On selge, et selle afääriga seotud inimeste tegevus oli omavoliline ja ebaseaduslik, kusjuures Eesti positsioonidest loobuti kohe läbirääkimiste alguses.  Kõike toimetati rahva selja taga – valitsus oli piiriküsimuse salastanud. Mitte miski ei oleks olnud parem kui avalikkus – kogu maailm oleks näinud Venemaa tõelist palet.

Seoses Venemaa presidendi Boris Jeltsini sünnipäevaga teen väljavõtte enda raamatust "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" (Tallinn 2011), mis räägib Jeltsini 1991. aasta ajaloolisest visiidist Tallinna, mille käigus kirjutati alla leping, milles tunnustati vastastikku Balti riikide ja Venemaa suveräänsust. See käik peatas Gorbatšovi käsul tehtavad ettevalmistused verise jaanuariputši korraldamiseks Tallinnas ja omas olulist rolli NSV Liidu lagunemisel.

Taas rõõmustas peaminister Ansip meid heade uudistega - euro ei ole kriisis ja mitmed riigid, kes veel paar kuud tagasi olid sügavas kriisis, juba väljuvad sellest. Eesti liitumine eurotsooniga oli igati õige otsus, tänu sellele on Eestisse tulnud väga palju välisinvesteeringuid. Need on loonud siia uusi töökohti, mis on aidanud rahval toime tulla ja riigil kergemini majandusraskused ületada. Ansipile sekundeeris rahandusminister Ligi, kelle pärliks oli väide, et euro hindu ei tõsta. Neid kuulates võiks uskuda, et elu on kui maasikas.

Paraku pudeneb see illusioon kildudeks, kui teha lahti ükskõik milline Eesti või välismaine ajaleht või uudisteportaal. Neist kõigist hakkavad silma suured pealkirjad: Eksport kasvas peamiselt transiidi arvelt; vaesuses elavate inimeste arv Eestis kasvas; uus aasta tõi 1750 uut töötut; euro investeeringuid ei kasvatanud; Saksamaa eksport tegi kuue kuu suurima languse; 2011 oli euro jaoks dramaatiline; euro kurss on langustrendis; Euroopa liidrid hoiatavad raske aasta eest … Kas valitsuse liikmed lehti ei loe?

Alles see oli, kui Ansip kuulutas, et mingit kriisi ei ole ja kui ongi, siis sellises kriisis ta tahakski elada. Võib-olla tahabki, sest Toompeal kriisi ju ei ole. Kui alampalk tõusis vaid mõne euro võrra, siis riigikogulaste palk tõusis terve alampalga võrra. Kuigi õpetajate, päästeametnike ja 19 eurose lastetoetuse tõstmiseks raha ei jätku, lastakse väliskapitalil miljardeid eurosid maksustamata kasumit välja viia. 

Mida edasi, seda enam hakkab tunduma, et peaminister ja tema kaaskond elab mingis fatamorgaanas, mõttemullis, mille nad ise enda jaoks välja mõtlevad, et tunda ja näidata end hästi ja edukatena. Ja ajapikku on nad isegi hakanud seda uskuma. Küsimus ei ole positiivses suhtumises. Pilt olukorrast, milles Ansip meid veenda püüab, on niivõrd erinev eksisteerivast, et juhul kui tegemist ei oleks reaalsusest irdumisega, tuleks teda süüdistada külmaverelises, nahaalses ja küünilises valetamises. Milline aga sellise poliitiku palk peaks olema, ei vaja pikemat arutamist.

Samastumine Ansipiga

Selle asemel sai aga Ansip (ja Reformierakond) valimistel suurepärase tulemuse ning nende reiting on jätkuvalt kõrge. Marju Lauristin leiab, et "Ilmselt härra Ansip pakub inimestele, kes teda valivad, samastumisvõimalust: nad tunnevad, et on kah sellised nagu Ansip. Või neile meeldib, et näiteks nende abikaasa – kui nad on naisterahvad – oleks selline inimene nagu härra Ansip," kes ütleb: "Mul on õigus! Ma teen kõik hästi! Jäta kõik minu hooleks! Ära mõtle, küll kõik saab korda, kui sa teed nii, nagu mina käsin!"


