Riigikohus kiitis 12.07.2012 ESM-i heaks, kuigi tunnistas, et tegemist on süveneva Eesti suveräänsuse riivega. Tegemist oli ilmselgelt poliitilise, mitte õigusliku otsusega.

President Ilvesel oli Riigikohtu otsuse üle hea meel. Oma arust rahvast ja selle soove hästi tundes kinnitas ta, et "Olen kindel, et rahvas toetab arukaid valikuid", ehk siis jätkuvat iseseisvusest loobumist ja põhiseaduse rikkumist. 

Peaminister kuulutas rõõmsalt, et tema ootaski sellist tulemust. Ilmselt teadis Ansip hästi, mida enda erakonnakaaslase Raski juhitult Riigikohtult oodata oli. Nii napp häälteenamus (10 : 9) võis neil aga hetkeks hirmuhigi küll lahti võtta.
 

Paraku ei oska eesti inimesed seda hinnata. Äripäeva küsitluse järgi on 66% inimestest ESM-i vastu. Päevalehe küsitluse järgi lausa 85%. 

Tahes tahtmata peab president tõdema, et järelikult pole tema rahvas sugugi arukas - ei taha millegipärast otsustusõigusest loobuda ega võõraid hiigelvõlgu kinni tampida. Räägivad midagi vaesusest, demokraatiast ja iseseisvusest... Peaminister on juba varem kuulutanud kõik, kes temaga ühel meelel pole, seemnesööjateks.
 

"Maailma parim" rahandusminister Ligi pani seepeale aga asja kindla käega paika. Aitab! Lõpp igasugusele demokraatia mängimisele! Tema sõnul on rahva tahte küsimine, ammugi sellega arvestamine, täielik porno. Ja ei midagi muud. Porno!

Vaat nii, kallis rahvas. Nüüd pange aga suu, koolid, maapoed, -apteegid, päästekeskused jne kinni ja laduge raha letti. Plekkige, kuni põlvepikku poisikenegi siin veel elab...

Väljavõtted riigikohtunike eriarvamusest:

“Olen seisukohal, et Põhiseaduse täiendamise seadus ei anna Riigikogule õigust ratifitseerida ESM-i ilma rahvahääletust korraldamata”.
Jüri Ilvest, riigikohtunik http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222548595

“Kuna tegemist on põhiseaduse aluspõhimõtete riivega, mis on sätestatud põhiseaduse esimeses peatükis, siis on selliste riivete lubatavuse üle põhiseaduse §-st 162 tulenevalt õigus otsustada üksnes Eesti rahval kui suveräänil”.
Tambet Tampuu, riigikohtunik http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222548597

“Põhiseaduse § 162 sätestab selgesõnaliselt ja ühemõtteliselt, et Põhiseaduse I peatükki „Üldsätted“ ja XV peatükki „Põhiseaduse muutmine“ saab muuta ainult rahvahääletusega. Just nimelt muuta: Põhiseaduse täiendamisega ei ole võimalik anda Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse aegumatusele ning võõrandamatusele kui aluspõhimõttele teistsugust sisu ja eesmärki selliselt, et muutumata jääks ühtne aluspõhimõtete süsteem tervikuna”.
Jaak Luik, riigikohtunik http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222548598

