Henn Põlluaas

Kuidas saavutati Tartu Rahu

02. veebruaril möödus 93 aastat Tartu Rahulepingu sõlmimisest. Sellega pandi punkt kaks aastat kestnud ränkraskele Vabadussõjale, millega eesti rahvas näitas vankumatut tahet kaitsta oma vabadust.

Algselt edukas Punaarmee löödi jaanuaris 1919 tagasi ning tõrjuti meie piiridest välja. Eestlased peatasid pealetungi enne Petrogradi, sest ei tahetud võõraste alade vallutamist vaid lahingutegevuse viimist väljapoole Eestit. Meie relvade edu oli seda tähelepanuväärsem, et teistel rinnetel oli Punavägi võidukas. Häbistatud Venemaa oli sunnitud alustama aasta lõpus rahuläbirääkimistega.

Et Eesti riigimeestel sirget selga oma rahva ja maa eest seista jätkus, näitab lugu, kuidas toimiti Venemaa ettepaneku peale. Eesti, kellel samuti hädasti rahu oli tarvis, ootas neli päeva ja alles siis vastas, et kuue päeva pärast võiks ju kohtuda. Asutav Kogu kinnitas, et rahu on võimalik teha vaid siis, kui selle tegemise juures rahva au ja riigi väärikus alandatud ei saa: „Rahu peab kindlustama Eesti rahva julgeoleku ja riikliku iseseisvuse ning vastama meie rahva nõuetele, kannatustele ja toodud ohvritele" ning Venemaa peab hüvitama Eestile tehtud kahju.

Läbirääkimised algasid septembris, katkesid ning jätkusid detsembris. Vene delegatsioon kasutas kõrki tooni tahtes Eestit panna paluja seisukorda ning üritas tõmmata piiri Kundasse, et saada endale kogu põlevkivipiirkond. See ei õnnestunud. Vastuseks esitas Eesti kava, mis Eesti piiri kaugele Peipsi järve taha viis.

Jätkuva sõjategevuse taustal kujunesid läbirääkimised raskeks, kusjuures Venemaa kasutas oma tahte pealesurumiseks nn suurtükidiplomaatiat: „Eriline atakk Eesti vägede kallale oli 14. detsembril, kus venelased kokaiiniga uimastades soldateid Dubrovka all kogu päev oma väeosi üksteise järele lahingusse saatsid. 3 päeva kestsid ägedad pealetungimised, kusjuures meie oma tulega kõik rünnakud tagasi lõime ja terved surnute virnad meie traataedade ette tekkisid.”

Vaherahu allakirjutamist takistas ka venelaste nõue luua neutraalne tsoon, millega oleks Narva piirkond kaitseta jäänud. Kindralmajor Soots teatas et meie sellega ei lepi. Vene kindral Kostjajev küsis: „Miks mitte? Kui teie ei lepi, sunnime teid jõuga, toome kasvõi 3 armeed kohale ja lööme teid puruks, küll siis lepite ja kirjutate alla.” Soots vastas: „Et teie 3 armeed võite kohale tuua, seda oleme ikka arvestanud. Aga karta pole meil midagi: senini on meil 3 polku kohal olnud ja oleme vastu pannud, toome teine 3 veel reservi, ja siis ei võida meid keegi.” Selle kinnituseks lasti Tartus olevatel üksustel korduvalt läbirääkimiste toimumise kohast mööda marssida, justkui oleks tegu üha uute ja uute rindele suunduvate vägedega.

Lahingud jätkusid. Eestlaste vabadusetahe ja soov omariikluse järel oli vägev ning positsioone hoiti kindlalt ja vankumatult. Kõik pealetungid löödi vaenlasele suuri kaotusi tekitades tagasi. 30. detsembri õhtuks need raugesid ja 7. Punaarmee ülem saatis rindeülemale rapordi milles rõhutas, et rügementidest on vaid viletsad riismed järel, mistõttu ei ole võimalik pealetungi jätkata ega isegi valveteenistust pidada.

29. detsembril algasid rahuläbirääkimised uuesti ja varsti kuuluti välja vaherahu. Mõlemad pooled jõudsid rasketel ja keerulistel läbirääkimistel enda huvidele vastava tulemuseni ning see kinnitati 02. veebruaril 1920 Tartu rahulepingu allkirjastamisega. Venemaa tunnustas igaveseks ajaks Eesti iseseisvust ja puutumatust, määrati ära piirijoon Eesti ja Venemaa vahel ning Venemaa kohustus maksma Eestile sõjakontributsiooni. Olgu öeldud, et rahutingimused olid Eestile soodsamad kui meie naaberriikidele. Sellise tulemuse läbisurumine Eesti delegatsiooni poolt, keda juhtis Jaan Poska, oli tõeline saavutus.

Tartu Rahu, mis tänagi on ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registris, on ajaloos üsnagi pretsedenditu. Reeglina on rahulepingud võitjariigi diktaadid, kus teine pool on sunnitud relvad tingimusteta maha panema. Antud juhul seisti mõlemal pool rinnet relvad käes – Eestil puudus kavatsus kaugemale tungida, Venemaal puudus jõud Eestit alistada. Olime purustanud kõik pealetungivad vaenuväed ressursside vahele vaatamata. See ja meie läbirääkijate vankumatu kindlus Eesti huvide eest seismisel andis suurepärase tulemuse. Varsti järgnesid tunnustused Eesti omariiklusele ka teistelt riikidelt.

Kuigi Eesti taasiseseisvus 1991. aastal esimese vabariigi õigusjärglasena ja kõik maailma riigid tunnustasid Eestit kõigis tema tunnustes, kaasa arvatud Tartu rahulepingujärgsetes piirides, on täna toimivaks piiriks nn ajutine kontrolljoon. Venemaa on rahvusvahelist õigust eirates annekteerinud Saaremaa suuruse tüki Eesti territooriumist Narva jõe taga ja Petserimaal ning keeldub tunnustamast Tartu rahu kehtivust. Õigusteadlane Enn Sarv on öelnud: „Tartu rahulepingu tähtsus avaldub eriti selles, et ta on proovikivi Vene tuleviku ennustamiseks. Kui Vene on Tartu rahulepingut uuesti tunnustanud, siis – ja alles siis – võime öelda, et Venemaast võib hakata lõpuks ometi demokraatiana asja saama”. Mina täiendaksin tema ütlust veidi: „Ja Eestist võib hakata asja saama siis, kui ta vankumatult nõuab Tartu Rahulepingu tunnustamist Venemaa poolt“. Ei saa ju kuidagi normaalseks pidada, et riik soovib vabatahtlikult ja tasuta loovutada 5,2% oma territooriumist, kus muuhulgas leidub 4000 milj tonni põlevkivi, millest toodetud diiselkütus kataks ära Eesti vajaduse tervelt kolmveerand sajandiks.

