Riik peaks toetama väliseesti ajakirjandust
laupäev, aprill 28, 2012 Taasiseseisvumise kahekümnendal aastal oleme
silmitsi probleemiga, mis oli esimese vabariigi ajal tundmatu -
majandussurutisest, tööpuudusest, madalast elatustasemest ja
ebakindlusest tingitud väljaränne.
Riikliku arvepidamise ja statistika
puudumise tõttu hinnatakse majanduspagulusse siirdunute arvu kuni saja
kolmekümne tuhandeni. Täpsemad tulemused selguvad alles peale
rahvaloendust, kuid igatahes on see arv oluliselt suurem, kui põgenes
inimesi 1944. aastal nõukogude võimu eest.
Loodetavasti tuleb
suurem osa neist tagasi, kui majandusolukord Eestis paraneb, kuid
näiteks Soome siirdunutest ei kavatse küsitluste põhjal suur osa
kodumaale naasta. Arvestades meie rahvaarvu ja negatiivset sündivust,
seab väljaränne pikas perspektiivis ohtu nii Eesti riigi kui ka rahva
jätkusuutlikkuse. Eelmise suure laine ajal lahkunute abistamisele ei
saanud kodumaalt kaasa aidata, olime okupatsiooni tõttu ise abivajajate
rollis. Igatahes said nii kodu- kui väliseestlased oma rahvuse, keele ja
kultuuri säilitamisega kõige kiuste hakkama.
Tänane olukord püstitab Eesti riigile rea väljakutseid, millest
lisaks sellele, kuidas pöörata lahkumisprotsess naasmisprotsessiks, on
oluline küsimus, kuidas tagada eestluse säilimine lisaks Eestile ka
eksiilis. Oma artiklis keskendungi just viimasele küsimusele ning
vaatlen seda eestikeelse ajakirjanduse kättesaadavuse aspektist.
Väliseesti ajalehti ja ajakirju on olnud sadu
Ei
pruugi vist selgitada, kuivõrd tänuväärset tööd on teinud väliseesti
ajakirjandus, mis on aidanud aastakümneid hoida üleval eestluse vaimu,
rahvuskultuuri, kokkukuuluvustunnet ja aidanud kaasa ka eesti keele
säilimisele pagulaskonna seas. Ajalehed ja ajakirjad olid infoallikad,
kuid ühtlasi ka sidemehed ja rahvuslike aadete alalhoidjad. See on
väärtus, mida ei tohi alahinnata.
Raamatu „Välis-Eesti Perioodika
1944-1975“ andmetel on väliseesti ajalehti ja ajakirju olnud mitusada.
Tänaseks on pea kõik vähesed veel allesolevad väljaspool Eestit toimivad
eestikeelsed väljaanded jõudnud oma eksistentsi jätkumise küsimuse
juurde – lugejaid jääb vähemaks, reklaamirahad ja varad kuivavad kokku,
tulevik näib tume. Lisaks sellele vähendab paberväljaannete tellimusi ka
interneti levik ja võimalus lugeda kodumaiste ajalehtede
võrguväljaandeid. See probleem puudutab kõiki lehti, eriti neid, kes
toetusi ei saa või saavad vähem.
Neli viimast suuremat väliseesti nädalalehte on Eesti Elu Kanadas, Eesti Päevaleht
Rootsis, Vaba Eesti Sõna USA-s ja Meie Kodu Austraalias. Lisaks on oma
leht eestlastel Suurbritannias, Austraalias, Saksamaal, Ukrainas jne.
Kõige suuremal ja uuemal väliseesti kogukonnal, mis asub Soomes, oma
ajaleht aga puudub.
Kuid ka suuremate lehtede tulevik on tume.
Vaba Eesti Sõna, USA-s kord nädalas ilmuv ajaleht on hoiatanud peatsest
ilmumise lõppemisest. Lehe tellijate ja tasuliste kuulutuste hulk on
pidevalt langenud ning lehe väljaandja The Nordic Press Inc. töötab juba
aastaid kahjumiga (umbes -30 000 dollarit aastas), kattes seda
põhiliselt vanadest varudest. Need lõppevad aga juba üsna varsti.