“Sestap peamegi mitmes mõttes diskuteeritavaks otsuse p-i 223 teksti: „Üldkogu on seisukohal, et PSTS § 1 tuleb käsitada nii volitusena ratifitseerida Euroopa Liiduga liitumisleping kui ka tulevikku suunatud volitusena, mis lubab Eestil kuuluda muutuvasse Euroopa Liitu. Seda tingimusel, et Euroopa Liidu aluslepingu muutmine või uus alusleping on põhiseadusega kooskõlas. Samas ei ole üldkogu hinnangul PSTS volituseks legitimeerida Euroopa Liidu lõimumisprotsessi ega piiramatult delegeerida Eesti riigi pädevust Euroopa Liidule. Seetõttu peab eeskätt Riigikogu iga Euroopa Liidu aluslepingu muutmisel, samuti uue aluslepingu sõlmimisel eraldi läbi arutama ja otsustama, kas Euroopa Liidu aluslepingu muudatus või uus alusleping toob kaasa sügavama Euroopa Liidu lõimumisprotsessi ja sellest tuleneva Eesti pädevuste täiendava delegeerimise Euroopa Liidule, seega ka põhiseaduse põhimõtete ulatuslikuma riive. Kui selgub, et Euroopa Liidu uus alusleping või aluslepingu muutmine toob kaasa Eesti pädevuste ulatuslikuma delegeerimise Euroopa Liidule ning põhiseaduse ulatuslikuma riive, on selleks vaja küsida kõrgema võimu kandjalt ehk rahvalt nõusolekut ja tõenäoliselt täiendada uuesti põhiseadust. Neid nõudeid tuleb arvestada ka siis, kui ESML toob kaasa muudatusi ELTL-is ja ELL-is“.
Soovime rõhutada kahtlusi, millest tegelikult kantuna on kirja pandud otsuse p 223, otsuse viimane ja lugeja jaoks ilmselt eeskätt kõlama jääv punkt. Need on kahtlused selles, et kas siiski juba ESML ise ei kujuta sisuliselt niisugust EL-i aluslepingute muutmist, mis oleks tinginud nõusoleku küsimist rahvalt.
Riigikohtunike Henn Jõksi, Ott Järvesaare, Eerik Kergandbergi, Lea Kivi, Ants Kulli ja Lea Laarmaa eriarvamus http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222548596

 

Euroopa Ühendriikide hiiliv loomine on kui mustkunstniku trikk,kus üritatakse riikide suveräänsus jänese kombel kaduma panna.


Võrreldes, mida Euroopa meedia kõige olulisemate küsimustena kajastab ja seda, mille üle Eesti poliitikud ja ajakirjandus debateerivad, on erinevus suur. Kui euroliidus tõstatub üha enam võimu Brüsselile andmise ja Euroopa Ühendriikide loomise teema (mida meie võimuparteide poolt Euroopa Liitu astumise aegadel teravalt eitati ja võimatuks kuulutati), siis Eesti poliitikute seas see käsitlemist ei leia. 


Mingit debatti selle üle, kuidas me suveräänsusest loobumisse ja Euroopa föderalismi peaksime suhtuma, ei peeta. Hoolimata sellest, et Eesti põhiseadus, liitumisreferendumi sõnastus ning senine üldine poliitiline konsensus sätestab Eesti püsimise suveräänse riigina. Paistab, et Eesti muutumine Euroopa Ühendriikide kohaliku omavalitsuse staatuses olevaks objektiks pole võimulolijatele oluline ega teema, mida riigi tasandil, ammugi rahvaga koos, arutama peaks. Eurovõlakriisi lahendamist peetakse piisavaks ettekäändeks võimu ja suveräänsuse loovutamisele ja Ühendriikide loomisele. Kavandatakse isegi põhiseaduse muutmist, et selle varjus kaotada riigiõiguslikud takistused Eesti kujunemiseks Euroopa Ühendriikide osariigiks.

Võib muidugi vaielda, kuivõrd suveräänsed me praegugi oleme, sest oleme osa oma suveräänsust jaganud rahvusvaheliste organisatsioonide ja liitudega, kuhu kuulume. Peaasjalikult Euroopa Liiduga - tervelt üheksakümmend protsenti meie seadusandlusest on Brüsseli päritolu. Kuid sellele vaatamata ja vähemalt nimeliselt on Eesti riik veel endiselt suveräänne subjekt, mitte objekt, nagu Nõukogude Liidu „vennalikku perre“ kuulumise aegadel. See võib aga varsti muutuda, sest Euroopa võlakriisist väljatulekut ja euro säilitamist kasutatakse küüniliselt ja ebademokraatlikult ära võimu tsentraliseerimiseks ebademokraatlikesse institutsioonidesse ning Ühendriikide loomiseks.

Võlakriisi suurim süüdlane on euro

Arvestades Euroopa rahvaste kultuurilisi ja mentaalseid eripärasid, mis käivas eurovõlakriisis tulevad eriti esile põhja ja lõunadimensiooni erinevustes, on Ühendriigid pikemas perspektiivis läbikukkumisele määratud. Kui Ühendriigid tekiksid rahvaste endi initsiatiivil ja demokraatlikul viisil, poleks sellest tõenäoliselt halba midagi. Paraku on aga valdav enamus Euroopa rahvastest, risti vastupidiselt oma juhtidele, sellele vastu. On olemuslik vahe, kas kuuluda iseseisva riigina riikide liitu, või kohaliku omavalitsusena unitaarriigi koosseisu.

