Konservatiivid liberaale aknast välja ei loobi
kolmapäev, mai 27, 2020
Juba aastaid oleme olnud tunnistajaks nn
liberaalse demokraatia glorifitseerimisele ja vana hea klassikalise demokraatia
kujutamisele vaat et hirmuvalitsusena. End kodanikuaktivistiks tituleeriv Maris
Hellrand kirjeldas sellest vaatevinklist isegi valitsuse esimest aastat: „kujutage ette, et istute ühes toas üheksa
inimesega. Üks neist teeb ettepaneku teid kõrghoone aknast välja visata. Toimub
hääletus, kuus on ettepaneku poolt. Demokraatia ju, neil on mandaat! Miks teile
siis ei meeldi, kui teid aknast välja visatakse?“ (EPL 29.04)
Tegemist on püüdega naeruvääristada nii valitsust,
aga kahjuks ka demokraatiat kui sellist. On selge, et üheski demokraatlikus
riigis sellist hääletust ei korraldata ja kedagi aknast alla ei visata. Ammugi
Eestis. Demokraatia on riigikord, kus ühiskondliku elu korraldamine ja juhtimine
toimub kodanike enamuse või nende poolt valitud esindajate kaudu ning kus
rahvas omab õigusi ja vahendeid, et panna riigivõimu respekteerima oma tahet
ning tegutsema üldiste hüvede nimel. Küsimus
on just nimelt üldises, kollektiivses, mitte iga üksiku isiku tahtes või huvides. Demokraatias arvestatakse parimal
võimalikul viisil ka vähemustega.
Nn liberaalses
demokraatias on aga kõik
risti vastupidi. Marju Lauristini sõnul ei põhine demokraatia
kollektiivsusel. Liberaalse demokraatia sisuks ja nurgakiviks on hoopis
isikuvabadus ja isiku valikud. „Seepärast on just nimelt liberaalne
demokraatia, mis annab isikuvabadusele erilise kaalu, meile niivõrd tähtis“,
kinnitas ta
Riigikogus (21.09.2017). See seisukoht tõstab esile äärmuslikud isiklikud õigused ja
vabadused, mitte demokraatiale omaseid kohustusi ega vastutust. Enam ei otsusta
enamus, vaid vähemus. Ja mitte kõik vähemused, vaid üksikud, valitud vähemused.
Samaaegselt
püütakse ka demokraatia juurde kuuluvat ümber defineerida.
Liberaalse demokraatia elementidena eksponeeritavad nähtused, nagu näiteks
meediavabadus, õigusriiklus ja sõltumatu kohtuvõim on tegelikult normaalse
ühiskonna mehhanismid, mis annavad demokraatiale stabiilsuse, mitte mingid
„liberaalsele demokraatiale“ ainuomased asjad. Igasugune
demokraatia, mille ees on epiteedid – juhitud demokraatia, rahvademokraatia,
suveräänne demokraatia ja ka liberaalne demokraatia – ei ole tõeline
demokraatia. Liberaalne demokraatia on fiktsioon, sest demokraatia on või
teda pole.
Vasak- ja paremliberaalide ühisosa seisneb
enamusele teatud vähemuste tahet pealesuruvas formaalses demokraatias,
individualistliku hedonismi prevaleerimises
ühiskonna ees, neomarksistlikus traditsioonide, perekonna ja rahvusluse
demoniseerimises ning nn uutes euroopalikes väärtustes, mida aga ei suudeta ega
taheta selgelt formuleerida ega põhjendada. See
haakub hästi ka
sallivusküsimusega. Liberaalne demokraatia
püüab simuleerida rahva tahte esindamist, ent tegelikkuses asendab viimast
üldsusele dikteeritav sallimatu ja dogmaatiline doktriin. Kõik
peavad olema sallivad, aga nn sallimatute vastu, näiteks nende, kes toetuvad
traditsioonilistele euroopalikele ja kristlikele väärtustele,
tuleb olla vankumatult sallimatu. Neid võib ja peabki sildistama, ründama,
maha suruma, vaigistama. Tegemist olevat positiivse diskrimineerimisega, mis läbi
sellise tõlgenduse on samasugune oksümooron, nagu süütu prostituut.
Selles valguses ja
utreerides kõlab liberaalide arusaam demokraatiast järgmiselt: kujutage ette, et
istute ühes toas üheksa inimesega. Üks neist teeb ettepaneku teid kõrghoone
aknast välja visata. Toimub hääletus, kolm on ettepaneku poolt. Visataksegi.
Miks teile see ei meeldi, et teid aknast välja visatakse? Peab meeldima!
Kust tuleb vähemuste ja
nende toetajate õigus suruda enamusele peale enda „väärtusi“ ja kuidas saab selline
„liberaalne demokraatia“ olla kooskõlas tõelise demokraatiaga? See
on demokraatiast ja kodanikuühiskonnast nii kaugel kui vähegi olla saab. Meie põhiseadus sätestab, et Eesti on demokraatlik, mitte
liberaaldemokraatlik riik. Liberaalse demokraatia sildi all moonutatakse ja
kaaperdatakse demokraatiat ning tehetakse tegelikult sisse seada ideoloogiline
diktatuur, kus konservatiivsetel ja rahvuslikel vaadetel ning poliitikal ei ole
poliitilisel areenil enam kohta.
Liberaalse demokraatia
esimene elluviimise katse Suures Prantsuse revolutsioonis lõppes verise
diktatuuriga. Teine Vene demokraatlikus revolutsioonis 1917. aastal,
kommunistliku diktatuuriga. Kolmas katse toimub uute väärtuste, liberaaldemokraatliku
sallivusluse, multikulti ja nn vihakõne kriminaliseerimise varjus ning ähvardab
kaotada eurooplaste kontrolli oma kodu ja kommete üle. Praktika näitab, et
liberaalne demokraatia on olemuselt ebademokraatlik. USA president Ronald Reagan ütles ühes 80-ndatel aastatel
antud intervjuus, et kui fašism kandub Ameerikasse, siis hakatakse seda kutsuma
liberalismiks: „Liberaalne filosoofia on fašism.“[1]
Liberaalsed, teineteisest
vaevu eristuvad globalistlikud erakonnad on olnud enamikes Lääne-Euroopa
riikides võimul juba aastakümneid. Peale seda, kui Euroopa maades on tekkinud sellisele
ideoloogiale üha kasvav vastusurve ja valimistulemused liberaalidele
ebameeldivaks muutunud, hakati rääkima „demokraatia kriisist“ ja vajadusest
kaitsta „liberaalset demokraatiat“. Ärritus, agressiivsus ja laest võetud süüdistused
on kasvanud kui neile ebameeldivad konservatiivsed poliitikud on hakanud oma
valimislubadusi ellu viima. Tegemist ei ole loomulikult mitte demokraatia
kriisiga, vaid äärmusliberalismi kriisiga.
Kahjuks
leidub „kasulikke idioote“, nagu Lenin iseloomustas vasakpoolsete
sümpaatiatega intelligente, kes lasevad ennast eksitada
ja jäävad uskuma nende lubadusi luua valgustatud, salliv ja õnnelik ühiskond. Me teame
enda ajaloolisest kogemusest hästi, et sunniviisil ja inimeste vaba tahet
eirates ei ole võimalik normaalset heaoluühiskonda luua. Isegi kui kõike
tehakse heast tahtest, ammugi, kui selle taha on peidetud sügav sallimatus ja
soov kedagi aknast välja visata.
Avaldatud 27.05.2020 Õhtulehes
0 kommentaari