Henn Põlluaas

Loosung „Plats puhtaks!" osutus kuritahtlikuks pettuseks

Toon oma blogis ära õigusteadlase Ando Lepsi artikli "Loosung „Plats puhtaks!" osutus kuritahtlikuks pettuseks", milles ta räägib Lennart Merist ja minu viimasest raamatust "Lennart Meri, vabaduse valus valgus". Siinkohal on igati kohane avaldada selle eest ka hr. Lepsile omapoolset tänu ja lugupidamist.

Loosung „Plats puhtaks!" osutus kuritahtlikuks pettuseks

ANDO LEPS, õigusteadlane 30. november 2011

Äsja ilmus Henn Põlluaasa sulest suurepärane raamat Lennart Merist, mida ametlik meedia on igati maha vaikinud. Taasiseseisvunud Eesti ajaloos on raamat „Lennart Meri. Vabaduse valus valgus" üks väheseid, mis tõetruult annab edasi tolleaegseid sündmusi. Isegi Terevisiooni igapäevased etlejad, kelle ülesanne on esitleda peamiselt kokaraamatuid, on vait nagu „kuldid rukkis", olgugi et rahva hulgas on see raamat väga populaarne - juba on kordustrükk väljas!

Miks ma kirjutan sellest raamatust? See artikkel ei ole raamatu arvustus, vaid ühe meie lähiajaloo häbiväärseima seiga allakriipsutamine ja terve hulga „seltsimeeste" Eesti ajaloo häbiposti naelutamine.

Henn Põlluaas kirjutab oma raamatus lehekülgedel 98-102 Eesti Vabariigi 1992. aasta presidendivalimiste kampaaniast, kus Meri valimiskampaania põhitegelane Tiit Pruuli (sai eriti tuntuks rublamüügiafääriga) korraldas Eesti "kõige skandaalsema ja efektiivsema suhtekorraldustriki" (õigem on seda nimetada kõige räpasemaks ja inimvaenulikumaks „suhtekorraldustrikiks").

Tiit Pruuli - suurepärane mahhinaator

„Teatud isikutele" oli teada, et siinkirjutaja 1992. aasta septembrikuu artiklit, mis käsitles Georg-Peeter Meri seotust NKVD ja KGB-ga, Eesti Päevaleht ei avaldanud ja et siinkirjutaja kavatses artikli avaldada hoopis Eesti Ekspressis.

Artikkel ilmuski 4. septembril 1992 Eesti Ekspressis pealkirjaga „Sädeleva ilukirjandustõlkija Georg Meri poliitiline minevik" tegelikult kaks nädalat enne presidendivalimisi, aluseks autentsed NKVD ja KGB materjalid. Sellel teemal esines siinkirjutaja ka Eesti Raadios, kus „Georg-Peeter Meri ja sealkaudu ka ta poja seotus KGB-ga tõusis Eesti päevateemaks number üks". Nii on vähemalt raamatus kirjas.

Põlluaas kirjutab oma raamatus: „Tiit Pruuli, Meri valimismeeskonna põhitegelane, on meenutanud 1992. aasta valimiskampaaniast uue Eesti kõige skandaalsemat ja efektiivsemat suhtekorraldustrikki. Kuna oli teada, et Ando Leps plaanib Lennarti-vastast paljastust, süüdistades ta isa NKVD ja KGB-ga, otsustas Meri tiim, kuhu kuulusid Indrek Kannik, Andres Ilves, Jüri Luik, Mart Nutt, Daimar Liiv, Tiit Pruuli, Mart Laar, Kaido Kama ja Hillar Hallaste, anda ennetava löögi. Liivimaa Kroonikasse sokutati fabritseeritud kiri." (lk. 101-102)

Põlluaasa raamat jätkub Pruuli meenutusega: „Selles keegi pensionär kirjutas, et Lennarti isa oli jube lurjus, töötanud Lääne-Saksa luure ja Iisraeli luure Mossaadi heaks. Keerasime Lepsi skeemi absurdi. Päev hiljem tuli Lepsi lugu ja inimesed vaatasidki, et järgmine hull pensionär on välja ilmunud, meenutas Pruuli."

Siinkirjutaja arvates on päris selge, et valed ja vassimine on ka täna Eesti poliitika lahutamatu osa. Võrrelda võiksime seda näiteks XI Riigikogu valimiste ja e-hääletusega.

Jätkan Põlluaasa raamatu tsiteerimist: "Kõnealune võltsing võimaldas Meril ka hiljem suhtuda avalikkuse ees neisse süüdistustesse kui absurdi. Seega sillutasid Merile tee presidenditoolile kaval poliitiline suhtekorraldusvõte, valed ja manipulatsioonid. „Meie loogika oli see, et kui välja käia üks täiemõõduline vale, siis hilisemad valed kahvatuvad," avameelitses Mart Laar enam kui kümme aastat hiljem."

Meri sõnad ja teod ei läinud kokku

Lugupeetud lugeja, pea need nimed hästi meeles, sest nagu meie lähiajalugu on näidanud, ei võtnud Lennart Meri, olgu siis välisministrina või hiljem presidendina, oma lähikonda kunagi kedagi väljastpoolt oma „aatekaaslaste" ringi.

Siinkirjutaja on jätkuvalt seisukohal, et TRÜ NSV Liidu ajaloo kateedri pikaaegse õppejõu professor Sulev Vahtre (lõpetas 1952. a. TRÜ ajaloolasena) loosung „Plats puhtaks!" oli vaid „grupi seltsimeeste" poolt kuritahtlikult üles ehitatud hästivarjatud pettus, et tegelikult jääksid nõukogudeaegsed avalikud ja varjatud valitsejad taasiseseisvunud Eesti Vabariigis valitsejateks edasi, nii nagu see juhtus Lennart Meriga (lõpetas 1953. a. TRÜ ajaloolasena).

Põlluaasa raamatus lk. 99 võime lugeda järgmist: „Kuna Isamaaliidu loosung oli „Plats puhtaks!", sai see ka Isamaa presidendikandidaadi Meri loosungiks. Meri kuulutas järgnenud presidendivalimistel nomenklatuurile ja kollaborantlikele tegelastele (kelle hulka ta ise kuulus! - Ando Lepsi repliik) kindlat kadu. Ta kinnitas: „Ükski endine kommunistlik funktsionäär ei tohiks töötada valitsusametis", ja lubas endise võimueliidi esindajad jätta kõrgetesse riigiametitesse nimetamata. „Pööratas selja endistele võimukandjatele, pöörame oma näo tuleviku suunas.""