Pole põhjust olla optimistlik selles suhtes, et Kreeka, Hispaania, Itaalia ja veel nii mõnegi riigi majandus pöörduks tõusule võlarallit toitnud pankadesse paisatud miljardite tõttu. On unustatud, et võlakriisi suurim süüdlane on euro, millesse kaasati väga erinevates majandussituatsioonis olevaid riike. Just eurost ja suurpankadest moodustus Lõuna-Euroopa jätkusuutmatut majandusmulli toitev ja kasvatav mehhanism.

Brüsseli bürokraatide juhitud Euroopa Ühendriigid tähendaks ühisvastutust ja võlataaga jagamist, ehk siis hästi ja vastutustundlikult tegutsenud riikide karistamist. Just nende maksumaksjad ja pensionärid peaksid kinni maksma ebaefektiivsete laristajariikide tänased ja ka lisanduvad võlad. Kui seni toime tulnud riigid seisaksid vastu nõuetele maksta sisse ja garanteerida stabiilsusfonde üha suurenevas määras, saaksid keskvalitsus ja lõuna võlariigid neid tulevikus selleks lihthäälteenamusega sundida.

Soome rahandusminister Jutta Urpilainen teatas hiljuti, et Soome kaalub eurotsoonist lahkumist, kui peab hakkama maksma teiste riikide võlgu. Ka Eestil on vaja kaitsta riigi suveräänsust nii nagu seda teevad soomlased, inglased, taanlased, rootslased, tšehhid ja slovakid, kes keeldusid üldse või tingimusteta osalemisest Lõuna-Euroopa riikide abistamises. Meie rahandusministril Ligil pole aga midagi maksmise vastu.

Eurot hoitakse piinlikustunde vältimiseks

EÜ-s ei oleks Eestil oma väiksuse tõttu mingitki võimalust ei neis, ega teistes küsimustes kaasa rääkimiseks, küll aga oleks meil näiliselt võlavabana (inimeste võlataak on Eruroopa suurimaid) kohustus endast rikkamaid toetada. Meie enda heaolu ja jätkusuutlikkuse arvelt. Vastuolud vaid kasvaksid ja kannatajaks oleksid meie lapsed ja lapselapsed. Oleme olukorras, kus mõisted vabadus ja Euroopa sattuvad omavahel üha suuremasse vastuollu.

Harvardi majandusteaduste professor Robert Barro kirjutas jaanuaris Wall Street Journalis, et „euro oli üllas eksperiment, kuid see ebaõnnestus“. Tema sõnul „oleks EL-ile ja kõigile teistele parem teha selgeks parim viis tagasi pöördumiseks rahvuslike valuutade juurde selle asemel, et raisata üha enam raha süsteemi laiendamisele ja päästefondide loomisele“.

Käimasolev Euroopa Ühendriikide hiiliv loomine on kui mustkunstniku trikk, mille käigus üritatakse riikide suveräänsus jänese kombel kaduma panna. Üheks põhjuseks on see, et eurotsooni lagunemine oleks paljudele europoliitikutele äärmiselt piinlik. Eriti meie riigijuhtidele, kelle väitel pidi euro tooma Eestisse massiliselt välisinvesteeringuid ja rikkust. Pole saladuseks, et mitte midagi sellist ei ole toimunud. Tulemuseks on hoopis massiline väljaränne ja üha hoogustuv elu hääbumine maapiirkondades.

Viimane sõna rahvale, trikkideta

Euro ja Euroopa Ühendriikide idee hülgamine enne paljude majandusteadlaste poolt ennustatavat kriisi levimist annaks võimaluse Eesti jätkusuutlikkuse tagamiseks. Selle tunnistamine on aga valitsusele ilmselt sama raske, kui Ansipil tunnistada eksimist ACTA, fooliummütsikeste ja seemnete suhtes. Tähendaks see ju enda ja oma erakonna poliitika läbikukkumise tunnistamist. Tõeline riigimees oleks selleks valmis. Küsimus on, kas korruptsioonist ja skandaalidest räsitud Eesti poliitladvikus veel riigimehi on?

