OTSE POSTIMEHEST ⟩ Põlluaas presidendiametist: Ma oleksin terve rahva president

Nele Kullerkupp reporter-toimetaja

13.11.2020

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimehe Mart Helme sõnul võib EKRE tuleval sügisel nimetada oma presidendikandidaadiks Henn Põlluaasa. Täna riigikogu esimehe ametis olev Põlluaas kinnitas, et teeks presidendina nii mõndagi teisiti, kui eelnevad riigijuhid. «Ma püüaksin olla aus ja tasakaalustav isik - nii, nagu meie põhiseadus seda rolli presidendile ette näeb,» sõnas Põlluaas saates «Otse Postimehest». 

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna jaoks on viimane nädal olnud küllaltki tormiline. Pühapäeva õhtul lahvatas skandaal Mart ja Martin Helme sõnavõtu pärast TRE raadio saates «Räägime asjast», kus nad tegid USA presidendivalimiste suunal üsna teravaid avaldusi. See päädis siseministri tagasiastumisega ja rahandusministri luhtunud umbusaldusega. Opositsioon muidugi rõõmustas, aga kuidas see mõjutas EKRE sisemist olemist?

See olukord on olnud torminile alates sellest, kui tänane koalitsioon moodustati ja opositsioon kuulutas välja vastasseisu. Tegelikult sellist normaalset aega ei ole olnudki. Varem ma olen seda iseloomustanud sõnaga turbulentne, aga täna võiks öelda lausa hüsteeriline. Tõepoolest, olukord jõudis sinnamaani, kui Mart Helme leidis, et aitab küll nendest kemplustest ja otsustas siseministri postilt tagasi astuda.

Täna saime teada, et EKRE uueks siseministrikandidaadiks saab Alar Laneman. Mis inimesega on tegemist, milline on ta taust ja miks valik tema kasuks langes?

Laneman on kõrgeim ohvitser, ta on brigaadikindral, tal on väga suured kogemused nii meie julgeolekuküsimustes kui ka sisejulgeolekuküsimustes. Ta on juhatanud ka kaitsejõudude peastaapi. Ta on kindlasti väga õige inimene sellele kohale. Ega see valik raske ei olnud. Loomulikult me kaalusime erinevaid isikuid, erinevaid kandidaate.

Kes veel selles nimekirjas olid?

Ma parem ei nimeta neid. Eks neid, kes ise soovisid saada ministriks, oli õige mitmeid. Võibolla mõnel on natukene okas südames, et miks teda ei valitud. Aga kui on häid valikuid, siis tuleb teha parim valik nendest.  Alar Laneman saab kindlasti oma ülesannetega siseministeeriumis väga hästi hakkama.

Laneman on peale uudise ilmsiks tulekut andnud intervjuusid, kus ta on öelnud, et kavatseb jätkata endise siseministri poliitikaga, millest üks oluline osa on piirivalve võimekuse tugevdamine ja teine väga oluline teema tema jaoks on sisserände piiramine. Kas see on nüüd läbivalt EKRE joon või on tal selles osas omad värsked ideed, mida seni ei ole erakonnas läbi ja lõhki arutatud?

Kahtlemata on need teemad, mis on läbivalt olnud EKREle väga olulised. Meil kunagi oli ju omaette sõjaväestatud piirivalve, mis ehitati Soome eeskujul üles, aga kahjuks see lammutati. Piirivalve kaotas siis justkui oma tähenduse, ühendati politseiga. Ja täna, kui me vaatame seda väljaõpet, siis suurem osa sellest läheb politsei töö peale, piirivalve osa on seal üsnagi väike. Üks väga suur puudus on see, et piirivalvel puudub reserv. Kui tekib olukord, et me peame piirid pidevalt mehitama või sulgema, nagu siin koroona ajal või mõne muu kriisi ajal tuleks teha, siis meil lihtsalt ei jätku inimesi. Me oleme sunnitud võtma appi kaitseliidu, kes ka alati tuleb hea meelega ja aitab. Aga me peame meeles pidama, et kaitseliit ei ole mingisugune lõplik päästerõngas – kõikidel nendel inimestel on oma töö, mida nad samal ajal siis teha ei saa. Tõsisema kriisi olukorras on kaitseliidul omad ülesanded. Kui me soovime tõepoolest oma piiri kaitsta, siis ideaalis tuleks taastada sõjaväestatud piirivalve. Aga üks samm sinnapoole, meie olukorra normaliseerimiseks ja piiride tagamiseks, on selline reservi- ja kriisiüksuse loomine. Ja immigratsioonist ei saa üle ega ümber. Me näeme, mis toimub Euroopas, milliste tohutute probleemide ees kõik riigid on. Ma ei pea silmas mitte ainult terrorismi, kuritegevust, vägistamisi ja selliseid suletud getosid, kuhu politsei ja kiirabi ei saa.

Kas riikide soltsiaalsüsteemid on proovile pandud?     

Just nimelt. Rootsi alles hiljuti avaldas ühe uuringu. Kui meil räägitakse, et immigratsioon toob uut tööjõudu ja lahendab demograafilised probleemid, siis Rootsi uuringust selgub, et sündimus on alla taastetaseme ja see ei ole ka mitte üks gramm töötuse probleeme lahendanud vaid vastupidi – nende hinnangul on see tekitanud keskeltläbi umbes 50 miljardit krooni lisakulusid igal aastal, sest reeglina islami taustaga naised ei käi tööl, suur osa nendest ei soovi minna tööle, sest sotsiaaltoetused on piisavad. Ja on ka hariduse küsimus – ei tule sealt insenere, professoreid ja pedagooge. Meie enda politsei andmetel, kes varasemalt on tegelenud immigrantide vastuvõtuga, nende kinnitusel ei oska suur osa isegi lihtsalt lugeda.

