Taasiseseisvumise kahekümnendal aastal oleme
silmitsi probleemiga, mis oli esimese vabariigi ajal tundmatu -
majandussurutisest, tööpuudusest, madalast elatustasemest ja
ebakindlusest tingitud väljaränne.
Riikliku arvepidamise ja statistika puudumise tõttu hinnatakse majanduspagulusse siirdunute arvu kuni saja kolmekümne tuhandeni. Täpsemad tulemused selguvad alles peale rahvaloendust, kuid igatahes on see arv oluliselt suurem, kui põgenes inimesi 1944. aastal nõukogude võimu eest.
Loodetavasti tuleb suurem osa neist tagasi, kui majandusolukord Eestis paraneb, kuid näiteks Soome siirdunutest ei kavatse küsitluste põhjal suur osa kodumaale naasta. Arvestades meie rahvaarvu ja negatiivset sündivust, seab väljaränne pikas perspektiivis ohtu nii Eesti riigi kui ka rahva jätkusuutlikkuse. Eelmise suure laine ajal lahkunute abistamisele ei saanud kodumaalt kaasa aidata, olime okupatsiooni tõttu ise abivajajate rollis. Igatahes said nii kodu- kui väliseestlased oma rahvuse, keele ja kultuuri säilitamisega kõige kiuste hakkama.
Tänane olukord püstitab Eesti riigile rea väljakutseid, millest lisaks sellele, kuidas pöörata lahkumisprotsess naasmisprotsessiks, on oluline küsimus, kuidas tagada eestluse säilimine lisaks Eestile ka eksiilis. Oma artiklis keskendungi just viimasele küsimusele ning vaatlen seda eestikeelse ajakirjanduse kättesaadavuse aspektist.
Väliseesti ajalehti ja ajakirju on olnud sadu
Ei pruugi vist selgitada, kuivõrd tänuväärset tööd on teinud väliseesti ajakirjandus, mis on aidanud aastakümneid hoida üleval eestluse vaimu, rahvuskultuuri, kokkukuuluvustunnet ja aidanud kaasa ka eesti keele säilimisele pagulaskonna seas. Ajalehed ja ajakirjad olid infoallikad, kuid ühtlasi ka sidemehed ja rahvuslike aadete alalhoidjad. See on väärtus, mida ei tohi alahinnata.
Raamatu „Välis-Eesti Perioodika 1944-1975“ andmetel on väliseesti ajalehti ja ajakirju olnud mitusada. Tänaseks on pea kõik vähesed veel allesolevad väljaspool Eestit toimivad eestikeelsed väljaanded jõudnud oma eksistentsi jätkumise küsimuse juurde – lugejaid jääb vähemaks, reklaamirahad ja varad kuivavad kokku, tulevik näib tume. Lisaks sellele vähendab paberväljaannete tellimusi ka interneti levik ja võimalus lugeda kodumaiste ajalehtede võrguväljaandeid. See probleem puudutab kõiki lehti, eriti neid, kes toetusi ei saa või saavad vähem.
Neli viimast suuremat väliseesti nädalalehte on Eesti Elu Kanadas, Eesti Päevaleht Rootsis, Vaba Eesti Sõna USA-s ja Meie Kodu Austraalias. Lisaks on oma leht eestlastel Suurbritannias, Austraalias, Saksamaal, Ukrainas jne. Kõige suuremal ja uuemal väliseesti kogukonnal, mis asub Soomes, oma ajaleht aga puudub.
Kuid ka suuremate lehtede tulevik on tume. Vaba Eesti Sõna, USA-s kord nädalas ilmuv ajaleht on hoiatanud peatsest ilmumise lõppemisest. Lehe tellijate ja tasuliste kuulutuste hulk on pidevalt langenud ning lehe väljaandja The Nordic Press Inc. töötab juba aastaid kahjumiga (umbes -30 000 dollarit aastas), kattes seda põhiliselt vanadest varudest. Need lõppevad aga juba üsna varsti.
