Euroopa Liit rikub iseenda reegleid
teisipäev, juuni 02, 2020
Esmakordselt
oma ajaloo jooksul on Euroopa Liit (EL) võtmas hiigellaenu, 750 miljardit
eurot, millest suurem osa, 500 miljardit, jagataks tagastamatute toetustena peamiselt nn
lõunariikidele, väiksem osa, 250 miljardit antakse liikmesriikidele laenuks. Euroopa
Komisjoni plaani järgi peaksid kogu laenu tagasimaksmises osalema kõik
liikmesriigid solidaarselt. Selleks suurendataks nende sissemakseid EL kassasse
ja kehtestataks rida kohustuslikke makse.
On kaheldav, kas rahasüst
Komisjoni määratud poliitilise jaotuspôhimôtte järgi on mõttekas ja efektiivne
viis majanduskriisi ületamiseks ja majanduskasvu stimuleerimiseks. Õige oleks lähtuda
puhtalt majandusloogikast. Suur hulk erinevaid, ideoloogiast kantud sihte,
millega raha jagamise tingimused on seotud, kõnelevad aga hoopiski soovist
kasutada kriisi ka mingite muude eesmärkide saavutamiseks. Ruumipuudusel keskendun
siinkohal vaid EL maksu- ja finantspoliitika muutmise ettepaneku ning laenu
tagasimaksmisega seotud probleemidele.
EL aluslepete kesksed põhimõtted on, et iga liikmesriik
vastutab ise oma majanduse
ja riigivõla eest ning maksupoliitika on
liikmesriikide endi pädevuses. EL ei tohi oma tegevust finantseerida laenude
arvelt. Komisjoni ettepanek rikub ennenägematu kergusega neid Maastrichti
lepingu põhimõtteid ja reegleid, vähendab järjekordselt liikmesriikide suveräänsust
ja otsustusõigusi ning on tõsine samm Euroföderatsiooni suunas. Seda aspekti pole Euroopa Komisjon oma kavaga
välja tulles selgitanud ega õigustanud. Sellele on tähelepanu pööranud mitmed
riigid, sh meie põhjanaaber Soome.
Maastrichti lepet rikuti juba
Kreeka abistamisel 2010. aastate hakul. Kasu said sellest eelkõige Saksamaa ja
Prantsuse suurpangad. Nüüd kordub midagi sarnast. Kasinamad riigid (Soome, Taani, Austria, Holland, Rootsi jne)
on väljendanud muret, et enne tänast majanduskriisi vastutustundetult käitunud
riigid saavad väljapakutud mehhanismi kaudu oma võlad vastutustundlike riikide
kaela veeretada. Kui seni on
olnud kokkulepe, et vaesemad ja mahajäänud Ida-Euroopa riigid saavad rohkem,
siis kava elluviimisel hakkaks netosaajate ja netomaksjate tasakaal muutuma ja
raha liigub rohkem lõunablokile, teiste kõrval jõukatele Itaaliale, Hispaaniale,
Parantsumaale, Kreekale jne. Täna saab Eesti põllumees vaid kaks kolmandikku
sellest, mida saavad toetustena Prantsusmaa, Hispaania, Saksamaa või Itaalia
põllumehed. Nüüd kinnistatakse ebavõrdsust veelgi. See küll suurest
solidaarsusest ei kõnele.
Koroonapandeemiaga kaasnenud majanduskriisis kannatanud riigid
vajavad loomulikult abi. Vaatame aga veidi ringi. Näiteks Hispaania, kelle toetusena
saadav osa on 77,3 miljardit eurot ja laenuna 63,1 miljardit, kavatseb muuhulgas
hakata toetama 850 000 majapidamist ehk 2,5 miljonit kodanikku 554 euroga
kuus. Keskmine pension oli seal 2019. aastal 1143,55 eurot, samas kui Eestis
oli see 2020. aasta IV kvartalis 473,5 eurot. Enam kui kahekordne vahe. Ka
miinimumpalk on seal pea kaks korda suurem, hinnatase on aga mõlemas riigis
enam vähem sama. Kohati isegi Hispaania kasuks. Eesti saaks fondist esialgse
kava järgi toetustena 1,85 miljardit eurot ja laenudena 1,44 miljardit eurot.