Liigume tagasi EKRE ministrite juurde. Konservatiivse Rahvaerakonna valitsuses olemise ajal on põhjusel või teisel väga mitmeid ministreid välja vahetatud. Kas selline asjade käik mõjutab nende ministrite valitsemisala?

Kahtlemata, sest iga uus minister vajab ikkagi teatud aega sisseelamiseks, et ennast kõikide nende küsimuste ja probleemidega kurssi viia. Mingil määral siis töö kannatab. Aga ma loodan, et ministeeriumis endas on selline inerts sees, et isegi ministri puudumisel tegelikult suudetakse jätkata neid samu tegevusi. Mingit drastilist kahju sellest ei teki.

EKRE on kritiseerinud väga palju e-vailimisi. IT-minister kuulub aga EKRE ridadesse, seega miks ei ole e-valimisi veel nö juppideks lahti võetud ja kinnitatud seda, et need on ebaturvalised või siis ümber lükatud seniseid kahtluseid?

Me ei ole e-valimiste vastu – need on kiired, mugavad, lihtsad. Aga oluline ongi justnimelt see turvalisuse küsimus. Meil räägitakse, et Eesti on pioneer maailmas, kõigile eeskujuks sellel alal, aga  tegelikult teised riigid on ju samuti seda väga põhjalikult analüüsinud ja kaalutlenud ning nad on leidnud, et seda turvalisust ei suudeta tagada ja seetõttu nemad ei lähe e-valimiste peale üle. Alles hiljuti oli Eestis visiidil Šveitsi parlamendi esimees, kellega me vestlesime sellel teemal ja tema ütles ka, et nemad huviga jälgivad meie e-valimisi, aga nemad selle peale mingil juhul üle ei lähe. Põhiküsimus ongi selles, kas me suudame tagada turvalisuse. See, kui keegi meile ütleb, et need on turvalised, see on ainult usu asi – kas sa usud seda või mitte. Aga seal peab olema garantii, et see on turvaline. Kahjuks seni võimul olnud opositsioon ju a priori väidab, et kõik on korras, kõik on turvaline, et need, kes kahtlevad, on pehmelt öeldes ajast maha jäänud. Meie soov ongi nüüd piltlikult öeldes kiskuda need programmid ja rakendused lahti, tellida rahvusvaheline audit, kes need üle kontrollib ja kui vaja, siis ka muudatused sisse viia. Soovime lasta maailma tipphäkkeritel rünnata seda süsteemi, et kas seal on mingi auk. Ja alles siis, kui kõik need tegevused on tehtud ja me saame olla kindlad, et e-valimised on turvalised, seal ei ole võimalik mitte ühegi häälega manipuleerida, siis loomulikult me kõik toetame seda sada protsenti.

Kuidas on EKRE muutunud valitsuses olemise ajal? Vahel on tunne, et erakond ei oska käituda valitsuserakonnana, on see nii?

Ma ei ütleks seda. Kui me vaatame seda tegevust valitsuses, kõiki neid valdkondi, kus on meie ministrid, siis tegelikult on nad kõik teinud oma tööd ikkagi väga hästi ja väga edukalt. Küsimus ei ole üldse selles. Küsimus on selles, et opositsioon, eeskätt Reformierakond ja Sotsiaaldemokraadid, on absoluutses vahkvihas ja raevus selle üle, et nad on opositsiooni langenud. Igal võimalikul ja mittevõimalikul, mõistlikul ja mittemõistlikul viisil lihtsalt lahmitakse ja rünnatakse, demagoogitsetakse, keeratakse meie inimeste sõnu pea peale, valetatakse ja see on see kõige suurem probleem. Lihtsalt tööd ei lasta teha.

Seda tuleks küsida ilmselt teie koalitsioonipartnerite käest, aga ma küsin hetkel teilt, kas EKRE on hea koalitsioonipartner?  

Ma arvan, et me ei ole halvemad, kui mõni teine. Igal erakonnal on ju enda eesmärgid, enda sihid, enda arusaamad ja koalitsioon ongi ju selline mõistuse abielu. Tuleb leida ühisosa ja sellega edasi minna ja loomulikult kerkivad need küsimused aeg-ajalt üles, milles ei ole eelnevalt kokku lepitud. Sellist diskussiooni, mõnikord ka ägedamat, tekib. Aga peaaegu kaks aastat oleme valitsuses vastu pidanud ja ma usun, et see valitsus kestab järgmiste valimisteni, kui elame üle valimiste ajad, kus suhted nagunii lähevad keerulisemaks.

On olnud sahinaid, et teie erakonna sees võib esineda mõningast rahulolematust, sest otsuseid teevad valdavalt perekond Helmed ja teistele ei jäeta piisavalt otsustusõigust. On see nii või lükkate ümber?

Kui te vaatate läbi aastate meie erakonna sisedünaamikat, siis ei ole ühtegi suurt skandaali, sõda, vastasseisu olnud, erinevalt teistest erakondadest. Meie suur pluss ongi see, et oleme tegelikult aate-erakond. Eesti, Eesti rahvas, meie tulevik - see on meile esmatähtis ja selles suhtes on siia kogunenud inimesed justnimelt nende ideoloogiate ja aadete pärast, mitte võimu, raha või muudel põhjustel. Mis puudutab otsustusi, siis meie põhikiri annab ju esimehele väga suure otsustusõiguse, see on täiesti loomulik ja kõik meie liikmed on selle liitumisel heaks kiitnud. Aga loomulikult sooviksid kõik inimesed alati olla rohkem informeeritud, rohkem osaleda kõikides protsessides ja mõnikord tõepoolest tundub, et need otsused sünnivad väga kitsas ringis. Aga teinekord me oleme ka selleks sunnitud, justnimelt oponentide pärast, kes kisuks kõik ribadeks, kui nad saavad piisavalt aegsasti selle salainformatsiooni kätte.

