Mitte ainult Euroopa, vaid terve maailm on Venemaa üha kasvava agressiivsuse tõttu sattunud suurimasse julgeolekukriisi peale Külma sõda. See, kas olukord eskaleerub nn kuumaks sõjaks, esialgu Ukrainas, aga ka Balti-Poola regioonis ja laieneb mujale, sõltub sellest, kas NATO-l ja Euroopa Liidu liidritel jätkub kindlameelsust ja julgust Putini ülbitsemisele ja provokatsioonidele adekvaatselt vastata või mitte. Senikaua koondab Venemaa enda üksusi Ukraina piiridele, provotseerib ning esitab teistele riikidele ja NATO-le absurdseid sõjalisi ja poliitilisi nõudmisi.
Kui kindlameelsust ja julgust pole ning puudub
valmisolek reaalseteks vastusammudeks, siis valmistugem halvimaks, sest pätti
saab korrale kutsuda vaid talle julgelt vastu asudes. Teame seda enda ajaloost
ja kogemustest.
Nõukogude Liidu lagunemise järgi tekkis lootus, et
sõjaline vastasseis on läbi ja otsene sõjaoht on Euroopas välditud. Esimesed
suuremad mõrad sellesse petlikusse rahulootusesse tekkisid peale Gruusia
ründamist Venemaa poolt 2008. aastal ja muidugi 2014, kui Venemaa alustas sõda
Ukrainas. Kuid isegi Krimmi annekteerimisest ei piisanud kõikide silmade
avamiseks.
Selleks ajaks olid enamik lääneriike viinud läbi
ulatusliku desarmeerimise, pigistades silmad kinni Venemaal toimuva demokraatia
asendumise totalitaarse autokraatia ja üha kasvavate ambitsioonide ees. Kui
suur osa kõiges selles oli naiivsusel või Vene mõjutustööl, on raske öelda. On
ju ka mujal omad Simmid ja Metsavased olnud, venemeelsetest poliitilistest
jõududest rääkimata. Meilgi taheti ajateenistusest loobuda.
Läänes jäeti tähelepanuta Kremli tegelikku, ebainimlikku
palet paljastavad Tšetšeeni sõjad ja kõik muud märgid, mis näitasid Venemaa
konfrontatsiooni inimõiguste, demokraatlike printsiipide ja rahuliku
kooseksisteerimise ideega ning nende valed ja demagoogia. Siiani olid silmad
sisuliselt kinni pigistatud ka Venemaa tegevusele Süürias ja Wagneri
palgasõdurite massimõrvadele. Putini kagebiitlikule deklaratsioonile, mille
järgi oli 20. sajandi kõige hullem geopoliitiline katastroof Nõukogude Liidu
lagunemine, ei pööratud lihtsalt tähelepanu.
Alahinnates Venemaad, ei usutud nende võimekusse
moderniseerida sõjaväge ja sõjatehnikat. Ometigi on nad sellega hoolimata
raskustest ja sanktsioonidest suuresti hakkama saanud. Kasvanud on armee
isikkoosseis, arendatud on uut, modernset relvastust ja varustatud sellega pea
75% relvajõududest. Vaadates Eesti valituse poolt hiljuti heaks kiidetud Riigikaitse
arengukava aastani 2030, mille puhul on deklareeritud, et see vastab
reaalsetele ohuhinnangutele, tundub, et reaalsus ei ole neile, kelle ülesanne
on meie kaitsevõime tagamine, päris kohale jõudnud. Viitan siinkohal näiteks
kaitsevaldkonna asjatundjale sügavalt arusaamatut õhutõrjevõimekuse vajaduse
eitamist kaitsejõudude ülema poolt, kuid ka mitmetele muudele küsitavustele. See
teema nõuaks aga juba omaette lahkamist.
Oma ultimatiivsete ja absurdsete soovidega, mille Kreml
NATO-le esitas, soovib Venemaa tõrjuda NATO Euroopast välja, saada endale vabad
käed ja kehtestada uuesti Külma sõja aegsed mõjusfäärid, kuhu kuuluksid lisaks
Ukrainale kõik ülejäänud Ida-Euroopa riigid, kaasa arvatud Soome ja Rootsi ning
mõned Kesk-Euroopa riigid. Venemaa ei ole oma geopoliitilisi ambitsioone ja
mõjusfääride ihalust kunagi varjanudki. Need on avalikult ja häbematult
sätestatud nende geopoliitilistes strateegiates. Deržaava ehk Vene Impeerium ja
NSV Liidu piirid tuleb taastada.
Venemaa käitub, justkui oleks ta oma 140 miljoni
inimesega suurem kui 500 miljoni inimesega Euroopa Liit, justkui tema Itaalia
suurusjärgus olev SKT oleks suurem Euroopa ja NATO riikide omast ning justkui
Vene relvajõud oleks võimsamad NATO-st. Need on luulud, kuid ütleb ju Eesti
vanasõnagi, et julge hundi rind on rasvane. Tekitatakse probleem, selles
süüdistatakse teisi, täristatakse relvi, seejärel esitatakse endale sobiv
lahendus ja lääs maksab krõbeda hinna kinni. Seni on säärane käitumine end
õigustanud. Täna on aga vägagi võimalik, et Venemaa on otsustanud relvade
täristamisest kaugemale minna. Loodame, et mitte, sest võitjaid selles mängus
ei ole.
