Kas Türgi on Läänele ja NATO-le selga keeramas?
kolmapäev, august 24, 2016
Peale kummalist riigipöördekatset, mille kohta ei ole tänagi kindlat
teadmist, kas tegemist oli lavastuse või tegeliku katsega võimu haarata, on
Türgi hakanud eemalduma lääneriikidest ja NATO-st. Lääneriikidele
ebameeldiva üllatusena tulnud Türgi ja Venemaa lähenemine ja presidentide
tippkohtumine Peterburis on kaasa toonud paljutki, mis võib tänast keerulist
geopoliitilist olukorda veelgi keerulisemaks muuta. Türgi
president Recep Tayyip Erdogan pidas kohtumist Venemaa
presidendi Vladimir Putiniga äärmiselt vajalikuks, sest Türgi-Vene suhetes
tuleb tema kinnitusel keerata ette uus lehekülg.
Signaalid, mis tulevad Türgist on kantud pahameelest
Lääne suhtes. Välisminister Mevlüt Çavuşoğlu süüdistab Euroopa riike Türgi
alandamises ja kordab valitsuse nõudmist viisavabaduse kehtestamise osas
vastutasuks sisserändajate voo peatamisele. "Türgi inimesed on pärast
riigipöördekatset traumeeritud," ütles Çavuşoğlu. "Selle asemel, et
Türgit aidata, alandavad Euroopa rahvad meid." Ollakse pahased, et EL
riikide juhid ei tõtanud riigipöörde ajal Erdagonile oma toetust avaldama, nagu
tegi seda Venemaa. Suhted Saksamaaga on
teravad peale viimase süüdistusi, mille kohaselt on Türgi muutunud islamistlike rühmituste platsdarmiks.
Erdogan süüdistab USA-d ja Euroopat terroristideks
nimetatava gülenistide ja liikumise juhi, imaam Fethullah Güleni kaitsmises ning leiab, et "NATO
on Türgi Süürias ükski jätnud. Ma olen seda korduvalt öelnud ning tahan seda
jälle korrata, sest NATO ei tohiks üht oma liikmeist üksi jätta ja ei peaks niimoodi
käituma".
Kuigi lääs on kinnitanud, et Türgi on NATO-le endiselt
„lugupeetud liitlane“, on jahenemise märgid selged. Cavusoglu teatas peale
Peterburi tippkohtumist, et Türgi ja Venemaa loovad ühise sõjalise, luurealase ja
diplomaatilise mehhanismi: „Türgi soovis tänaseni teha koostööd Nato
liikmetega, kuid tulemused ei rahulda meid. Seetõttu on loomulik, et me otsime
alternatiive“. Erdoğan kirjutas juba varem Putinile, et Venemaa on Türgile
„sõber ja strateegiline partner“.
Cavusoglu sõnul ei vaata Türgi seda kui NATO vastast
tegevust, kuid sellele vaatamata on võimalik, et Türgi võib tõesti Läänest
lahku lüüa, sulgeda NATO-le Incirliki baasi, taanduda NATO
juhtimisstruktuurist, tühistada viisavabaduse mittesaamisel rändeleppe EL-iga
ning jagada Venemaaga mõjupiire Mustal merel ja isegi Kagu-Euroopas. Võimalik
negatiivne stsenaarium on kirju ja mis puutub näiteks viisavabaduse andmist,
siis selles suhtes ei paista Euroopa poolt rohelist tuld, nagu 2023. aastal
Türgi EL liikmeks saamiselegi, mida Türgi on viimastel päevadel rõhutanud,
õigemini lausa nõudnud.
Edward Lucase kinnitusel ei tundu negatiivne
stsenaarium tõenäoline sest Türgil on jätkuvalt palju võita liidust Läänega
ning palju kaotada juhul, kui see peaks lõppema: „Türgi asub halvas naabruses
ning vajab tõsiseid sõpru. Putini Venemaa, ühtaegu nii majanduslik ja
poliitiline läbikukkumine, ei ole sellist sõprust võimeline pakkuma praegu ja
ehk isegi mitte kunagi“. Türgi käitumine võib tõesti näida vaid väljapressimistaktikana,
et soodsaid tingimusi saada Euroopa Liidu liikmelisuse, viisavabaduse,
immigrantide voo kinnipidamises ja teistes asjades. See võib osaliselt seda ka olla,
kuid Venemaa ja Türgi lähenemisesse kergelt suhtumine tähendab Venemaa, Putini
eesmärkide ja tema sihikindluse alahindamist.
Türgi, sõjalises mõttes NATO ühe olulisema liikme enda
liitlaseks saamise, alliansi lõhestamise
ja nõrgendamise nimel tasub vaeva näha. See oleks kahtlemata tohutuks löögiks
NATO-le ja Euroopale. Selle eest võib Türgile nii mõndagi lubada. Seda enam, et
Vene administratsiooni endine nõuandja Stanislav Belkovski on ühes The Daily Beastile antud intervjuus, öelnud, et „ olukord
on äärmiselt pingestunud. Putin on valmis võitlema NATO-ga, sest ta usub
tõemeeli, et Ühendriigid soovivad vallutada Venemaad. Putin on veendunud, et
kõik tema mehed on valmis tema eest surema“.
