenesest tervitatav samm, mis võimaldab neil panustada sakraalehitiste säilimisse ja nende renoveerimisse, seda riigikogus ka toetati.

Sügavalt arusaamatuks on jäänud aga soov maksta need toetused välja okupatsioonikahjude kompenseerimise sildi all. Sellele ei suutnud minister anda mitte ühtegi, ammugi adekvaatset selgitust.

Samahästi võiksid kõik, kellel märtsipommitamisel majad purunesid või kes muul kombel sõja ja okupatsiooni tõttu materiaalset kahju kandsid, tulla oma nõuetega valitsuse juurde. 

Seadus muudaks ka omandireformi reservfondi absoluutselt mõttetuks, sest omandireformi reservfond oli ette nähtud omandireformi tagajärgede heastamiseks, mitte sõja- või okupatsioonikahjude tasumiseks.

Niguliste kirikuga on siiski lihtne. Riik kompenseerib EELK-le teatud kokkuleppelise summa ning viimane loobub nõuetest saada kirik tagasi ja see jääb koos seal asetsevate varadega riigile. Täiesti kohatu on aga samas kontekstis Petseri kloostrist rääkimine.

Petseri klooster ei ole isegi mitte Eesti hallataval territooriumil, vaid asub Venemaa poolt okupeeritud ja annekteeritud alal ning kõik võimalikud nõuded saavad olla suunatud ainult Vene Föderatsioonile.

Valitsus on aga nõus need millegipärast ise tasuma, selmet lihtsalt toetada remonti vajavate õigeusu kirikute renoveerimist. Millistest nõuetest õigeusu kirik siis, sarnaselt EELKga, selle eest loobub? Kas kloostrit ja selle vara Venemaalt tagasi nõudmast? See oleks ju absurdne.

Kuid Eestis tegutseb veel teinegi õigeusu kirik, mis allub otse Moskvale ja kelle käes Petseri klooster tegelikult on.

Selliselt käitudes luuakse pretsedent ja antakse ka Moskva patriarhaadi õigeusu kirikule võimalus apelleerida samamoodi okupatsioonikahjude hüvitamisele, sest ka neil on Eestis Vene ajal lagunenud kirikuid, mille remontimiseks raha marjaks ära kulub.

Kas tõesti hakkame ka okupantriigi ametlikule riigikirikule okupatsioonikahjusid hüvitama? Vasakvalitsuse loogika järgi võiksime hakata isegi Jaanilinna kellelgi kompenseerima, asub ju seegi, nagu Petseri kloostergi, okupeeritud ja annekteeritud piirkonnas. Kas Narva linnale või muinsuskaitseametile või näiteks isegi venelaste käes olevale Ivangorodi linnale?

Nihilistlik õiguslik praak

Millise loogika järgi saab okupeeritud riik maksta hüvitisi okupantriigi kuritegude ja ebaseaduslike sundvõõrandamiste eest? Keskerakonda kuuluv minister Mäggi ütles riigikogus, et tegemist on väärtusotsusega. See on tõepoolest väärtusotsus.

See on sama, mis kuulutada viiskümmend aastat Nõukogude okupatsiooni olematuks, loobuda Eesti õigusjärgsusest ja õiguslikust järjepidevusest ja kuulutada hoopis Eesti Vabariik Eesti Vabariiki okupeerinud riigiks.

Selline lähenemine on enam kui absurdne. See on ka üks põhjus, miks õiguskantsler protesteeris valitsuse voluntaristliku määruse vastu ja lubas selle vaidlustada. Nüüd tuldi siis samasisulise eelnõuga riigikokku.

Eesti on okupatsioonirežiimide kuriteod hukka mõistnud, eelnõuga aga tahetakse justkui võtta üle vastutus nende eest ja hakata kompenseerima võõra riigi ja võõra võimu poolt Eestis sooritatud kuritegusid.

Kas tõesti on vasakkoalitsioon seisukohal, et Nõukogude okupatsiooni ei ole olnudki, meie ise oleme kõiges süüdi, ja nagu minister Mäggi lahkelt riigikogus teatas, lõppes okupatsioon 1940. aastal (sic!). Ma loodan, et see oli vaid lapsus linguae, et ta seda tõsiselt ei mõelnud, aga tegelikult kumab just selline stalinlik hingus sellest eelnõust läbi. 

Rahvusvaheline õigus ütleb, et okupatsioonikahjud peab hüvitama okupantriik, mitte aga riik, kes okupatsiooni all kannatas.

Eesti ei ole iseennast okupeerinud ega tohi võtta vastu otsust, et kompenseerib endale okupatsioonikahjud, mille ta justkui oleks ise tekitanud. Eesti ei ole neid tekitanud! Okupatsiooninõuded saavad olla suunatud vaid Venemaa vastu.

Kuid ilmselget on vasakvalitsusel – Keskerakonnal, sotsiaaldemokraatidel ninig Isamaa ja Res Publica Liidul teine arusaam, sest kuigi eelnõu esimesel lugemisel oli ka nende erakondade saadikutel ministrile küsimusi, hääletas enamik neist just nii, nagu oli ette nähtud, ehk siis eelnõu poolt. Sotsist välisminister Mikser kuulutas ju kohe ametisse saades, et ei kavatsegi Venemaalt okupatsioonikahjude kompenseerimist nõuda. Kahjuks puudus saalist suur hulk suurima opositsioonierakonna, Reformierakonna, saadikutest, vastaval juhul oleks meil õnnestunud eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Kihu kirikute toetamise asemel kompenseerida okupatsioonikahjusid on seda üllatavam, et EELK on selgelt öelnud, et nemad ei taotle mingit okupatsioonikahjude hüvitamist.

Ka nende jaoks on sügavalt arusaamatu, mispärast valitsus seda nii järjekindlalt püüab eelnõusse ja kõnealusesse tehingusse sisse viia. Õigeusu kiriku seisukohta ei ole kahjuks avalikkuses kuulda olnud, kuid asi oleks ikka hull küll, kui nad nõuaks Kremli asemel Petseri kloostri eest kompensatsiooni Eestilt. Ma ei usu seda.

Paneb sügavalt hämmastama, kuidas sellise nihilistliku õigusliku praagiga, mis riivab meie õigusjärgsust ja õiguslikku järjepidevust, üldse välja tullakse.

Eesti õigusjärglust ei tohi kahtluse alla seada. Küll aga võib anda kirikule raha, on ju sakraalehitused siiski meie rahvuslik rikkus.

Lahendusi oleks palju. Võiks teha järgmise aasta riigieelarvesse muudatusettepanekud, kasutada valitsuse reservfondi, näha vastavad summad ette pühakodade programmis jne.

Küsimusele, miks on vasakvalitsus otsustanud tulla just niisuguse, Kremlile kindlasti meelepärase lahendusega riigikogu ette, pole siiani vastust antud.

Avaldatud: 28.05.2018 https://arvamus.postimees.ee/4494983/henn-polluaas-valitsuse-arvates-okupeeris-eesti-iseennast