Mart Helme ütles Õhtulehele antud intervjuus, et just teist võib saada tuleval sügisel EKRE presidendikandidaat. On see midagi, mida olete juba arutanud?

Ma olen väga meelitatud. Eks selliseid jutuajamisi on olnud, seda ei saa salata. Aga mitte mingisugust sügavamat diskussiooni ega ammugi otsustamist ei ole. Selles suhtes ta käis minu nime veidi ennatlikult välja. Presidendikandidaadi kinnitab meil kongress, mis on alles kevadel. Aga tõepoolest, selliseid mõtteid on olnud. Minu töö ja tegemistega on jäädud rahule. Mind on premeeritud nii aseesimehe kohaga, kui ka valimisega riigikogu spiikriks, mis on ju sisuliselt teine positsioon riigis. Kindlasti mitmed näevad loogilise jätkuna siis järgmist sammu.

Öelge ausalt, kas te ise olete selle mõttega juba flirtinud? On see teie tööalane ambitsioon?

Ma ei ütleks, et mul oleks üldse elus kunagi poliitilisi ambitsioone olnud. Kunagi, enne riigikokku tulemist, olin ma Saue linnapea ja mul ei ole sellist karjäärihimu. Kui sa midagi ette võtad ja seda teed, siis tuleb seda teha parima äratundmise järgi, parimate oskuste järgi, kõige paremas meeles. Kui sa tõesti teed ausalt ja tublilt seda, mida sa teed, siis kahtlemata see ju paistab teistele inimestele silma ja nii sa jõuadki edasi. Aga sellist karjäärihimu ja presidendikoha ihaldust ei ole minul küll kunagi olnud, aga kui see tõepoolest peaks lõpuks niimoodi minema, eks ma täidan seda ülesannet kõige paremal moel, mis ma oskan.

Ei ole saladus, et EKREl ei ole praeguse presidendiga just kõige soojemad suhted, samuti mitte eelmise presidendiga. Mida teeksite neist erinevalt, kui teist peaks saama Eesti Vabariigi president?

Ma püüaksin olla aus ja tasakaalustav isik, nii nagu meie põhiseadus seda rolli presidendile ette näeb. Eelmisele presidendile peab ette heitma tema ahnust, kuidas ta igal võimalikul viisil püüdis oma positsiooni ära kasutada – kõik need «ärmatamised» ja nüüd, peale oma presidendiaega, Eesti ja Eesti valitsuse kirumine. See ei tule kõne allagi. Tänane istuv president on kahjuks algusest peale olnud täiesti selgelt kallutatud. Kuigi ta käis enne valimisi kõikides riigikogu fraktsioonides ja kinnitas meile, et tema on ka rahvuslikult meelestatud inimene ja absoluutselt erapooletu, ta ei eelista ega tõrju ühtegi erakonda. Läks väga vähe aega mööda, kui tuli välja, et need on täiesti katteta sõnad ja lubadused. Kui tänane koalitsioon ametisse kinnitati ja ma ütlesin, et proua President, nüüd on teil võimalus uut valitsust õnnitleda, marssis ta lihtsalt saalist välja. Me oleme ju kuulnud kõikvõimalikke, täiesti lubamatuid ütlemisi presidendi poolt, kuidas tänane valitsus on põhiseaduslikule korrale ohtlik ja kuidas tema vihkab EKREt – see tähendab siis ka kõiki neid inimesi, kes on toetanud EKREt. Mina kindlasti selliseid asju ei tee, see ei tule kõne allagi.

Kas te suudaksite olla parteideülene president ja olenemata sellest, kes parasjagu moodustavad valitsuskoalitsiooni, olla ka valitsuse suhtes lugupidav?

Vähemalt ma püüan seda. Tänane president isegi mitte ei püüa. Aga ma usun, et ma saan hakkama küll.

Kas abielureferendumi teemal on teie jaoks olnud ootuspärased reaktsioonid ühiskonnas?

Nii ja naa. Väga hea meel on selle üle, et enamik Eesti inimestest toetab seda referendumit ja abielule mehe ja naise vahel põhiseaduslikku kaitse andmist. Mis aga häirib, on vastaspool. Need «Ei» kampaania korraldajad, kes kogu oma kampaania ja vastuväited on üles ehitanud demagoogiale, vastandumisele, valedele. Näiteks selline vale, et justkui võetaks kelleltki ära õigus armastada. Andke andeks, mitte keegi ei puuduta armastuse küsimust, küsimus on abielus. See häirib. Seda enam, et tegelikult ju esindatakse ainult sellist marginaalset vähemust. Kogu meie ühiskond koosneb vähemustest, miks peab olema otsustusõigus ainult ühel marginaalsel seksuaalvähemusel, kes siis defineerib kogu meie ühiskonna väärtussüsteemi ja edasist kulgemist? Ma olen tegelikult täiesti veendunud selles, et võidab ikkagi terve mõistus, normaalne perekond ja abielu.

