Peale kaksiktornide kokkuvarisemist 9/11 astus USA-s jõusse nn. Patriot Act, mille kohaselt karmistati oluliselt kontrolli ja tõhustati jälitustegevust. Selle alusel võib ilma kohtuotsuseta kinni pidada ükskõik keda, ükskõik kus, ükskõik kui kauaks jne. Tegemist olevat seadusega, millega luuakse turvalisust. Midagi sarnast on toimumas ka Euroopas.
Norra ja Rootsi tahavad karmistada relvaseadust, Euroopa riikide politsei on karmistanud kontrolli interneti üle, et leida paremäärmuslike rühmituste kavatsusi puudutavaid vihjeid. Googlet survestatakse immigratsiooni- ja islamivastaste natsionalistide suhtes internetitsensuuri sisse viima. Eesti siseministeerium tahab lihtsustada arvutite jälitamist. Saksamaa, Suurbritannia ja teiste riikide politseid uurivad terrorist Breiviki võimalikke sidemeid parempoolsetega. Europol on loonud eriüksuse, et tegelda Põhjamaade nn. paremäärmuslusega. Vasakpoolsed nõuavad üle Euroopa meetmeid rahvuslaste suukorvistamisteks ja nende organisatsioonide tasalülitamiseks. Euroopa Komisjoni septembri kohtumise päevakorras on radikaliseerumisega seotud küsimused, kavatsetakse arutada, kuidas reageerida „äärmusideoloogiast“ lähtuvatele ohtudele, olgu siis tegemist islamiradikaalide või nn. populistlike „ksenofoobsete“ liikumistega. EL käivitab sisejulgeoleku strateegia osana võrgustiku teadlikkuse suurendamiseks radikaliseerumise ohtudest. Mida see „võrgustik“ või „ohud“ endast kujutavad, ei ole teada.
Need on vaid murdosa sammudest, mida kavatsetakse astuda ning sugugi ei paneks imestama, kui väidetava äärmusparempoolse terroriohtu ärahoidmiseks võetakse ka mingeid tõsisemaid meetmeid kasutusele – tsensuur ja sõnavabaduse radikaalne piiramine, rahvusluse propageerimise keelustamine, selle kriminaliseerimine jne.
Kõige selle väidetavaks põhjuseks on üksiku hullunud terroristi Anders Behring Breiviku poolt Norras sooritatud jäle ja ebainimlik massimõrv. Breiviku kuritööst on leitud ettekääne inkrimineerida parempoolsetele rahvuskonservatiivsetele rühmitustele tegusid, mida nad ei ole sooritanud ega mõtlegi iial sooritada. Meedia vahendusel tekitatakse arusaama, et rahvuslased on selliste kuritegude kaasosalised.
Püütakse näidata, justkui oleks Breivikil olnud tihedad sidemed Euroopa parempoolsete organisatsioonidega - küll Inglise, Hollandi, Saksa, Põhjamaade ja isegi Eesti omadega, kes on aga teatanud, et ei kiida heaks tema tegusid ega vägivalda. Eestis kuuluvad siia Breiviki poolt ära nimetatud Eesti Rahvuslik Liikumine ja EIP. Hoolimata sellest, et neil puuduvad igasugused seosed massimõrvari ja tema tegudega, on meedia nõudnud ka neilt vastutuse võtmist Norras toimunu eest.
Samal ajal on Breivik hoopiski aktiivne vabamüürlane, sionist ja homomeelne antinatsionalist, kes imetleb Maod, Putini režiimi ja Al-Qaedat. Selmet pöörata tähelepanu Breiviki tegelikele vaadetele ja ideoloogiale ning seda hukka mõista, on tema kohta käiku lastud terminid „paremäärmuslane“, „radikaal“, „natsionalist“, „rassist“ ja isegi „nats“, kuigi ta peab natsionaalsotsialismi suurimaks ohuks Euroopale.
Rassismi ja natsismi ei kiida heaks ka rahvuslikud liikumised ja erakonnad üle Euroopa ning nn. „paremäärmuslastel“ ehk rahvuslastel pole Breiviku äärmusideoloogiaga mingit pistmist. Kuid see ei loe.