„Paraku ei läinud Meri sõnad ja teod kokku," seisab Põlluaasa raamatus.

Olen korduvalt kirjutanud, et Lennart Meri ei oleks tohtinud Eesti Vabariigis kehtivate juriidiliste seaduste järgi mitte kunagi kandideerida Eesti Vabariigi presidendi kõrgele ametipostile.

Lõpu asemel

Kõige hämmastavam on asjaolu, et istuva presidendi Toomas Hendrik Ilvese iidoliks on Lennart Meri!?

Avaldatud: Kesknädalas 30.11.2011 ja 12.12.2011 Nelli Teatajas
http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=17996

kolmapäev, november 30, 2011
1 Comments

Peatage genotsiid!

Delfis avaldatud pealkirja all:

Meid tiriti eurotsooni ekspertide hoiatustest hoolimata - nüüd oleme ise rumalad

Euroopa Liitu astumisel ei räägitud kroonist loobumisest sõnagi. Tegelikult algasid ettevalmistused selleks juba enne liitumist. 2004. aasta jaanuaris võttis valitsus vastu otsuse olla eurole üleminekuks valmis 2006. aastaks. Euroopa Komisjon ja Keskpank meid toona veel siiski marjamaale ei lasknud. Ilmselt põhjusega, sest reaalset majanduse ja elatustaseme tõusu asendas ju valitsuse õhutusel kinnisvara- ja tarbimislaenude võtmine, mis statistikas SKT kasvuks märgiti.

Kevadel 2007 ennustasid kaks „viimsepäeva inglit“, Robert Roubini ja Marc Faber, et sügisel 2008 variseb kokku esimene suur ameerika investeerimispank. Ennustus täitus nädalase täpsusega. Lehman & Brothersi kollaps ja kinnisvaramulli lõhkemine põhjustas majandusliku maavärina üle terve maailma ja tabas valusalt ka aastakümneteks välispankade kinnisvaravõlaorjusesse mässitud eestlasi. Langus oli sügav, kuid peaminister Ansip ja president Ilves eitasid kangekaelselt majanduskriisi olemasolu.

Roubini ütles juba toona, et eurotsoon on hädas - Kreeka olukord on lootusetu, Iirimaa sattub raskustesse novembris, Portugal kevadel 2011 ja Hispaania 2012. Kuni praeguse hetkeni on kõik ennustused märki tabanud.

2009 aasta lõpu seisuga täitis eurokriteeriume vaid kaks riiki, majandus oli languses. Liikmesriikide koguvõlg küündis 78 protsendini liidu sisemajanduse kogutoodangust. Maastrichti kriteeriumite järgi, millele vaid vilistati, pidi võlg jääma alla 60 protsendi. Ka eelarvepuudujääkide poolest ei olnud näitajad paremad. Kolmeprotsendise eelarvedefitsiidi nõuet täitsid vaid Soome ja Luxemburg. Vähegi selgema pilguga analüütikule oli selge, et euro stabiilsuse jätkumine polnud võimalik. Muuseas, Euroopa Liidu riikide koguvõlg on täna seitse tuhat kaheksasada miljardit eurot…

Aasta hiljem oli olukord veelgi hullem, kuid võlgu peetav pillerkaar jätkus. EL-i lõunariikides toimuv ja euro püsiv langustrend andis tunnistust peatselt järgnevast katastroofist. Prantsuse suurpanga Société Générale analüütik Albert Edwards ennustas, et Euroopa ühisrahatsooni lagunemine on vältimatu ja Kreeka majanduse turgutamine on üksnes lühiajaline leevendus probleemidele.

Eestit juhtivaid poliitikuid ja nendega seotud Eesti Panga tegelasi aga kõik see ei häirinud. Euroga liitumiseks on hea iga aeg, ka praegune, kuna euro on poole aasta pärast kindlasti tugevam, kuulutas väidetavalt Eesti parim rahandusminister Jürgen Ligi: "No väga hea hetk on.“ Poliitik ja sotsioloog Marju Lauristin tembeldas taotluse korraldada referendum eurole ülemineku kohta provokatsiooniks.

“Kreeka ümber toimuv ei mõjuta kuidagi Eesti ühinemist euroalaga, sest Kreeka eelarve puudujääk ei mõjuta euroalaga ühinemisi peamisi põhjuseid: hindade stabiilsust euroalal ja euro rolli Euroopa Liidu majanduses“ kinnitas 2010 aasta alguses Eesti Panga rahapoliitika osakonna juhataja Ülo Kaasik. Võimupoliitikud kinnitasid, et eurole üleminekul hinnad ei tõuse. Riigikogu esimees Ene Ergma lubas uusaastapöördumises, et euro kasutusele võtmine tugevdab turvalisust ja tähendab paremaid võimalusi meile kõigile. Väideti, et euro toob investeeringute kasvu, välisriigid hakkavad tootmist Eestisse üle tooma, tööpuudus kaob, elu läheb ilusaks, Eesti saab Euroopa viie rikkaima riigi sekka ja meie pensionärid hakkavad Kanaaridel puhkamas käima.

Kas olid sellised avaldused tingitud lihtsalt rumalusest, jaanalinnulikust enesepetmise püüdest või valetati rahvale teadlikult näkku. Ilmselt viimasest, sest negatiivsete tagajärgede eest hoiatajatest polnud puudust ei kodu- ega välismaal. Avaldati imestust, miks tükib Eesti uppuvale eurolaevale, kui on näha, et kasu sellest ei sünni, kuid tekib reaalne risk, et vaene Eesti muutub rikaste riikide maksumeheks. Meid veeti eurotsooni, kui selle hädad ja tume tulevik olid võimuringkondadel suurepäraselt teada. Eurotsoonile andis see võimaluse väita, et näe, pole veel sugugi kõik kadunud, leidub veel riike, kes eurot tahavad.

