Kui Eestis märatsesid hävituspataljonid

Pühapäev, juuni 24, 2012

Tänavu möödub 71 aastat ajast, kui üle Eesti käis erakordselt julm ja verine terrorilaine, mida viisid ellu kaks päeva peale sõja algust (24.06.1941) NKVD juhi Lavrenti Beria käsul asutatud kommunistlikud hävituspataljonid.


03.07.1941 pidas Stalin raadiokõne, milles püstitas põletatud maa loosungi ning ütles: „Me peame organiseerima halastamatu võitluse kõigi tagala desorganiseerijate, desertööride, paanikatekitajate, kuulduste levitajate vastu ja hävitama salakuulajaid, diversante…“. Hävituspataljonidele ja NKVD-le anti voli mahalaskmisteks ilma uurimise ja kohtupidamiseta. Stalin kutsus tsiviilelanikke üles hävitama vara, lõhkuma sidevahendeid, ründama saksa väeosi,  jne. Lendlehti, kus kutsuti üles totaalsele hävitamisorgiale, loobiti üle Eesti laiali kolm miljonit.

Okupeeritud Eestis pandi hävituspataljonide juhiks ekstra kapteniks ülendatud vene juut Mihhail Pasternak. Siin asutati 13 hävituspataljoni u. 6000 mehega. Suurema osa nende koosseisust moodustasid punaarmeelased. Lisaks vanglatest värvatud kriminaalkurjategijad, miilitsad, komsomolid ja kohalikud kommunistid. Ebaproportsionaalselt kõrge oli juutide osakaal nii juhtide kui võitlejate seas. Eliitpataljon, „1. Tallinna hävituspataljon“ koosnes 100 % kommunistidest, teistes oli neid vähem.

Kui Vene okupatsiooniga algas Eestis arreteerimine, küüditamine, vägivald ja majanduslik riisumine, siis sõja puhkemine Saksamaaga vallandas totaalse terrorilaine koos massimõrvade ja hävitustööga. Eestis viisid Stalini põletatud maa taktikat ellu ka Lätist sakslaste eest taganevad hävituspataljonid.

Põletati hooneid, rööviti karja, vilja, hävitati ja viidi Venemaale välja terveid tööstusettevõtteid. Tühjendati kauplusi, ladusid, muuseume jne. Ära viidi kõik, mida suudeti – kirjaklambrist veduriteni, kunstiteostest laevadeni. Mida ära ei jõutud viia, see purustati. Kõige rängemini laastati Põhja-Eestit, kust bolševikud viimasena taandusid. Eriti põletati ja hävitati hooneid, talusid ja meiereisid, mille omanikke arvati ühenduses olevat metsavendadega, kuid neid tehti maatasa ka lihtsalt hävitamiskirest. Üle Eesti hävitati 13 054 hoonet ja tuhandeid ettevõtteid.

Presidendilossist viidi minema kõik väärtuslik, k.a. Eesti presidendi rubiinidega kaunistatud kullast ametiraha, mis on tänaseni, vaatamata Eesti nõudmistele, tagastamata. Aastal 1999 näidati ametiraha Kremlis kultuuriminister Signe Kivile. Sellelt oli välja kangutatud ja kadunud kolm suurt rubiini. Tagasi venelased seda ei anna - selleks puuduvat juriidiline protseduur (sic!). Samamoodi keeldutakse tagastamast Tartu Ülikooli hindamatut keskaegsete raamatute kogu, Vana-Egiptuse kollektsiooni ja kunstikogu.

Hävituspataljonide poolt süüdatud lautades ja tallides hukkus hulgaliselt kariloomi ja hobuseid. Suur hulk sai hukka teel Tallinna, kuhu neid aeti äraviimiseks N. Liitu. Et laevadel ei jätkunud ruumi, jäid suured lehmakarjad linnalähedastesse punaarmee peatuskohtadesse, kus punaarmeelased neid veristasid, tarvitades söögiks ära vaid parimad osad. Ülejäänul lasti roiskneda. Kariloomad ja hobused, keda ei saadud ära viia, lasti maha või valati petrooleumiga üle ja süüdati elusalt põlema. Koduloomade üldarv Eestis vähenes võrreldes 1939. aastaga peaaegu poole võrra.

Punane terror ei heitnud armu isegi väikelastele. Tuli pandi otsa Kaagvere ja Vaivara lastekodudele, lapsed küüditati Venemaale. Suur osa neist jäi kadunuks. Eesti metsad olid täis terrori eest põgenenud tsiviilisikuid. Anti välja dekreet, kus öeldi, et kõik, kes ei pöördu tagasi metsadest, loetakse banditismile kaasaaitajateks ja nad võetakse vastutusele sõjaaegsete seaduste kohaselt, ühes kogu vara konfiskeerimisega. Ehk teisiti öeldes, lisaks metsavendadele kuulutati ka tsiviilpõgenikud lindpriideks ja määrati kohapeal mahalaskmisele.

Kuu-pooleteise jooksul mõrvati ja jäi kadunuks ligi 3000 inimest (mehi, naisi ja lapsi). Ei olnud haruldane, et oma lõbuks tapeti isegi põllul töötavaid inimesi. 08.07.1941 mõrvati Tartu vanglas kuklalaskudega 192 süütut inimest, surnukehad visati kaevu. Sama toimus Tallinnas, Viljandis, Kuressaares, Pirita-Kosel, Lihulas ja mujal. 1943-ndaks aastaks oli leitud üle 1850 mõrvatud inimese jäänuse, kellest enamikku oli ebainimlikult piinatud – elavalt keedetud, konte murtud, okastraati mässitud, pähe naelu taotud; keel, nina, sõrmed, naistel rinnad ja meestel suguelundid ära lõigatud jne.