Ants Piip, tollase rahudelegatsiooni liige on öelnud: „Rahulepingu allakirjutamine oli ajalooliseks pöördepunktiks. Vahvasti oli sõditud, ausalt oli rahu saavutatud“. Müts maha kõigi ees, kes võitlesid meie vabaduse eest nii Vabadussõja rinnetel kui läbirääkimiste laua taga. Tänu usule oma rahvasse ja kindlale tahtele nad seda saavutasidki. Võtkem neist eeskuju, sest ka täna peavad meil kõigil olema needsamad aated ja veendumus, et kõik mis me teeme, on tehtud isamaa hüvanguks.

avaldatud Saue Sõnas 08.02.2012

reede, veebruar 08, 2013
0 Comments

Harta põhimõtted puudutavad meid kõiki

Petitsioonis „Harta 12“ esile toodud seisukohad rahvaalgatuse seadustamisest, erakondade rahastamisest, valimissüsteemi muutmisest jne, on pälvinud erakordselt laia tähelepanu ning toetust üha kasvava kodanike allkirjade kogunemise teel. Tahes tahtmata puudutab see teema kõiki meid.

Tean palju inimesi, kes sellega ühinenud on. Mina ise ei ole Harta 12-le küll veel oma allkirja andnud, kuid olen selle põhimõtetega igati nõus. Koostajad oleks võinud veelgi kaugemale minna ja esitada ka presidendi otsevalimise rahva poolt, kuid ega siis ühte petitsiooni kõiki häid mõtteid korraga ära ei mahuta.

Tõtt-öelda on mind alla kirjutamast hoidnud vaid meenutus, kuidas alles mõni aeg tagasi kinnitas näiteks Marju Lauristin, et nõudmine korraldada Eestis referendum eurole ülemineku küsimuses on provokatsioon ja populism. Sama seisukohta rahva arvamuse küsimuse kohta on jaganud ka nii mõnigi teine esmaallakirjutanu. Kui rahva arvamuse küsimine oli provokatsioon eile, kuidas saab siis uskuda, et täna on needsamad inimesed oma avaldustes siirad ja ei kasuta ühiskonnas tekkinud kriisi ära vaid poliitilise populaarsuse võitmiseks?

Tartus, Tallinnas ja Viljandis ausa poliitika toetuseks kokku tulnud rahvahulgad ja meedias ilmunud lugematud artiklid näitavad, et inimesed on muutusteks valmis ja ei lepi enam oma huvide ja arvamuse eiramisega. On aga ilmselt naiivne loota, et need, kes soovitavad rahval fooliummütsi kanda ja seemneid süüa, rahva arvamuse küsimist pornoks peavad ja hämarat raha kilekottides erakonnale veavad, vabatahtlikult kuube vahetavad ja rahva või uute erakondadega võimu jagada soovivad. Lihtsam ja mugavam on kõrvad lukus hoida ning rahvast küüniliselt rumaluses ja iseennast suures tarkuses veenda. Hoolimatus, arrogantsus ja ignorantsus on riigi tänase olukorrani viinud. Just selle tõttu tulid tuhanded inimesed meeleavaldustele ja kümned tuhanded on petitsioonile allkirja andnud.

Ühiskond nõuab ausust, avatust ja endaga arvestamist. Seetõttu on tekitanud imestust, miks president Ilves jättis enda poolt kokku kutsutud vabakondade ja parteide ümarlauale (ja ka peale seda toimunud kärajatele) kutsumata näiteks liikmeskonna suuruse poolest Eesti neljanda partei Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, kelle programmist Harta seisukohad justkui võetud oleks, Eestimaa Rohelised ja suur hulk muid ühiskondlikku kaalu omavaid vabakondi. Otsus piirata ja valida demokraatia kitsaskohtadele tähelepanu pöörava arutelul osalejate ringi tekitab, nagu peaministri mokaotsast vabandaminegi, paratamatult mulje, et tegemist on sammuga, mille eesmärk on pigem auru väljalaskmine kui tõsine mure Eesti demokraatia pärast. Loodetavasti see nii ei ole ja rahva algatust ei suunatud facebooki mitte sumbuma. See ilmselgelt enam ei õnnestuks.

Kahjuks tuleb tõdeda, et Toompeal rahva arvamust ei küsita ja kõrvetavad probleemid meie rahvuse ja demokraatia tulevikust on tagaplaanil. Endiselt peetakse olulisemaks põlistada oma võimu, garanteerida miljardite eurodega meist rikkamate riikide heaolu ja nende võlgade kustutamist, kui tagada 45 000 nälgiva eesti lapse toimetulekut või kooli, apteegi, päästeteenistuse ja muude elutähtsate teenuste ja töökohtade olemasolu ja kättesaadavust. Rahandusministeeriumi kavade kohaselt ei suunata vahendeid regionaalselt tasakaalustatud ja võimalusi loova elu-ja tegevuskeskonna toetamisse ka mitte EL uue rahastamisperioodi 2014-2020 ajal. Prioriteedid on seatud hoopis mujale.

Põhiseaduse sättele, kõrgeim võim riigis on rahvas, tuleb anda reaalne sisu. Heaks näiteks on Šveitsi ühiskond oma rahvahääletuste traditsiooniga. Aeg on avada ka Toompea uksed positiivsetele muutustele, uutele jõududele ja ideedele, ning asuda neid realiseerima. On raske uskuda, et sellega saaks hakkama needsamad inimesed, kes tänase olukorra on tekitanud. Kuid ma olen optimistlik eestlaste tärkava aktiivsuse suhtes.Tuleb uskuda, et positiivsed muutused on võimalikud ja vastavalt sellele tuleb ka tegutseda. Muidu ei muutugi midagi.