Putin on valmis strateegilise ja taktikalise olukorra ning
jõujoont enda kasuks muutmise nimel tegema nii mõndagi. Venemaa Türgile seatud
sanktsioonide tühistamine, vene turismi taastamine, Turkstreami gaasitoru
rajamine, tuumaelektrijaama ehitamine jne on kindlasti Erdagonile vajalikud
õlekõrred, mis aitavad Türgi majandust elavdada ja Erdagoni populaarsust tõsta.
USA suhtub Türgi väljaütlemistesse märksa tõsisemalt.
Kahe maa suhteid on pingestanud ka USA soovimatus vastata Türgi nõudele anda
välja väidetav mässu organiseerija, USA-s viibiv Gülen. Külma sõja ajal paigutas USA Türgisse,
Incirliki lennuväebaasi, saja kilomeetri kaugusele Süüria piirist, kuni 50
taktikalist tuumarelva. Incirliki lennuväebaas on sama, mille elektrivarustus
katkestati riigipöörde ajal, valitsus keelas seal lennukite õhkutõusmise ja
maandumise ning baasi komandant arreteeriti mässuliste toetajana.
On spekuleeritud, kas USA oleks suutnud hoida
Incirlikis olevad tuumarelvad enda kontrolli all, kui võimupöördekatse oleks
kasvanud kodusõjaks. Kahepoolse usalduse vähenemise ja võimalike negatiivsete
intsidentide ärahoidmiseks olevat USA hakanud Brüsseli uudistelehe Euractiv.com andmetel Türgis olevaid tuumarelvi viima üle
Rumeeniasse, Deveselu sõjaväebaasi.
See ei ole lihtne ülesanne nii tehnilistel kui
poliitilistel põhjustel, sest on samas märgiks usalduse puudumist seniste
liitlaste vahel ja võib põhjustada edasist suhete jahenemist. Rumeenia ei ole
väiteid kinnitanud, kuid kevadel käivitati Rumeenias raketikilp, mida USA ja NATO
peavad oluliseks, et kaitsta Euroopat Lähis-Ida paariariikide, näiteks Iraani
eest. Loomulikult kaitseb kilp ka Venemaalt lähtuvate tuuma-ja muude rakettide
eest. Rumeenia võis tuumarelvade toomisega Deveselusse nõustuda vastuteenena
raketikilbi pakutava kaitse eest.
Türgi ja Venemaa lähenemine on Putinile oluline ka
seetõttu, et võimaldab muuta jõujooni Lähis-Idas ja Süürias. Erdagon ütles, et
kui teised riigid ei soovi osaleda Süüria kodusõja lõpetamises, siis võivad
Türgi ja Venemaa tegutseda seal ka kahekesi. Tassile antud intervjuus nõudis
Erdagon venelaste toetatud Assadi, aga mitte tema administratsiooni
kõrvaldamist ja vabade valimiste korraldamist. Täna nähakse aga ka Assadi oma
rolli omavat. Pole võimatu, et selles küsimuses leitakse täielik üksmeel.
Kremli üheks eesmärgiks paistab olevat luua ka liitlas-
ja jõukolmnurk Iraani, Türgi ja Venemaa vahel. See tugevdaks Iraani positsiooni
ja poliitika mõju terves regioonis ning nõrgendaks kahtlemata nii Lääne poolt
toetatavate Pärsia lahe riikide julgeolekut kui tasakaalu terves piirkonnas.
Nato, USA ja EL ei tohi jääda käed rüpes vaatama.
Valmisretsepti situatsiooni lahendamiseks ei ole kellelgi, kuid kindlasti ei
tohi selle sisse kuuluda viisavabaduse ega EL liikmelisuse pakkumine. Lisaks
erinevatele praktilistele asjadele, mille üle Türgiga vestelda, ei ole sugugi väheoluline
neile meenutada, et Iraan koos oma liitlastega, keda toetab Venemaa on
šiiitlik, Türgi seevastu koos teiste, Lääne toetust omavate riikidega, sunniitlik.
Lähis-Idas ei ole see sugugi väheoluline asjaolu. Vastupidi.
Erdagoni lubadus mitte tunnustada Krimmi
annekteerimist ning kinnitus, et Türgi ei kavatse siiski NATO-st lahkuda ja
jätkab oma kohustuste täitmist alliansi ees, saadab positiivse signaali. Tuleb
loota, et Türgi lähenemine Kremlile ja Venemaaga arutletavad „alternatiivid“ ei
ole püsivad ega põhimõttelised. Vastasel juhul on meil oodata äärmiselt häirivaid
arenguid ning Venemaa tegevuse ja agressiivsuse kasvu nii Lähis-Idas, Ukrainas
kui ka Läänemere ja Balti riikide suunal.
Avaldatud:
Delfis 22.08.2016
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kas-turgi-on-laanele-ja-nato-le-selga-keeramas?id=75408417
1 kommentaari
No on arusaam nn ohtudest ja rõõm,
VastaKustutaet Türgi ei tunnusta Krimmi Venemaa osana