Kõige taga on inimeste loomulik kalduvus loota paremale tulevikule, oma ja enda lähedaste elujärje paranemisele ja muredest vabanemisele. Kellelegi ei meeldi halvad uudised selle kohta, et töötus, hinnad ja maksud kasvavad, et viiendik Eesti inimestest elab tõelises viletsuses alla vaesuspiiri, et kümned tuhanded lapsed saavad oma ainsa sooja söögi koolist, et varsti on kuuendik töövõimelisest elanikkonnast Eesti tolmu jalgadelt pühkinud ja majanduspagulusse siirdunud ja et asjad võivad veelgi hullemaks minna. Hädas haarab inimene kasvõi rohukõrrestki ja seda näilist pääsemist ju Ansip pakubki. Erinevalt tema oponentidest, kes alasti ja ebameeldivat tõde räägivad.


Mäletan hästi kriisides vaevlevat Nõukogude Liitu, kus elementaarsedki tarbe- ja toidukaubad olid defitsiitseks muutunud. Nende kättesaamine tähendas visa otsimist ja tundide kaupa kannatlikult järjekordades seismist, kuhu punaveteranid oma privileege kasutades häbitult vahele trügisid. Viinerid, sprotid ja suitsuvorst olid delikatessid, millega meelitati inimesi valimistele (jaoskondades olid avatud puhvetid, kust neid väikeses koguses osta sai).

Miks ma sellest räägin? Sellepärast, et tänane olukord on küll erinev, kuid üks tegur on sama. See on paljude inimeste sügav mure toimetuleku pärast, mis muudab nad äärmiselt vastuvõtlikeks võltslubadustele ja ootuste üleskütmisele. Kui tollal kuulutati Kommunistliku Partei juhtimisel välja päästja, milleks pidi saama üleliiduline toitlustusprogramm, mis pidi täitma kõik poeletid toidukaubaga ja kaotama defitsiidi, siis nii uskumatu kui see ka ei olnud – suur osa inimesi uskus neid lubadusi. Toitlustusprogramm pakkus neile lootust ja lohutust. 

Messianistlikud sõnumid helgest tulevikust

Samasuguse lootuse ja lohutuse pakkumise turjal kappavad Toompea koridorides ja Brüsselis ringi ka meie praegused riigijuhid, kelle juhtimisel me tänasesse olukorda oleme jõudnud. Peaminister Ansip ja Reformierakond kuulutavad samasuguseid messianistlikke sõnumeid helgest ja heast tulevikust, lubavad viia Eesti viie rikkama riigi hulka ja keskmiseks palgaks 40 000 krooni. Ma ei tea, millisel planeedil Ansip elab, kuid neid populistlikke ja katteta lubadusi pole ta isegi mitte tagasi võtnud.

Vägisi Nõukogude Liitu võetud Eesti rahvas mõistis üsna pea, et võimude ülesköetud lubadused ja lootused elujärje paranemisest on järjekordne tühi jutt. Seda, mis järgnes, teame me kõik. Täna on rahvas aru saamas, et lisaks majandusele on ka meie suveräänsuse ja demokraatiaga midagi väga viltu ja võimulolijate räägitav ei pea sugugi paika. Mis järgneb, võib vaid oletada. Esialgu hääletatakse veel jalgadega. Kurb ainult, et president Ilves sellele takka kiidab, kuulutades, et igaühel on õigus minna. Kõigepealt peaks ikka igaühel olema tagatud õigus tulla toime omaenese kodumaal.

Juba ammu on selge, et rahva arvamus meie võimulolijaid ega Toompea erakondi ei huvita, küll aga selle mõjutamine ja suunamine soovitud kanalitesse. Teisisõnu manipuleerimine avaliku arvamusega. Sestap seadustati üksmeelselt maksumaksja rahaga töötavate parteiliste demokraatia edendamise sihtasutuste loomine, et ilmselt Ligi retsepti järgi hakata „demokraatiat demokraatia eest kaitsma“. Äkki rahvas muidu seda tänast stagneerunud ja korrumpeerunud varianti ning seniseid tipp-poliitikuid enam ei tahagi.