Aus poliitika, rahvaalgatuse sisseviimine, valimisseaduse muutmine ja teised Hartas toodud põhimõtted, mille kaitseks on viimastel kuudel sõna võtnud väga palju erinevaid ja erineva maailmavaatega inimesi, tuleb ellu viia. Võim ja vastutus peavad käima käsikäes.

Avaldatud Saue Sõnas 07.12.2012

teisipäev, detsember 18, 2012
0 Comments

Eesti ei tohi asuda loovutuslikele piiriläbirääkimistele Venemaaga

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Pressiteade
Tallinn, 10.10.12

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on üheselt vastu kavale alustada uuesti Eesti–Vene piiriläbirääkimisi, mille eesmärgiks on loovutada vabatahtlikult ja tasuta Petserimaa ja Narva jõe tagused alad Venemaa Föderatsioonile ning seadustada sellega aastakümneid kestnud anneksioon. Konservatiivne Rahvaerakond on seisukohal, et uue piirilepingu sõlmimiseks puudub Eesti poolel poliitiline, majanduslik ja moraalne vajadus. Läti kogemuse põhjal Abrene piirkonna loovutamise järel Venemaale ei ole põhjust loota, nagu parandaks taoline samm kahepoolseid suhteid.

„Puudub igasugune põhjendatus Eesti territoriaalsest terviklikkusest loobumiseks ning Saaremaa-suuruse maatüki vabatahtlikult ja tasuta ära andmiseks,“ ütleb Konservatiivse Rahvaerakonna erakonna esimees Margo Miljand. „Jõudsime Eesti taasiseseisvumist oodata 50 aastat, jõuame oodata ka Petserimaa ja Narva jõe taguste alade tagasisaamist. Ajutine kontrolljoon on hetkel toimiv lahendus. Rääkides poliitilistest realiteetidest ei tohi me unustada, milleni viis allaheitlikkus Eesti riigi 1939. aastal. Eesti ei vaja uut piirilepingut ega oma suveräänsuse piiramist – me vajame olemasoleva lepingu täitmist.“

Tuletame meelde, et EV põhiseaduse järgi on Eesti territoorium ühtne ja jagamatu ning Eesti–Vene riigipiir on määratud Tartu rahulepinguga. Põhiseadus keelab sõlmida välislepinguid, mis on põhiseadusega vastuolus. Petserimaa ja Narva jõe tagused alad kuuluvad rahvusvahelise õiguse põhjal Eestile ning kõik välisriigid, kes taastunnustasid Eesti riiki 1991. aastal, tegid seda meie ajaloolistes, Tartu rahuga määratud piirides. Setumaa ja Narva jõe taguse territooriumi näol on tegemist põlise ning etnilise eestlaste ja soome-ugri alaga, mille kuulumine Eesti Vabariigi koosseisu kinnitati 1920. aastal Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepinguga. See leping on jätkuvalt jõus ja on kantud ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registrisse. Petserimaal elab tänagi ca 15 000 eesti kodanikku, kelle huve praegune valitsus ei kaitse.

Loobudes vabatahtlikult kõnealustest aladest tunnistame me ise Tartu rahulepingu kehtetuks ning seame kahtluse alla oma riigi õigusliku järjepidevuse. See annaks Venemaale aluse esitada Eestile nõudmisi kakskeelsuse ja kodakondsuse nullvariandi kehtestamiseks.

„Nii valitsuse kui ka Riigikogu liikmed on andnud vande täita põhiseadust ja olla truud Eesti riigile. Ootame neilt mitte äraandmist ja loovutuslike läbirääkimiste alustamist, vaid hoopis Eesti huvide eest seismist ning loovutustele moratooriumi kehtestamist,“ kommenteerib Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu esimees Henn Põlluaas. „Merepiiri vabatahtliku tagasitõmbamisega 1994. aastal me juba loobusime transiidimaksudena laekuvatest miljonitest eurodest. Nüüd vaikivad võimulolijad sellest, et loovutatavate alade maavarade (põlevkivi, kriit, asbest, keraamikasavi, klaasiliiv, mets jne.) koguväärtus ulatub kümnetesse või isegi sadadesse miljarditesse eurodesse. Ainuüksi Venemaale ära antavast põlevkivist toodetud diiselkütus kataks terve Eesti vajaduse ja tagaks meie energeetilise julgeoleku pea kaheksakümneks aastaks. Kes kompenseerib Eestile need kahjud?“
http://www.ekre.ee/eesti-ei-tohi-asuda-loovutuslikele-piirilabiraakimistele-venemaaga/

reede, oktoober 12, 2012
0 Comments

ESM-i ümarlaud nõudis rahvahääletust

07.augustil kogunesid Viru hotelli konverentsisaali riigikogu liikme Juku-Kalle Raidi kutsel parlamendierakondade, fraktsioonitute riigikogulaste, parlamendis esindamata erakondade ning poliitiliste kodanikuühenduste esindajad, et vaadata üle Euroopa Stabiilsusmehhanismi ESM-i punktid. Ümarlaual osales ka Saue linnapea Henn Põlluaas. Riigikogu erakondadest polnud esindatud vaid Sotsiaaldemokraatlik Erakond.

Raidi sõnul kutsus ta ümarlaua kokku näitamaks, et ESM ei ole Eestile kasulik ning kõik poliitilised jõud pole ESMiga liitumisest vaimustuses nagu rahandusminister Jürgen Ligi. Raid lisas, et Eesti lubatud makse ESMi on suhtena riigieelarvest, võrreldes teiste riikidega, konkurentsitult suurim.

Ümarlaual võtsid sõna: Igor Gräzin (Reformierakond), Andres Herkel (Isamaa ja Res Publica Liit), Henn Põlluaas (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond), Peeter Võsu (Kristlikud Demokraadid) Andres Tinn (Eestimaa Rohelised), Priit Toobal (Keskerakond), Rein Koch (Eesti Vabaduspartei Põllumeeste Kogu), Vello Leito (Iseseisvuspartei), Urmas Ott (MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik) ja Rainer Vakra (MTÜ Demokraadid).