Euroopa riikide tihe kultuuriline, majanduslik ja poliitiline koostöö on igati tervitatav ja vajalik, kuid plaan viia riikide eelarved ja maksud Brüsseli alluvusse ning Euroopa Ühendriikide loomine on lepitamatus vastuolus suveräänsuse põhimõttega. 2003. aastal toimunud referendumil andsid eesti valijad loa Euroopa Liiduga liitumiseks vaid rangelt tingimuslikult, mille kohaselt „Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest“ ning et „Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.“

Meie põhiseaduse üheks peamiseks aluspõhimõtteks on, et „Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu“. Toompeal sellest ei hoolita ja käitutakse, justkui küsimus oleks juba ära otsustatud. Viimane sõna Euroopa Ühendriikide teemal peab jääma rahvale. Ilma mingite kübaratrikkideta.


Avaldatud Delfis 12.07.2012
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-kubaratrikk-eesti-iseseisvusega.d?id=64668090 

Tänavu möödub 71 aastat ajast, kui üle Eesti käis erakordselt julm ja verine terrorilaine, mida viisid ellu kaks päeva peale sõja algust (24.06.1941) NKVD juhi Lavrenti Beria käsul asutatud kommunistlikud hävituspataljonid.

Henn Põlluaas (Pärnu Postimees / Scanpix)

10.06.2012
ERR uudised




http://uudised.err.ee/index.php?06254848

http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=36600

Pressiteade

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Tallinn 07.06.2012

 Sel nädalal liitus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga Saue linnapea Henn Põlluaas, Tallinna piirkond nimetas ta ka erakonna volikogu liikmeks. Põlluaas tõusis märtsis Reformierakonna juhitud koalitsiooni lagunemise järel Saue meeriks, olles eelnevalt olnud mitmes koosseisus linnavolikogu liige ja fraktsiooni esimees.

Mitte ühtegi erakonda kuulunud Põlluaas põhjendab oma liitumist sellega, et jagab Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohti, aateid ja eesmärke. „Eesti poliitmaastikul ei olnud kuni Konservatiivse Rahvaerakonna sünnini ühtegi parteid, kellega ma oleks soovinud liituda. Eesti riigi ja rahva huvidest lähtuv poliitika on asendunud Toompea parteilasi iseloomustava upsakuse, põhimõttelageduse ja korrumpeeritusega. Just rahvuskonservatiivses maailmavaates ja EKRE-s näen ma kaua oodatud uut jõudu ja positiivset alternatiivi umbe jooksnud kartellipoliitikale. Eesti vajab näoga rahva poole seisvat ja avatud riigijuhtimist.“

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Margo Miljand ütleb, et Rahvaliidu ja Rahvusliku Liikumise ühendamise järel tekkinud uus jõud peab Eesti elujõu ja tuleviku pandiks tugevaid omavalitsusi, tarka regionaalpoliitikat ja aktiivset kodanikuühiskonda. „Eks selle tõttu olemegi jätkuvalt esindatud paljudes omavalitsustes. Meie eesmärk tagada hea elu igas Eesti punktis on oluline nii reakodanikule kui omavalitsusliidritele. Konservatiivne Rahvaerakond annab võimaluse kõigil inimestel, kellele Eesti hea käekäik korda läheb, end poliitiliselt realiseerida ja midagi ära teha. Tahame pakkuda selget alternatiivi Toompeal pikka aega võimul olnud erakondadele.“

Henn Põlluaas on 52 aastane, abielus, kahe lapse isa. Kaitseliidu liige. Avaldanud uurimuse Eesti –Vene piirilepingu teemal ning raamatu president Lennart Meri poliitilise tegevuse kohta. Aastatel 2008-09 oli ta Eesti Rahvusliku Liikumise juht.

• http://www.ekre.ee/

Tõmbasime kodus 04. juuni hommikul Eesti lipu päeva puhul sini-must-valge lipumasti lehvima. Ilus ja hea tunne oli vaadata, kuidas ta kõrgel tõusva päikese käes särama lõi.

Seistes lipumasti all meenus mulle, kuidas ma veel üsna sügaval vene okupatsiooni ajal oma esimese, õigetes mõõtudes ja ehtsa Eesti lipu sain.