Leht kui infoallikas, sidemees ja identiteedikandja
Suurte probleemide ees on ka Stockholmi Eesti Päevaleht, kelle Rootsi riigilt saadav toetus, mis sõltub tellijate arvust, on tunduvalt vähenenud ja kinnipanek terendab silmade ees. Eelmise aasta lõpus pidi ilmuma viimane number Kanadast toimetamise ja trükkimise Eestisse üle kolinud ajalehel „Võitleja“. Õnneks leiti ühe numbri ilmumise jaoks veel vahendeid. Seda kurba loendit võiks jätkata.
Jüri Estam on öelnud, et Välis-Eesti ajakirjanduse missioon peaks olema aidata Eesti eestlastel tunnetada suure maailma hoovusi ja pajatada, milline tundub Eesti väljastpoolt: sellel on väärtus Eesti inimeste jaoks. Kunagine pagulasmeedia on vaba ajakirjanduse bastion, mille vundamendile tugineb mingis ulatuses ka moderniseeruv väliseesti kogukond - see kätkeb endas endiselt hoiakute ja suhtumise poolest seda “midagi erinevat”. Praegusel ajal, mil kümned tuhanded isikud otsivad elatist väljaspool Eestit ja ka neil oleks vaja "oma meediat", oleks vale lasta kõngeda sellel, mis on pidanud vastu rohkem kui pool sajandit, rõhutas Estam.
Leian, et sama oluline on kajastada asukohariikide uuenenud eesti kogukonna uudiseid, ettevõtmisi, informeerida eelseisvatest kultuuri (ja teistest) üritustest, teiste riikide väliseestlaste tegemistest, tähtsatest sündmustest Eestis... Täita samu ülesandeid, mida Välis-Eesti ajakirjandus täitis okupatsiooniaastatel. Olla infoallikas, sidemees, kultuuri, rahvuslike aadete ja identiteedikandja.
Ühendada eestlasi välismaal ja aktiviseerida neid tarbima rahvuslikku kultuuri mitte ainult passiivselt läbi interneti või meedia, vaid osalema selles isiklikult ja otse. Olgu selleks siis laulukoor, näitering, Eesti Majas toimuv Eesti Vabariigi aastapäeva aktus või suhtlemine teiste eestlastega. Kodu-Eesti meedia seda rolli täita ei suuda.
Riigi kohustus vältida eestluse hääbumist
Täna, kui kunagistele pagulastele ja nende järeltulijatele on lisandunud veelgi suurem majanduspagulaste hulk, kes seisavad silmitsi rahvusliku identiteedi säilimise probleemidega, on Eesti riigi kohustus vältida eestluse hääbumist nii kodu kui ka välismaal. Kuulutab ju meie põhiseaduski, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Üheks meetmeks on võtta endale vastutus eestikeelse meedia säilimise eest mujal maailmas.
Olukorras kus Eestis pole isamaalisele kasvatusele 20 aastat rõhku pandud ning kõiki eestlasi konkreetselt ja üheselt konsolideeriv tegur või ühtne vaenlasekujund (nagu oli seda näiteks okupatsioonivõim) puudub, omavad väliseesti ajakirjanduse edasikestmine ja selle edastatavad väärtused olulist tähendust. Eestlaste ühendamine ja identiteedi säilitamine uutes tingimustes võiks anda väliseesti ajakirjandusele uue elu.
Kanal, mille kaudu toetatakse eesti keele ja kultuuri säilitamist väljaspool Eestit on Rahvuskaaslaste programm. On positiivne, et Rahvuskaaslaste programmi kaudu on toetatud ka mitmeid väliseesti ajalehti, kuid ilmselgelt ei piisa sellest kõigi nende probleemide lahendamiseks. Eesti riigi panust eestikeelse meedia säilimiseks välismaal tuleb tõsta ning see tuleb fikseerida läbi spetsiaalse seaduse ka riigieelarves.
Milline ja millises vormis peaks see meedia olema (paber või võrguväljaanne), kuidas tagada parim kvaliteet, kuidas leida üles iga eestlane ja perekond, kes siit on lahkunud, kuidas tagada info jõudmine nendeni, kui suur on vajalik riigipoolne dotatsioon - kõik need on tehnilised küsimused, millel ma siinkohal ei peatu. Võtmeküsimuseks on, kas võimulolijad on valmis tegema kõik, et tagada eestluse säilimine nii kodu- kui välismaal?