Toodi esile ESM-ga ühinemise ohud ja negatiivsed küljed, nõuti valitsuselt ja ESM-lepingute kohta tõest infot ja põhjalikke analüüse, mida senini pole avaldatud ning ratifitseerimise otsustamist rahvahääletusel. Viimases punktis jäid eriarvamusele Andres Herkel (kes leidis, et mitteühinedes jääksime isolatsiooni) ja Urmas Ott, kinnitades, et välislepinguid ei saa rahvahääletusele panna. Selle väite lükkas ümber Igor Gräzin, kelle hinnangul saab finantspoliitilisi makrootsuseid rahvahääletusele panna ning seda tuleb ka teha. Leiti, et miski ei takista rahvalt küsimast, kas Eesti peaks maksma kinni teiste riikide võlgu ning mingist isolatsioonist ei saa rääkida, kui ESM-s on vaid osa EL riike. Gräzin näitas põhimõttelisi erinevusi lepingu originaalis ja eesti keelses tõlkes. ESM-ga liitumise kahjulike tagajärjena toodi suveräänsuse loovutamine, raha väljaliikumine Eestist, maksukoormuse tõus jne.

Kuna kõiki sõnavõtte ei ole ruumipuudusel võimalik ära tuua, siis esitame vaid Saue linnapea Henn Põlluaasa sõnavõtu, mis haakub hästi ümarlaual esitatud üldise arvamusega:

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on seisukohal, et Riigikohtu poolt napilt vastuvõetud otsus ESM-i aluslepingu kohta oli poliitiline, mitte õiguslik. Suveräänsuse ja põhiseaduse rikkumine, mida Riigikohus tuvastas, jääb seadusevastaseks ja keelatuks ka siis, kui seda tehakse Euroopa stabiilsuse nimel. Eriti, kui ESM-i tulemuslikkus stabiilsuse tagamisel on enam kui kahtlane. Põhiseadus ütleb, et Eesti ei sõlmi ega kohalda välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega.

Eestil puudub reaalne võimalus ESM-s kaasa rääkimiseks, küll aga paneb see meile piiramatu kohustuse toetada Eestist rikkamaid maid, me ei saa kontrollida rahakasutust, ega välja astuda. Kõige tipuks ei saa me ise ESM-st abi, sest Eesti finantsraskused ei kasva iialgi nii suureks, et võiksid ohustada EL finantsstabiilsust.

EL liitumislepingus puudub kohustus maksta võõrriikide võlgu, ka Liidu seadused keelavad taolise tegevuse. Ometi on valitsus ja riigikogu valmis võtma laenu, et maksta Eesti jätkusuutlikkuse ja järeltulevate põlvede arvelt kinni võõraid võlgu. Selleks raisatakse ka kõik meie kogutud riigireservid.

Kreekale raha andmine on mõttetu, kuna nad ei täida võetud kohustusi ja abirahad lähevad enamjaolt majandusmulli toitnud saksa ja prantsuse suurpankadele. Hispaania ebaefektiivsete erapankade ülesturgutamine on lausrumalus.

Koos EFSF-i ees võetud kohustustega oleks Eesti taak 3,7 miljardit eurot – see teeb kaks kolmandiku meie riigieelarvest! Ja see on alles algus. Järjekorras on Küpros, Portugal, Itaalia jne. Kelle huvides on panna meie lapsed ja lapselapsed võlaorjusesse?

Oleme tunnistajaks, kuidas võlakriisi ja euro säilitamist kasutatakse sihikindlalt võimu tsentraliseerimiseks ebademokraatlikesse institutsioonidesse ning Euroopa Ühendriikide loomiseks. Me ei nõustu Euroopa Liidu president van Rompuy on sõnadega, keda ei ole valitud mitte ühegi rahva poolt, et kõige suurem vaenlane on rahvusriiklus.

Euroopa riikide ja rahvaste koostöö on vajalik, kuid otsustusõiguse loovutamine, plaan viia eelarved ja maksud Brüsseli alluvusse, ESM ning hiiliv Euroopa Ühendriikide loomine ei sobi kokku suveräänsuse põhimõttega. Mõisted iseseisvus ja EL on üha suuremas vastuolus.

Põhiseaduse aluspõhimõte on, et „Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu“. Toompeal aga käitutakse justkui suveräänsus oleks midagi häbiväärset, millest tuleb vabaneda. Räägitakse juba vajadusest muuta põhiseadust, et kaotada õiguslikud takistused Eesti kujunemiseks Euroopa Ühendriikide osaks.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on seisukohal, et Eesti peab kasutama vetot fiskaaluniooni ja pangandusliidu plaanile. ESM-is osalemine ja kõik muud otsused, mis sisaldavad suveräänsuse loovutust, nõuavad rahvahääletust. Valitsusel ja riigikogul puudub mandaat selliste otsuste tegemiseks ja heaks kiitmiseks.

Avaldatud:

Saue Sõna nr.14, 17.08.2012

esmaspäev, september 24, 2012
0 Comments

Avalik järelepäring Jürgen Ligile: ESMi 10 kriitilist küsimust

12 ühiskondlikku organisatsiooni ja 45 inimest saatsid täna avalikult rahandusminister Jürgen Ligile järelepärimise, tundes muret kümne Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) puudutava küsimuse üle.

31.07.2012
Austatud rahandusminister, hr Jürgen Ligi

Pöördume Teie poole avaliku palvega selgitada meile kui Eesti Vabariigi kodanikele ja maksumaksjatele arusaamatuks jäänud küsimusi. Teie poole isiklikult sundis meid pöörduma asjaolu, et Te olete kõige enam informeeritud viimase aja sündmustest, mis puudutavad meid maksumaksjatena oluliselt ja mille tulemusena võib meie maksukoormus kasvada talumatult suureks. Samuti asjaolu, et ELAK-i istungid on kinnised ning avalikud allikad ei võimalda jälgida ESM ja Fiskaalpakti arutelu käiku.