Hind, mida eesti rahvas, kellelt selleks volitusi ei küsitud, maksma pandi, on tohutu. 2008. aastal kinnitas Ansip, et tema juhitav valitsus puudujäägiga eelarvet vastu ei võta, kuid just seda järgnevatel aastatel tehti. Püüdmata leevendada riiki tabanud majanduskriisi, võttis riik välja rekordiliselt palju dividende, kasseeris inimestelt ja ettevõtetelt maksimaalses summas trahve, vähendas omavalitsuste tulubaasi, kärpis sotsiaaltagatisi, vähendas riigitöötajate palkasid, koondas töökohti ja tegi mitme miljardi kroonilisi eelarvekärpeid, viies riigi niigi kehva haldussuutlikkuse viimase piiri peale. Majandus langes, töötus tõusis rekordtasemele. Kunstlike vahenditega hoiti inflatsioon madal - Eesti oli ainus riik, kes Maastrichti kriteeriume täitis. See omakorda vähendas drastiliselt sisetarbimist, paiskas riigi veelgi suuremasse majanduskriisi ning enneolematult suure hulga inimesi äärmisesse viletsusse.

Eestil tuli eurole üleminekuks muuta 236 seadust, mis on 56,6 protsenti kogu meie seadusandlusest. Seda tehti hoogtöö korras vaid kolme eelnõuga. Kahtlen, kas keegi ministritest ja riigikogu liikmetest neid üldse läbi luges. Sellest, et Põhiseaduse järgi võib Eestis raha emiteerida vaid Eesti Pank, ei hoolitud.

Ainuüksi riigi IT- sektori eurole ülemineku kulud olid enam kui 120 milj. krooni, Eesti Panga kulud 197,9 miljonit krooni jne. Erasektori kulud (näiteks panganduses üle 200 miljoni krooni) jäeti nende endi kaela. Kokkuvõttes pidi kõik kinni maksma aga tavaline maksumaksja. Algas galopeeriv inflatsioon, valitsus tõstis makse, elektri hinda, riigilõive ja aktsiise (eestlane peab näiteks kohtusse minnes maksma kaks korda kõrgemat riigilõivu kui sakslane või austerlane). Kütuse hind on tõusnud rekordtasemele, kõik muud hinnad samuti. Ainuüksi eestlase põhitoiduaine kartul on 80 protsenti kallim kui krooni ajal. Hindadelt läheneme eurotsooni tippudele, ostujõud aga, milles oleme viimane, langeb peatumatult edasi.

Valitsus kirjeldab kõike positiivsena. "Parematel aegadel kogutud reservid, väike valitsussektori võlg ning madal eelarvedefitsiit annavad Eestile hea stardipositsiooni majanduskasvuks. Tänu operatiivsele tegutsemisele riigi kulude ja tulude tasakaalustamisel ning struktuursete reformide elluviimisele ei pea Eesti riik kulutama maksumaksja raha valitsussektori võla tagasi maksmiseks – meie saame selle raha investeerida uude majanduskasvu“, kinnitas Ansip 2010. aastal. Tõsi, riigivõlg on väike, kuid valitsuse õhutusel on rahvas ennast lõhki laenanud. Välispangad riisuvad koort, müües massiliselt raskustesse sattunud inimestelt ära võetud kinnisvara ja viivad maksustamata kasumi välja. Riigireservid on tänaseks laiaks löödud ja võimulolijad kavatsevad võtta 2 miljardit eurot laenu, kuid sugugi mitte investeerimiseks oma, vaid võõra riigi majanduskasvu. Sellele liitub veel pool miljardit intresse.

Ükski valitsusringkondade lubadus euroga kaasnevast kiirest edasiminekust ja majanduskasvust ei ole teostunud. Mingit investeeringutebuumi ei ole saabunud. Selle asemel oleme eurotsooni vaeseim ja viletsaimate sotsiaaltagatistega riik. Sündivus langeb, ainuüksi Harjumaal langes aastaga 20 protsenti. Kooli läks tuhandeid lapsi vähem kui mullu. Töötuse protsent langeb vaid moonutatud statistika ja lootuse kaotanud inimeste välismaale emigreerumise tõttu. Valitsuse poolt paljukiidetud majanduskasv seisneb hinnatõusu tõttu kasvanud numbrites ja Maailmapank lubab jätkuvat 20 protsendilist langust.

Eesti juhib Euroopa väljarände edetabelit. Oleme Reformi/IRL-i poliitika tagajärjel kaotanud majanduspagulastena varsti juba kaks korda rohkem inimesi, kui II Maailmasõja järjel kommunistlike repressioonide eest läände põgenes. Valitsus aga räägib mingist eduloost. Suure tõenäolisusega on eesti rahvas pandud maksma sellist hinda, millest me ei toibu enam iialgi. Pooled väljarännanutest ei kavatse enam riiki, mis oma rahvast ei hooli, tagasi tulla ning väljapääsmatusse olukorda pandud inimeste väljaränne jätkub endise hooga. Võimulolijad ignoreerivad ja rikuvad teadlikult Põhiseadust, mille kohaselt Eesti riigi kõrgeim eesmärk on säilitada eesti rahvuse eksistents ja areng.

Rahandusminister Jürgen Ligi sõnul ei läinud Eesti eurotsooni selleks, et olla seal vaeseim liige, vaid näitab teistele liikmesriikidele uut suhtumist finantspoliitikasse. Tõepoolest, meie kommunistliku taustaga riigijuhid näitavad teistele riikidele tõesti uut suhtumist, kuid hoopis inimestesse. Nüüd oleme eurotsooni doonorriigiks ja näeme, et vanasõna - loll saab ka kirikus peksa – peab paika. Valitsustegelaste jutt solidaarsusest, samas, kui meile makstavad EL toetused on kordades väiksemad, suur osa saadust on trahvidena tagasi võetud ja tegemist on ju vaid ajutise abiga, mille järgnevatel aastatel maksame mitmekordselt EL kassasse tagasi, kõlab õõnsalt. Selle taustal on isegi Kreeka käitumine õigustatum - kui nende valitsus laenas selleks, et tõsta oma rahva elatustaset, siis meie valitsus tahab laenata, et maksta meie rahva elatustaseme ja riigi jätkusuutlikkuse arvelt kinni võõraid võlgu.

Lõhe võimu ja rahva vahel kasvab, sest puudub dialoog ning muidugi ei puuduta kriis ja kokkuhoiumeetmed presidendi, riigikogulaste ega valitsusliikmete kasvavaid sissetulekuid. Vähe sellest, saja miljoni krooniga aastas rahastatakse maksumaksja arvelt ka omavahel poliitkartelli moodustanud suurparteisid. Toomas Hendrik Ilves teatas presidendidebatil, et Eestis on parem kui Venemaal, ergo - kõik on hästi ning hiljuti Soomes, et eestlased kannatavad välja veel palju rohkemgi. Kas ikka kannatame?

