Konservatiivid liberaale aknast välja ei loobi

Kolmapäev, mai 27, 2020


Juba aastaid oleme olnud tunnistajaks nn liberaalse demokraatia glorifitseerimisele ja vana hea klassikalise demokraatia kujutamisele vaat et hirmuvalitsusena. End kodanikuaktivistiks tituleeriv Maris Hellrand kirjeldas sellest vaatevinklist isegi valitsuse esimest aastat: „kujutage ette, et istute ühes toas üheksa inimesega. Üks neist teeb ettepaneku teid kõrghoone aknast välja visata. Toimub hääletus, kuus on ettepaneku poolt. Demokraatia ju, neil on mandaat! Miks teile siis ei meeldi, kui teid aknast välja visatakse?“ (EPL 29.04)

Tegemist on püüdega naeruvääristada nii valitsust, aga kahjuks ka demokraatiat kui sellist. On selge, et üheski demokraatlikus riigis sellist hääletust ei korraldata ja kedagi aknast alla ei visata. Ammugi Eestis. Demokraatia on riigikord, kus ühiskondliku elu korraldamine ja juh­timine toimub kodanike enamuse või nende poolt valitud esin­dajate kaudu ning kus rahvas omab õigusi ja vahendeid, et panna riigivõimu respekteerima oma tahet ning tegutsema üldiste hüvede nimel. Küsimus on just nimelt üldises, kollektiivses, mitte iga üksiku isiku tahtes või huvides. Demokraatias arvestatakse parimal võimalikul viisil ka vähemustega.

Nn liberaalses demokraatias on aga kõik risti vastupidi. Marju Lauristini sõnul ei põhine demokraatia kollektiivsusel. Liberaalse demokraatia sisuks ja nurgakiviks on hoopis isikuvabadus ja isiku valikud. „Seepärast on just nimelt liberaalne demokraatia, mis annab isikuvabadusele erilise kaalu, meile niivõrd tähtis“, kinnitas ta Riigikogus (21.09.2017). See seisukoht tõstab esile äärmuslikud isiklikud õigused ja vabadused, mitte demokraatiale omaseid kohustusi ega vastutust. Enam ei otsusta enamus, vaid vähemus. Ja mitte kõik vähemused, vaid üksikud, valitud vähemused.

Samaaegselt püütakse ka demokraatia juurde kuuluvat ümber defineerida. Liberaalse demokraatia elementidena eksponeeritavad nähtused, nagu näiteks meediavabadus, õigusriiklus ja sõltumatu kohtuvõim on tegelikult normaalse ühiskonna mehhanismid, mis annavad demokraatiale stabiilsuse, mitte mingid „liberaalsele demokraatiale“ ainuomased asjad. Igasugune demokraatia, mille ees on epiteedid – juhitud demokraatia, rahvademokraatia, suveräänne demokraatia ja ka liberaalne demokraatia – ei ole tõeline demokraatia. Liberaalne demokraatia on fiktsioon, sest demokraatia on või teda pole.

Vasak- ja paremliberaalide ühisosa seisneb enamusele teatud vähemuste tahet pealesuruvas formaalses demokraatias, individualistliku hedonismi prevaleerimises ühiskonna ees, neomarksistlikus traditsioonide, perekonna ja rahvusluse demoniseerimises ning nn uutes euroopalikes väärtustes, mida aga ei suudeta ega taheta selgelt formuleerida ega põhjendada. See haakub hästi ka sallivusküsimusega. Liberaalne demokraatia püüa­b simuleerida rahva tahte esindamist, ent tegelikkuses asendab viimast üldsusele dikteeritav sallimatu ja dogmaatiline doktriin. Kõik peavad olema sallivad, aga nn sallimatute vastu, näiteks nende, kes toetuvad traditsioonilistele euroopalikele ja kristlikele väärtustele, tuleb olla vankumatult sallimatu. Neid võib ja peabki sildistama, ründama, maha suruma, vaigistama. Tegemist olevat positiivse diskrimineerimisega, mis läbi sellise tõlgenduse on samasugune oksümooron, nagu süütu prostituut.

Selles valguses ja utreerides kõlab liberaalide arusaam demokraatiast järgmiselt: kujutage ette, et istute ühes toas üheksa inimesega. Üks neist teeb ettepaneku teid kõrghoone aknast välja visata. Toimub hääletus, kolm on ettepaneku poolt. Visataksegi. Miks teile see ei meeldi, et teid aknast välja visatakse? Peab meeldima!

Kust tuleb vähemuste ja nende toetajate õigus suruda enamusele peale enda „väärtusi“ ja kuidas saab selline „liberaalne demokraatia“ olla kooskõlas tõelise demokraatiaga? See on demokraatiast ja kodanikuühiskonnast nii kaugel kui vähegi olla saab. Meie põhiseadus sätestab, et Eesti on demokraatlik, mitte liberaaldemokraatlik riik. Liberaalse demokraatia sildi all moonutatakse ja kaaperdatakse demokraatiat ning tehetakse tegelikult sisse seada ideoloogiline diktatuur, kus konservatiivsetel ja rahvuslikel vaadetel ning poliitikal ei ole poliitilisel areenil enam kohta.

Liberaalse demokraatia esimene elluviimise katse Suures Prantsuse revolutsioonis lõppes verise diktatuuriga. Teine Vene demokraatlikus revolutsioonis 1917. aastal, kommunistliku diktatuuriga. Kolmas katse toimub uute väärtuste, liberaaldemokraatliku sallivusluse, multikulti ja nn vihakõne kriminaliseerimise varjus ning ähvardab kaotada eurooplaste kontrolli oma kodu ja kommete üle. Praktika näitab, et liberaalne demokraatia on olemuselt ebademokraatlik. USA president Ronald Reagan ütles ühes 80-ndatel aastatel antud intervjuus, et kui fašism kandub Ameerikasse, siis hakatakse seda kutsuma liberalismiks: „Liberaalne filosoofia on fašism.“[1]

Liberaalsed, teineteisest vaevu eristuvad globalistlikud erakonnad on olnud enamikes Lääne-Euroopa riikides võimul juba aastakümneid. Peale seda, kui  Euroopa maades on tekkinud sellisele ideoloogiale üha kasvav vastusurve ja valimistulemused liberaalidele ebameeldivaks muutunud, hakati rääkima „demokraatia kriisist“ ja vajadusest kaitsta „liberaalset demokraatiat“. Ärritus, agressiivsus ja laest võetud süüdistused on kasvanud kui neile ebameeldivad konservatiivsed poliitikud on hakanud oma valimislubadusi ellu viima. Tegemist ei ole loomulikult mitte demokraatia kriisiga, vaid äärmusliberalismi kriisiga.

Kahjuks leidub „kasulikke idioote“, nagu Lenin iseloomustas vasakpoolsete sümpaatiatega intelligente, kes lasevad ennast eksitada ja jäävad uskuma nende lubadusi luua valgustatud, salliv ja õnnelik ühiskond.  Me teame enda ajaloolisest kogemusest hästi, et sunniviisil ja inimeste vaba tahet eirates ei ole võimalik normaalset heaoluühiskonda luua. Isegi kui kõike tehakse heast tahtest, ammugi, kui selle taha on peidetud sügav sallimatus ja soov kedagi aknast välja visata.


Avaldatud 27.05.2020 Õhtulehes

You Might Also Like

0 kommentaari

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...