Leht kui infoallikas, sidemees ja identiteedikandja
Suurte
probleemide ees on ka Stockholmi Eesti Päevaleht, kelle Rootsi riigilt
saadav toetus, mis sõltub tellijate arvust, on tunduvalt vähenenud ja
kinnipanek terendab silmade ees. Eelmise aasta lõpus pidi ilmuma viimane
number Kanadast toimetamise ja trükkimise Eestisse üle kolinud ajalehel
„Võitleja“. Õnneks leiti ühe numbri ilmumise jaoks veel vahendeid. Seda
kurba loendit võiks jätkata.
Jüri Estam on öelnud, et Välis-Eesti
ajakirjanduse missioon peaks olema aidata Eesti eestlastel tunnetada
suure maailma hoovusi ja pajatada, milline tundub Eesti väljastpoolt:
sellel on väärtus Eesti inimeste jaoks. Kunagine pagulasmeedia on vaba
ajakirjanduse bastion, mille vundamendile tugineb mingis ulatuses ka
moderniseeruv väliseesti kogukond - see kätkeb endas endiselt hoiakute
ja suhtumise poolest seda “midagi erinevat”. Praegusel ajal, mil kümned
tuhanded isikud otsivad elatist väljaspool Eestit ja ka neil oleks vaja
"oma meediat", oleks vale lasta kõngeda sellel, mis on pidanud vastu
rohkem kui pool sajandit, rõhutas Estam.
Leian, et sama oluline on
kajastada asukohariikide uuenenud eesti kogukonna uudiseid,
ettevõtmisi, informeerida eelseisvatest kultuuri (ja teistest)
üritustest, teiste riikide väliseestlaste tegemistest, tähtsatest
sündmustest Eestis... Täita samu ülesandeid, mida Välis-Eesti
ajakirjandus täitis okupatsiooniaastatel. Olla infoallikas, sidemees,
kultuuri, rahvuslike aadete ja identiteedikandja.
Ühendada
eestlasi välismaal ja aktiviseerida neid tarbima rahvuslikku kultuuri
mitte ainult passiivselt läbi interneti või meedia, vaid osalema selles
isiklikult ja otse. Olgu selleks siis laulukoor, näitering, Eesti Majas toimuv Eesti Vabariigi aastapäeva aktus või suhtlemine teiste eestlastega. Kodu-Eesti meedia seda rolli täita ei suuda.
Riigi kohustus vältida eestluse hääbumist
Täna,
kui kunagistele pagulastele ja nende järeltulijatele on lisandunud
veelgi suurem majanduspagulaste hulk, kes seisavad silmitsi rahvusliku
identiteedi säilimise probleemidega, on Eesti riigi kohustus vältida
eestluse hääbumist nii kodu kui ka välismaal. Kuulutab ju meie
põhiseaduski, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri
säilimise läbi aegade. Üheks meetmeks on võtta endale vastutus
eestikeelse meedia säilimise eest mujal maailmas.
Olukorras kus
Eestis pole isamaalisele kasvatusele 20 aastat rõhku pandud ning kõiki
eestlasi konkreetselt ja üheselt konsolideeriv tegur või ühtne
vaenlasekujund (nagu oli seda näiteks okupatsioonivõim) puudub, omavad
väliseesti ajakirjanduse edasikestmine ja selle edastatavad väärtused
olulist tähendust. Eestlaste ühendamine ja identiteedi säilitamine uutes
tingimustes võiks anda väliseesti ajakirjandusele uue elu.
Kanal,
mille kaudu toetatakse eesti keele ja kultuuri säilitamist väljaspool
Eestit on Rahvuskaaslaste programm. On positiivne, et Rahvuskaaslaste
programmi kaudu on toetatud ka mitmeid väliseesti ajalehti, kuid
ilmselgelt ei piisa sellest kõigi nende probleemide lahendamiseks. Eesti
riigi panust eestikeelse meedia säilimiseks välismaal tuleb tõsta ning
see tuleb fikseerida läbi spetsiaalse seaduse ka riigieelarves.
Milline
ja millises vormis peaks see meedia olema (paber või võrguväljaanne),
kuidas tagada parim kvaliteet, kuidas leida üles iga eestlane ja
perekond, kes siit on lahkunud, kuidas tagada info jõudmine nendeni, kui
suur on vajalik riigipoolne dotatsioon - kõik need on tehnilised
küsimused, millel ma siinkohal ei peatu. Võtmeküsimuseks on, kas
võimulolijad on valmis tegema kõik, et tagada eestluse säilimine nii
kodu- kui välismaal?
Avaldatud Delfis 25.04.2012
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-riik-peaks-toetama-valiseesti-ajakirjandust.d?id=64307763
0 kommentaari