Meie küsimused on järgmised:

1. Miks nõustusite European Financial Stability Facility (EFSF) ajutise - ja hiljem Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) nime kandva alalise päästemehhanismi asutamisega, kuigi Euroopa Liidu Leping ning ka selle täiendatud versiooni artikkel 125 keelab teiste liikmesriikide ja nende organite osas rahaliste kohustuste võtmise?1 Nimetatud kohustuste võtmise vastuolu kehtiva õiguskorraga kinnitab fakt, et koos otsustega luua alalised päästemehhanismid otsustati teha täiendus ELTL artiklisse 136, mis hakkab lubama selliste mehhanismide loomist.2 Kuna nimetatud muudatus ei ole tänaseni jõustunud, siis palume selgitada, miks Te olete seisukohal, et ESM ja EFSF leping ei ole vastuolus ELTL artikliga 125?

2. Palume selgitada, miks oli vaja moodustada EFSF eraõigusliku juriidilise isikuna Luksemburgis ja miks ei kasutatud selleks rahvusvahelise organisatsiooni vormi?

3. Kuidas välistate riski, et võimalike tõsiste finantsprobleemide puhul ei saa Eesti ESM-st mitte kunagi abi, sest meie finantsraskused ei kasva kunagi nii suureks, et see hakkaks ohustama EL kui terviku finantsstabiilsust?3 Palun edastage viited, millistest allikatest on võimalik veenduda, et väikeriikide abivajaduse puhul ei arvestata nõuet, et neid tabanud kriis peaks ohustama kogu euroala.

4. Teie osalusel ja heakskiidul asutamisel olevale ESM’le ja kõikidele tema töötajatele on antud erilised privileegid ja immuniteet s.h see, et organisatsiooni vahendid, otsuste menetlust ja langetamist kajastavad dokumendid on salajased ning otsuseid langetavad ametiisikud on puutumatud (Sic!). Seega ei saa nimetatud isikuid isegi Euroopa Kohtusse ega ühegi riigi või rahvusvahelisse kriminaalkohtusse kaevata.4 Palume selgitada, millised õiguslikud lahendused on mõeldud olukorraks, kui ESM juhtorganite liikmed või töötajad peaksid toime panema näiteks finantskelmuse ESM varade suhtes?

5. Mõistame riigikohtu lahendi valguses, et ESM ei ole EL õigus, kuid on siiski EL õigusega seotud. ELTL artikli 296 lõike 2 järgi eksisteerib Euroopa Liidu õiguses nõue, mille kohaselt peab õigusaktis põhjendama, mis on langetatud valikute põhjuseks. ELTL teise lisaprotokolli artikli 5 kohaselt „[]iga seadusandliku akti eelnõu peab sisaldama üksikasjaliku seletuse, mis võimaldab hinnata subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimist“. ESM lepingu eessõnast ei ole võimalik tuvastada põhjendust, miks ESM-le ja kõigile tema töötajatele peeti proportsionaalseks ja vajalikuks ette näha kõik eelloetletud immuniteedid. Sellega seoses palume teatada, millisel Eesti riiklikul kodulehel ja Euroopa institutsioonide ametlikul kodulehel on võimalik leida vastavad põhjendused ja selgitused?

6. Riigikohtus väitsite, et ELAK komisjonis arutati põhjalikult „erandkorras ühehäälsuse põhimõttest loobumist ja ka 85% häälteenamuse nõude sisseviimist“, enne kui sellega nõustusite. Kuivõrd olete rõhutanud seda, et otsus on tehtud läbipaistvalt, oleme püüdnud leida internetist ELAKi koosoleku arutelu käiku jälgida võimaldavat infot, kuid see ei ole õnnestunud. Sellega seoses palume teatada, kus Eesti riiklikul kodulehel ja Euroopa institutsioonide ametlikul kodulehel on võimalik leida põhjendused selle kohta, millised argumendid olid kaalumisel just sellise hääletusmehhanismi kasuks otsustamisel? Samuti palume teatada, miks ei olnud võimalik kasutada ELL artiklis 16 lõikes 4 väljatöötatud häälteenamusel hääletamise võimalust, mida seni 27 liikmesriiki on pidanud piisavalt paindlikuks ja samas väikeriikide huve arvestavaks ning mis samuti välistab üksikute liikmesriikide võimaluse olulisi otsuseid blokeerida? Millised olid ülekaalukad avalikust huvist tulenevad kaalutlused, mis sundisid häälteenamusel lähtuma üksnes kapitalist ja hoiduma täiendavast liikmete häälteenamuse nõudest ja seeläbi vähendama võrreldes EL õigusega Eesti hääle kaalukust häälteenamusega otsustamisel?

7. Palume selgitust, kuidas oleks Eesti Vabariigil võimalik väljuda ESM lepingust, kui me ei jõua enam meile võõraste isikute poolt pealepandud finantskohustusi täita. ESM lepingus puuduvad sätted sellest väljumise kohta. Lissaboni lepingu ühe suure edasiarendusena teavitati avalikkust sellest, et „Esimest korda on lepingus sätestatud liikmesriigi võimalus soovi korral Euroopa Liidust lahkuda ning esitatud kord, mida sellisel juhul kohaldatakse.“ 5 Miks on ESM Eestile olulisem kui EL selliselt, et EL liikmelisus on seatud võimalusega lahkuda, kuid ESM-ist lahkuda ei saa? Kas me saame õigesti aru, et ESM jääb pöördumatult siduvaks kõikidele tulevastele Riigikogu koosseisudele isegi siis, kui Eesti teoreetiliselt EL-st Lissaboni lepingus toodud menetlusega lahkub? Millisest allikast on võimalik lugeda selle teoreetilise, kuid seadusega selgelt ettenähtud olukorra kohta?

8. Käesoleva aasta 9. juunil toimus Euroopa Keskpanga ja liikmesriikide rahandusministrite ühine nõupidamine, millel Keskpank tegi ettepaneku panna „senior pointholderid“ vastutama nende poolt antud ebamõistlike finantskohustuste eest. Liikmesriikide rahandusministrid lükkasid nimetatud ettepaneku tagasi. Milline oli, hr Jürgen Ligi, Teie seisukoht nimetatud ettepaneku osas ja kas ka Teie arvates peaksid nimetatud isikute poolt võetud riske kandma Eesti maksumaksjad?