Tõenäoliselt sedasama marginaalset vähemust häirib teie idee see referendum läbi viia. Mis saab siis, kui valdav enamus vastavad referendumil «Ei», kas te olete selleks stsenaariumiks valmis ja kas te aktsepteerite seda tulemust?

Kindlasti! Meie, rahvuskonservatiivide, üks põhisambaid on justnimelt otsedemokraatia – anda rahvale õigus algatada referendumeid, eelnõusid, teha president rahva poolt valitavaks, sest rahvas on meie põhiseaduse järgi kõrgeim võim riigis. Ja kui rahvas otsustab midagi, siis ükskõik, kas see kellelegi meeldib või mitte, see on kohustuslik, see on siduv ja seda tuleb järgida. Seega, kui peaks mingi ime läbi tulema vastupidine tulemus, kui me loodame, siis loomulikult me aktsepteerime seda. Aga ma ei usu, et see nii läheb ja kui ka läheb, siis juriidilisi tagajärgi sellel ei ole. Kui öeldakse «Jah», siis saab abielu, kui liit meie ja naise vahel, põhiseadusliku kaitse. Kui öeldakse «Ei», siis see tähendab lihtsalt, et tänane olukord jätkub ja riigikogus on võimalik seda perekonnaseadust muuta. Aga seda on võimalik muuta ka täna. Kui tõesti peaks äärmusliberaalid ja muud jõud tulema sellega välja, et nüüd hakkame perekonda ja abielu lõhkuma, siis kindlasti riigikogus me võitleme sellele vastu.

Kui samasoolised saaksid seadusega kinnitatult loa abielluda, kas see lõhuks teie hinnangul kuidagi traditsioonilist peremudelit?   

Absoluutselt. Küsimus on ikkagi väärtustes. See on aegade jooksul ja ühiskonna poolt heaks kiidetud väärtussüsteem, mille osa on abielu ja kui selle mõiste hägustatakse, kui selle puutumatus ja pühadus lammutatakse ja sisuliselt sellel ei ole enam mingisugust tähendust, siis loomulikult kannatav seeläbi kõik need, kes seda abielu institutsiooni au sees peavad.

Opositsioonipoliitikud on EKREle ette heitnud, et te mitte ei ühenda Eesti rahvast, vaid ajate olemasolevat lõhet inimeste vahel veelgi sügavamaks. On see nii?

See on tüüpiline kultuurimarksistlik demagoogia ja propaganda, millel ei ole absoluutselt mitte mingisugust alust. Vastupidi, lõhestamine algas kooseluseaduse jõuga pealesurumisega, kui täiesti selgelt valdav osa ühiskonnast ei toetanud seda. Rahvast ei kuulatud, inimesi ei kuulatud ja lõhestumine tekkis siis. Suuresti tänu sellele EKRE pääseski parlamenti. Ja nüüd on seda lõhet kogu aeg õhutatud nende samade jõudude poolt veel teravamalt, kuivõrd nemad on nüüd võimult ära, toiduahelad on lõhutud. Täielikus vahkvihas kihutatakse ühiskonda üles hüsteeriale. Meie tahame vastupidiselt just sidusat ühiskonda, ühendada rahvast ja kui rahvas ühiselt saab otsustada oluliste riigielu küsimuste üle, selle üle, kus suunas me edasi läheme, siis on ju täiesti hullumeelne väita, et see lõhestab. Justnimelt see, kui me üheskoos teeme otsuseid, see ühendab.

Seome lõpuks kaks mõtet üheks. Äärmusliberaalid on osa Eesti rahvast – seesama marginaalne vähemus, kellest te rääkisite, on osa Eesti rahvast, kui teist peaks saama järgmine Eesti president, kas te oleksite uhkusega ka  nende inimeste president?  

Ma oleksin terve rahva president sellisel juhul. Loomulikult! Me ei ole ju iialgi kedagi tõrjunud. Oleme alati aktsepteerinud neid erinevusi, neid vähemusi, aga millele oleme olnud teravalt vastu, on see, kui justnimelt nende vähemuste agendat surutakse ülejäänud inimestele peale, kes sellega nõus ei ole. Ja kõik, kes sellise äärmusliberaalse, nii öelda euroopalike uute väärtuste ja arusaamadega nõus ei ole, kellel on oma maailmavaade, kõik need tembeldatakse rassistideks, ksenofoobideks ja ma ei tea kelleks. Ühesõnaga, oleme jõudnud tagasi olukorda, kus mingisugune ideoloogia peaks olema valitsev ja kõik ülejäänud sunnitakse vaikima. Ma ei tea, võibolla on juba plaanis ka koonduslaagreid ehitada – ma loodan, et nii kaugele asi kunagi ei lähe, aga see ei ole enam demokraatia, see on diktatuur ja sellele me oleme tõepoolest vastu. Kõik inimesed elagu oma elu, ärgu surugu oma arusaamasid teistele vägisi peale ja ajame üheskoos Eesti asja.

https://tv.postimees.ee/7109211/polluaas-presidendiametist-ma-oleksin-terve-rahva-president?fbclid=IwAR2uVIFIh2mw0NX9w7QYOj4jZa0ZhqZofSsVSl_ZAt6oXJjFwupydAFSCgY

Viimasel ajal on tõstatunud üles amortiseerunud ja kohati juba ohtlikus seisukorras oleva nõukogude ajal ehitatud Maarjamäe memoriaali küsimus. Laialdast ja tõsist diskussiooni sellel teemal ei ole kahjuks tekkinud, kuid tahan siinkohal oma seisukoha siiski välja tuua.