Kuid nagu looduses, järgneb ka majanduses ja poliitikaski igale langusele tõus. Talvele järgneb kevad ja varem või hiljem jõuab see ka Eestisse. Koos jääminekuga. Millal ja millisena see tuleb, selles peab rahvas ise aktiivselt kaasa rääkima. Õnneks on eestlastel üks tugev omadus, et kui asjad tõesti hulluks lähevad, siis võetakse end käsile.

Avaldatud Delfis 14.01,2011
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-ma-toesti-ei-tea-mis-planeedil-peaminister-elab.d?id=63773042

Vabadusvõitlejate riikliku tunnustamise diskussioon näitab, et seda teemat tuleb aeg-ajalt uuesti lahti seletada, sest pealekasvanud noortel puudub otsene side minevikuga ning Kremli propagandakahurid annavad lakkamatut turmtuld, püüdes moonutada ajalugu ja tegelikkust.

1940-1941 Eesti okupeerimisele järgnenud ebainimlik punane terror, veretööd ja küüditamine tekitasid kättemaksuhimu pea igas eestlases. Sellele vaatamata võitles Teises maailmasõjas suur hulk eestlasi ka Punaarmee ridades. Küsimus polnud selles, et ühiskond oleks olnud lõhestunud või ideoloogiatel oleks olnud sellist mõju. Saksa mundris võideldi lihtsalt ühise vaenlase vastu ja Eesti vabaduse nimel – teati hästi, mida nõukogude võim meile toob. Nõukogude poolel võideldi aga proosalisemal põhjusel. Nimelt jõudsid venelased korraldada enne Eestist väljalöömist üldmobilisatsiooni. 

Sellele mitteallumine tähendas surmanuhtlust kutsealustele ja ränki repressioone nende lähedastele. Punaarmeesse võeti haarangutega mehi lausa tänavatelt. Vaid vähestel õnnestus end varjata. Muidugi oli ka vabatahtlikke, kuid neid oli vaid käputäis. Mitmele tuhandele mehele tõi pääsemise saksa lennuki rünnak, mis vigastas eestlasi Leningradi viivat laeva „Eestirand“. Laeva kapten juhtis selle Prangli saare rannamadalikule. 

Punaarmee asemel ootasid eesti poisse aga hoopis koonduslaagrid. Ära viidud 33 000 mehest suri juba esimese talve jooksul nälga, külma, tapvasse töösse, haigustesse ja punatimuka kuulide läbi enam kui kolmandik, ehk umbes 13 000. Valdav enamik põgenemiskatsel kättesaadutest lasti maha. Kuid mitte alati. Huvitav on tuntud Eesti maadleja Euroopa meistri ja Berliini olümpiamängude võitja Kristjan Palusalu saatus, kes oli üks, kelle põgenemiskatse ebaõnnestus. Talle ja tema kaaslastele määratud surmanuhtlus tühistati ja nad saadeti karistuseks Karjala rindele. Esimesel võimalusel, ehk pool tundi hiljem, jooksis Palusalu üle. 

"Kapitalistlik-natsionalistlik element"

Koonduslaagris ellu jäänud sundmobiliseeritutest, kommunistidest ja vanglatest vabastatud kriminaalsest elemendist moodustatud hävituspataljoni riismetest ning venelastest moodustati 1942. aastal Eesti Laskurkorpus, kuhu kuulus ligikaudu 23 000 meest. Korpuse koosseisu puhastati süstemaatiliselt eestimeelsest „kapitalistlik-natsionalistlikust elemendist“ ning kõik allutati intensiivsele kommunistlikule ajupesule. Meestel tuli näiteks kirjutada ja lugeda teineteisele ette, kuidas nad vihkavad kapitalistlikku Eestit ja kuidas nad selle hävitavad. Neid survestati astuma ka kommunistliku partei liikmeteks.

