Sisutühi haldusreform olukorda ei paranda
kolmapäev, august 24, 2016
Peaminister
Rõivas rõhutas mõni aeg tagasi, kandes Riigikogus ette poliitilist avaldust
haldusreformi teemal, et tegemist on koalitsiooni reformikavaga. Tõepoolest, ja
just see ongi üks suurimatest puudustest. Selle ettevalmistamisesse ei ole
kaasatud avalikkust, opositsioonierakondadest rääkimata. Sisulist dialoogi ei
ole olnud, kolm riigikogu erakonda on jäetud haldusreformi väljatöötamisest
kõrvale. Täpselt nagu riigieelarve koostamisest.
Haldusreform
saaks oluliselt parem ja sisulisem, kui seda viidaks läbi demokraatlikult,
kõiki osapooli kaasates ja erinvaid aspekte kaaludes. Kümme päeva parandus- ja
täiendusettepanekute tegemiseks seadusele, mida valitsus on koostanud aasta aega,
on kõike muud kui mõistlik, nagu lõviosa opositsiooni parandusettepanekute
tagasilükkaminegi.
Reformikava näitab, et valitsusel puudub arusaamine KOV olukorrast ja
visioon, kuidas minna edasi. Eesmärgiks on võetud omavalitsuste sundliitmine
ehk piiride muutmine ja seda nimetatakse haldusreformiks. See on naiivne ja
lihtsustatud käsitlus, mis jätab vastuseta sisulised küsimused, kuidas
lahendada omavalitsuste probleeme, tõsta nende efektiivsust, täpsustada
funktsioonid ja ülesanded, tagada piisav rahastamine jne. Rääkimata sellest, et
sundliitmine ise on põhiseadusevastane samm.
Selles,
et tänane süsteem vajab muutmist, ei kahtle keegi. Küsimus on, kuidas tagada,
et muutused on edasiviivad ja tulemuslikud, mitte ei kujutaks endast muutuste tegemist
muutuste enda pärast. Võimuliidu poolt esile toodud arvud omavalitsuste kohta,
kus liitumisläbirääkimisi peetakse, on sisutühjad, sest lõviosa
läbirääkimistest on tingitud sundliitmise hirmust, mitte sellest, et liitumine
oleks kasulik või tooks paremaid teenuseid, suuremat finantsvõimekust või muid
hüvesid. Pealegi ei ole sõlmitud liitumisleping uue valla volikogudele enam
kohustuslik ja tänased ilusad lubadused võivad osutuda vaid virvatuledeks. Kaks vaest ei tee
kokku ühte rikast.
See, et ühinemisreferendumite tulemused on omavalitsustele vaid soovituslikud,
tekitab tõsise põhiseaduse riive. Sätestab ju põhiseadus, et kõrgeim võim
riigis on rahvas, kes teostab oma võimu hääletuste teel. Milleks üldse
hääletused, kui tulemustest võidakse teerulliga üle sõita, nagu juhtus Saue
linnas.
Peaminister
armastab rääkida põhjamaadest. Kui vaatame sinna, siis on seal omavalitsuste
rahastamine oluliselt suurem. Ka Soomes läbiviidud haldusreformi käigus muudeti
omavalitsuste piire, kuid omavalitsustele anti oluliselt suuremat
ühinemistoetust ning loodi pikaajalised tulumehhanismid, mis tegid ühinemise
kasulikuks ka pikas perspektiivis. Eestis midagi sellist ei toimu. Kuigi toetust
suurendati kaheksakümne miljoni euroni, jätkub sellest vaid ühinemisprotsessi
läbiviimiseks. Ei enamaks. Omavalitsusjuhtide äraostmine sellest samast rahast aastapalga
suuruse ühinemispreemiaga ei paranda mitte kuidagi eesti inimeste heaolu. Tegemist
on valitsuse korraldatud riikliku korruptsiooni ja altkäemaksuga.