Avaldatud Delfis 25.04.2012
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-riik-peaks-toetama-valiseesti-ajakirjandust.d?id=64307763
Riikliku arvepidamise ja statistika puudumise tõttu hinnatakse majanduspagulusse siirdunute arvu kuni saja kolmekümne tuhandeni. Täpsemad tulemused selguvad alles peale rahvaloendust, kuid igatahes on see arv oluliselt suurem, kui põgenes inimesi 1944. aastal nõukogude võimu eest.
Loodetavasti tuleb suurem osa neist tagasi, kui majandusolukord Eestis paraneb, kuid näiteks Soome siirdunutest ei kavatse küsitluste põhjal suur osa kodumaale naasta. Arvestades meie rahvaarvu ja negatiivset sündivust, seab väljaränne pikas perspektiivis ohtu nii Eesti riigi kui ka rahva jätkusuutlikkuse. Eelmise suure laine ajal lahkunute abistamisele ei saanud kodumaalt kaasa aidata, olime okupatsiooni tõttu ise abivajajate rollis. Igatahes said nii kodu- kui väliseestlased oma rahvuse, keele ja kultuuri säilitamisega kõige kiuste hakkama.
Tänane olukord püstitab Eesti riigile rea väljakutseid, millest lisaks sellele, kuidas pöörata lahkumisprotsess naasmisprotsessiks, on oluline küsimus, kuidas tagada eestluse säilimine lisaks Eestile ka eksiilis. Oma artiklis keskendungi just viimasele küsimusele ning vaatlen seda eestikeelse ajakirjanduse kättesaadavuse aspektist.
Väliseesti ajalehti ja ajakirju on olnud sadu
Ei pruugi vist selgitada, kuivõrd tänuväärset tööd on teinud väliseesti ajakirjandus, mis on aidanud aastakümneid hoida üleval eestluse vaimu, rahvuskultuuri, kokkukuuluvustunnet ja aidanud kaasa ka eesti keele säilimisele pagulaskonna seas. Ajalehed ja ajakirjad olid infoallikad, kuid ühtlasi ka sidemehed ja rahvuslike aadete alalhoidjad. See on väärtus, mida ei tohi alahinnata.
Raamatu „Välis-Eesti Perioodika 1944-1975“ andmetel on väliseesti ajalehti ja ajakirju olnud mitusada. Tänaseks on pea kõik vähesed veel allesolevad väljaspool Eestit toimivad eestikeelsed väljaanded jõudnud oma eksistentsi jätkumise küsimuse juurde – lugejaid jääb vähemaks, reklaamirahad ja varad kuivavad kokku, tulevik näib tume. Lisaks sellele vähendab paberväljaannete tellimusi ka interneti levik ja võimalus lugeda kodumaiste ajalehtede võrguväljaandeid. See probleem puudutab kõiki lehti, eriti neid, kes toetusi ei saa või saavad vähem.
Neli viimast suuremat väliseesti nädalalehte on Eesti Elu Kanadas, Eesti Päevaleht Rootsis, Vaba Eesti Sõna USA-s ja Meie Kodu Austraalias. Lisaks on oma leht eestlastel Suurbritannias, Austraalias, Saksamaal, Ukrainas jne. Kõige suuremal ja uuemal väliseesti kogukonnal, mis asub Soomes, oma ajaleht aga puudub.
Kuid ka suuremate lehtede tulevik on tume. Vaba Eesti Sõna, USA-s kord nädalas ilmuv ajaleht on hoiatanud peatsest ilmumise lõppemisest. Lehe tellijate ja tasuliste kuulutuste hulk on pidevalt langenud ning lehe väljaandja The Nordic Press Inc. töötab juba aastaid kahjumiga (umbes -30 000 dollarit aastas), kattes seda põhiliselt vanadest varudest. Need lõppevad aga juba üsna varsti.
Leht kui infoallikas, sidemees ja identiteedikandja
Suurte probleemide ees on ka Stockholmi Eesti Päevaleht, kelle Rootsi riigilt saadav toetus, mis sõltub tellijate arvust, on tunduvalt vähenenud ja kinnipanek terendab silmade ees. Eelmise aasta lõpus pidi ilmuma viimane number Kanadast toimetamise ja trükkimise Eestisse üle kolinud ajalehel „Võitleja“. Õnneks leiti ühe numbri ilmumise jaoks veel vahendeid. Seda kurba loendit võiks jätkata.