Tegemist oli vist 1987. aasta lõpuga. Minu mäletamist järgi polnud muinsuskaitsepäeva Tartus, kus esimest korda sini-must-valged värvid välja toodi (1988) ja neid avalikkuses võime trotsides kasutati, veel toimunud. Enne muinsuskaitsepäevi oli kõiki, kes panid Eesti lipu lehvima, kriminaalkorras karistatud, kuid ajad olid juba muutumas ja võimud enam nii kergelt repressioonide peale välja ei läinud. Eesti iseseisvumiseni oli aga veel aega ja iseseisvussoovi, kuigi see hõõgus kõigi südametes, polnud avalikkuses keegi julgenud välja kuulutada. Esimesena tegi seda 1988 aasta augustis asutatud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse partei ERSP, kes deklareeris kindlat tahet taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel.


Kuid nagu öeldud, minu kirjeldatud sündmus toimus veidi varem. Kuulsin sõprade, täpsemini kunstnike Andres ja Kaire Tali käest, et kui mul soovi on, siis saaksin endale hankida Eesti lipu. Tuli välja, et Tallinnas, Tartu maanteel asuvas trikotaaživabrikus Marat oli salaja, võib öelda, et lausa "põranda all", tehtud väike partii Eesti lippe, mida siis samamoodi salaja sõpradele-tuttavalele jagati ja müüdi. Ma ei lasknud seda pakkumist endale kaks korda teha. Kaire töötas tollal Maratis tekstiilikunstnikuna ning tänu temale õnnestuski ka minul endale ilus kunstsiidist Eesti lipp hankida.  Et vältida võimalikke pahandusi lipu valmistajatele, kui miilits või KGB oleks hakanud asja vastu huvi tundma, ei pärinud ma, kes olid selle projekti initsiaatorid ja teostajad, kuid mulje jäi, et ka Kaire enda käsi oli siin mängus. Hiljem selgus, et nii oligi.

Võite muidugi minu emotsioone ette kujutada, kui ma oma sini-must-valge lipu pakist välja võtsin. See oli midagi kirjeldamatut. Samasugune võimas, suur ja harras tunne haaras meid kõiki, kui taasiseseisvumise aastatel Eesti lippe lehvitasime või lehvimas nägime.

Kuna varsti oli mu isal tulemas sünnipäev, siis otsustasime õega lipu talle kinkida. Loomulikult ei osanud ta südameski sellist kinki kahtlustada või loota ning seda ehedamad ja mõjusamad olid ka tema emotsioonid. See oli üks vähestest kordadest, kui ma nägin oma isa silmist pisaraid voolamas.

Ja tegemist ei olnud sugugi pehme poisiga, vaid vana ja karastunud sõjamehega. Minu isa siirdus 1943. aastal kaheksateistkümne aasta vanuse koolipoisina Soome, kus astus vabatahtlikuna armeesse, et relv käes võidelda meie ühise vaenlase vastu. "Eesti au ja Soome vabaduse eest", nagu soomepoiste deviis kõlas. Ta osales rasketes lahingutes Karjala kannasel Viiburi lahel ja Vuoksel. 1944. aasta augustis naases ta ca 1800 relvavennaga Eestisse, et võidelda pealetungivate kommunistlike hordide vastu kodumaa pinnal. 22. septembril osales ta grupi soome- ja pitkapoistega Tallinna eest peetud viimases lahingus Pääskülas. Kahjuks oli vene armee liialt ülekaalukas ja Eesti okupeeriti. Edasi viis tee Saksamaale Neuhammeri väljaõppelaagrisse ja tagasi rindele, kus ta peale haavatasaamist Oderi kotis vangi langes. Kuid isegi Siberi raskused ei murdnud teda, nagu ka kümneid tuhandeid teisi eestlasi.

See lipp on mul alles tänaseni, kuigi tähtpäevadel lehvib juba ammu vardas uus, vabas Eestis valmistatud lipp. Vana on pleekinud ja sinine värv on ilmselt nõukogudeaegsete värvide kehva kvaliteedi tõttu violetse varjundi võtnud, kuid ta teenis meid pikki aastaid hästi ja ausalt. Ma ei viska teda kunagi ära. Ikkagi minu esimene oma lipp, Eesti Vabariigi lipp.


Head Eesti lipu päeva kõigile!