Pole ime, et vastupanu oli tugev ja metsavennad püüdsid kommunistlikke horde takistada. Saksa vägede saabumiseks oli Lõuna Eesti juba vabastatud. Piisava relvastuse olemasolul oleks suudetud demoraliseerunud venelased oma jõududegagi ehk välja lüüa, kuid sakslased keeldusid (vastupidiselt soomlastele, kes vähemalt Erna salka varustasid) eestlasi sõjavarustusega abistamast. Sügiseks oli ka Põhja-Eesti venelastest puhastatud.

Arusaamatu on eesti juutide suhteliselt suur osa punases terroris, milles nad ju ka ise kannatasid. Mingit diskrimineerimist või tagakiusamist Eestis ei olnud, neisse suhtuti hästi, nagu igasse teise riigikodanikku. Ülemaailmne juudikongress isegi tänas Eestit, tehes vastava kande Juutide Kuldsesse raamatusse. Ometi osaleti aktiivselt vene tankide toel punase riigipöörde korraldamises ja hävituspataljonide tegevuses. Juudikogukonna juht Elhonen Saks on selgitanud seda, öeldes, et võitlus 1941. aastal sakslaste vastu oli neile elu ja surma küsimus. Selles ei kahtle keegi, kuid miks aidati hävitada Eesti riiki ja osaleti muudes kuritegudes? 

Kiire taganemine takistas täitmast Stalini põletatud maa käsku täielikult. Ent tuhanded ahervaremed ja hauad on tunnistajateks sellest verisest peatükist, mida kirjutasid punased hävituspataljonid. Venemaa ei ole püüdnudki vabandada või oma kuritegusid hüvitada ning väidab tänaseni, et tegemist oli igati normaalse ja õigustatud tegevusega. 

Kui puudub kahetsus, ei saa olla ka andestamist.


Avaldatud Delfis 24.06.2012

You Might Also Like

4 kommentaari

  1. [viide?]

    1. novembril 1917 saadeti Tallinna elanike Omakaitse kommunistliku Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee korraldusel laiali.[1]

    Saksa okupatsiooni ajal moodustati Omakaitsest põranda all tegutsev Eesti Kaitseliit. Ainult Tallinnas jätkas Omakaitse avalikku tegevust 3000-liikmeline Tallinna Omakaitsena.

    11. novembril 1918 tuli Eesti Kaitseliit põranda alt välja ning Tallinna Omakaitse ühines sellega.
    Omakaitse 1941–1944


    Suvel 1941 moodustati Omakaitse metsavendadest. Nõukogude vägede taganemise ajal võttis Omakaitse paljudes kohtades võimu enda kätte. 10. juulil kontrollis Otepää Omakaitse Otepääd ja vabastati Tartu lõunapoolne osa. Omakaitse liikmed võtsid kinni nõukogude võimuorganite liikmeid, nõukogude aktiviste ja Nõukogude okupatsiooni ajal 1940–1941 elanikkonna suhtes repressioone läbiviinud kommunistlikke tegelasi, neid kohati omakohtu korras huka

    VastaKustuta
  2. Hävituspataljonide loomisele eelnes 5. juulil 1940 Rahva Omakaitse loomine, millesse koondati ligi 8 000 liiget, mis oli esialgselt ettenähtud Eesti NSV võimude poolt natsionaliseeritud vara kaitsmiseks.

    Selge kodusõda ja alluti ühelt poolt punasele propagandale ja teisalt saksa pruunile propagandale .

    VastaKustuta
  3. Olin peaaegu valmis konservatiividega liituma, kuid (kahjuks) nende eeskõneleja hüüatus (karjatus/röögatus) artikli lõpus - kui nemad ei vabanda, siis meie ei andesta - on mu head arvamust nendest jahutanud. Saavad kindlasti ka ilma minuta hakkama. Olen pealegi vabahärra edasi.
    Muidu võiks isegi nende maailmavaadet toetada, kuid see allasurutud viha mis neis on...?! Ja see kantakse üle sujuvalt ka järeltulevatele põlvedele. See on masendav. Selle poolest nad ei erine sugugi REF-ist ja IRL-ist. Seni on vaid religioonid rääkinud andestusest, sõprusest ja rahust. Kui sa end aga ühegagi neist siduda ei taha, polegi muud võimalust kui "vabahärraks" jääda. Ja minusuguseid on väga palju. Noorte hulgas on selline mõtlemine valdav ja järjest laienev. Ja just nemad on need, kes midagi ära teeks. Seni on vaid üks organisatsioon, mis on poliitikaväline, religioonivaba ja näoga inimese poole. Keda huvitab lihtsa inimese elus hakkamasaamine ja jätkusuutlik tegevus tuleviku nimel. Ja seda organisatsiooni materdavad nii vasak kui ka parempoolsed samuti on ta ebasoosingus religioonide silmis, kuna nad ei maksa "kümnist". See on ametiühing !

    Clarence Seward Darrow on ilusti öelnud: "Kõigist oma puudustest hoolimata on ametiühingud teinud inimkonna heaks rohkem kui ükski teine inimeste ühendus, mis on iialgi eksisteerinud."

    Mõttekoht, mis?

    VastaKustuta
  4. Kas tõesti peate normaalseks kurjategijatele, vägistajatele ja mõrtsukatele nende roimade tingimusteta andestamist ilma, et need vähimatki kahetsust või südametunnistuse piina tunneksid? Selleks peavad olema väärtushinnangud ikka äärmiselt sassis, moraalist ja eetikast rääkimata.

    VastaKustuta

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...