Tegemist on arhitektuurselt kõrgetasemelise ja kauni objektiga, mille on loonud tuntud eesti arhitektid, kunstnikud ja insenerid.  Obelisk valmis 1960. aastal ja selle autorid olid arhitekt Mart Port ja skulptor Lembit Tolli. Kompleksis on kahel pool tribüünid, keskel tseremooniaväljak, mille kujundasid 1975. aastal arhitektid Allan Murdmaa, Peep Jänes, Rein Kersten, Henno Sepmann, kunstnik Jüri Palm, insener Vello Hüdsi. Kahju oleks sellisel asjal laguneda lasta või see hoopiski maha lammutada. Samas ei tule selle algsel, kommunistlikust ideoloogiast kantud kujul, taastamine kõne allagi. Kuid taastada see kahtlemata tuleks. Kuidas ja millisena?

Meil on Vabaduse platsil Vabadussõja ausammas ja Maarjamäel uus, suurejooneline kommunismiohvrite memoriaal, kuid puudub Eesti vabadusele pühendatud keskne mälestusmärk. Memoriaali on üsna lihtsalt võimalik korda teha ja ümber kujundada vabadusmemoriaaliks, kus elegantne obelisk kujutaks endast vabadussammast ning kus oleks võimalik korraldada ka üritusi ja riiklikke tseremooniaid. Objektidele uue tähenduse ja sisu andmine ei ole ajaloos midagi ennekuulmatut, see rõhutaks just meie võitja-, mitte kannatajaoreooli, ja Maarjamäe memoriaali puhul on selle teostamine üsnagi lihtne. Väga hästi on küsimust käsitletud Anni Martini magistritöös, milles keskendutaksegi Maarjamäe memoriaali tähendusväljadele ja nende muutmise võimalikkusele.

1975. aastal rajatud memoriaali juures õnnestus toonastel autoritel vältida traditsioonilist nõukogulikku paatoslikkust, sümboolikat ja figuraalseid kompositsioone. Memoriaali ehitus jäi omal ajal pooleli ja seda ei võetudki okupatsioonivõimude poolt püsivalt kasutusele. Toimusid vaid mõned üksikud väiksemad üritused. Seetõttu puuduvad sellel avalikkuses kinnistunud negatiivsed seosed okupatsiooniaja kommunistliku propaganda ja ideoloogiaga. Möödasõitjatele oli ja on ta pigem kaunis maastikuarhitektuuriline objekt ja Pirita tee kujunduselement. Rahvasuus kutsuti mere ääres kahel pool teed olevaid objekti nähtavaid osi Soome silla ehituse alustuseks.

Huvitaval kombel ei üritanudki nõukogude okupatsioonirežiim siduda Maarjamäe memoriaali, mis oli mõeldud kui mälestusmärk "neile, kes võitlesid Eesti vabaduse eest"  mingi konkreetse sovjetliku sündmuse või isikutega. Maarjamäele oli peale sõda küll toodud Naissaarelt nõukogude mereväelaste ja fabritseeritud kangelase Nikonovi sargad, kuid need olid täidetud suvalise rämpsu ja loomakontidega ning nende monumentaalse afišeerimiseni ei jõutudki.

See-eest on aga memoriaali asukohta maetud 1941. aasta juulis maha lastud eesti lendureid, metsavendi ning Erna rühma liikmeid. Seal asub ka saksa sõdurite kalmistu, millest osa jäi ehitise alla. Memoriaali taga, uue ja vana vahel, on langenud vabadusvõitlejate mälestuskivi, kus korraldatakse igal aastal mälestusüritusi ja viiakse pärgi. Sisuliselt kannab vana memoriaal ja selle asukoht seetõttu hoopiski teist sõnumit – ta on kui mälestusmärk bolševismi ja kommunismi vastu ning tõeliselt Eesti vabaduse eest võidelnuile.

Vähemalt korra üritati peale taasiseseisvumist võtta memoriaal kasutusele ka meie endi tähtsündmuste tähistamise kohana. 31. augustil 1994 tähistati memoriaalis Vene vägede väljaviimist Eestist. Kõne pidasid president Lennart Meri ja piiskop Einar Soone. Piduliku tseremoonia lõpetuseks laulis Tõnis Mägi oma võimsa laulu „Looja kaitse Maarjamaad“. Juba ainuüksi see mälestusväärne üritus andis memoriaalile uue narratiivi, kuid millegipärast ei kujundatud sellest uut tseremoniaalkohta ega traditsiooni. Mille või kelle taha see jäi, ei ole siinkirjutajale teada.

Maarjamäele uue, kommunismiohvrite ja represseeritute memoriaali avamisega on Eestis koht, kus meil on võimalik mälestada stalinlike repressioonide läbi kannatanuid ja neis hukkunuid. Koht, kuhu viia lilli ja süüdata küünal oma arreteeritud, küüditatud, maha lastud või teadmata kadunud perekonnaliikmete ja rahvuskaaslaste mälestamiseks. Repliigina mainin, et vahetult selle kõrvale jalgpallihalli rajamine on kohatu ja sobimatu. Kahjuks puudub meil aga koht, kus meenutada ja tähistada meie riikliku iseseisvust, vabadust, laulvat revolutsiooni ja meie imelist taasiseseisvumist. Vana memoriaali kasutuselevõtmisega saaksime sellise koha luua üsnagi mõistlike kulutustega.

