Nagu on selgunud, tuvastas Politsei ja piirivalveamet juba kevadel massiliselt elamislubade väärkasutusi ning teavitas sellest 26. mail ka siseministeeriumi, mil siseministriks oli elamislubadeskeemitajate Nikolai Stelmachi ja Indrek Raudse erakonnakaaslane Ken-Marti Vaher. Luubi alla võeti firmade juhtkondades töötamiseks taotletud elamisload, kuna just nende vastu oli huvi suurenenud plahvatuslikult. Siseministeeriumi analüüsist ilmnes, et nimetatud elamisloa liiki kasutati ära Eestis ja Schengeni alal viibimise õiguse saamiseks....
Euroopa Liitu tüüritakse süveneva eurokriisi varjus üha
kiirenevas tempos liitriigi poole, kuigi võimupoliitikud on aastaid
kinnitanud, et EL liitriigiks ei muutu. Poliitikud räägivad suurema
kontrolli vajadusest liikmesriikide üle ja Lissaboni leppe muutmise
kavatsustest justkui millestki kokkulepitust ja möödapääsmatust.
See, mille eest euroskeptikud hoiatasid ja mis võimulolijate poolt paranoiaks tembeldati, on tõeks saamas.
Samas
pole sellisteks liikmesriikide suveräänsust likvideerivateks sammudeks
mitte ühegi Euroopa riigi juhil oma rahva volitusi. Erandiks pole siin
ka Eesti valitsus ja võimuerakonnad, kellele rahva eiramist, valesid ja
lubaduste rikkumist on viimasel ajal isegi peavoolumeedia ette heitnud.
Kahjuks on etteheited kõlanud kurtidele kõrvadele. Valitsus pole
ühtegi sammu sisulise demokraatia ega usalduse taastamise poole teinud.
Demokraatlik Eesti kõlab ilusa, kuid kahjuks üsnagi sisutu fraasina.
Kaitskem demokraatiat tema enda eest?
Selles
mõttes ei tulnud üllatusena ka Ansipi valitsuse rahandusministri Ligi
avaldus, kes ELi fiskaaluniooni loomise plaane toetades kuulutas, et
tema suure demokraadina tahaks demokraatiat demokraatia enda eest
kaitsta, ja rõhutas, et demokraatia vajab kontrolli. Tegemist on üsnagi
kummastava avaldusega ühe suveräänse riigi rahandusministri suust, kes
peaks oma riigi rahanduse ja maksupoliitika sõltumatuse eest hea seisma,
mitte aga selle asemel tervitama kasvavat välist kontrolli ja üha
jõulisemat sekkumist liikmesriikide suveräänsusesse.
Ligi väitis
veel, et “võlakriis on demokraatlike protsesside tulemus”. Mina varem ei
teadnud, et laenu andmist või võtmist võiks demokraatlikuks protsessiks
või selle tulemuseks nimetada, kuid Ligi on ennegi huvitavaid
väljaütlemisi harrastanud. Neis sõnades paljastub aga avalduse sügavam
mõte – kuna demokraatia põhjustas kriisi, siis järelikult on demokraatia
paha. Seega on vaja midagi muud demokraatia asemele. Tarvis on
kontrolli!
Minu väide, et mitte demokraatia või demokraatlikud
protsessid pole süüdi sellistes kriisides, vaid see, et poliitikud ja
valitsused ei aja asju targalt, ausalt, läbipaistvalt ja
demokraatlikult, jääb vist hüüdja hääleks kõrbes. Toimub ju hoopis
vastupidine protsess demokraatiale – võimu tsentraliseerimine ja
usurpeerimine ladviku poolt. Nii Euroopa kui ka riikide tasandil.
Eesti
riigi väliskontrollile allutamisel on hulk seitsmepenikoormasamme juba
astutud ja Brüssel kontrollib niigi juba enamikku riigielu
valdkondadest. Pole ju kellelegi saladus, et näiteks meie
seadusandlusest pea 90% pärineb otse Brüsselist. Vaid mõnedes üksikutes
olulistes küsimustes (mida jääb üha vähemaks) on Toompeal ehk ELi
kohalikul omavalitsusel iseseisev otsustusõigus veel säilinud.