Peale rindele saatmist, langes ühe kuu jooksul Velikie Luki all umbkaudu 6500 eestlast. Tegemist oli tugeva sakslaste kindlustusega, mille ründamine eestlastele antud kergekäsirelvadega oli sõjaliselt mõttetu. Need, kes keeldusid edasi minemast või taganesid, lasti politrukkide poolt maha. Suur hulk eestlasi – kokku umbes 6000 meest jooksis ümberpiiratud sakslaste poole üle. Laskurkorpuse hõredaks jäänud rivi täiendati assimileerunud venemaaeestlastega, kellest osa ei rääkinud eesti keeltki ja venelastega. Kommunistlikku „valgustustööd“ tõhustati kuid rindele mitteusaldusväärseid eestlasi enam ei lastud.

Siiamaani olid punaarmees olevad eestlased kahtlemata ohvri rollis. Olukord hakkas muutuma, kui 1944 aastal viidi Laskurkorpus, esmalt suurtükiüksus, Narva rindele, kus nende vastas olid juba eesti sõdurid. Ka seal joosti omade poole üle, kuid märksa vähemal määral. Selle põhjuseks oli karm kontroll, venelaste suurenenud osakaal korpuses, mitu aastat kestnud ajupesu ning asjaolu, et sakslased olid sõda kaotamas.
Sõja lõpptulemusest olid teadlikud loomulikult ka saksa vormis võitlevad eestlased, kuid võideldi siiski, sest nende selja taga oli kodumaa ja jõudu andis lootus Vabadussõja ime kordumisest. Samal põhjusel tulid ka soomepoisid tagasi Eestisse, et võidelda oma kodumaa eest. Samal põhjusel olid üle jooksnud ka tuhanded Punaarmeesse sundmobiliseeritud. Kes jäid, valisid endale poole.

Tankiga üle tsiviilisikute

Kui septembris algas Saksa vägede väljaviimine Eestist, kohtusid mõlemal poolel võitlevad eestlased Avinurme all. Lahing lõppes Eesti eest võidelnute kaotusega. Määrav oli punase Laskurkorpuse ülekaal ja meie omadel rasketehnika ja suurtükimoona puudumine. Avinurme lahing oli saatuslik pöördepunkt, millest alates pole Laskurkorpuse mehed enam nõukogude võimu ohvrid, vaid riigireeturid, vallutajad ja mõrtsukad. Selle asemel, et pöörata relvad Eesti vallutajate vastu, mõrvasid nad külmavereliselt Avinurme kirikusse varjule toodud 20-30 raskelt haavatud eesti sõdurit. Lisaks sõitsid Laskurkorpuse tankid, mille külgedele oli kirjutatud „Nõukogude Eesti eest!“ Porkuni lähedal mitme kilomeetri ulatuses üle haavatute ja põgenevate tsiviilisikute voori, lömastades vankreid, hobuseid ja inimesi. Kolgal veeti haavatud teele ja sõideti nendest tankidega üle. Need teod on ebainimlikud ja andeksandmatud. 

See, et tanke juhtisid enamasti venelased, ei ole pehmendav asjaolu. Nad olid üks ja sama üksus. Kuuliaugud, granaadikildude ja vere jäljed on kiriku põrandas tänagi näha. Ma ei ole kuulnud, et punaveteranid oleks selle üle kahetsust avaldanud. See-eest olen lugenud nende nõukogudeaegseid mälestusi, milles uhkustatakse, kuidas hävitati kirikusse peitunud natse ja vabastati Eesti fašismist.

Süü on muidugi individuaalne ja enamik Punaarmeesse sundvärvatutest ja vene poolel sõdinutest tahtsid vaid tagasi koju. Ometigi ei tulnud nad lihtsalt koju. Nad tõid endaga kaasa kommunistliku võimu, tiblamõrtsukad ja -vägistajad ning andsid oma sugulased, sõbrad ja terve eesti rahva okupantide meelevalda. 

Just Eesti laskurkorpus oli see, kes vallutas Tallinna ja laskis Pika Hermanni tornis ribadeks sini-must-valge lipu ja asendas selle punalipuga. Teisest küljest oli selles aga isegi midagi head, sest see päästis pealinna suuremast röövimis-, tapmis- ja vägistamislainest, mida vene sõdurid harrastasid oma juhtide innustusel kõigis „vabastatud“ Euroopa riikides.