Võrreldes teiste riikidega, kasvõi Soome, Läti ja Leeduga, oleme selles suhtes erandlikud. Eesti on üldse üks väheseid riike maailmas, kus puudub Vabadusemonument. Viimatimainitutest on kõige võimsam monument Riias, mis jäi imekombel isegi vene ajal puutumata. Enne sõda korraldati Eestis küll mitmeid konkursse, kuid Vabadussammas jäi kahjuks püstitamata. 2009. aastal Tallinnas, Vabaduse platsil avatud Vabadussõja võidusammas on  mälestusmärk Eesti Vabadussõjas saavutatud võidule. Selle juures viiakse läbi küll erinevaid tseremooniaid, kuid oma konkreetse tähenduse tõttu ta Vabadusesammast asenda ei saa ega ole selleks mõeldudki.

Teeme Maarjamäe vana memoriaali korda ja kujundame selle ümber enda soovide ja vajaduse kohaselt Vabadusememoriaaliks ning ühendame selle uue memoriaaliga, sidudes need nii kunstiliselt kui maastikuliselt ühte. Kokku moodustuks tõeliselt võimas, kaunis ja suurejooneline kompleks, mis ühendaks endas kõik selle, mida me vajame oma mineviku, oleviku ja tuleviku meelespidamiseks, austamiseks, tähistamiseks ja kõige selle üle uhked olemiseks. Vägagi sobivalt asub selle kõrval, Maarjamäe lossis, ka Ajaloomuuseum.

Teeme ära! Eesti väärib ja vajab Vabadusemonumenti.

Avaldatud Postimehes 08.09.2020 pealkirja all Henn Põlluaas: Vabadussammas Maarjamäele

https://arvamus.postimees.ee/?_ga=2.187791585.833290145.1599459936-319103029.1554892045

Viimasel ajal on taas üles kerkinud perevägivalla teema. See on probleem, millega tuleb jätkuvalt tegeleda. Iga selline juhtum on lubamatu ja ühiskonna hukkamõistu osaline. Selles pole kahtlustki. Ometigi suudavad kultuurimarksistid ka selle tõsise teema muuta ideoloogiliselt kallutatuks ja traditsioonilise perekonna vastase demagoogia ja rünnakute tallermaaks.

Hiljuti kuulutas üks paadunud viha- ja vaenuõhutaja, kelle meelest võiks kõik üle viiekümnesed inimesed maha surra, kelle meelest laulupidu on vaid natsibakhanaal ning kelle tavaleksikasse kuulub räige ropendamine ja temaga mittenõustuvate inimeste p---i saatmine, et "traditsiooniline perekond on lapsele (ja naistele) kõige ohtlikumaks kohaks". Irooniline on, et sõnad, millega ta normaalseid perekondi demoniseeris ja alandas, kõlasid üritusel, kus president autasustas teda vägivallatuse eest.

Ei pea vist pikemalt rääkima, kui valed, häbematud ja alusetud sellised väited on. Üksikute negatiivsete näidete laiendamine kõikidele normaalsetele perekondadele on absurdne ja lubamatu. Piinlik on, et enamik Eesti meediast ja ajakirjanikest suhtuvad sellistesse pahatahtlikesse väidetesse ja väljendusviisi lausa imetlusega ning loovad taolistele äärmusliberaalsetele ja psühhopaatsetele avaldustele positiivset fooni. Ei vähimatki nördimust ega raevukat hukkamõistu, nagu siis, kui keegi konservatiivide leerist mõne ütlemisega vääratab. Siinkohal polnud aga tegemist isegi mitte sõnavääratusega, vaid teadlikult räigete valeväidete ja libaväärtushinnangute esitamisega.

Mis puutub lähisuhtevägivalda, siis on märksa tõsisem riskirühm tegelikult hoopiski teistsugune - need on homopaarid. Kahjuks on igati ootuspärane, et nn. sooneutraalsuse eestseisjad ja valge keskealise heteromehe demoniseerijad ei räägi mitte kunagi koduvägivalla inetust köögipoolest nende seas, vaid annavad mõista, justkui vägivald oleks iseloomulik vaid heteropaaridele. Tegelikkus on hoopiski teine.

 
Michigani Ülikooli poolt Atlantas, Bostonis ja Chicagos läbi viidud ning 2018. aastal avaldatud uuringu andmetel kannatavad ligi pooled (46%) homoseksuaalidest oma samasoolise partneri poolt põhjustatud koduse vägivalla käes. Protsent on suurem, kui normaalsetes, traditsioonilistes perekondades ja võib tegelikkuses olla veelgi suurem, sest hirm teisese ohvristumise ees ühiskonnas takistab homoseksuaalsetel inimestel teatada vägivallakogemusest (Gosselin 2005). Ega Eestiski olukord teine pole, ükskõik kui kena ja vahvana sellist seksuaalkäitumist näidatakse ja kui palju gay-paraade korraldatakse. Naerul näo, paksu meigi ja provokatiivsete kostüümidega peidetakse pisaraid, valu ja sinikaid.

Mõnele see ilmselt meeldibki. Pärnits pani enda sõnul autasustamisele selga roosa kleidi ja jalga tikkkontsad, sest soovis teha end „haavatavaks, mõnitatavaks ja naeruväärseks“, nagu naisi tihti nähtavat. Andke andeks, kuid mina küll ei kuulu nende sekka, kes peavad normaalseks masohhistlikku soovi saada haavatud, mõnitatud ja naeruvääristatud. Teiseks tuleb siit aga selgelt välja Pärnitsa tegelik, sildistav ja halvustav suhtumine naistesse. Ükski normaalne inimene ei näe naisi sellisena. See ei kuulu meie kultuuriruumi.