Putini üüratut arrogantsust ja agressiivsust on võimaldanud
lääne poliitikute naiivsus, majandushuvidest tingitud järeleandlikkus ja argus
astuda Putinile vastu. Meenutagem kasvõi
EL välispoliitika kõrge esindaja Borrelli enesealandamist Moskvas. Sigadustele
adekvaatselt reageerimise asemel on peaasjalikult vaid näppu viibutatud ja
sügavat muret avaldatud. Vaadates mitmete maade juhtpoliitikute jätkuvat
dialoogiusku Kremliga, lõpliku üksmeele puudumist Venemaa ohjeldamiseks mõeldud
sanktsioonide kehtestamistel ja ka vähest huvi eeskätt Euroopa idaosas toimuva
olukorra eskaleerumise suhtes, tundub, et reaalsus ei ole veel paljudele kohale
jõudnud. Nüüd on aga olukord muutumas ning Venemaad on ka hoiatatud tagajärgede
eest.
Üsna raskesse olukorda on sattunud Soome, kelle
kaitsejõud on vaieldamatult üks parimaid Euroopas. Pole kahtlustki, et oma
geograafilise asukoha tõttu kistakse Soome, kui hoiatused ei mõju, võimalikku
sõjalisse kriisi kaasa. Siis ei ole aga vaid iseendale ja naabermaale Rootsile
lootmine lahenduseks. Soome on enda kaitsejõud viinud küll vastavusse NATO
standarditega, teeb NATO-ga lähedast koostööd ja armastab rääkida NATO
optsioonist, kuid ei ole NATO liikmelisust taotlenud. Püütakse vältida Kremli
pahameelt. Partnerlus ei asenda aga liikmelisust ega Artikkel 5-te. Arvestades
geopoliitilist olukorda nüüd, kus Venemaa püüab dikteerida NATO ja teiste
riikide käitumist ning on määratlenud Soome enda mõjusfääri kuuluvaks, tuleb
Soomel paljude asjatundjate hinnangul hakata NATO liikmelisusele palju tõsisemalt
mõtlema. Enne kui päris hilja on. Soome positsioonid ei ole veel muutunud,
muutunud on aga geopoliitiline olukord. Kuid nagu president Niinistö ütles,
teeb iga riik enda valikud ise.
Eesti ja teiste Ida-Euroopa riikide terav reaktsioon
USA presidendi Bideni kavatsusele asuda Venemaaga dialoogi pidama koos nelja
NATO suurriigiga, tekitas Washingtonis küll teatud pahameelt, kuid õigustas
ennast. Biden lubas Ida-Euroopa riikide juhtidega peetud telefonivestluses, et
mingeid suurriikide kokkuleppeid ei tehta üle meie peade ega Ukrainata ja et me
saame kaasatud kõikidesse otsustusprotsessidesse. Nüüd tuleb ühiselt hoida
kinni NATO selgelt väljendatud seisukohast, et Venemaal puudub igasugune alus
ja õigus dikteerida, kes võib NATO-ga liituda, kuhu tohib viia NATO üksusi ja
relvastust ning et nii Ukraina, kui ka teiste riikide ründamisel ja nende territoriaalse
terviklikkuse rikkumisel saab olema Venemaa jaoks väga kõrge hind. NATO kaitseb
omasid ja ei ole Venemaa öelda keda, millal ja milleks me Eestisse kutsume.
NATO laienemine ja kõik muud sammud on astutud mitte
Venemaa ohustamiseks ega ründamiseks, nagu Kreml väidab, vaid just nimelt
vastukaaluks Venemaa provokatiivsetele geopoliitilist julgeolekuolukorda ja
tasakaalu muutvatele ja ohustavatele sammudele. Venemaa NATO-le esitatud nõudmiste osas puudub
igasugune dialoogikoht ja võimalus. Kremli
arusaam, justkui neil oleks suveräänne
õigus enda nägemust Euroopa julgeolekukorrast teistele riikidele ja
organisatsioonidele jõuga peale suruda on vastuvõetamatu. Vaja on anda
selge ja resoluutne vastus, seada piirid Venemaa
agressiivsele käitumisele ning kaitsta oma julgeolekut ja demokraatiat.
Öeldakse, et ei ole midagi uut siin päikese all. Nii
kahetsusväärne, kui see ka pole, tundub, et ka täna saab rahu püsida vaid hirmu
tasakaalul, nagu see oli Külma sõja ajal. On viimane aeg, et kõik NATO liikmed
järgivad president Trumpi nõudlikku meeldetuletust ja tõstavad oma
kaitsekulutused kokku lepitud tasemele. Eesti peab tegema kõik endast sõltuva,
et meie liitlased püsiks ühtsena, ei läheks järelandmiste teed ning et meie
iseseisev kaitsevõime vastaks kõikidele reaalsetele ohtudele ja väljakutsetele.
Vajadusel kasvõi riigikaitselaenu võttes. Kõik muu on vaid vesi Putini veskile.
Nagu ka jutud uue Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisest.
Avaldatud
Eesti Päevalehes 18.12.2021,
pealkirja all: „Henn Põlluaas Venemaa nõudmistest: Putini üüratut arrogantsust ja
agressiivsust võimaldavad Lääne naiivsus ja majandushuvid.“
https://epl.delfi.ee/artikkel/95429665/henn-polluaas-venemaa-noudmistest-putini-uuratut-arrogantsust-ja-agressiivsust-voimaldavad-laane-naiivsus-ja-majandushuvid
- esmaspäev, detsember 20, 2021
- 0 Comments