Juhul, kui riigikokku oleks saanud igast 12 valimisringkonnast ainult kõige enam hääli saanud kandidaadid, nagu olen juba mitmeid aastaid soovitanud, oleks parlamendis enamus nagu praegugi Reformierakonnal (31 kohta), teise positsiooni oleks hõivanud Keskerakond (22 kohaga), kolmandat-neljandat kohta oleks jaganud sotsiaaldemokraadid ja IRL (20 kohaga). Lisaks neile oleks riigikokku pääsenud 5 üksikkandidaati (Kunnas, Reinberg, Soosaar, Mart Helme ja Martin Helme), 2 roheliste nimekirja „vabatmeest” (Kross, Talvik) ja üks vene erakonna esindaja (Klenski). Viimasel, kui varjamatul Eesti-vaenulikul tegelasel ja pronksiöö "kangelasel" ei oleks mina kandideerida lasknudki. Igatahes, nagu näeme, oleks tulemus hoopis värvikam, mitmekesisem ja võimalusterohkem, kui lubab praegune riigikogusse saanud nelik.

Riigikogusse ei oleks sisse veetud mitte 300-400 häält saanud laiemale avalikkusele tundmatuid parteisõdureid (Lillo), vaid kõigil saadikutel oleks olnud tõeline rahva mandaat. Väikseimaks häälte arvuks, millega oleks olnud võimalik sisse saada oleks olnud kusagil 1600 ringis.

Selline tulemus oleks olnud demokraatlik ja õiglane, praegu kehtiv valimissüsteem tsementeerib aga korrumpeerunud ja stagneerunud suurparteide võimu järgmiseks neljaks aastaks. Kuigi IRL toetas valimiste käigus korduvalt ettepanekuid muuta valimisseadus demokraatlikuks ja rahva tahet arvestavaks, võib kindel olla, et vaid lubaduseks see jääbki. Nagu kõikide parteide poolt eelmistel valimistel antud lubadused.