Avaldatud Delfis 05.06.2012

  Taasiseseisvumise kahekümnendal aastal oleme silmitsi probleemiga, mis oli esimese vabariigi ajal tundmatu - majandussurutisest, tööpuudusest, madalast elatustasemest ja ebakindlusest tingitud väljaränne.


Riikliku arvepidamise ja statistika puudumise tõttu hinnatakse majanduspagulusse siirdunute arvu kuni saja kolmekümne tuhandeni. Täpsemad tulemused selguvad alles peale rahvaloendust, kuid igatahes on see arv oluliselt suurem, kui põgenes inimesi 1944. aastal nõukogude võimu eest.

Loodetavasti tuleb suurem osa neist tagasi, kui majandusolukord Eestis paraneb, kuid näiteks Soome siirdunutest ei kavatse küsitluste põhjal suur osa kodumaale naasta. Arvestades meie rahvaarvu ja negatiivset sündivust, seab väljaränne pikas perspektiivis ohtu nii Eesti riigi kui ka rahva jätkusuutlikkuse. Eelmise suure laine ajal lahkunute abistamisele ei saanud kodumaalt kaasa aidata, olime okupatsiooni tõttu ise abivajajate rollis. Igatahes said nii kodu- kui väliseestlased oma rahvuse, keele ja kultuuri säilitamisega kõige kiuste hakkama.


Tänane olukord püstitab Eesti riigile rea väljakutseid, millest lisaks sellele, kuidas pöörata lahkumisprotsess naasmisprotsessiks, on oluline küsimus, kuidas tagada eestluse säilimine lisaks Eestile ka eksiilis. Oma artiklis keskendungi just viimasele küsimusele ning vaatlen seda eestikeelse ajakirjanduse kättesaadavuse aspektist.

Väliseesti ajalehti ja ajakirju on olnud sadu

Ei pruugi vist selgitada, kuivõrd tänuväärset tööd on teinud väliseesti ajakirjandus, mis on aidanud aastakümneid hoida üleval eestluse vaimu, rahvuskultuuri, kokkukuuluvustunnet ja aidanud kaasa ka eesti keele säilimisele pagulaskonna seas. Ajalehed ja ajakirjad olid infoallikad, kuid ühtlasi ka sidemehed ja rahvuslike aadete alalhoidjad. See on väärtus, mida ei tohi alahinnata.

Raamatu „Välis-Eesti Perioodika 1944-1975“ andmetel on väliseesti ajalehti ja ajakirju olnud mitusada. Tänaseks on pea kõik vähesed veel allesolevad väljaspool Eestit toimivad eestikeelsed väljaanded jõudnud oma eksistentsi jätkumise küsimuse juurde – lugejaid jääb vähemaks, reklaamirahad ja varad kuivavad kokku, tulevik näib tume. Lisaks sellele vähendab paberväljaannete tellimusi ka interneti levik ja võimalus lugeda kodumaiste ajalehtede võrguväljaandeid. See probleem puudutab kõiki lehti, eriti neid, kes toetusi ei saa või saavad vähem.

Neli viimast suuremat väliseesti nädalalehte on Eesti Elu Kanadas, Eesti Päevaleht Rootsis, Vaba Eesti Sõna USA-s ja Meie Kodu Austraalias. Lisaks on oma leht eestlastel Suurbritannias, Austraalias, Saksamaal, Ukrainas jne. Kõige suuremal ja uuemal väliseesti kogukonnal, mis asub Soomes, oma ajaleht aga puudub.

Kuid ka suuremate lehtede tulevik on tume. Vaba Eesti Sõna, USA-s kord nädalas ilmuv ajaleht on hoiatanud peatsest ilmumise lõppemisest. Lehe tellijate ja tasuliste kuulutuste hulk on pidevalt langenud ning lehe väljaandja The Nordic Press Inc. töötab juba aastaid kahjumiga (umbes -30 000 dollarit aastas), kattes seda põhiliselt vanadest varudest. Need lõppevad aga juba üsna varsti.