9. Kust plaanite Teie, hr Rahandusminister võtta need miljonid eurod, kui ESM otsusega nõutakse Eesti Vabariigilt 7 päeva jooksul (Sic!) miljonite eurode ülekandmist ESM’i või selle järeltulijate arvele? Kas sellise kiirusega on võimalik kasutada Vabariigi Reservfondi vahendeid või plaanite hankida neid turult olukorras, kus ka teised riigid peavad tegema sama ning ülenõudlusest johtuvalt tõstavad kapitaliomanikud oma kasumimarginaali nõudeid?

10. Olete korduvalt selgitanud, et otsused Euroopa Keskpangas võetakse vastu konsensuslikult. Arusaadavalt on teil selle väite toetuseks olemas ka allikas. Palun teavitage, kas viimase kolme aasta jooksul on Euroopa Keskpangas konsensuslikult vastu võetud kõik otsused või on tehtud otsuseid ka häälteenamuse põhiselt?

*Järelpäring koostatud Eesti Klubi initsiatiivil
Lugupidamisega allakirjutanud
Mati Väärtnõu
Eesti Klubi president
56282878
MTÜ Eesti Klubi
Erakond Eestimaa Rohelised
Erakond Eesti Kristlikud Demokraadid
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhatus
Eesti Iseseisvuspartei
Eesti Vabaduspartei - Põllumeeste Kogu
MTÜ Demokraadid juhatuse esimees Rainer Vakra
MTÜ Eesti Eruohvitseride Kogu
MTÜ Eesti Ühistegeline Liit
MTÜ Vabade Kodanike Ühendus
MTÜ Kristiine Üürnike Ühendus
MTÜ E-erakonna Algatusgrupp
Paul Tammert
Marje Tammert
Rein Sepp
Ivar Raig
Ülo Vooglaid
Enno Selirand
Andres Raid
Jaan Leetsaar
Andrus Helenurm
Valter Sääsk
Jaak Uibu
Jüri Ennet
Aare Kasemets
Aleksander Laane
Peeter Võsu
Henn Põlluaas
Aivar Koitla
Paul Puustusmaa
Vello Leito
Aarne Toomsalu
Rein Koch
Henn Leetna
Einar Laigna
Ingvar Tšižikov
Vladimir Maslov
Dagmar Mattiisen
Robert Närska
Äli Roodemäe
Tiina Pärnpuu
Malle Salupere
Madis Linnamägi
Mati Palm
Sulev Roosma
Toivo Palm
Tiiu Kuurme
Olavi-Jüri Luik
Tarmo Treimann
Alger Tammiste
Tõnu Ploompuu
Alvar Tipp
Margus Sardis
Maido Päike
Rene Naptal
Jaan Vaabel
Ann Suigussaar

Avaldatud Delfis 31.07.2012
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/avalik-jareleparing-jurgen-ligile-esmi-10-kriitilist-kusimust.d?id=64752574

teisipäev, juuli 31, 2012
0 Comments

ESM

Riigikohus kiitis 12.07.2012 ESM-i heaks, kuigi tunnistas, et tegemist on süveneva Eesti suveräänsuse riivega. Tegemist oli ilmselgelt poliitilise, mitte õigusliku otsusega.

President Ilvesel oli Riigikohtu otsuse üle hea meel. Oma arust rahvast ja selle soove hästi tundes kinnitas ta, et "Olen kindel, et rahvas toetab arukaid valikuid", ehk siis jätkuvat iseseisvusest loobumist ja põhiseaduse rikkumist.

Peaminister kuulutas rõõmsalt, et tema ootaski sellist tulemust. Ilmselt teadis Ansip hästi, mida enda erakonnakaaslase Raski juhitult Riigikohtult oodata oli. Nii napp häälteenamus (10 : 9) võis neil aga hetkeks hirmuhigi küll lahti võtta.

Paraku ei oska eesti inimesed seda hinnata. Äripäeva küsitluse järgi on 66% inimestest ESM-i vastu. Päevalehe küsitluse järgi lausa 85%.

Tahes tahtmata peab president tõdema, et järelikult pole tema rahvas sugugi arukas - ei taha millegipärast otsustusõigusest loobuda ega võõraid hiigelvõlgu kinni tampida. Räägivad midagi vaesusest, demokraatiast ja iseseisvusest... Peaminister on juba varem kuulutanud kõik, kes temaga ühel meelel pole, seemnesööjateks.

"Maailma parim" rahandusminister Ligi pani seepeale aga asja kindla käega paika. Aitab! Lõpp igasugusele demokraatia mängimisele! Tema sõnul on rahva tahte küsimine, ammugi sellega arvestamine, täielik porno. Ja ei midagi muud. Porno!

Vaat nii, kallis rahvas. Nüüd pange aga suu, koolid, maapoed, -apteegid, päästekeskused jne kinni ja laduge raha letti. Plekkige, kuni põlvepikku poisikenegi siin veel elab...

Väljavõtted riigikohtunike eriarvamusest:

“Olen seisukohal, et Põhiseaduse täiendamise seadus ei anna Riigikogule õigust ratifitseerida ESM-i ilma rahvahääletust korraldamata”.
Jüri Ilvest, riigikohtunik http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222548595

“Kuna tegemist on põhiseaduse aluspõhimõtete riivega, mis on sätestatud põhiseaduse esimeses peatükis, siis on selliste riivete lubatavuse üle põhiseaduse §-st 162 tulenevalt õigus otsustada üksnes Eesti rahval kui suveräänil”.
Tambet Tampuu, riigikohtunik http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222548597

“Põhiseaduse § 162 sätestab selgesõnaliselt ja ühemõtteliselt, et Põhiseaduse I peatükki „Üldsätted“ ja XV peatükki „Põhiseaduse muutmine“ saab muuta ainult rahvahääletusega. Just nimelt muuta: Põhiseaduse täiendamisega ei ole võimalik anda Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse aegumatusele ning võõrandamatusele kui aluspõhimõttele teistsugust sisu ja eesmärki selliselt, et muutumata jääks ühtne aluspõhimõtete süsteem tervikuna”.
Jaak Luik, riigikohtunik http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222548598

