Umbes nädalase hilinemisega jõudis lõpuks ka minuni Riigikohtu otsus lükata minu hagi käsitlemine tagasi. Põhjenduseks toodi ikka seesama jabur väide, justkui oleksin ma oma protesti esitanud hilinemisega. Absurd!
Õigusteadlase Ando Lepsi ennustus, et Riigikohus hakkab asja käsitlema, sest vastasel juhul saaks tõestust fakt võimude lahususe printsiibi rikkumisest ja demokraatia puudumisest Eestis, ei pidanud paika. Seega võib ainult tõdeda, et Riigikohus ei ole erapooletu õigusorgan, vaid võimude (kes on oma karistamatuses veelgi ülbemad ja küünilisemad kui võis arvata) käsutäitjast puudel. Mis on iseenesest absurd!
See ei ole mul muuseas esimene kogemus Riigikohtuga. Ka 2005. aastal lükati minu hagi, milles vaidlustasin Eesti-Vene piirilepingu kui põhiseadusevastase, seda arutamata tagasi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelvalve komisjon, mille üheksast liikmest kaheksa olid endised kommunistid ning nõukogude okupatsioonivõimude kohtunikud ja prokurörid, teatasid, et üksikisikul ei ole lubatud esitada protesti avalike huvide kaitseks. Absurd!
Hagi koostamises aitas mind toona üks anonüümseks jääda sooviv õigusteadlane, Eesti juhtivamaid rahvusvahelise õiguse spetsialiste, kes ennustas tegelikult ette ka lõpptulemuse. Tema sõnul pidi Riigikohus minu hagi ükskõik millisel ettekäändel tagasi lükkama, vastasel juhul oleks nad pidanud seda arutama hakkama. Sellisel juhul poleks neil teist võimalust jäänud, kui minu hagi rahuldada. Nii ka läks. Mul keelati ära isegi istungil viibimine. Absurd!
Absurd! See sõna näikse kirjeldavat kogu meie tänast poliitilist süsteemi, milles valitsus, riigikogu, õiguskantsler, kohtud jne, ühesõnaga seadusandlik ja täidesaatev võim on moondunud ja keerdunud ühtseks pulbitsevaks ja demagoogiavahtu väljaajavaks korruptiivseks olluseks, mille ainus eesmärk on võimuloleva elitaarse kliki era ja parteihuvide tagaajamine ükskõik mis hinna eest. Ei muutu ka nüüd, peale valimisi midagi, sest riigikogu ja valitsus moodustati just selline, nagu niiditõmbajad olid planeerinud ja parteide tagatubades paika pannud. Valimistel ei täitunud ju mitte rahva tahe, vaid nimekirjade koostajate tahe. Absurd, et Eesti Vabariigis peab üldse sellisel teemal rääkima.
Ei hakka ma seda asja ka Euroopa Kohtusse edasi kaebama. Minu usk neisse kadus peale seda, kui Soome jurist Kari Silvennoinen esitas sinna mõni aasta tagasi hagi Venemaa vastu ja talle vastati puhtas vene keeles, et enne tuleb tal käia läbi kõik kodumaised st. Venemaa (sic!) kohtutasandid. Absurd!
Õigusteadlase Ando Lepsi ennustus, et Riigikohus hakkab asja käsitlema, sest vastasel juhul saaks tõestust fakt võimude lahususe printsiibi rikkumisest ja demokraatia puudumisest Eestis, ei pidanud paika. Seega võib ainult tõdeda, et Riigikohus ei ole erapooletu õigusorgan, vaid võimude (kes on oma karistamatuses veelgi ülbemad ja küünilisemad kui võis arvata) käsutäitjast puudel. Mis on iseenesest absurd!
See ei ole mul muuseas esimene kogemus Riigikohtuga. Ka 2005. aastal lükati minu hagi, milles vaidlustasin Eesti-Vene piirilepingu kui põhiseadusevastase, seda arutamata tagasi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelvalve komisjon, mille üheksast liikmest kaheksa olid endised kommunistid ning nõukogude okupatsioonivõimude kohtunikud ja prokurörid, teatasid, et üksikisikul ei ole lubatud esitada protesti avalike huvide kaitseks. Absurd!
Hagi koostamises aitas mind toona üks anonüümseks jääda sooviv õigusteadlane, Eesti juhtivamaid rahvusvahelise õiguse spetsialiste, kes ennustas tegelikult ette ka lõpptulemuse. Tema sõnul pidi Riigikohus minu hagi ükskõik millisel ettekäändel tagasi lükkama, vastasel juhul oleks nad pidanud seda arutama hakkama. Sellisel juhul poleks neil teist võimalust jäänud, kui minu hagi rahuldada. Nii ka läks. Mul keelati ära isegi istungil viibimine. Absurd!
Absurd! See sõna näikse kirjeldavat kogu meie tänast poliitilist süsteemi, milles valitsus, riigikogu, õiguskantsler, kohtud jne, ühesõnaga seadusandlik ja täidesaatev võim on moondunud ja keerdunud ühtseks pulbitsevaks ja demagoogiavahtu väljaajavaks korruptiivseks olluseks, mille ainus eesmärk on võimuloleva elitaarse kliki era ja parteihuvide tagaajamine ükskõik mis hinna eest. Ei muutu ka nüüd, peale valimisi midagi, sest riigikogu ja valitsus moodustati just selline, nagu niiditõmbajad olid planeerinud ja parteide tagatubades paika pannud. Valimistel ei täitunud ju mitte rahva tahe, vaid nimekirjade koostajate tahe. Absurd, et Eesti Vabariigis peab üldse sellisel teemal rääkima.
Ei hakka ma seda asja ka Euroopa Kohtusse edasi kaebama. Minu usk neisse kadus peale seda, kui Soome jurist Kari Silvennoinen esitas sinna mõni aasta tagasi hagi Venemaa vastu ja talle vastati puhtas vene keeles, et enne tuleb tal käia läbi kõik kodumaised st. Venemaa (sic!) kohtutasandid. Absurd!
- teisipäev, aprill 05, 2011
- 1 Comments