Loomulikult
peab Eesti oma rahanduse korras hoidma, nüüd aga hakkavad meie rahakoti
üle otsustama võõrad ja igatahes mitte Euroopa rahvaste vabatahtlikult
loodava konföderatsiooni ametnikud.
Võib ette kujutada kasvavat bürokraatidearmeed ja kümneid tuhandeid
kõrgepalgalisi ametnikke, keda Brüsselisse juurde värvatakse, et
euroriikide eelarveid ja rahandust kontrollida. Lisaks tuleb kohtadele
saata ka terve hulk emissare, kes valvavad valitsusi, et need oma rahva
demokraatlikele nõudmistele järele ei annaks. Eestis sellega muidugi
probleeme ei teki.
Samuti tuleb vastu võtta karmid sanktsioonid
ja karistused, mis rakenduvad kohe, kui kõrvalekaldeid avastatakse,
muidu süsteem ju ei toimi. Demokraatia vajab kontrolli, kontroll
omakorda karmi kätt. Kes kontrollib aga kontrollijate kontrollijaid?
Igatahes mitte meie.
Meie idanaabri juures on asi juba kenasti
lahendatud ja paika pandud. Võimuvertikaali pidi ja vastuvaidlematu
tõdemusega, et isegi riigiduuma pole koht diskussioonideks. Kehtestatud
korda nimetatakse "juhitud demokraatiaks".
Kummitemplina käituvas
Eesti riigikogus võib diskussioone küll pidada, kuid seegi pole ammu
enam koht, kus riigiasju sisuliselt arutataks või otsustataks. Samamoodi
vaid jututoa staatuses on Euroopa Parlament, kuhu meie saame esindajaid
valida. Otsused tehakse ja käsuliin algab kõrgemalt poolt.
Kas
tõesti ülistame jälle väliskontrolli ja käsumajandust, millest me
eelmises liidus vabaks tahtsime saada? Kas neist aspektidest vaadates on
suurt vahet Ansipi valitsuse poolt toetataval "kontrollitud
demokraatial", Putini "juhitud demokraatial" ja ajaloo prügikastist
piiluval "sotsialistlikul demokraatial"? Muidugi, NSV Liidul ja Euroopa
Liidul on suur ja olemuslik vahe, ent sarnane on see, et rahva, kui
kõrgeima võimu arvamust ei vaevuta ühtemoodi üleolevalt ja kõiketeadvalt
küsima. Ja seetõttu on meile liitu kuulumise tagajärg pikas
perspektiivis sarnane – nii riigi, rahvuse, keele kui ka kultuuri
hääbumine.
Kes hakkab otsustama?
Niisiis,
kes saab selleks messiaks, kes hakkab üle rahvaste peade otsuseid
tegema? Euroopa Nõukogu ja president, keda rahvad pole valinud? Või
hakkavad suurriigid, sakslased ja prantslased oma äranägemise ja huvide
põhjal määrama erineva kultuuri ja tasemega riikide eelarvetes
kajastatud vajaduste otstarbekust? Või antakse eestlastele võimalus
otsustada, mis näiteks itaallastele eluks vajalik on? Seda viimast
vaevalt juhtub.
Härrad valitsusest ja riigikogust, kuulutage parem ausalt, kohe ja
ametlikult Eesti suveräänsus kehtetuks, seda vähem on vaja ju
demokraatiast hämada! Vähemalt aususe aspektist on tervitatav, et
demokraatiast taganemine tipp-poliitikute huulil juba lauseks hakkab
vormuma. Teame vähemalt, mida oodata on. Kontrollitud demokraatias rahva
arvamust ju ei küsita. Isegi näiliselt mitte.
Avaldatud: Õhtuleht, 10. detsember 2011
http://www.ohtuleht.ee/455565
Toon oma blogis ära õigusteadlase
Ando Lepsi artikli "Loosung „Plats puhtaks!" osutus
kuritahtlikuks pettuseks", milles ta räägib Lennart Merist ja minu viimasest raamatust
"Lennart Meri, vabaduse valus valgus". Siinkohal on igati kohane avaldada selle eest ka hr. Lepsile omapoolset tänu ja lugupidamist.