Laskurkorpuse veteranid on tänaseks unustatud. Avimurme-Porkuni-Kolga massimõrvu pole uuritud ega süüdlasi otsitud. Nõukogude võim veterane aga ei unustanud ja osutas neile suurt tänulikkust ja au. Punaveteranidele oli reserveeritud kõrged parteiametid, head töökohad, õppimisvõimalused ja loendamatud muud hüved ja privileegid, mis rahvale polnud lubatud, ammugi mitte Eesti vabaduse eest võidelnuile. Nende saatuseks olid küüditamised, vangilaagrid ja mahalaskmised. 

Täna on eesti rahval võimalik austada oma tegelikke kangelasi. Eesti riigil on selles suunas vaid üks samm astuda. Riigikogu peab heaks kiitma eelnõu, millega riiklikult tunnustataks Eesti vabaduse eest võidelnuid – neid, kellel lahingutes oli selg Eesti poole. 

Autor on Soome Sõjaveteranide Eesti Ühingu ja Soomepoiste Pärimusühingu juhatuse liige.

Avaldatud: Delfi 02.01.2011
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-korpusepoisid-ohvrid-voi-okupandid.d?id=63719220


Panen siia ka lingi Jaak Valge arvamuse juurde samal teemal:  http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ajaloolane-vahegi-rahvuslikud-ja-mehised-mehed-oleksid-voidelnud-sovettide-vastu-koos-kellega-iganes.d?id=63712920  

Euroopa Liitu tüüritakse süveneva eurokriisi varjus üha kiirenevas tempos liitriigi poole, kuigi võimupoliitikud on aastaid kinnitanud, et EL liitriigiks ei muutu. Poliitikud räägivad suurema kontrolli vajadusest liikmesriikide üle ja Lissaboni leppe muutmise kavatsustest justkui millestki kokkulepitust ja möödapääsmatust. 

See, mille eest euroskeptikud hoiatasid ja mis võimulolijate poolt paranoiaks tembeldati, on tõeks saamas.
Samas pole sellisteks liikmesriikide suveräänsust likvideerivateks sammudeks mitte ühegi Euroopa riigi juhil oma rahva volitusi. Erandiks pole siin ka Eesti valitsus ja võimuerakonnad, kellele rahva eiramist, valesid ja lubaduste rikkumist on viimasel ajal isegi peavoolumeedia ette heitnud.

Kahjuks on etteheited kõlanud kurtidele kõrvadele. Valitsus pole ühtegi sammu sisulise demokraatia ega usalduse taastamise poole teinud. Demokraatlik Eesti kõlab ilusa, kuid kahjuks üsnagi sisutu fraasina.

Kaitskem demokraatiat tema enda eest?

Selles mõttes ei tulnud üllatusena ka Ansipi valitsuse rahandusministri Ligi avaldus, kes ELi fiskaaluniooni loomise plaane toetades kuulutas, et tema suure demokraadina tahaks demokraatiat demokraatia enda eest kaitsta, ja rõhutas, et demokraatia vajab kontrolli. Tegemist on üsnagi kummastava avaldusega ühe suveräänse riigi rahandusministri suust, kes peaks oma riigi rahanduse ja maksupoliitika sõltumatuse eest hea seisma, mitte aga selle asemel tervitama kasvavat välist kontrolli ja üha jõulisemat sekkumist liikmesriikide suveräänsusesse.

Ligi väitis veel, et “võlakriis on demokraatlike protsesside tulemus”. Mina varem ei teadnud, et laenu andmist või võtmist võiks demokraatlikuks protsessiks või selle tulemuseks nimetada, kuid Ligi on ennegi huvitavaid väljaütlemisi harrastanud. Neis sõnades paljastub aga avalduse sügavam mõte – kuna demokraatia põhjustas kriisi, siis järelikult on demokraatia paha. Seega on vaja midagi muud demokraatia asemele. Tarvis on kontrolli!

Minu väide, et mitte demokraatia või demokraatlikud protsessid pole süüdi sellistes kriisides, vaid see, et poliitikud ja valitsused ei aja asju targalt, ausalt, läbipaistvalt ja demokraatlikult, jääb vist hüüdja hääleks kõrbes. Toimub ju hoopis vastupidine protsess demokraatiale – võimu tsentraliseerimine ja usurpeerimine ladviku poolt. Nii Euroopa kui ka riikide tasandil.