Samas, ise turult laenu võttes, oleks intressid ilmselt väiksemad ja ilma igasuguste
tingimusteta, mida Euroopa Liit meile seab.
Üldist pilti vaadates peame arvestama
kõiki kavaga kaasnevaid aspekte. See tähendab Eesti seni väikese riigivõla
hüppelist kasvu, EL struktuurifondide toetuste vähenemist (mis niigi vähenevad)
ja EL liikmemaksu (mis niigi tõuseb) olulist tõusu. Samuti hinnatõuse uute
maksude (süsinikukaubanduse laiendamine, süsinikulekkemaks, plastiku- ja
digimaks) sisseviimisega.
Kui ESM-i puhul oli üheks põhiküsimuseks
garantii andmises 1,3 miljardi euro ulatuses, mida meil ehk ei tule välja käia,
siis antud programm tähendaks meile koheselt märkimisväärseid väljamakseid,
aastate pikkuste kohustuste võtmist ja võõraste võlgade eest vastutamist. Meil
puudub igasugune garantii, et seni vastutustundetut eelarvepoliitikat ajanud
riigid asuvad oma kohustusi vastutustundlikult täitma. Pigem vähendab ühine
vastutus nende stiimulit enda käitumist muuta ja tekitab kiusatust teha Kreekat
ehk siis mitte maksta võlgu tagasi. Siis maksavad selle kinni teised. Põhjapoolsemad
ja konservatiivsemat rahanduspoliitikat toetavad riigid näevadki Euroopa
Komisjoni kavas võlgades olevate Lõuna-Euroopa riikide katset lõigata kasu
põhjamaade eelarvedistsipliinist. Soome
presidendi Sauli Niinistö hinnangul peab Euroopa Liit pöörduma tagasi
põhimõtte juurde, et iga riik vastutab ise oma võlakoorma eest.
Kindlasti peab taastumiskava tulema
riigikogusse arutlusele, samamoodi nagu ESM. Valitsus ja riigikogu vastutavad
maksumaksjate ees ning otsustamine niivõrd olulise asja üle vajab laiapõhjalist
diskussiooni. Kui me tahame olla õigusriik ja järgida põhiseadust, siis nõuab minu
hinnangul EL üleste kohustuste võtmine ja järjekordne otsustuspädevuse loovutamine
Brüsselile referendumi korraldamist. Tõdes ju Riigikohus juba seoses ESM-iga,
et Euroopa Liiduga liitumisel saadud pädevuste ja otsustusõiguse loovutamise
mandaat sai sellega ammendatud ning edasine Euroföderatsiooni suunas liikumine
nõuab rahvalt uut mandaati. Küsitlused näitavad, et inimesed toetavad Euroopa
Liitu suveräänsete riikide liiduna ja Eesti liikmelisust selles, kuid mitte
Euroföderatsiooni.
Tuleb alustada koos meiega sama meelt
olevate riikidega diskussiooni EL ja eurotsooni tuleviku üle ning anda rahvale
võimalus oma seisukoha väljaütlemiseks. Kui EL sillutab kriisi varjus teed
Euroföderatsioonile, kus võetakse ühist võlga ja asutakse liikmesriikidele
makse kehtestama, siis see on juba täiesti teistsugune Euroopa Liit kui see, millega
me kunagi liitusime.
750 miljardi euro suurust laenu
makstakse tagasi aastakümneid ning kui korra on sarnast teed mindud, siis on
seda edaspidi juba lihtne jätkata ja võlga suurendada. Toetusfondi nimi „Next Generation Fund“ on väga tabav -
maksjateks saavad tõepoolest olema ka meie järgmised põlvkonnad.
0 kommentaari