Loosung „Plats puhtaks!" osutus kuritahtlikuks pettuseks
ANDO LEPS, õigusteadlane 30. november 2011
Äsja ilmus Henn Põlluaasa sulest suurepärane raamat Lennart
Merist, mida ametlik meedia on igati maha vaikinud. Taasiseseisvunud
Eesti ajaloos on raamat „Lennart Meri. Vabaduse valus valgus" üks
väheseid, mis tõetruult annab edasi tolleaegseid sündmusi. Isegi
Terevisiooni igapäevased etlejad, kelle ülesanne on esitleda peamiselt
kokaraamatuid, on vait nagu „kuldid rukkis", olgugi et rahva hulgas on
see raamat väga populaarne - juba on kordustrükk väljas!
Miks ma kirjutan sellest
raamatust? See artikkel ei ole raamatu arvustus, vaid ühe meie
lähiajaloo häbiväärseima seiga allakriipsutamine ja terve hulga
„seltsimeeste" Eesti ajaloo häbiposti naelutamine.
Henn Põlluaas kirjutab oma raamatus
lehekülgedel 98-102 Eesti Vabariigi 1992. aasta presidendivalimiste
kampaaniast, kus Meri valimiskampaania põhitegelane Tiit Pruuli (sai
eriti tuntuks rublamüügiafääriga) korraldas Eesti "kõige skandaalsema ja
efektiivsema suhtekorraldustriki" (õigem on seda nimetada kõige
räpasemaks ja inimvaenulikumaks „suhtekorraldustrikiks").
Tiit Pruuli - suurepärane mahhinaator
„Teatud isikutele" oli teada, et
siinkirjutaja 1992. aasta septembrikuu artiklit, mis käsitles
Georg-Peeter Meri seotust NKVD ja KGB-ga, Eesti Päevaleht ei avaldanud
ja et siinkirjutaja kavatses artikli avaldada hoopis Eesti Ekspressis.
Artikkel ilmuski 4. septembril 1992 Eesti
Ekspressis pealkirjaga „Sädeleva ilukirjandustõlkija Georg Meri
poliitiline minevik" tegelikult kaks nädalat enne presidendivalimisi,
aluseks autentsed NKVD ja KGB materjalid. Sellel teemal esines
siinkirjutaja ka Eesti Raadios, kus „Georg-Peeter Meri ja sealkaudu ka
ta poja seotus KGB-ga tõusis Eesti päevateemaks number üks". Nii on
vähemalt raamatus kirjas.
Põlluaas kirjutab oma raamatus: „Tiit
Pruuli, Meri valimismeeskonna põhitegelane, on meenutanud 1992. aasta
valimiskampaaniast uue Eesti kõige skandaalsemat ja efektiivsemat
suhtekorraldustrikki. Kuna oli teada, et Ando Leps plaanib
Lennarti-vastast paljastust, süüdistades ta isa NKVD ja KGB-ga, otsustas
Meri tiim, kuhu kuulusid Indrek Kannik, Andres Ilves, Jüri Luik, Mart
Nutt, Daimar Liiv, Tiit Pruuli, Mart Laar, Kaido Kama ja Hillar
Hallaste, anda ennetava löögi. Liivimaa Kroonikasse sokutati
fabritseeritud kiri." (lk. 101-102)
Põlluaasa raamat jätkub Pruuli
meenutusega: „Selles keegi pensionär kirjutas, et Lennarti isa oli jube
lurjus, töötanud Lääne-Saksa luure ja Iisraeli luure Mossaadi heaks.
Keerasime Lepsi skeemi absurdi. Päev hiljem tuli Lepsi lugu ja inimesed
vaatasidki, et järgmine hull pensionär on välja ilmunud, meenutas
Pruuli."
Siinkirjutaja arvates on päris selge, et
valed ja vassimine on ka täna Eesti poliitika lahutamatu osa. Võrrelda
võiksime seda näiteks XI Riigikogu valimiste ja e-hääletusega.
Jätkan Põlluaasa raamatu tsiteerimist:
"Kõnealune võltsing võimaldas Meril ka hiljem suhtuda avalikkuse ees
neisse süüdistustesse kui absurdi. Seega sillutasid Merile tee
presidenditoolile kaval poliitiline suhtekorraldusvõte, valed ja
manipulatsioonid. „Meie loogika oli see, et kui välja käia üks
täiemõõduline vale, siis hilisemad valed kahvatuvad," avameelitses Mart
Laar enam kui kümme aastat hiljem."