Mida enam püütakse eksitada avalikkust tema tegelikest tegutsemismotiividest, siduda Breivikut rahvuslusega ja selle suhtes alusetuid hirme tekitada, seda enam tundub, et täidetakse kellegi poolt püstitatud eesmärki – diskrediteerida rahvuslikke liikumisi ja suruda neid põranda alla. Kui paljud Euroopa poliitikud, k.a. Saksamaa kantsler Angela Merkel, Prantsuse president Nicolas Sarkozy kui ka Briti peaminister David Cameron on tunnistanud, et multikulti on kaputt, siis EL-i sisevolinik Malmström rõhutab endiselt liberaalset ja avatud ühiskonda, kuhu kõik on teretulnud. Euroopa Ülemkogu eesistuja Van Rompuy on läinud veelgi kaugemale. Tema sõnul on EL suurim vaenlane rahvuslus. Paistab, et Breivik, kuigi tegemist pole rahvuslasega, andis justkui tellitult suurepärase ettekäände rahvusluse ründamiseks.
Need, kes seostavad Breivikut rahvuslastega tegelevad ilmselgelt pahatahtliku konstruktisooniga. Multikulti toetajad ja nn „sallivuse“ propagandistid loovad seeläbi oma sallimatusele õigustust. On selge, et terror ja äärmused ei teki tühjast, vaid millegi ajendil. Kui analüüsida algpõhjusi, mis Norra timukat motiveerisid, siis ajendiks on multikulturalism ja selle viljad. Breivik on Euroopa liberaalse ja multikultuurse ühiskonnamudeli toode ja tema teod selle tagajärg.
On äärmiselt küüniline, moraalitu ja alatu kasutada Breiviku külmaverelist kuritegu ja Norra rahva tragöödiat ettekäändena euroopa rahvuslaste ründamiseks. Seda enam, et Norra kaitsepolitsei on teatanud, et Breivikul puudusid sidemed nn. paremäärmuslaste ja rahvuslastega. Loodetavasti avavad võimulolijad silmad katastroofi tegelike põhjuste suhtes. Selle suhtes, mis ajas mehe hulluks. Vastasel juhul jääb mulje, nagu ei tahetaks kõrvaldada mitte terrori põhjusi, vaid ainult EL „suurimat vaenlast“ – oponente ja nende poliitilisi ideid.
Kõige enam võidavad sellest need, kes tahavad demokraatiat piirata, suruda alla väärtustepõhist poliitikat, diskrediteerida kristlikku õpetust ja summutada sõnavabadust. Kõike seda tehakse rahvuslasi demoniseerides ja alusetuid hirme õhutades. Terror ei kao seeläbi, et keelustatakse relvad ning jälgitakse, jälitatakse, suukorvistatakse ja kiusatakse taga ühte osa ühiskonnast. Hirm on aga üks alginstinktidest ja sellega manipuleerides võib jõuda totalitarismini.
Kuigi sõnavabadus käib demokraatlike riikide põhiseadusega ette nähtud õiguste alla, ei sobi EL-s rääkida rahvuskultuuride ja põlisrahvaste püsimise või traditsiooniliste väärtuste teemadel. Kui, siis vaid etteantud võtmes – tegemist olevat aegunud mõistetega, vaid multikulti ja (ühiskonna valdava osa poolt perverssusteks peetavate) erinevuste tolereerimine rikastavat. Euroopa kultuuri ja rahvaste sundlõimutamine immigrantidega, kellele vastulõimumise nõude esitamine olevat rassistlik, meenutab kangesti nõukogudeaegset internatsionalismi ja rahvaste ühtesulatamist suure vene rahvaga. Selle vahega, et seda vastustavate küüditamised on veel teostamata. Kuid ühiskonnale ohtlikeks äärmuslasteks, ksenofoobideks ja potentsiaalseteks massimõrvariteks on nad juba tembeldatud.
Kas kõik, kes julgevad rahvuslikest aadetest, immigratsiooniprobleemidest, integratsiooni ja multikulti läbikukkumisest, islami pealetungist, traditsioonilise perekonnamudeli kaitsmisest ja väärtuspõhisest poliitikast sõna võtta, kuulutatakse üliohtlike äärmuslastena lindpriideks? Millal asutakse „Euroopa Liidu suurimaid vaenlasi“ isoleerima ja likvideerima? Kas varsti on oodata multikultirühmlaste öist koputust nende ustele, kes julgevad veel rääkida ja südant valutada? Kas siis on meil turvaline?