Ilmselgelt ei vasta homoseksuaalide enda kohta kasutusele võetud moderne nimetus gay (inglise keeles rõõmus) oma tegelikule sisule, vaid varjab lähisuhtevägivalda, frustratsiooni ja valu, mida nad teineteisele ja nende „peredes“ elavatele lastele põhjustavad. Vägivald ei mõjuta mitte üksnes vägivalla osapooli – kannatanut ja toimepanijat - vaid ka teisi pereliikmeid. Vanemate vaheline vägivald avaldab seda pealt näinud lastele tõsist psühholoogilist mõju, luues niiviisi soodsa pinnase vägivallamustri edasikandumiseks põlvest põlve. Ka depressioonid, alkohol, HIV ja narkootikumid käivad samasooliste paaridega kaasas märksa tihedamalt kui traditsioonilises perekonnas. Miks sellest ei räägita ja probleemiga ei tegeleta?

Miks ei räägita sellest lasteaedades ja koolides, kus lastele sooteadlikuse avardamise ja koolikiusamise vältimise sildi all homopropagandat tehakse? Kas homovägivalla mahavaikimine tähendab, et taoline käitumine on loomulik ja aksepteeritav? Just vaikimise tõttu jääb suur osa kurjusest koduseinte vahele. Vaikimine ja samasooliste propagandaorganisatsioonide toetamine sotsiaalministeeriumi poolt on sisuliselt hoopis nn sooneutraalse vägivalla vaikiv heakskiit. Kui veelgi otsesemalt, siis kiidulaul peksmisele. See ei ole aktsepteeritav.

Arusaadav, et sellistele kooselupaaridele ei saa lapsi adopteerida. Oht langeda samasooliste vanemate vägivalla, ahistamise ja tagakiusamise alla oleks äärmiselt suur. Tegemist oleks sisuliselt teadliku ja hoolimatu laste lähisuhtevägivalla kätte suunamisega, võimalus on ju fifty-fifty.  Ja isegi kui lapsed ei sattu vägivaldse paari juurde, on vägagi võimalik, et nad hüljatakse. Lisaks vägivallale on lahkuminek, truudusetus ja seksuaalpartnerite vahetamine sellistes kooseludes oluliselt suurem kui tavaperekondades. Kas laste heaolu, tervis ja psüühika ei maksa midagi? Rääkimata sellest, et igal lapsel peab olema õigus normaalsele perekonnale, ehtsale emale, isale, mitte sookonstruktsioonidele, ja turvalisusele. Lapselt tema adopteerimisel selle võimaluse äravõtmine on räige laste õiguste rikkumine.

Nii Eesti 2011. aasta rahvaloendus kui teiste riikide statistika tõestab, et just traditsioonilises abielus olevate paarides sünnib lapsi rohkem kui vabaabielus või üksikemadel, viljatutest hedonistlikest homopaaridest rääkimata. Juba ainuüksi seetõttu, lisaks moraalsetele ja eetilistele kaalutustele, peab riik kaitsma traditsioonilist perekonda ja abieluinstitutsiooni, eriti Eestis, kus sündimus on negatiivne. Kui just võimul ja meediakraanide juures ei ole need, kes arvavad, et lapsed on keskkonnareostus, nagu äärmusfeministid kuulutavad. Kõige turvalisem koht on ikkagi traditsiooniline perekond ning abielu defineerimine põhiseaduses mehe ja naise vahelise liiduna on õigustatud ja vajalik.

Avaldatud: Uued Uudised 01.09,2020

 20.08.2020 kõne Riigikogu Valges saalis

Lugupeetud  Peaminister, austatud 20. Augusti Klubi liikmed, head külalised!

Vanad ladinlased ütlesid, et ajad muutuvad ja meie ühes sellega. Samas on olemas teatud raamistik, kandepind, mis kestab oluliselt kauem, kui kõik muutused kokku. Meie jaoks on selleks vaieldamatult rahvusriik, mille me lõime 1918. aastal ja taastasime 1991. Need on kordumatud ja ülevad ajaloolised tähtsündmused.

20. sajand oli Eesti rahvale keeruline. Meie iseseisvus ärandati ja Eesti okupeeriti. Omariikluse taastamine nõudis meelekindlust, tasakaalustatust, aga ka õiget ajastust.

Üle poole sajandi kestnud verine kommunistlik totalitaarrežiim lõi 1980. aastate lõpu poole kõikuma. NLKP peasekretäri Mihhail Gorbatšoviga saabus glasnost ja perestroika. Vaatamata mõningasele sulale hoidis Moskva aga endiselt võimu enda käes.

Eesti koos Läti ja Leeduga oli kõikide perestroika-aegsete rahumeelsete protsesside üks teovõimsamaid eestvedajaid. Eesti rahvas oli otsekui ärganud uuele päevale. Toimusid Hirvepargi meeleavaldused, Tartu rahu ja vabaduspäeva tähistamine, aktiviseerusid loomeliidud, korraldati öölaulupidusid ja laulva revolutsiooni võimsaid meeleavaldusi, Balti kett. Me ei hoolinud neist, kes soovitasid meil paati mitte kõigutada.

Esialgu vargsi, kuid järjest suurema hoo ja õhinaga loodeti ja nõuti Eesti vabanemist Moskva ikkest. Kuni saabus august 1991, kus oma sõna tuli öelda kindla poliitilise otsustusvõimuga.

Lugupeetud kuulajad!

Aeglaselt mööduv suvi muutus äkitselt 19. augusti hommikul. Televiisori kõikidel kanalitel mängiti pilditult Tšaikovski balletti „Luikede järv“. 24 tundi „Luikede järve“ tähendas tavaliselt, et keegi Kremli juhtkommunistidest oli surnud. See sümboliseeris matuseid Nõukogude Liidus. 