Riigijuhid peaks kandma mitte üksnes abstraktset, vaid ka reaalset vastutust. ÜRO 1948. aastal vastu võetud "Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon", millega Eesti ühines 1992. aastal ütleb: konventsiooni kohaselt mõistetakse genotsiidi all: (c) üksusele tahtlikult selliste elutingimuste pealesurumine, mis põhjustab üksuse täielikku või osalist hävimist. Ka 1998. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma Statuut klassifitseerib rahva elukvaliteedi tahtliku halvendamise genotsiidiks.

Kuidas selle taustal hinnata valitsuse, riigikogu ja presidendi tegevust?

Avaldatud Delfis 08.11.2011 http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/meid-tiriti-eurotsooni-ekspertide-hoiatustest-hoolimata-nuud-oleme-ise-rumalad.d?id=61249132&l=fplead

teisipäev, november 08, 2011
0 Comments

Vastuseks Remsu kriitikale

Piisas mul vaid kirjutada, et meedia vaikib minu Lennart Merist kõnelevast raamatust, kui Postimees avaldas 05.11.2011 Olev Remsu arvustuse pealkirja all "Varemilmunu kokkuvõte". Käisin ja ostsin endalegi selle lehe, sest veebiväljaandest ei õnnestunud mul kõnealust artiklit leida.

Vastupidiselt minu seni saadud tagasisidele arvukatelt lugejatelt ja Lennart Merit tundnud ja temaga nii töös kui eraelus kokku puutunud inimestelt, ei ole tegemist kuigi positiivse arvustusega.

Lugesin seda suure huvi, aga ka teatud üllatusega. Mitte kriitika negatiivse võtme, vaid ilmselge kallutatuse ja tõele mittevastavuse suhtes. Remsu kirjutis on kaugel objektiivsusest, see on eelarvamuslik ja sildistav. Ta on pannud mulle suhu sõnu, mida ma ei ole öelnud ja väitnud ning siis kritiseerinud asju, mida raamatus polegi. Konstruktiivse kriitikaga, sellest võiks midagi õppida, ma lepiks, kuid mitte säärase lahmimisega.

Remsu lemmikteesiks, mida ta etteheitvalt üha ja üha kordab on, et raamat olevat kirjutatud kõiketeadja, tõeteadja positsioonilt. Ometi kinnitan raamatus, et ma ei pretendeeri sugugi lõplikule tõele, et Meri mitmekülgne ja laiahaardeline tegevus väärib kahtlemata edasist tähelepanu ja lahtimõtestamist. Samas jääb arvustusest mulje, et Remsu on raamatut vaid sirvinud või siis lugenud diagonaalis, kirjutatusse süvenemata.

Kuidas muidu on tekkinud sellised alusetud väited et teose allikaline baas on kitsas ja koledasti kreenis, osundatakse ainult radikaalsemaid tekste (?), teised on kõrvale jäetud, teos on kirjutatud marurahvusluse, russofoobia ja Nõmme valitsuse positsioonidelt, suurimateks autoriteetideks olevat radikaalid non plus ultra. Piisab vaid visata pilk raamatu allikviidetele ja mahukale nimeregistrile nägemaks, et need väited on absoluutselt valed ja pahatahtlikud. Kas tõesti Eesti ja välisriikide poliitikud, ajaloolased, ajakirjanikud, diplomaadid, saadikud jne, k.a. president Arnold Rüütel ja Meri kaastöötajad, keda olen osundanud, on kõik marurahvuslikud ja russofoobsed radikaalid? Kuid eks Remsu ole ilmselt oma aja laps, mil kriitika tähendaski mitte teose sisu vaid hoopis autori ründamist ja materdamist mida jaburamate väidete ja solvangutega. Selline lahmimine kahandab tema kriitika tõsiseltvõetavust tublisti. Kirjanikuna oskaks ehk Remsu ise kirjutada marurahvusluse ja russofoobia positsioonilt Meri kinnisvaraskandaalist, riigi rahaga ümberkäimisest, suhetest alluvatega ja personali valikust, murtud rukkilille märgist, oma võimupiiride ületamisest, salapiiitusetragöödiast, valedest ja manipuleerimistest, riigikontrolli ja õiguskantsleri määramisest jne. Mina ei oska ja ei üritagi.

Mis puutub aga (väidetavalt publitsistikale mittesobivale) allikate rohkesse viitamisse, mida Remsu mulle samuti üllatuslikult ja kohatult ette heidab, siis on see teadlik ja taotluslik. Vastasel juhul oleks kindlasti oponendid, k.a. lugupeetud Remsu ise, süüdistanud mind allikviidete puudumises ja väljamõeldiste levitamises. Vähemalt otseselt jäid sellised süüdistused nüüd ära, kuigi Remsu püüab väita, justkui ma mõistaks järelekaalumatult hulga inimesi süüdi KGB seotuses. Ei mõista, edastan vaid allikviidetega varustatud kahtlustused, mis Meri ja temaga seotud inimeste kohta on ühel või teisel viisil esitatud. Kui Remsu ei kahtle Lennart Meri ja tema isa koostöö võimalikkuses "kolmetähelise saatanaga", miks kahtleb ta siis võimaluses, et kõik Meri teod polnud sugugi kantud Eesti huvidest. Pealegi ei ole Remsu suutnud ümber lükata mitte ühtegi minu raamatus toodud fakti ega asjaolu.

Minu väidetava naiivsuse ja lihtsameelsuse tõestamiseks toob Remsu millegipärast ära hoopiski Hellar Grabbi sõnad, kes kirjutas, et kindral Einseln oli Kremlile kõva pähkel juba oma tausta tõttu, sest oli alati elanud territtooriumil, mida ei ole kontrollinud Moskva võimuaparaat ja on seetõttu väga suure tõenäosusega mittemõjutatav ja šantažeerimata isik. No tõesti ei saa aru, kuidas Grabbi öeldu peaks mind lihtsameelsena iseloomustama, kuigi samas usun ka mina, et Einseln oli ja on aus eestlane. Ilmselt ei saanud Remsu arugi, et tegemist oli tsitaadiga, mis oli ka kenasti, nagu kord ja kohus, jutumärkide ja allikviitega tähistatud.