Avaldatud 03.07.2011 Delfis
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-oodates-multikultiruhmlaste-oist-koputust.d?id=50526603
Norra ja Rootsi tahavad karmistada relvaseadust, Euroopa riikide politsei on karmistanud kontrolli interneti üle, et leida paremäärmuslike rühmituste kavatsusi puudutavaid vihjeid. Googlet survestatakse immigratsiooni- ja islamivastaste natsionalistide suhtes internetitsensuuri sisse viima. Eesti siseministeerium tahab lihtsustada arvutite jälitamist. Saksamaa, Suurbritannia ja teiste riikide politseid uurivad terrorist Breiviki võimalikke sidemeid parempoolsetega. Europol on loonud eriüksuse, et tegelda Põhjamaade nn. paremäärmuslusega. Vasakpoolsed nõuavad üle Euroopa meetmeid rahvuslaste suukorvistamisteks ja nende organisatsioonide tasalülitamiseks. Euroopa Komisjoni septembri kohtumise päevakorras on radikaliseerumisega seotud küsimused, kavatsetakse arutada, kuidas reageerida „äärmusideoloogiast“ lähtuvatele ohtudele, olgu siis tegemist islamiradikaalide või nn. populistlike „ksenofoobsete“ liikumistega. EL käivitab sisejulgeoleku strateegia osana võrgustiku teadlikkuse suurendamiseks radikaliseerumise ohtudest. Mida see „võrgustik“ või „ohud“ endast kujutavad, ei ole teada.
Need on vaid murdosa sammudest, mida kavatsetakse astuda ning sugugi ei paneks imestama, kui väidetava äärmusparempoolse terroriohtu ärahoidmiseks võetakse ka mingeid tõsisemaid meetmeid kasutusele – tsensuur ja sõnavabaduse radikaalne piiramine, rahvusluse propageerimise keelustamine, selle kriminaliseerimine jne.
Kõige selle väidetavaks põhjuseks on üksiku hullunud terroristi Anders Behring Breiviku poolt Norras sooritatud jäle ja ebainimlik massimõrv. Breiviku kuritööst on leitud ettekääne inkrimineerida parempoolsetele rahvuskonservatiivsetele rühmitustele tegusid, mida nad ei ole sooritanud ega mõtlegi iial sooritada. Meedia vahendusel tekitatakse arusaama, et rahvuslased on selliste kuritegude kaasosalised.
Püütakse näidata, justkui oleks Breivikil olnud tihedad sidemed Euroopa parempoolsete organisatsioonidega - küll Inglise, Hollandi, Saksa, Põhjamaade ja isegi Eesti omadega, kes on aga teatanud, et ei kiida heaks tema tegusid ega vägivalda. Eestis kuuluvad siia Breiviki poolt ära nimetatud Eesti Rahvuslik Liikumine ja EIP. Hoolimata sellest, et neil puuduvad igasugused seosed massimõrvari ja tema tegudega, on meedia nõudnud ka neilt vastutuse võtmist Norras toimunu eest.
Samal ajal on Breivik hoopiski aktiivne vabamüürlane, sionist ja homomeelne antinatsionalist, kes imetleb Maod, Putini režiimi ja Al-Qaedat. Selmet pöörata tähelepanu Breiviki tegelikele vaadetele ja ideoloogiale ning seda hukka mõista, on tema kohta käiku lastud terminid „paremäärmuslane“, „radikaal“, „natsionalist“, „rassist“ ja isegi „nats“, kuigi ta peab natsionaalsotsialismi suurimaks ohuks Euroopale.
Rassismi ja natsismi ei kiida heaks ka rahvuslikud liikumised ja erakonnad üle Euroopa ning nn. „paremäärmuslastel“ ehk rahvuslastel pole Breiviku äärmusideoloogiaga mingit pistmist. Kuid see ei loe.