“Sestap peamegi mitmes mõttes diskuteeritavaks otsuse p-i 223 teksti: „Üldkogu on seisukohal, et PSTS § 1 tuleb käsitada nii volitusena ratifitseerida Euroopa Liiduga liitumisleping kui ka tulevikku suunatud volitusena, mis lubab Eestil kuuluda muutuvasse Euroopa Liitu. Seda tingimusel, et Euroopa Liidu aluslepingu muutmine või uus alusleping on põhiseadusega kooskõlas. Samas ei ole üldkogu hinnangul PSTS volituseks legitimeerida Euroopa Liidu lõimumisprotsessi ega piiramatult delegeerida Eesti riigi pädevust Euroopa Liidule. Seetõttu peab eeskätt Riigikogu iga Euroopa Liidu aluslepingu muutmisel, samuti uue aluslepingu sõlmimisel eraldi läbi arutama ja otsustama, kas Euroopa Liidu aluslepingu muudatus või uus alusleping toob kaasa sügavama Euroopa Liidu lõimumisprotsessi ja sellest tuleneva Eesti pädevuste täiendava delegeerimise Euroopa Liidule, seega ka põhiseaduse põhimõtete ulatuslikuma riive. Kui selgub, et Euroopa Liidu uus alusleping või aluslepingu muutmine toob kaasa Eesti pädevuste ulatuslikuma delegeerimise Euroopa Liidule ning põhiseaduse ulatuslikuma riive, on selleks vaja küsida kõrgema võimu kandjalt ehk rahvalt nõusolekut ja tõenäoliselt täiendada uuesti põhiseadust. Neid nõudeid tuleb arvestada ka siis, kui ESML toob kaasa muudatusi ELTL-is ja ELL-is“.
Soovime rõhutada kahtlusi, millest tegelikult kantuna on kirja pandud otsuse p 223, otsuse viimane ja lugeja jaoks ilmselt eeskätt kõlama jääv punkt. Need on kahtlused selles, et kas siiski juba ESML ise ei kujuta sisuliselt niisugust EL-i aluslepingute muutmist, mis oleks tinginud nõusoleku küsimist rahvalt.
Riigikohtunike Henn Jõksi, Ott Järvesaare, Eerik Kergandbergi, Lea Kivi, Ants Kulli ja Lea Laarmaa eriarvamus http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=222548596

reede, juuli 13, 2012
0 Comments

Kübaratrikk Eesti iseseisvusega

Euroopa Ühendriikide hiiliv loomine on kui mustkunstniku trikk,kus üritatakse riikide suveräänsus jänese kombel kaduma panna.

Võrreldes, mida Euroopa meedia kõige olulisemate küsimustena kajastab ja seda, mille üle Eesti poliitikud ja ajakirjandus debateerivad, on erinevus suur. Kui euroliidus tõstatub üha enam võimu Brüsselile andmise ja Euroopa Ühendriikide loomise teema (mida meie võimuparteide poolt Euroopa Liitu astumise aegadel teravalt eitati ja võimatuks kuulutati), siis Eesti poliitikute seas see käsitlemist ei leia.

Mingit debatti selle üle, kuidas me suveräänsusest loobumisse ja Euroopa föderalismi peaksime suhtuma, ei peeta. Hoolimata sellest, et Eesti põhiseadus, liitumisreferendumi sõnastus ning senine üldine poliitiline konsensus sätestab Eesti püsimise suveräänse riigina. Paistab, et Eesti muutumine Euroopa Ühendriikide kohaliku omavalitsuse staatuses olevaks objektiks pole võimulolijatele oluline ega teema, mida riigi tasandil, ammugi rahvaga koos, arutama peaks. Eurovõlakriisi lahendamist peetakse piisavaks ettekäändeks võimu ja suveräänsuse loovutamisele ja Ühendriikide loomisele. Kavandatakse isegi põhiseaduse muutmist, et selle varjus kaotada riigiõiguslikud takistused Eesti kujunemiseks Euroopa Ühendriikide osariigiks.

Võib muidugi vaielda, kuivõrd suveräänsed me praegugi oleme, sest oleme osa oma suveräänsust jaganud rahvusvaheliste organisatsioonide ja liitudega, kuhu kuulume. Peaasjalikult Euroopa Liiduga - tervelt üheksakümmend protsenti meie seadusandlusest on Brüsseli päritolu. Kuid sellele vaatamata ja vähemalt nimeliselt on Eesti riik veel endiselt suveräänne subjekt, mitte objekt, nagu Nõukogude Liidu „vennalikku perre“ kuulumise aegadel. See võib aga varsti muutuda, sest Euroopa võlakriisist väljatulekut ja euro säilitamist kasutatakse küüniliselt ja ebademokraatlikult ära võimu tsentraliseerimiseks ebademokraatlikesse institutsioonidesse ning Ühendriikide loomiseks.

Võlakriisi suurim süüdlane on euro

Arvestades Euroopa rahvaste kultuurilisi ja mentaalseid eripärasid, mis käivas eurovõlakriisis tulevad eriti esile põhja ja lõunadimensiooni erinevustes, on Ühendriigid pikemas perspektiivis läbikukkumisele määratud. Kui Ühendriigid tekiksid rahvaste endi initsiatiivil ja demokraatlikul viisil, poleks sellest tõenäoliselt halba midagi. Paraku on aga valdav enamus Euroopa rahvastest, risti vastupidiselt oma juhtidele, sellele vastu. On olemuslik vahe, kas kuuluda iseseisva riigina riikide liitu, või kohaliku omavalitsusena unitaarriigi koosseisu.

Pole põhjust olla optimistlik selles suhtes, et Kreeka, Hispaania, Itaalia ja veel nii mõnegi riigi majandus pöörduks tõusule võlarallit toitnud pankadesse paisatud miljardite tõttu. On unustatud, et võlakriisi suurim süüdlane on euro, millesse kaasati väga erinevates majandussituatsioonis olevaid riike. Just eurost ja suurpankadest moodustus Lõuna-Euroopa jätkusuutmatut majandusmulli toitev ja kasvatav mehhanism.

Brüsseli bürokraatide juhitud Euroopa Ühendriigid tähendaks ühisvastutust ja võlataaga jagamist, ehk siis hästi ja vastutustundlikult tegutsenud riikide karistamist. Just nende maksumaksjad ja pensionärid peaksid kinni maksma ebaefektiivsete laristajariikide tänased ja ka lisanduvad võlad. Kui seni toime tulnud riigid seisaksid vastu nõuetele maksta sisse ja garanteerida stabiilsusfonde üha suurenevas määras, saaksid keskvalitsus ja lõuna võlariigid neid tulevikus selleks lihthäälteenamusega sundida.