Kuidagi ei saa ma ka nõusse jääda, et paljudest asjadest poleks pruukinud rääkida ja näiteks skandaal, mis sai rahvusvahelised mõõtmed ja kus välisminister Meri süüdistas ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimeest Arnold Rüütlit CIA agendiks olemises, oli teisejärguline asi ning poleks väärinud mainimisest rohkemat. No mis siis veel tähelepanu väärib? Merist loodud anekdoodid? Neist on juba raamat kirjutatud.

Remsu väidab arvustuses, et üsna tihti olevat teksti ülesehitamisel kasutatud sellist printsiipi, et on pikalt tsiteeritud näiteks mõnd Meri kõnet, siis see katkestatud, vahele materdatud ainuõigsuse seisukohalt, seejärel kõne osundamisega edasi mindud, kuniks taas on tulnud koht nüpeldada. Mõtlesin, et kust ta sellise väite küll on võtnud ja meenus, et tõesti midagi sarnast on ühes kohas, kus kirjeldan, kuidas Meri hirmutas tõrksaid riigikogu fraktsioonide juhte järgneva verepulma ja Eesti linnade maapealt pühkimisega, kui need ei nõustu tema sõlmitud juulileppeid ratifitseerima. Kuid loomulikult pole tegemist mingi minupoolse materdamisega vaid Meri absurdsete väidete ümberlükkamisega. Ilmselt sattus just see osa Remsu silmade alla ja ta tegi sellest kiire ja laest võetud järelduse, justkui oleks terve raamat niiviisi üles ehitatud. Ei ole. Remsu võiks teinekord arvustuse kirjutamiseks siiski terve raamatu läbi lugeda.

Ka tema ebaõnnestunud püüd lükata ümber või seada kahtluse alla minu kirjutatut seoses Meri juulilepingute ja Eesti-Vene piirilepinguga annab märku sellest, et ta pole kirjutatusse süvenenud, või kuna ta viitab ka minu eelmisele raamatule, siis üldse lugenudki. Muidu oleks tal oma tõstatatud küsimustele ammendavad vastused olemas. Remsu oleks teadnud, et Venemaa oli erakordselt tugeva rahvusvahelise surve all, hoolimata Kremli retoorikale vägede lahkumine juba toimus ning selle peatamine oleks tähendanud Venemaale kümnete miljardite dollarite ulatuses abirahade mittesaamist. See ei tulnud kõne allagi. Eestil polnud vähimatki vajadust sõlmida juulilepinguid, millega Meri andis legaalse aluse okupatsioonivägede Eestis viibimisele, lasi siia jääda paarkümnel tuhandel sõjaväe ja KGB ohvitseril koos perekonnaliikmetega, loobus Eesti poolsest okupatsioonikahjude kompenseerimise nõudest jne. Väide, justkui räägiks ma kogu okupatsiooniväe (130 000 sõduri) siiajätmisest on lihtsalt väljamõeldis. Samuti oleks Remsu teadnud, et NATO liikmekssaamise eelduseks ei olnud mitte uue Eesti-Vene piirilepingu sõlmimine vaid pidava ja korrastatud piiri olemasolu. Ajutine kontrolljoon e. majanduspiir täitis selle ülesande eeskujulikult. Meri poolt algatatud vabatahtlik ja tasuta loobumine Venemaa poolt annekteeritud Petserimaa ja Narva jõe tagustest aladest, kuhu meil jäi näiteks 400 miljonit tonni põlevkivi, millest toodetud diiselkütus oleks katnud kogu Eesti vajaduse u. 80 aastaks, polnud sugugi vajalik ega vältimatu. Remsu peaks teadma, et uut piirilepingut ei ole meil ka täna, Eestil pole seda vajagi, kuid oleme siiski endiselt NATO liikmed ja meie taevas lendavad NATO hävitajad.

Remsu kirjutab, et tal jäänud mulje, justkui igatsenuks ma, et Jeltsin oleks tegutsenud Eesti huvides. Miks mitte, see olnuks igati tervitatav, kuid Jeltsin tegutses Venemaa huvides ja tegi seda "tänu" Merile vägagi edukalt. Oleksin igatsenud hoopis, et Meri oleks rohkem Eesti, kui enda edevuse ja välismaiste nõuandjate huvides tegutsenud.

Koomiline on, et Remsu seab kahtluse alla isegi minu öeldu, et kahjuks ei jätnud Meri endast maha ei oma päevikut ega mälestusteraamatut - tema poleks üllatanud kui see kuskilt välja ilmuks. Ometi kinnitas Meri oma viimases presidendikõneski, et "Võib-olla te ootate minult poliitilist testamenti. Niisugust testamenti ei tule." Ja ei tulnudki. Süüdistades mind, langeb ta hoopis ise spekulatsioonidesse. Kas oleksin pidanud need päevikud tema rõõmuks välja mõtlema? Kas siis oleks raamat parem ja objektiivsem olnud? Mõni kirjanik, näiteks Remsu ise, võiks need ju kokku kirjutada ja krossilikult põneva ajalooromaani luua. Ainest oleks kindlasti.

Ilmselt oleks raamat Remsu täieliku heakskiidu saanud vaid siis, kui tõe asemel oleksin Merit glorifitseerinud ja temast panegüürilist müüti loonud, nagu Meri ka Remsu sõnul ise oma eluajal tegi ja mida temast kirjutatud kuus raamatut edukalt jätkavad. Õukonnalaulikuks ei ole ma loodud ja seda ei tasu minult oodata. Olen seisukohal, et veel ühte samasugust raamatut kirjutada pole vähimatki mõtet ning inimestel on õigus teada ka asjadest ja Meri sammudest, millest nendes raamatutes vaikitakse või mille tegelikku tähendust varjata ja muuta tahetakse. Ja üldse käsitleb Remsu kriitika vaid murdosa minu raamatus toodud asjaoludest ja episoodidest. Seega tuli tal ilmselt ülejäänuga leppida kui tõega. Nii vastumeelne kui see temale ka oli. Raamatu põhiküsimust, kas Meri ikka oli eesti rahva Mooses, nagu ta ennast nimetas ja kuhu Eesti tema seatud suunal on jõudnud, pole Remsu julgenud puudutada. Tunnistan, et ega vastus minulegi ei meeldi. Lihtne on rääkida juttu, mis kõigile meeldib. Palju raskem on rääkida juttu, mis on tõde.

