Avalikkuses tekitas imestust peaminister Taavi Rõivase aastalõpu intervjuu, kus ta kinnitas, et kõik olevat tehtud õigesti ja Eesti majandus ei vaja reforme, majanduskasvu turgutamiseks tuleb lihtsalt praegust poliitikat jätkata. Juba eelmise valitsuse moodustamisel teatas Rõivas, et Eestil pole suurt narratiivi vajagi. Samast ideoloogiast on kantud kunagise peaminister Andrus Ansipi ütlus: „Kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma tahaksingi elada.” Selgeid sihte ei leidunud ka presidendi ega riigikogu esimehe aastalõpukõnes.

Riiki, kus majanduskasv on peatunud, investeeringud kokku kuivanud, aktsiisi- ja käibemaksutõusud kahjustavad Eesti konkurentsivõimet, palgad ja pensionid on väikesed, maapiirkonnad tühjenevad, ligi 100 000 inimest on lahkunud ja 50 000 last näevad igapäevaselt nälga, ei ole võimalik loosungite ja oponentide mustamisega juhtida.

Probleemide lahendamine nõuab põhimõttelisi muutusi, sisulisi reforme ning rahvusliku ettevõtluse ja põllumajanduse toetamist. EKRE ettepanek, langetada käibemaks 10%-le, mõjuks tugeva impulsina majanduse ja inimeste ostujõu kasvule.

Valitsuse tahtmatus reaalsust näha kõneleb stagnatsioonist ja meenutab Brežnevi-aega, mil kõik oli „hästi“ ja vaidlemata täideti võõrsilt tulnud ettekirjutusi. Paigaltammumine tekitab allakäiguspiraali, nagu nõukogude ajal juhtuski ning vanale Euroopale järele jõudmine jääb vaid unistuseks.

Eesti huvid on allutatud Brüsseli huvidele ning ida suunal, rääkides kahjulikust piirilepingust ning okupatsioonikahjude nõudmisest loobumisest, valitseb argus ja allaheitlikkus. Sise- ja välispoliitikas peab lähtuma enda rahvuslikest huvidest nagu teisedki riigid, keegi teine seda meie eest ei tee.

Vaimne stagnatsioon ja visioonipuudus halvab kõiki koalitsioonierakondi. Sotsiaaldemokraadid on muutunud nn härrassotsideks, kes selle asemel, et traditsiooniliselt seista inimeste heaolu ja vähekindlustatute eest, on enda lipukirjaks võtnud jõulise homoseaduse eest võitlemise, mille käigus ei peeta paljuks ka väljapressimistaktikat koalitsioonipartneri suhtes. Sotside hüljatud sotsiaalteemad on suuresti üles võtnud rahvuskonservatiivne EKRE ja teised opositsioonierakonnad.

Reformierakonna all toetuse kaotanud ja identiteedikriisis vaevlev IRL on asunud, sarnaselt Vabaerakonnale, otsima maailmavaadet. Partei esimees pakkus välja äärmusliku lahenduse Eesti demograafiakriisile, mis seisneb sisuliselt massiimmigratsioonis ja eestluse ümberdefineerimises. Teisiti pole võimalik nii lühikese ajaga pakutud arvudeni jõuda. Selline kava teeb lõpu IRL-ile endale, sest eestlaseks olemine tähendab palju enamat kui sissekirjutus. Riigikontrolli auditi põhjal puudub Eestil võime tulla toime praeguse 550 immigrandiga, ammugi enam kui poole miljoniga. EKRE rõhutab, et demograafilisest kriisist väljumiseks ja rahvaarvu tõstmiseks tuleb keskenduda sündivust parandavatele meetmetele, perekondade ja laste toetamisele ning majanduse edendamisele.

Pole imestada, et tülidest vaevatud ja sihitute suurerakondade toetus ja liikmeskond on võrreldes valimisaegsega langenud, EKRE toetus aga pea kahekordistunud. EKRE on ainus erakond, kelle liikmeskond on ka märkimisväärselt kasvanud. Rahvas ju näeb, mis toimub.

Avaldatud Harju Elus 22.01.2016

http://www.harjuelu.ee/2016/01/5844/toompeal-valitseb-stagnatsioon/