Kas Türgi on Läänele ja NATO-le selga keeramas?

Kolmapäev, august 24, 2016


Peale kummalist riigipöördekatset, mille kohta ei ole tänagi kindlat teadmist, kas tegemist oli lavastuse või tegeliku katsega võimu haarata, on Türgi hakanud eemalduma lääneriikidest ja NATO-st. Lääneriikidele ebameeldiva üllatusena tulnud Türgi ja Venemaa lähenemine ja presidentide tippkohtumine Peterburis on kaasa toonud paljutki, mis võib tänast keerulist geopoliitilist olukorda veelgi keerulisemaks muuta. Türgi president  Recep Tayyip Erdogan pidas kohtumist Venemaa presidendi Vladimir Putiniga äärmiselt vajalikuks, sest Türgi-Vene suhetes tuleb tema kinnitusel keerata ette uus lehekülg.

Signaalid, mis tulevad Türgist on kantud pahameelest Lääne suhtes. Välisminister Mevlüt Çavuşoğlu süüdistab Euroopa riike Türgi alandamises ja kordab valitsuse nõudmist viisavabaduse kehtestamise osas vastutasuks sisserändajate voo peatamisele. "Türgi inimesed on pärast riigipöördekatset traumeeritud," ütles Çavuşoğlu. "Selle asemel, et Türgit aidata, alandavad Euroopa rahvad meid." Ollakse pahased, et EL riikide juhid ei tõtanud riigipöörde ajal Erdagonile oma toetust avaldama, nagu tegi seda Venemaa. Suhted Saksamaaga on teravad peale viimase süüdistusi, mille kohaselt on Türgi muutunud islamistlike rühmituste platsdarmiks.

Erdogan süüdistab USA-d ja Euroopat terroristideks nimetatava gülenistide ja liikumise juhi, imaam Fethullah Güleni kaitsmises ning leiab, et "NATO on Türgi Süürias ükski jätnud. Ma olen seda korduvalt öelnud ning tahan seda jälle korrata, sest NATO ei tohiks üht oma liikmeist üksi jätta ja ei peaks niimoodi käituma".

Kuigi lääs on kinnitanud, et Türgi on NATO-le endiselt „lugupeetud liitlane“, on jahenemise märgid selged. Cavusoglu teatas peale Peterburi tippkohtumist, et Türgi ja Venemaa loovad ühise sõjalise, luurealase ja diplomaatilise mehhanismi: „Türgi soovis tänaseni teha koostööd Nato liikmetega, kuid tulemused ei rahulda meid. Seetõttu on loomulik, et me otsime alternatiive“. Erdoğan kirjutas juba varem Putinile, et Venemaa on Türgile „sõber ja strateegiline partner“.

Cavusoglu sõnul ei vaata Türgi seda kui NATO vastast tegevust, kuid sellele vaatamata on võimalik, et Türgi võib tõesti Läänest lahku lüüa, sulgeda NATO-le Incirliki baasi, taanduda NATO juhtimisstruktuurist, tühistada viisavabaduse mittesaamisel rändeleppe EL-iga ning jagada Venemaaga mõjupiire Mustal merel ja isegi Kagu-Euroopas. Võimalik negatiivne stsenaarium on kirju ja mis puutub näiteks viisavabaduse andmist, siis selles suhtes ei paista Euroopa poolt rohelist tuld, nagu 2023. aastal Türgi EL liikmeks saamiselegi, mida Türgi on viimastel päevadel rõhutanud, õigemini lausa nõudnud.

Edward Lucase kinnitusel ei tundu negatiivne stsenaarium tõenäoline sest Türgil on jätkuvalt palju võita liidust Läänega ning palju kaotada juhul, kui see peaks lõppema: „Türgi asub halvas naabruses ning vajab tõsiseid sõpru. Putini Venemaa, ühtaegu nii majanduslik ja poliitiline läbikukkumine, ei ole sellist sõprust võimeline pakkuma praegu ja ehk isegi mitte kunagi“. Türgi käitumine võib tõesti näida vaid väljapressimistaktikana, et soodsaid tingimusi saada Euroopa Liidu liikmelisuse, viisavabaduse, immigrantide voo kinnipidamises ja teistes asjades. See võib osaliselt seda ka olla, kuid Venemaa ja Türgi lähenemisesse kergelt suhtumine tähendab Venemaa, Putini eesmärkide ja tema sihikindluse alahindamist.

Türgi, sõjalises mõttes NATO ühe olulisema liikme enda liitlaseks saamise, alliansi  lõhestamise ja nõrgendamise nimel tasub vaeva näha. See oleks kahtlemata tohutuks löögiks NATO-le ja Euroopale. Selle eest võib Türgile nii mõndagi lubada. Seda enam, et Vene administratsiooni endine nõuandja Stanislav Belkovski on ühes The Daily Beastile antud intervjuus, öelnud, et „ olukord on äärmiselt pingestunud. Putin on valmis võitlema NATO-ga, sest ta usub tõemeeli, et Ühendriigid soovivad vallutada Venemaad. Putin on veendunud, et kõik tema mehed on valmis tema eest surema“.
Putin on valmis strateegilise ja taktikalise olukorra ning jõujoont enda kasuks muutmise nimel tegema nii mõndagi. Venemaa Türgile seatud sanktsioonide tühistamine, vene turismi taastamine, Turkstreami gaasitoru rajamine, tuumaelektrijaama ehitamine jne on kindlasti Erdagonile vajalikud õlekõrred, mis aitavad Türgi majandust elavdada ja Erdagoni populaarsust tõsta.