Üks märkus on aga küll õige, mille Remsu tegi. Tõepoolest ei ole raamatu impressumis millegipärast toimetajat kirjas, märkasin seda ka ise alles nüüd. See ei tähenda aga, justkui poleks teda olnudki. Toimetaja tegi ära suure töö, kontrollides nii raamatu sisulist poolt kui keelelist külge. Ilmselt on aga mõned üksikud ebaolulised pisiapsud siiski sisse lipsanud, millele Remsu varmalt ka tähelepanu juhtis.

Lõpetuseks tahan siiski Olev Remsut kirjutamisevaeva eest tänada, kuigi tundub,et ta kritiseerib enamalt jaolt mingeid iseenda fantoomväiteid. Teatud inimeste ja ringkondade teravat reageeringut Lennart Meri tegevuse käsitlemisele teises, mittetavapärases võtmes, oli ju oodata. On ta ju sarnaselt Pätsiga kõige enam nii poolt- kui vastukirgi üles kütnud isik Eesti poliitikas. Seetõttu ei hakka ma polemiseerima ühe kõrge riigitegelase arvamuse üle, kes oletas, et Remsu ründava kriitika näol oli tegemist tellimustööga. Fakt, et Postimees minule vastulauseks mingitki võimalust ei andnud, räägib iseenda eest. Minu kirjale ei suvatsetud isegi vastata.

Kuid muuseas, Remsu meenutas ka Meri sõnu - ükskõik, mis minust räägitakse, peaasi et räägitakse. Millest kõigest mina oma raamatus räägin, see selgub vaid seda lugedes.

laupäev, november 05, 2011
3 Comments

Meedias mahavaikitud

teisipäev, november 01, 2011
3 Comments

Mitte paduvihm, vaid kohatu repertuaar peletas inimesed Laulupeolt

Millegipärast meendus mulle täna suvine suurkontsert "Eestimaa laul", mis enamike inimeste ootusi ei täitnud ja sellega seoses ka 2009. aasta vihmane laulupidu, mis täpselt sarnaseid reaktsioone tekitas. Kirjutasin toona ühe nupu, mille nüüd ka oma blogisse üles panen. Kordamine olevat tarkuse ema ja vigadest ju õpitaksegi.

Laulupidu on püha, kas sobib seda kritiseerida? Teisiti aga ei saa, sest järgmine kord ehk kahetseksin oma vaikimist. Seda enam, et minu pere mehed on Laulupeol laulnud tervelt viis põlve alustades minu vanavanaisast ja lõpetades pojaga. Sestap arvan, et võin jagada mõtteid, mis mõlguvad meeles paljudel laupäevase kontserdi vaatajatel. Nii neil, kes kohal olid, kui neil, kes ERR hüplevat ülekannet jälgisid. Olgu öeldud, et laulupeo teine päev oli tõeliselt meeltülendav ja ilus.

Algus oli paljutõotav. Pea võimatu oli leida lapikestki maad, kuhu istuda - nii palju oli inimesi üle Eesti ja mujaltki. Kõik rõõmsad, ootusärevad ja heatujulised. Kontsert hilines ja ootamine läks veidi pikaks, kuid pole hullu. Kannatasime ära, sest ka rongkäik on ju vaatamisväärsus omaette. Nii palju indu, rõõmu ja ühistunnet näeme harva. Noored ja vanad, lauljad ja tantsijad, osalejad ja pealtvaatajad üheskoos, kõik ühtse rahvana, ühiselt hingamas uhkelt lehvivate sini-must-valgete lippude all. Ka tule süütamine oli võimas ja ühendkooride laul pani hinge helisema. Just seda olime kõik viis aastat oodanud.

Siis aga toimus muutus. Minu jaoks algas see presidendi kõnest, kes rääkis küll rõõmust, kuid tegi seda tuimal, monotoonsel ja rõõmutul moel, sunnitult ja justkui ise oma sõnu uskumata. Lavale jäi vaid käputäis valikkoore ning kahekümnest neljast tuhandest lauluinnust pakatavat lauljast said pealtvaatajad. Samamoodi nagu laulukaar tühjenes lauljatest, hakkas mõne aja pärast tühjenema pealtvaatajatest ka lauluväljak.

Palun, ärge ajage seda vihma või liialt paljude rongkäiku tulnute kaela, mistõttu algus hilines ja rahvas väsis! Oleme korduvalt laulupeol vihmas ligunenud, kuid ka läbimärgade ja väsinutena õnnelikud olnud, ilma, et äraminekumõte pähegi oleks tulnud. Laupäevane eeskava lihtsalt ei sobinud rahvapeole. Rahvas lahkus pärast ühendkooride etteastet Laulupeole sobimatu ja kohatu repertuaari tõttu.

Korraldajad ja kava koostajad peaksid selgeks tegema, mis on see pidu ja miks seda peetakse. Mis on see fenomen, mis toob kokku sajad tuhanded eestlased? Mis toob siia üha enam külalisi välismaalt. See ei ole Pärt, Wagner jt. klassikud. Ärge saage valesti aru - mul ei ole vähimatki klassikalise muusika vastu, kuid eelistan seda nautida kontsertsaalis, mitte rahvapeol, kuhu "terve vald on kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud". Iga asi omal kohal. Siin on teised ootused. Laulupidu on midagi muud: see on ülev emotisoon, see on armastus oma rahva, kodumaa, keele, ajaloo, traditsioonide, kultuuri ja identiteedi vastu. See on ühtekuuluvustunne, mida individualistlik eestlane harva laseb vabalt lennata. See on puhas rõõm helisevast koorilaulust ja eestlaseks olemisest.

Tuleb vahet teha, mis on kontsert ja mis on Laulupidu. Kuigi heast tahtest kantud, polnud see rahva pidu, vaid kunst kunsti pärast. Laulupeol tahetakse äratundmisrõõmu, kaasalaulmist ja –elamist. Ajalehekommentaaridest aga loeme: igav, sünge, masendav, raskepärane jne. Kahju. Kahju on ka esinejatest, kes esinesid tühjale „saalile“. Ometi peaks just rongkäigu ja tulesüütamise päev olema eriti võimas ja ülev. Ühislaul peaks kaikuma taevani ja peletama vihmagi. Kas just taevast, kuid vähemalt meelest.