Soome rahandusminister Jutta Urpilainen teatas hiljuti, et Soome kaalub eurotsoonist lahkumist, kui peab hakkama maksma teiste riikide võlgu. Ka Eestil on vaja kaitsta riigi suveräänsust nii nagu seda teevad soomlased, inglased, taanlased, rootslased, tšehhid ja slovakid, kes keeldusid üldse või tingimusteta osalemisest Lõuna-Euroopa riikide abistamises. Meie rahandusministril Ligil pole aga midagi maksmise vastu.

Eurot hoitakse piinlikustunde vältimiseks

EÜ-s ei oleks Eestil oma väiksuse tõttu mingitki võimalust ei neis, ega teistes küsimustes kaasa rääkimiseks, küll aga oleks meil näiliselt võlavabana (inimeste võlataak on Eruroopa suurimaid) kohustus endast rikkamaid toetada. Meie enda heaolu ja jätkusuutlikkuse arvelt. Vastuolud vaid kasvaksid ja kannatajaks oleksid meie lapsed ja lapselapsed. Oleme olukorras, kus mõisted vabadus ja Euroopa sattuvad omavahel üha suuremasse vastuollu.

Harvardi majandusteaduste professor Robert Barro kirjutas jaanuaris Wall Street Journalis, et „euro oli üllas eksperiment, kuid see ebaõnnestus“. Tema sõnul „oleks EL-ile ja kõigile teistele parem teha selgeks parim viis tagasi pöördumiseks rahvuslike valuutade juurde selle asemel, et raisata üha enam raha süsteemi laiendamisele ja päästefondide loomisele“.

Käimasolev Euroopa Ühendriikide hiiliv loomine on kui mustkunstniku trikk, mille käigus üritatakse riikide suveräänsus jänese kombel kaduma panna. Üheks põhjuseks on see, et eurotsooni lagunemine oleks paljudele europoliitikutele äärmiselt piinlik. Eriti meie riigijuhtidele, kelle väitel pidi euro tooma Eestisse massiliselt välisinvesteeringuid ja rikkust. Pole saladuseks, et mitte midagi sellist ei ole toimunud. Tulemuseks on hoopis massiline väljaränne ja üha hoogustuv elu hääbumine maapiirkondades.

Viimane sõna rahvale, trikkideta

Euro ja Euroopa Ühendriikide idee hülgamine enne paljude majandusteadlaste poolt ennustatavat kriisi levimist annaks võimaluse Eesti jätkusuutlikkuse tagamiseks. Selle tunnistamine on aga valitsusele ilmselt sama raske, kui Ansipil tunnistada eksimist ACTA, fooliummütsikeste ja seemnete suhtes. Tähendaks see ju enda ja oma erakonna poliitika läbikukkumise tunnistamist. Tõeline riigimees oleks selleks valmis. Küsimus on, kas korruptsioonist ja skandaalidest räsitud Eesti poliitladvikus veel riigimehi on?

Euroopa riikide tihe kultuuriline, majanduslik ja poliitiline koostöö on igati tervitatav ja vajalik, kuid plaan viia riikide eelarved ja maksud Brüsseli alluvusse ning Euroopa Ühendriikide loomine on lepitamatus vastuolus suveräänsuse põhimõttega. 2003. aastal toimunud referendumil andsid eesti valijad loa Euroopa Liiduga liitumiseks vaid rangelt tingimuslikult, mille kohaselt „Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest“ ning et „Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.“

Meie põhiseaduse üheks peamiseks aluspõhimõtteks on, et „Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu“. Toompeal sellest ei hoolita ja käitutakse, justkui küsimus oleks juba ära otsustatud. Viimane sõna Euroopa Ühendriikide teemal peab jääma rahvale. Ilma mingite kübaratrikkideta.

Avaldatud Delfis 12.07.2012
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-kubaratrikk-eesti-iseseisvusega.d?id=64668090

neljapäev, juuli 12, 2012
1 Comments

Pages

Kuidas saavutati Tartu Rahu

Harta põhimõtted puudutavad meid kõiki

Eesti ei tohi asuda loovutuslikele piiriläbirääkimistele Venemaaga

ESM-i ümarlaud nõudis rahvahääletust

Avalik järelepäring Jürgen Ligile: ESMi 10 kriitilist küsimust

ESM

Riigikohus kiitis 12.07.2012 ESM-i heaks, kuigi tunnistas, et tegemist on süveneva Eesti suveräänsuse riivega. Tegemist oli ilmselgelt poliitilise, mitte õigusliku otsusega.

President Ilvesel oli Riigikohtu otsuse üle hea meel. Oma arust rahvast ja selle soove hästi tundes kinnitas ta, et "Olen kindel, et rahvas toetab arukaid valikuid", ehk siis jätkuvat iseseisvusest loobumist ja põhiseaduse rikkumist.

Peaminister kuulutas rõõmsalt, et tema ootaski sellist tulemust. Ilmselt teadis Ansip hästi, mida enda erakonnakaaslase Raski juhitult Riigikohtult oodata oli. Nii napp häälteenamus (10 : 9) võis neil aga hetkeks hirmuhigi küll lahti võtta.

Paraku ei oska eesti inimesed seda hinnata. Äripäeva küsitluse järgi on 66% inimestest ESM-i vastu. Päevalehe küsitluse järgi lausa 85%.

"Maailma parim" rahandusminister Ligi pani seepeale aga asja kindla käega paika. Aitab! Lõpp igasugusele demokraatia mängimisele! Tema sõnul on rahva tahte küsimine, ammugi sellega arvestamine, täielik porno. Ja ei midagi muud. Porno!

Vaat nii, kallis rahvas. Nüüd pange aga suu, koolid, maapoed, -apteegid, päästekeskused jne kinni ja laduge raha letti. Plekkige, kuni põlvepikku poisikenegi siin veel elab...

Kübaratrikk Eesti iseseisvusega

Minust

Jälgi mind

Mina Facebookis

Mina Twitteris

Blogi arhiiv

Populaarseimad postitused

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Uued uudised