Ja siis selgus tõde. Moskvas oli alanud hoopiski rahulolematute vanameelsete kommunistide riigipöördekatse. Nad püüdsid taastada jõulist ja tugevat Moskva kätt, haaret ja ülemvõimu. Üritati maha suruda rahvaalgatusi ja iseseisvuspüüdlusi üle Nõukogude Liidu. Neid inimesi, sündmusi ja tegevusi teame me augustiputši nime all.

Putši esimestel tundidel asusid Tallinna suunas teele Pihkva dessantväelased, et kehtestada eriolukord. Tegelikkuses oli Moskva riigipöörajate eesmärk sisse viia mitte lihtsalt eriolukord, pigem läheneti hoopiski sõjaseisukorrale. Arreteeritavate ja likvideeritavate iseseisvusmeelsete inimeste nimekirjad olid juba koostatud.

Teel pealinna vaatasid murelikud eestlased soomukite kolonne, tundsid ärevust ja teadmatust, mida toob tulevik. Nende silmis väljendus hirm ja kartus uue sõja ja vägivalla ees, Niisuguses olukorras meenusid värskelt sama aasta jaanuari verised sündmused Vilniuses ja Riias. Seal hukkusid inimesed.

NSV Liidu väeüksused sisenesid juba niigi vene vägedest pungil olevasse Tallinna. Oodati käsku Eesti administratsiooni kõrvaldamiseks võimult. Ja siis asus rahvas oma vabaduse kaitsele. Blokeeriti tähtsamad hooned ning tänavad, teletorni kaitses inimmüür.

Laulev revolutsioon oli jõudnud oma haripunkti – poliitilisse pöörmesse. Tuli langetada viimane otsus – saada taas iseseisvaks. Nii nagu me olime olnud enne Teist maailmasõda.

Olukord oli komplitseeritud. Ka meil olid, nii nagu Moskvas, vanameelsed, reaktsioonilised kommunistid, impeeriumimeelsed saadikud, putšistide pooldajad, interrindelased, keda toetasid okupatsiooniarmee täägid. Eesti iseseisvuse eest võitlejad olid aga võrreldamatus moraalses ülekaalus. Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu progressiivsete saadikute taga seisis terve eesti rahvas. Oli vaid meie ja nemad.

Iseseisvumisdeklaratsiooni teksti koostamine läks raskelt. Toompeal oli õhkkond pingeline, kohati terav ja pidevalt muutuv. Koosolekud toimusid koosolekute järel või paralleelselt. Suvine kuumus oli kandunud õuest koridoridesse ja sealt edasi elektriliselt laetud parlamendi suure saali diskussioonidesse.

Eestlastele omase  energia ja vaimujõuga saavutati koosmeel Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahel. Tekst, mille taga seisid mõlemad instantsid sai valmis. Deklaratsioon ise on lühike ja selgesõnaline. Ta kuulutab taasiseseisvumist, esitab õigusliku järjepidevuse kontseptsiooni ning diplomaatiliste suhete taastamise.

Otsus, mille poolt hääletas Ülemnõukogu 105-st 69 saadikut, nõudis vaprust, sest represseerimisoht selle eest rippus Demoklese mõõgana pea kohal. Üks jäi erapooletuks ja ülejäänud, peamiselt vene kommunistid ja sõjaväelased, hääletusel ei osalenud.

Head siinviibijad!

Kui iseseisvus välja kuulutati, siis tuli enamikel eestlastel pisar silmi. Tankid lahkusid. Hirm haihtus. Kurjuse impeerium varises kokku. Ootusest ja lootusest vabadusele oli saanud reaalsus. See oli ülev ja uhke tunne. Eesti oli jälle iseseisev riik! 20. augusti otsus sümboliseerib  meie rahva jaoks tõeliselt monumentaalset hetke, uue ajastu algust, tagasitulekut kommunistlikust surmavallast.

Järgnesid poliitilised protsessid riigi ja demokraatia taastamiseks. Kutsuti kokku Põhiseaduslik Assamblee, kuhu delegeeriti nii Ülemnõukogu kui Eesti Kongressi erindajad, referendumiga võeti vastu uus Eesti põhiseadus, korraldati vabad valimised.

Meile avaldati poolehoidu nii Läänes kui Idas. Kiirelt tunnustati, taas-tunnustati ja loodi  diplomaatilised suhted pea poolesaja riigiga. Eestist sai ÜRO täieõiguslik liige. Eesti on tagasi suures maailmas koost teiste suveräänsete riikidega.

20. august on erakordne sündmus Eesti Vabariigi ajaloos. Hoidkem ja kaitskem seda saavutust, eesti rahvast, oma lippu, au ja uhkust.

Olenemata rahvusvahelisest olukorrast, uudsetest julgeoleku- ja turvariskidest, poliitilistest vaidlustest ja meile võõrsilt imporditud väärtuste konfliktist, tuleb meil kõigil kokku hoida.  Eestlasi on nii vähe, oleme üks väiksemaid rahvusriike maailmas. Me peame säilitama usu oma riiki ja rahvasse, oma tulevikku ning püüdma parema homse poole. Nii nagu tehti seda augustis 1991.

Ma tänan südamest kõiki 20. Augusti Klubi liikmeid! 

Ma tänan kõiki, kes aitasid kaasa Eesti taasiseseisvumisele!

Head Eesti iseseisvuse taastamise päeva! Elagu Eesti!

INTERVJUU | Henn Põlluaas: Martin Helmel on EKRE esimehena potentsiaal tulevikus nooremaid valijaid kaasata ja peaministriks saada