On olemas laule, mis lähevad südamesse nii lihtsa kui rafineeritud maitsega inimestele. Sellise loomingu valik on ju erakordselt suur. Et inimesed, kes lähevad laulupeoelamust saama, tõepoolest tunneksid "üheshingamist" ja lahkuksid võimsa ja vägeva tundega. Mitte nii, nagu laupäeval, mil toimus miski, mis ei olnud kindlasti Laulupidu, ehkki oli selle nime all välja kuulutatud. Hetkel tundsid end paljud petetuna, kuna ootused olid teised.

Tantsupidu samal päeval on tore, kuid järgmine kord peaks see algama varem, et vältida rongkäigu hilinemist. Laulupeo õhtul ja pimedas pidamine ei ole hea idee. Pimedas ei näe ju enam ei rahvariiete ilu ega osalejate hingestatud nägusid. Ka ühistransport lõpetas, paljud pidid koju minema jalgsi.

“Üheshingamisega” (seekordse laulupeo motoga) seoses on veel üks asi, millele tahaksin tähelepanu pöörata. Ühed said "hingata" lahedalt, muust rahvast tara ja lausa ohutustsooniga eraldatult, teised pidid, ka väikelastega, trügima ja muretsema istekoha leidmise pärast. Kas tõesti võtab ka Laulupeol võimust raha ja teeb ühe laulupeolise võrdsemaks teistest? Kas ei peaks see olema ja jääma terve rahva peoks ilma lahutavate barjäärideta? Laulupeo korraldamine on kulukas, kuid selle katmiseks ei pea eripileteid ja loože tegema. Sama tulemuse, ehk paremagi, saaks, kui lisada üldisele piletihinnale vaid kümme-kakskümmend krooni.

Kas Laulupidu oleks saanud pikkisilmi oodatavaks rahvuslikuks paleuseks, milleks valmistumiseks kulutavad kümned tuhanded inimesed nii palju aega ja vaeva, kui ta oleks selline nagu laupäeval? Kas Laulupidu oleks kestnud sada nelikümmend aastat? Vaevalt. Kuid meil on silme ees pühapäevane kordaminek ja võimalus vigadest õppida, et Laulupidu jääks kestma. Vaid sellest soovist on kantud ka käesolev kirjatükk.

Artikkel on avaldatud Delfis 08.07.2009

laupäev, oktoober 22, 2011
0 Comments

Eestlane on piisavalt tark, et ise presidenti valida

President Ilvese teise ametiajaga päädinud „presidendivalimised“ tõstsid taas päevakorda küsimuse presidendi valimise õiguse andmisest rahvale. Kõik läbiviidud küsitlused näitavad, et enamik eestlasi soovib võimalust ise riigipea valida. 27. augustil 2011 ETV saates “Foorum” korraldatud küsitluse kohaselt soovib seda tervelt 92 protsenti vastanutest.

Riigikogu ei ole kahekümne aasta jooksul kordagi olnud suuteline presidenti valima, kui mitte arvestada esimest, Lennart Meri huvides loodud erikorra järgi toimunud valimist ja nüüdset, mil Toomea Hendrik Ilvesest sai president mitte sisuliste valimistega vaid siseringi diili läbi. Rahvale valimisõigust anda ei kavatsetagi — see olevat väidetavalt vastuolus parlamentaarse riigi põhimõtetega.

Kehtiva presidendi valimise korra üks autoritest Jüri Adams teatas Kuku Raadios, et inimestes, kes tulevad välja jutuga, et üleminek presidendi otsevalimisele “oleks ikka õigem ja kasulikum ja demokraatlikum, mina näen nendes inimestes sisuliselt ikka nii-ütelda postkommunistliku võimusüsteemi siinseid agente, kes tahavad meid muuta samasuguseks“ ja tahaksid, et me “loobuksime meie praegusest riigikorraldusest ja valiksime samasuguseid või läheksime samasugusele riigikorraldusele, mis on meist idapoolsetes riikides”.

Väide, et kui rahvas valib presidendi otse, siis polevat tegu parlamentaarse riigiga on jabur ja teadlik vale. Parlamentaarse vabariigiga on tegemist juhul, kui riigivalitsemine on parlamentaarselt üles ehitatud. Põhiseaduse järgi on Eesti just selline riik. Vähemalt peaks olema.

See, kas presidenti valitakse otse või kaudselt ei muuda midagi. Euroopas valib rahvas presidendi Austrias, Soomes, Leedus, Poolas, Prantsusmaal, Islandil ja Portugalis. Kas keegi võib väita, et tegemist pole demokraatlike ega parlamentaarsete riikidega? Et neis valitseb samasugune riigikorraldus kui idapoolsetes riikides? Muidugi mitte, presidendi valimise viis ei ole seotud riigikorraga ega tekita mingit diktatuuriohtu — tema võimupiirid on põhiseadusega paika pandud.

Kõik Eesti riigipead on toetanud rahva õigust valida presidenti. Lennart Meri pooldas sõnades ideed korduvalt, kuid elluviimisest hoidus oma ametisoleku viimase päevani. Ka Arnold Rüütel pooldas eelnõud. Riigikogu lükkas selle aga tagasi.

Märksa piinlikum on lugu Toomas Hendrik Ilvesega, kes, olles välisminister, kaitses tuliselt rahvale presidendivalimise õiguse andmist. “Ma väidan täiesti veendunult, et presidendi otsevalimine ei tähenda parlamentarismist loobumist. Mitte miski ei takista meid muutmast presidendi valimise korda, arvestades rahva enamuse arvamust. Vabas ja demokraatlikus ühiskonnas ei tee rahvas kunagi halba valikut,” kirjutas Ilves 1999. aastal. Nüüd, olles kindel enda taasvalimises riigikogu poolt, esitas istuv president öeldule sama tuliseid vastuväiteid. Paraku on tema siirust ja põhjendusi võimatu uskuda — nagu näha, muutuvad need kardinaalselt vastavalt hetkeambitsioonidele ning olukorrale.