Jüri Estam on öelnud, et Välis-Eesti ajakirjanduse missioon peaks olema aidata Eesti eestlastel tunnetada suure maailma hoovusi ja pajatada, milline tundub Eesti väljastpoolt: sellel on väärtus Eesti inimeste jaoks. Kunagine pagulasmeedia on vaba ajakirjanduse bastion, mille vundamendile tugineb mingis ulatuses ka moderniseeruv väliseesti kogukond - see kätkeb endas endiselt hoiakute ja suhtumise poolest seda “midagi erinevat”. Praegusel ajal, mil kümned tuhanded isikud otsivad elatist väljaspool Eestit ja ka neil oleks vaja "oma meediat", oleks vale lasta kõngeda sellel, mis on pidanud vastu rohkem kui pool sajandit, rõhutas Estam.
Leian, et sama oluline on kajastada asukohariikide uuenenud eesti kogukonna uudiseid, ettevõtmisi, informeerida eelseisvatest kultuuri (ja teistest) üritustest, teiste riikide väliseestlaste tegemistest, tähtsatest sündmustest Eestis... Täita samu ülesandeid, mida Välis-Eesti ajakirjandus täitis okupatsiooniaastatel. Olla infoallikas, sidemees, kultuuri, rahvuslike aadete ja identiteedikandja.
Ühendada eestlasi välismaal ja aktiviseerida neid tarbima rahvuslikku kultuuri mitte ainult passiivselt läbi interneti või meedia, vaid osalema selles isiklikult ja otse. Olgu selleks siis laulukoor, näitering, Eesti Majas toimuv Eesti Vabariigi aastapäeva aktus või suhtlemine teiste eestlastega. Kodu-Eesti meedia seda rolli täita ei suuda.
Riigi kohustus vältida eestluse hääbumist
Täna, kui kunagistele pagulastele ja nende järeltulijatele on lisandunud veelgi suurem majanduspagulaste hulk, kes seisavad silmitsi rahvusliku identiteedi säilimise probleemidega, on Eesti riigi kohustus vältida eestluse hääbumist nii kodu kui ka välismaal. Kuulutab ju meie põhiseaduski, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Üheks meetmeks on võtta endale vastutus eestikeelse meedia säilimise eest mujal maailmas.
Olukorras kus Eestis pole isamaalisele kasvatusele 20 aastat rõhku pandud ning kõiki eestlasi konkreetselt ja üheselt konsolideeriv tegur või ühtne vaenlasekujund (nagu oli seda näiteks okupatsioonivõim) puudub, omavad väliseesti ajakirjanduse edasikestmine ja selle edastatavad väärtused olulist tähendust. Eestlaste ühendamine ja identiteedi säilitamine uutes tingimustes võiks anda väliseesti ajakirjandusele uue elu.
Kanal, mille kaudu toetatakse eesti keele ja kultuuri säilitamist väljaspool Eestit on Rahvuskaaslaste programm. On positiivne, et Rahvuskaaslaste programmi kaudu on toetatud ka mitmeid väliseesti ajalehti, kuid ilmselgelt ei piisa sellest kõigi nende probleemide lahendamiseks. Eesti riigi panust eestikeelse meedia säilimiseks välismaal tuleb tõsta ning see tuleb fikseerida läbi spetsiaalse seaduse ka riigieelarves.
Milline ja millises vormis peaks see meedia olema (paber või võrguväljaanne), kuidas tagada parim kvaliteet, kuidas leida üles iga eestlane ja perekond, kes siit on lahkunud, kuidas tagada info jõudmine nendeni, kui suur on vajalik riigipoolne dotatsioon - kõik need on tehnilised küsimused, millel ma siinkohal ei peatu. Võtmeküsimuseks on, kas võimulolijad on valmis tegema kõik, et tagada eestluse säilimine nii kodu- kui välismaal?
Avaldatud Delfis 25.04.2012
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-riik-peaks-toetama-valiseesti-ajakirjandust.d?id=64307763
- laupäev, aprill 28, 2012
- 0 Comments