Leht kui infoallikas, sidemees ja identiteedikandja

Suurte probleemide ees on ka Stockholmi Eesti Päevaleht, kelle Rootsi riigilt saadav toetus, mis sõltub tellijate arvust, on tunduvalt vähenenud ja kinnipanek terendab silmade ees. Eelmise aasta lõpus pidi ilmuma viimane number Kanadast toimetamise ja trükkimise Eestisse üle kolinud ajalehel „Võitleja“. Õnneks leiti ühe numbri ilmumise jaoks veel vahendeid. Seda kurba loendit võiks jätkata.

Jüri Estam on öelnud, et Välis-Eesti ajakirjanduse missioon peaks olema aidata Eesti eestlastel tunnetada suure maailma hoovusi ja pajatada, milline tundub Eesti väljastpoolt: sellel on väärtus Eesti inimeste jaoks. Kunagine pagulasmeedia on vaba ajakirjanduse bastion, mille vundamendile tugineb mingis ulatuses ka moderniseeruv väliseesti kogukond - see kätkeb endas endiselt hoiakute ja suhtumise poolest seda “midagi erinevat”. Praegusel ajal, mil kümned tuhanded isikud otsivad elatist väljaspool Eestit ja ka neil oleks vaja "oma meediat", oleks vale lasta kõngeda sellel, mis on pidanud vastu rohkem kui pool sajandit, rõhutas Estam.

Leian, et sama oluline on kajastada asukohariikide uuenenud eesti kogukonna uudiseid, ettevõtmisi, informeerida eelseisvatest kultuuri (ja teistest) üritustest, teiste riikide väliseestlaste tegemistest, tähtsatest sündmustest Eestis... Täita samu ülesandeid, mida Välis-Eesti ajakirjandus täitis okupatsiooniaastatel. Olla infoallikas, sidemees, kultuuri, rahvuslike aadete ja identiteedikandja.

Ühendada eestlasi välismaal ja aktiviseerida neid tarbima rahvuslikku kultuuri mitte ainult passiivselt läbi interneti või meedia, vaid osalema selles isiklikult ja otse. Olgu selleks siis laulukoor, näitering, Eesti Majas toimuv Eesti Vabariigi aastapäeva aktus või suhtlemine teiste eestlastega. Kodu-Eesti meedia seda rolli täita ei suuda.

Riigi kohustus vältida eestluse hääbumist

Täna, kui kunagistele pagulastele ja nende järeltulijatele on lisandunud veelgi suurem majanduspagulaste hulk, kes seisavad silmitsi rahvusliku identiteedi säilimise probleemidega, on Eesti riigi kohustus vältida eestluse hääbumist nii kodu kui ka välismaal. Kuulutab ju meie põhiseaduski, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Üheks meetmeks on võtta endale vastutus eestikeelse meedia säilimise eest mujal maailmas.

Olukorras kus Eestis pole isamaalisele kasvatusele 20 aastat rõhku pandud ning kõiki eestlasi konkreetselt ja üheselt konsolideeriv tegur või ühtne vaenlasekujund (nagu oli seda näiteks okupatsioonivõim) puudub, omavad väliseesti ajakirjanduse edasikestmine ja selle edastatavad väärtused olulist tähendust. Eestlaste ühendamine ja identiteedi säilitamine uutes tingimustes võiks anda väliseesti ajakirjandusele uue elu.

Kanal, mille kaudu toetatakse eesti keele ja kultuuri säilitamist väljaspool Eestit on Rahvuskaaslaste programm. On positiivne, et Rahvuskaaslaste programmi kaudu on toetatud ka mitmeid väliseesti ajalehti, kuid ilmselgelt ei piisa sellest kõigi nende probleemide lahendamiseks. Eesti riigi panust eestikeelse meedia säilimiseks välismaal tuleb tõsta ning see tuleb fikseerida läbi spetsiaalse seaduse ka riigieelarves.

Milline ja millises vormis peaks see meedia olema (paber või võrguväljaanne), kuidas tagada parim kvaliteet, kuidas leida üles iga eestlane ja perekond, kes siit on lahkunud, kuidas tagada info jõudmine nendeni, kui suur on vajalik riigipoolne dotatsioon - kõik need on tehnilised küsimused, millel ma siinkohal ei peatu. Võtmeküsimuseks on, kas võimulolijad on valmis tegema kõik, et tagada eestluse säilimine nii kodu- kui välismaal?

Avaldatud Delfis 25.04.2012 
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-riik-peaks-toetama-valiseesti-ajakirjandust.d?id=64307763