Kuigi Ilvese konkurent valimistel, Indrek Tarand pooldas sõnades rahvale presidendi otsevalimise õiguse andmist, kõlas tema soov selgitada referendumiga esmalt välja rahva arvamus, pigem trikitamise ja venitamistaktikana. Referendumil ei tuleks küsida, kas kodanikud tahavad presidenti valida (seda näitavad arvukad küsitlused niigi), vaid seda, kas pooldatakse põhiseaduse muutmist ja vastava sätte sisseviimist. Tarandi ettepaneku järgi tulnuks ühes asjas korraldada lausa kaks referendumit, seega ei saa tema sõnu kuigi tõsiselt võtta.

Pole saladus, et poliitikud, kes 1992. aastal valmistasid ette põhiseadust, riigikogu reglementi ja presidendi valimise seadust, tegid seda teatud eripäraga, ehk teisisõnu täitsid eesotsas Adamsiga konkreetset poliittellimust.

Rahvalt võeti presidendi otsevalimise õigus ja kehtiv presidendivalimise kord sätestati mitte selleks, et Eestis toimuksid valimised parimal ja demokraatlikumal viisil, vaid, et hoida Arnold Rüütel (kes esimeses voorus, kui hääletas rahvas, võitis Merit mäekõrguselt) eemal riigi esimese mehe postist ja garanteerida Lennart Meri saamine riigikogu toel presidendiks. Kuid manipulatsioon maksis ennast autoritele kätte — kurioossel kombel tegi just seesama seadus hiljem Rüütlist presidendi.

Tegelikult on võimuerakonnad otsevalimiste vastu seetõttu, et tahetakse säilitada presidendi sõltuvust endast ja riigikogust. Hirm kaotada kontrolli ja jagada võimu on põhjus, miks ei taheta rahva käest midagi küsida. Samal põhjusel on põhiseadusesse jäetud rahvahääletuse võimalus, kuid rahvalt võetud õigus selle algatamiseks. Sama eesmärki, enda võimu põlistamist, kannavad ka suletud nimekirjad ja häälte ülekandumine riigikogu valimistel.

Rahvas on riigiõiguslikult kõrgeima võimu kandja vaid näiliselt. Tegelikult otsustatakse kõik riigile olulised küsimused vaid kitsa, suletud ja väikese isikute ringi poolt. Nagu otsustati ka seekordsete presidendi„valimiste“ tulemus, vaevumata demokraatiat isegi näitlema.

Kuna presidendi üheks funktsiooniks on kinnitada riigikogus vastu võetud seadusi, siis on eriti kohatu ja võimude lahususe printsiipi rikkuv, et seaduste kinnitaja valitakse seaduste väljaandja poolt. Soov kandideerida, eriti teiseks valitsemisperioodiks, muudab presidendi riigikogust sõltuvaks ja selle kaudu manipuleeritavaks. Ja kuna riigikogu on Eestis valituse ja selle taustajõudude tempel, siis muudab see presidendiinstitutsiooni sõltumatuse vaid deklaratiivseks.

Kui Meri veel suutis sellest välja murda, siis Ilvest iseseisva ja sõltumatu positsiooni omamises küll „süüdistada“ ei saa. Näeme seda ju igal sammul ning vaevalt teisel ametiajalgi midagi muutub. Valituks tulemine eeldas ju võimuerakondadele ja nende pürgimustele truuduse vandumist.

Ka Valimiskoguga, mis koosneb lisaks riigikogulastele omavalitsustegelastest ja on senini presidente valinud, kaasneb Eestis probleem, millest võimulolijad eelistavad vaikida. Tegemist on asjaoluga, mis muudab presidendivalimised tegelikult farsiks ning seab presidendiinstitutsiooni legitiimsusegi kahtluse alla. Probleem on selles, et Eestis anti Meri eestvedamisel kohalike omavalitsuste valimistel valimisõigus ka mittekodanikele.

Seetõttu on Tallinna ja Kirde-Eesti linnade volikogud paika pandud suuresti välismaalaste poolt. Neis istuvad umbkeelsed volinikud ning seal ei ole võimu juurde asja isegi erakondadel, kes kehtiva korra sätestasid. Valimisõigus on ka nn kodakondsuseta isikutel, kes rahvusvaheliste seaduste järgi on tegelikult Vene kodanikud. Sellise praktika tõttu valivad Eesti presidenti mitte ainult eesti kodanike, vaid ka välismaalaste valitud esindajad. Võib öelda, et valimiskogus valitud Eesti president on osaliselt Vene kodanike poolt paika pandud.

Presidendi otsevalimine Eesti kodanike poolt lahendaks targalt ja elegantselt kõik eespool toodud probleemidepuntrad, välistaks kitsastest huvidest ajendatud parteipoliitilised mahhinatsioonid ja presidendi valimise võõrriikide kodanike poolt. See annaks presidendile tõelise mandaadi ja ka legitiimsuse.
On elementaarne, et riigiõiguslikult ei tohi presidendivalimiste eesmärgiks olla konkreetsed isikud, nende ja teatud ringkondade võimuiha realiseerimine, vaid riigi huvid ja tasakaalustatud areng. Lisaks presidendi valimise õiguse andmisele tuleks sätestada ka tingimused rahva poolt presidendikandidaatide ülesseadmiseks. Eesti rahvas on piisavalt tark, et endale ise presidenti valida. Andkem talle see võimalus.

Avaldatud Delfis 13.10.2011: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-eestlane-on-piisavalt-tark-et-ise-presidenti-valida.d?id=59702638
Huvitaval kombel muutis Delfi poole päeva pealt artikli pealkirja. Nüüd on see "Piinlik lugu Toomas Hendrik Ilvesega". Kas nii on parem?

neljapäev, oktoober 13, 2011
0 Comments

neljapäev, oktoober 06, 2011
0 Comments

Pages

Loosung „Plats puhtaks!" osutus kuritahtlikuks pettuseks

Loosung „Plats puhtaks!" osutus kuritahtlikuks pettuseks

Peatage genotsiid!

Vastuseks Remsu kriitikale

Meedias mahavaikitud

Mitte paduvihm, vaid kohatu repertuaar peletas inimesed Laulupeolt

Eestlane on piisavalt tark, et ise presidenti valida

Reedel 14.10.2011 toimus Tallinna Ülikooli (end. Teaduste Akadeemia) raamatukogus, Rävala pst. 10, minu raamatu "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" esitlus.

Minust

Jälgi mind

Mina Facebookis

Mina Twitteris

Blogi arhiiv

Populaarseimad postitused

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Uued uudised