Eesti riigi väliskontrollile allutamisel on hulk seitsmepenikoormasamme juba astutud ja Brüssel kontrollib niigi juba enamikku riigielu valdkondadest. Pole ju kellelegi saladus, et näiteks meie seadusandlusest pea 90% pärineb otse Brüsselist. Vaid mõnedes üksikutes olulistes küsimustes (mida jääb üha vähemaks) on Toompeal ehk ELi kohalikul omavalitsusel iseseisev otsustusõigus veel säilinud.

Loomulikult peab Eesti oma rahanduse korras hoidma, nüüd aga hakkavad meie rahakoti üle otsustama võõrad ja igatahes mitte Euroopa rahvaste vabatahtlikult loodava konföderatsiooni ametnikud.
Võib ette kujutada kasvavat bürokraatidearmeed ja kümneid tuhandeid kõrgepalgalisi ametnikke, keda Brüsselisse juurde värvatakse, et euroriikide eelarveid ja rahandust kontrollida. Lisaks tuleb kohtadele saata ka terve hulk emissare, kes valvavad valitsusi, et need oma rahva demokraatlikele nõudmistele järele ei annaks. Eestis sellega muidugi probleeme ei teki.

Samuti tuleb vastu võtta karmid sanktsioonid ja karistused, mis rakenduvad kohe, kui kõrvalekaldeid avastatakse, muidu süsteem ju ei toimi. Demokraatia vajab kontrolli, kontroll omakorda karmi kätt. Kes kontrollib aga kontrollijate kontrollijaid? Igatahes mitte meie.

Meie idanaabri juures on asi juba kenasti lahendatud ja paika pandud. Võimuvertikaali pidi ja vastuvaidlematu tõdemusega, et isegi riigiduuma pole koht diskussioonideks. Kehtestatud korda nimetatakse "juhitud demokraatiaks". 

Kummitemplina käituvas Eesti riigikogus võib diskussioone küll pidada, kuid seegi pole ammu enam koht, kus riigiasju sisuliselt arutataks või otsustataks. Samamoodi vaid jututoa staatuses on Euroopa Parlament, kuhu meie saame esindajaid valida. Otsused tehakse ja käsuliin algab kõrgemalt poolt.

Kas tõesti ülistame jälle väliskontrolli ja käsumajandust, millest me eelmises liidus vabaks tahtsime saada? Kas neist aspektidest vaadates on suurt vahet Ansipi valitsuse poolt toetataval "kontrollitud demokraatial", Putini "juhitud demokraatial" ja ajaloo prügikastist piiluval "sotsialistlikul demokraatial"? Muidugi, NSV Liidul ja Euroopa Liidul on suur ja olemuslik vahe, ent sarnane on see, et rahva, kui kõrgeima võimu arvamust ei vaevuta ühtemoodi üleolevalt ja kõiketeadvalt küsima. Ja seetõttu on meile liitu kuulumise tagajärg pikas perspektiivis sarnane – nii riigi, rahvuse, keele kui ka kultuuri hääbumine.

Kes hakkab otsustama?

Niisiis, kes saab selleks messiaks, kes hakkab üle rahvaste peade otsuseid tegema? Euroopa Nõukogu ja president, keda rahvad pole valinud? Või hakkavad suurriigid, sakslased ja prantslased oma äranägemise ja huvide põhjal määrama erineva kultuuri ja tasemega riikide eelarvetes kajastatud vajaduste otstarbekust? Või antakse eestlastele võimalus otsustada, mis näiteks itaallastele eluks vajalik on? Seda viimast vaevalt juhtub.

Härrad valitsusest ja riigikogust, kuulutage parem ausalt, kohe ja ametlikult Eesti suveräänsus kehtetuks, seda vähem on vaja ju demokraatiast hämada! Vähemalt aususe aspektist on tervitatav, et demokraatiast taganemine tipp-poliitikute huulil juba lauseks hakkab vormuma. Teame vähemalt, mida oodata on. Kontrollitud demokraatias rahva arvamust ju ei küsita. Isegi näiliselt mitte.


Avaldatud: Õhtuleht, 10. detsember 2011
http://www.ohtuleht.ee/455565