Meri sõnad ja teod ei läinud kokku
Lugupeetud lugeja, pea need nimed hästi
meeles, sest nagu meie lähiajalugu on näidanud, ei võtnud Lennart Meri,
olgu siis välisministrina või hiljem presidendina, oma lähikonda kunagi
kedagi väljastpoolt oma „aatekaaslaste" ringi.
Siinkirjutaja on jätkuvalt seisukohal, et
TRÜ NSV Liidu ajaloo kateedri pikaaegse õppejõu professor Sulev Vahtre
(lõpetas 1952. a. TRÜ ajaloolasena) loosung „Plats puhtaks!" oli vaid
„grupi seltsimeeste" poolt kuritahtlikult üles ehitatud hästivarjatud
pettus, et tegelikult jääksid nõukogudeaegsed avalikud ja varjatud
valitsejad taasiseseisvunud Eesti Vabariigis valitsejateks edasi, nii
nagu see juhtus Lennart Meriga (lõpetas 1953. a. TRÜ ajaloolasena).
Põlluaasa raamatus lk. 99 võime lugeda
järgmist: „Kuna Isamaaliidu loosung oli „Plats puhtaks!", sai see ka
Isamaa presidendikandidaadi Meri loosungiks. Meri kuulutas järgnenud
presidendivalimistel nomenklatuurile ja kollaborantlikele tegelastele (kelle hulka ta ise kuulus! - Ando Lepsi repliik)
kindlat kadu. Ta kinnitas: „Ükski endine kommunistlik funktsionäär ei
tohiks töötada valitsusametis", ja lubas endise võimueliidi esindajad
jätta kõrgetesse riigiametitesse nimetamata. „Pööratas selja endistele
võimukandjatele, pöörame oma näo tuleviku suunas.""
„Paraku ei läinud Meri sõnad ja teod kokku," seisab Põlluaasa raamatus.
Olen korduvalt kirjutanud, et Lennart Meri
ei oleks tohtinud Eesti Vabariigis kehtivate juriidiliste seaduste
järgi mitte kunagi kandideerida Eesti Vabariigi presidendi kõrgele
ametipostile.
Lõpu asemel
Kõige hämmastavam on asjaolu, et istuva presidendi Toomas Hendrik Ilvese iidoliks on Lennart Meri!?
Avaldatud: Kesknädalas 30.11.2011 ja 12.12.2011 Nelli Teatajas
http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=17996
Delfis avaldatud pealkirja all: Meid tiriti eurotsooni ekspertide hoiatustest hoolimata - nüüd oleme ise rumalad Euroopa Liitu astumisel ei räägitud kroonist loobumisest sõnagi. Tegelikult algasid ettevalmistused selleks juba enne liitumist. 2004. aasta jaanuaris võttis valitsus vastu otsuse olla eurole üleminekuks valmis 2006. aastaks. Euroopa Komisjon ja Keskpank meid toona veel siiski marjamaale ei lasknud. Ilmselt põhjusega, sest reaalset majanduse ja elatustaseme tõusu asendas...
Piisas mul vaid kirjutada, et meedia vaikib minu Lennart Merist kõnelevast raamatust, kui Postimees avaldas 05.11.2011 Olev Remsu arvustuse pealkirja all "Varemilmunu kokkuvõte". Käisin ja ostsin endalegi selle lehe, sest veebiväljaandest ei õnnestunud mul kõnealust artiklit leida. Vastupidiselt minu seni saadud tagasisidele arvukatelt lugejatelt ja Lennart Merit tundnud ja temaga nii töös kui eraelus kokku puutunud inimestelt, ei ole tegemist kuigi positiivse arvustusega....
Apollo TOP 1 Rahva Raamat TOP 1 Minu veidi enam kuu aega tagasi ilmunud raamatu "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" kogu tiraaž haarati lennult ja sai otsa rekordilise ajaga. Juba on kirjastus "Kunstil" tehtud ja müügile paisatud ka kordustrükk. Kui välja arvata Delfi, kes enne raamatu ilmumist avaldas sellest mõned valitud lõigud, siis valitseb nii trüki- kui virtuaalmeedias absoluutne (kohkunud ja kokkulepitud) vaikus...
