Minu esimene Eesti lipp

Esmaspäev, juuni 04, 2012

Tõmbasime kodus 04. juuni hommikul Eesti lipu päeva puhul sini-must-valge lipumasti lehvima. Ilus ja hea tunne oli vaadata, kuidas ta kõrgel tõusva päikese käes särama lõi.

Seistes lipumasti all meenus mulle, kuidas ma veel üsna sügaval vene okupatsiooni ajal oma esimese, õigetes mõõtudes ja ehtsa Eesti lipu sain.

Tegemist oli vist 1987. aasta lõpuga. Minu mäletamist järgi polnud muinsuskaitsepäeva Tartus, kus esimest korda sini-must-valged värvid välja toodi (1988) ja neid avalikkuses võime trotsides kasutati, veel toimunud. Enne muinsuskaitsepäevi oli kõiki, kes panid Eesti lipu lehvima, kriminaalkorras karistatud, kuid ajad olid juba muutumas ja võimud enam nii kergelt repressioonide peale välja ei läinud. Eesti iseseisvumiseni oli aga veel aega ja iseseisvussoovi, kuigi see hõõgus kõigi südametes, polnud avalikkuses keegi julgenud välja kuulutada. Esimesena tegi seda 1988 aasta augustis asutatud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei ERSP, kes deklareeris kindlat tahet taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel.


Kuid nagu öeldud, minu kirjeldatud sündmus toimus veidi varem. Kuulsin sõprade, täpsemini kunstnike Andres ja Kaire Tali käest, et kui mul soovi on, siis saaksin endale hankida Eesti lipu. Tuli välja, et Tallinnas, Tartu maanteel asuvas trikotaaživabrikus Marat oli salaja, võib öelda, et lausa "põranda all", tehtud väike partii Eesti lippe, mida siis samamoodi salaja sõpradele-tuttavalele jagati ja müüdi. Ma ei lasknud seda pakkumist endale kaks korda teha. Kaire töötas tollal Maratis tekstiilikunstnikuna ning tänu temale õnnestuski ka minul endale ilus kunstsiidist Eesti lipp hankida.  Et vältida võimalikke pahandusi lipu valmistajatele, kui miilits või KGB oleks hakanud asja vastu huvi tundma, ei pärinud ma, kes olid selle projekti initsiaatorid ja teostajad, kuid mulje jäi, et ka Kaire enda käsi oli siin mängus. Hiljem selgus, et nii oligi.

Võite muidugi minu emotsioone ette kujutada, kui ma oma sini-must-valge lipu pakist välja võtsin. See oli midagi kirjeldamatut. Samasugune võimas, suur ja harras tunne haaras meid kõiki, kui taasiseseisvumise aastatel Eesti lippe lehvitasime või lehvimas nägime.

Kuna varsti oli mu isal tulemas sünnipäev, siis otsustasime õega lipu talle kinkida. Loomulikult ei osanud ta südameski sellist kinki kahtlustada või loota ning seda ehedamad ja mõjusamad olid ka tema emotsioonid. See oli üks vähestest kordadest, kui ma nägin oma isa silmist pisaraid voolamas.

Ja tegemist ei olnud sugugi pehme poisiga, vaid vana ja karastunud sõjamehega. Minu isa siirdus 1943. aastal kaheksateistkümne aasta vanuse koolipoisina Soome, kus astus vabatahtlikuna armeesse, et relv käes võidelda meie ühise vaenlase vastu. "Eesti au ja Soome vabaduse eest", nagu soomepoiste deviis kõlas. Ta osales rasketes lahingutes Karjala kannasel Viiburi lahel ja Vuoksel. 1944. aasta augustis naases ta ca 1800 relvavennaga Eestisse, et võidelda pealetungivate kommunistlike hordide vastu kodumaa pinnal. 22. septembril osales ta grupi soome- ja pitkapoistega Tallinna eest peetud viimases lahingus Pääskülas. Kahjuks oli vene armee liialt ülekaalukas ja Eesti okupeeriti. Edasi viis tee Saksamaale Neuhammeri väljaõppelaagrisse ja tagasi rindele, kus ta peale haavatasaamist Oderi kotis vangi langes. Kuid isegi Siberi raskused ei murdnud teda, nagu ka kümneid tuhandeid teisi eestlasi.

See lipp on mul alles tänaseni, kuigi tähtpäevadel lehvib juba ammu vardas uus, vabas Eestis valmistatud lipp. Vana on pleekinud ja sinine värv on ilmselt nõukogudeaegsete värvide kehva kvaliteedi tõttu violetse varjundi võtnud, kuid ta teenis meid pikki aastaid hästi ja ausalt. Ma ei viska teda kunagi ära. Ikkagi minu esimene oma lipp, Eesti Vabariigi lipp.


Head Eesti lipu päeva kõigile!


Avaldatud Delfis 05.06.2012

You Might Also Like

0 kommentaari

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...