Mida enam püütakse eksitada avalikkust tema tegelikest tegutsemismotiividest, siduda Breivikut rahvuslusega ja selle suhtes alusetuid hirme tekitada, seda enam tundub, et täidetakse kellegi poolt püstitatud eesmärki – diskrediteerida rahvuslikke liikumisi ja suruda neid põranda alla. Kui paljud Euroopa poliitikud, k.a. Saksamaa kantsler Angela Merkel, Prantsuse president Nicolas Sarkozy kui ka Briti peaminister David Cameron on tunnistanud, et multikulti on kaputt, siis EL-i sisevolinik Malmström rõhutab endiselt liberaalset ja avatud ühiskonda, kuhu kõik on teretulnud. Euroopa Ülemkogu eesistuja Van Rompuy on läinud veelgi kaugemale. Tema sõnul on EL suurim vaenlane rahvuslus. Paistab, et Breivik, kuigi tegemist pole rahvuslasega, andis justkui tellitult suurepärase ettekäände rahvusluse ründamiseks.
Need, kes seostavad Breivikut rahvuslastega tegelevad ilmselgelt pahatahtliku konstruktisooniga. Multikulti toetajad ja nn „sallivuse“ propagandistid loovad seeläbi oma sallimatusele õigustust. On selge, et terror ja äärmused ei teki tühjast, vaid millegi ajendil. Kui analüüsida algpõhjusi, mis Norra timukat motiveerisid, siis ajendiks on multikulturalism ja selle viljad. Breivik on Euroopa liberaalse ja multikultuurse ühiskonnamudeli toode ja tema teod selle tagajärg.
On äärmiselt küüniline, moraalitu ja alatu kasutada Breiviku külmaverelist kuritegu ja Norra rahva tragöödiat ettekäändena euroopa rahvuslaste ründamiseks. Seda enam, et Norra kaitsepolitsei on teatanud, et Breivikul puudusid sidemed nn. paremäärmuslaste ja rahvuslastega. Loodetavasti avavad võimulolijad silmad katastroofi tegelike põhjuste suhtes. Selle suhtes, mis ajas mehe hulluks. Vastasel juhul jääb mulje, nagu ei tahetaks kõrvaldada mitte terrori põhjusi, vaid ainult EL „suurimat vaenlast“ – oponente ja nende poliitilisi ideid.
Kõige enam võidavad sellest need, kes tahavad demokraatiat piirata, suruda alla väärtustepõhist poliitikat, diskrediteerida kristlikku õpetust ja summutada sõnavabadust. Kõike seda tehakse rahvuslasi demoniseerides ja alusetuid hirme õhutades. Terror ei kao seeläbi, et keelustatakse relvad ning jälgitakse, jälitatakse, suukorvistatakse ja kiusatakse taga ühte osa ühiskonnast. Hirm on aga üks alginstinktidest ja sellega manipuleerides võib jõuda totalitarismini.
Kuigi sõnavabadus käib demokraatlike riikide põhiseadusega ette nähtud õiguste alla, ei sobi EL-s rääkida rahvuskultuuride ja põlisrahvaste püsimise või traditsiooniliste väärtuste teemadel. Kui, siis vaid etteantud võtmes – tegemist olevat aegunud mõistetega, vaid multikulti ja (ühiskonna valdava osa poolt perverssusteks peetavate) erinevuste tolereerimine rikastavat. Euroopa kultuuri ja rahvaste sundlõimutamine immigrantidega, kellele vastulõimumise nõude esitamine olevat rassistlik, meenutab kangesti nõukogudeaegset internatsionalismi ja rahvaste ühtesulatamist suure vene rahvaga. Selle vahega, et seda vastustavate küüditamised on veel teostamata. Kuid ühiskonnale ohtlikeks äärmuslasteks, ksenofoobideks ja potentsiaalseteks massimõrvariteks on nad juba tembeldatud.
Kas kõik, kes julgevad rahvuslikest aadetest, immigratsiooniprobleemidest, integratsiooni ja multikulti läbikukkumisest, islami pealetungist, traditsioonilise perekonnamudeli kaitsmisest ja väärtuspõhisest poliitikast sõna võtta, kuulutatakse üliohtlike äärmuslastena lindpriideks? Millal asutakse „Euroopa Liidu suurimaid vaenlasi“ isoleerima ja likvideerima? Kas varsti on oodata multikultirühmlaste öist koputust nende ustele, kes julgevad veel rääkida ja südant valutada? Kas siis on meil turvaline?
Avaldatud 03.07.2011 Delfis
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-oodates-multikultiruhmlaste-oist-koputust.d?id=50526603
- kolmapäev, august 03, 2011
- 0 Comments