Millegipärast meendus mulle täna suvine suurkontsert "Eestimaa laul", mis enamike inimeste ootusi ei täitnud ja sellega seoses ka 2009. aasta vihmane laulupidu, mis täpselt sarnaseid reaktsioone tekitas. Kirjutasin toona ühe nupu, mille nüüd ka oma blogisse üles panen. Kordamine olevat tarkuse ema ja vigadest ju õpitaksegi. Laulupidu on püha, kas sobib seda kritiseerida? Teisiti aga ei saa, sest järgmine kord ehk kahetseksin oma...
President Ilvese teise ametiajaga päädinud „presidendivalimised“ tõstsid taas päevakorda küsimuse presidendi valimise õiguse andmisest rahvale. Kõik läbiviidud küsitlused näitavad, et enamik eestlasi soovib võimalust ise riigipea valida. 27. augustil 2011 ETV saates “Foorum” korraldatud küsitluse kohaselt soovib seda tervelt 92 protsenti vastanutest. Riigikogu ei ole kahekümne aasta jooksul kordagi olnud suuteline presidenti valima, kui mitte arvestada esimest, Lennart Meri huvides loodud erikorra järgi...
Reedel 14.10.2011 toimus Tallinna Ülikooli (end. Teaduste Akadeemia) raamatukogus, Rävala pst. 10, minu raamatu "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" esitlus. Katkend raamatust: Nagu Lennart Merigi, usun ka mina, et igal rahval peavad olema omad kangelased ja rahvuslikud iidolid. Inimesed, keda austada, kelle poole alt üles vaadata, kellelt õppida ja keda järeltulevatele põlvedele eeskujuks tuua. Isikud, kes tugevdavad meie identiteeti ja annavad põhjust olla...
Reedel 29.09.2011 jõudis raamatupoodidesse müüki minu uus raamat "Lennart Meri, vabaduse valus valgus." Kirjastus Kunst, 376 lk., kujundus Andres Tali. Raamat räägib Merist kui poliitikust, tema poliitikast, karjäärist ja tegemistest ilma panegüürika ja mütologiseerimiseta, sellisena nagu ta tegelikkuses oli. Tänane Eesti on Lennart Meri nägu rohkem, kui me arvatagi oskame. Raamatu esitlus toimub ülejärgmisel nädalal. Täpsem info edaspidi. Seal on võimalik osta...
Eurotsooni võlakriisi süvenemine on näidanud, et võimuringkondade poolt naerualusteks tembeldatud euroskeptikutel ja eurole ülemineku vastastel on EL-i ja eurotsooniga kaasnevate ohtude ja kahjude suhtes olnud õigus. Lahkelt lubatud piimajõgesid ja pudrumägesid on meile vaid nuusutada antud. See-eest oleme vaese sugulasena eurotsooni astudes sattunud hoopis teiste riikide vastutustundetu priiskamise, ülejõu elamise ja suurpankade finantsriskide kinnimaksja rolli. Ja seda kõike meie riigijuhtide eestvedamisel, kes EL-i...
www.DELFI.ee 11. september 2011 Henn Põlluaasa "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" ilmub peatselt, seni saab Delfis tutvuda katkenditega raamatust. Tänases katkendis lahatakse, kuidas president ajas segamini enda ja riigi rahakoti. Peatükk: Meri ja rahaprobleemid Lennart Meri unustas kiiresti, et ta ei olnud mitte rahva valitud riigipea ega 200-miljonilise elanikkonnaga rikka riigi eesotsas. Edevus, ekstravagantsus ja muud rohket raha nõudvad tegemised ületasid kaugelt presidendile...
www.DELFI.ee 10. september 2011 Henn Põlluaasa "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" ilmub peatselt, seni saab Delfis tutvuda katkenditega raamatust. Ka tänases katkendis ei saa autor mööda KGB-temaatikast. Peatükk: Meri ja presidendivalimised Lennart Meri sattus valimisvõitluse käigus tule alla ning džinn, kelle ta paari aasta eest ise pudelist välja lasi, püüdes Rüütlit CIA agendiks tembeldada, hakkas nüüd teda ennast lämmatama. Lisaks sellele, et talle...