USA suhtub Türgi väljaütlemistesse märksa tõsisemalt. Kahe maa suhteid on pingestanud ka USA soovimatus vastata Türgi nõudele anda välja väidetav mässu organiseerija, USA-s viibiv Gülen.  Külma sõja ajal paigutas USA Türgisse, Incirliki lennuväebaasi, saja kilomeetri kaugusele Süüria piirist, kuni 50 taktikalist tuumarelva. Incirliki lennuväebaas on sama, mille elektrivarustus katkestati riigipöörde ajal, valitsus keelas seal lennukite õhkutõusmise ja maandumise ning baasi komandant arreteeriti mässuliste toetajana.

On spekuleeritud, kas USA oleks suutnud hoida Incirlikis olevad tuumarelvad enda kontrolli all, kui võimupöördekatse oleks kasvanud kodusõjaks. Kahepoolse usalduse vähenemise ja võimalike negatiivsete intsidentide ärahoidmiseks olevat USA hakanud Brüsseli uudistelehe Euractiv.com andmetel Türgis olevaid tuumarelvi viima üle Rumeeniasse, Deveselu sõjaväebaasi.

See ei ole lihtne ülesanne nii tehnilistel kui poliitilistel põhjustel, sest on samas märgiks usalduse puudumist seniste liitlaste vahel ja võib põhjustada edasist suhete jahenemist. Rumeenia ei ole väiteid kinnitanud, kuid kevadel käivitati Rumeenias raketikilp, mida USA ja NATO peavad oluliseks, et kaitsta Euroopat Lähis-Ida paariariikide, näiteks Iraani eest. Loomulikult kaitseb kilp ka Venemaalt lähtuvate tuuma-ja muude rakettide eest. Rumeenia võis tuumarelvade toomisega Deveselusse nõustuda vastuteenena raketikilbi pakutava kaitse eest.

Türgi ja Venemaa lähenemine on Putinile oluline ka seetõttu, et võimaldab muuta jõujooni Lähis-Idas ja Süürias. Erdagon ütles, et kui teised riigid ei soovi osaleda Süüria kodusõja lõpetamises, siis võivad Türgi ja Venemaa tegutseda seal ka kahekesi. Tassile antud intervjuus nõudis Erdagon venelaste toetatud Assadi, aga mitte tema administratsiooni kõrvaldamist ja vabade valimiste korraldamist. Täna nähakse aga ka Assadi oma rolli omavat. Pole võimatu, et selles küsimuses leitakse täielik üksmeel.

Kremli üheks eesmärgiks paistab olevat luua ka liitlas- ja jõukolmnurk Iraani, Türgi ja Venemaa vahel. See tugevdaks Iraani positsiooni ja poliitika mõju terves regioonis ning nõrgendaks kahtlemata nii Lääne poolt toetatavate Pärsia lahe riikide julgeolekut kui tasakaalu terves piirkonnas.
Nato, USA ja EL ei tohi jääda käed rüpes vaatama. Valmisretsepti situatsiooni lahendamiseks ei ole kellelgi, kuid kindlasti ei tohi selle sisse kuuluda viisavabaduse ega EL liikmelisuse pakkumine. Lisaks erinevatele praktilistele asjadele, mille üle Türgiga vestelda, ei ole sugugi väheoluline neile meenutada, et Iraan koos oma liitlastega, keda toetab Venemaa on šiiitlik, Türgi seevastu koos teiste, Lääne toetust omavate riikidega, sunniitlik. Lähis-Idas ei ole see sugugi väheoluline asjaolu. Vastupidi.

Erdagoni lubadus mitte tunnustada Krimmi annekteerimist ning kinnitus, et Türgi ei kavatse siiski NATO-st lahkuda ja jätkab oma kohustuste täitmist alliansi ees, saadab positiivse signaali. Tuleb loota, et Türgi lähenemine Kremlile ja Venemaaga arutletavad „alternatiivid“ ei ole püsivad ega põhimõttelised. Vastasel juhul on meil oodata äärmiselt häirivaid arenguid ning Venemaa tegevuse ja agressiivsuse kasvu nii Lähis-Idas, Ukrainas kui ka Läänemere ja Balti riikide suunal.

Avaldatud: Delfis 22.08.2016

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kas-turgi-on-laanele-ja-nato-le-selga-keeramas?id=75408417

You Might Also Like

1 kommentaari

  1. No on arusaam nn ohtudest ja rõõm,
    et Türgi ei tunnusta Krimmi Venemaa osana

    VastaKustuta

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...