Lätis
viidi haldusreform läbi samadel alustel kui Eestis ning samu tagajärgi võime
varsti näha ka siin. Hoolimata lubadustest kaugenesid võim ja teenused
inimestest, omavalitsuste kulud kasvasid, finantseerimisvõimekus ei suurenenud,
ääremaastumine ja maapiirkondade tühjenemine jätkus, töökohad vähenesid, suleti
koole ja raamatukogusid, sunniviisiliselt kokku pandud omavalitsuste inimesed
ei sulandunud kokku, vaid kiikavad endiselt isesuunas. Sama tulemus on näha
Eestis juba toimunud ühinemistel – näiteks Türi ja ümbritsevate valdade puhul. Reformil
reformi pärast ja selleks, et valitsus saaks öelda, et meie tegime ära, ei ole mõtet.
See maksab pikas perspektiivis kätte.
Käesolev
on vist seitsmes katse haldusreformi teha. On tehtud kümneid või sadu analüüse,
kus on kaardistatud omavalitsussüsteemi kitsaskohti ja pakutud välja lahendusi.
Kurb, et koalitsioon on loobunud sisuliste muutuste tegemisest ning näeb
võluvitsakest vaid omavalitsuste sundühendamises ja piiride muutmises, mis
omavalitsuste efektiivsusele kaasa ei aita. Rahastamise suurendamiseta või
taastamiseta vähemalt samale tasemele, kui see oli enne majanduskriisi, ei
olegi võimalik paremaid teenuseid osutada.
Päris
väikesed omavalitsused, kus juhtimiskulud ühe elaniku kohta on ebamõistlikult
suured, ei ole jätkusuutlikud, kuid statistika näitab, et õige majandamise
korral saavad suurepäraselt hakkama ka 1500-3000 elanikuga omavalitsused. Ei
pea olema 5000 või 11 000 elanikku. Tuleb ausalt välja öelda ja lahendada
küsimused, millest on tingitud peamised probleemid omavalitsuste töös. Sealhulgas
vähendada üle piiride läinud riiklikku aruandlust ja bürokraatiat. Ära tuleks
kaotada ka maavalitsused ja jagada nende ülesanded nii omavalitsustele kui
omavalitsusliitudele, kellele tuleb anda juriidiline staatus ja rohkem õigusi.
Ühinemine ise saab olla ainult vabatahtlik.
Muuseas,
Eesti Maaomavalitsuste Liit ja Linnade Liit on reformi suhtes sama kriitilised
ja meiega samadel seisukohtadel.
Kuid
miks püütakse haldusreformi, mis positiivset tulemit ja juhtimiskvaliteedi tõusu
kaasa ei too, siiski läbi suruda? Vastus on lihtne – poliitilistel eesmärkidel.
Samal põhjusel püütakse uuesti läbi suruda omal ajal riigikohtu poolt tagasi
lükatud seadust, mis annaks riigikogu liikmetele õiguse olla samaaegselt
kohaliku volikogu liige. Eesmärgiks on omavalitsuste politiseerimine, kontrolli
ja võimuvertikaali tugevdamine Toompealt omavalitsustesse, mitte inimeste elu
ja olu parandamine Eestis.
Ühinenud
omavalitsustes võib ennustada kohalike valimisliitude kadumist, alles jäävad
erakonnad, mis valdade piiridest ei sõltu. Valimisliite on püütud valitsuse
poolt ka varem ära kaotada, kuid sellele tõmbasid viimati piduri peale
õiguskantsler ja riigikohus. Nüüd püütakse seda läbi suruda kavalamalt. Kui
valdasid jääb 60-70 ja need on võimuparteide juhtida, siis saab
valijameestekogus orkestreerida ka tulevasi presidendivalimisi.
Tegemist
on järjekordse koalitsiooni tagatoa poliitmahhinatsiooniga võimu suurendamiseks
ja põlistamiseks. Sisulistele küsimustele ei ole me reformi tegijatelt vastuseid
saanud. Lahendustest rääkimata. Sellisena ei ole võimalik haldusreformi toetada.
Avaldatud ajalehes Konservatiivide Vaba Sõna, veebruar 2016
0 kommentaari