laupäev, 18. august 2018

Eestlaste asendamine võõrtööjõuga on üks genotsiidi vorme


Enam kui kaks aastakümmet on Eestis sihikindlalt suletud maakoole, lasteaedu, apteeke, haiglaid, postkontoreid, pankasid, kauplusi, bussi- ja rongiliine, politsei- ja päästeameti komandosid jne. Kõige selle tagajärjeks on olnud drastiline töökohtade vähenemine maal, maapiirkondade tühjenemine ja massiline väljaränne välismaale. Täna on Eestist tööpuuduse ja madalate palkade tõttu lahkunud enam kui sada tuhat inimest, 10 protsenti meie töövõimelisest elanikkonnast. Mitte ükski valitsus ei ole üritanudki kuidagimoodi neid protsesse peatada, ümber pöörata ega tagada elu võimalikkust kõikjal Eestis.
Mida ulatuslikum on  väljaränne, seda raskem on jõukamatele riikidele järele jõuda ja seda enam lahkutakse. IMFi hinnangul on see üks põhjustest, miks Ida-Euroopa tootlikkuse kasv on olnud prognoositust aeglasem. Lätis ja Leedus oleks ilma väljarändeta võinud aastatel 1995-2012 olla majanduskasv aastas ca 0,9% kõrgem ehk teisisõnu jäi kokkuvõttes 15,3% väiksemaks. Arvestades Eesti kiiremat arengut, võinuks majanduskasv siin veelgi suurem olla.
Meie inimeste tagasikutsumise, tagasituleku aitamise või toetamisega aga ei tegeleta. See pole kellegi asi. Oleme oma haritud ja töökate inimestega doonorriigiks jõukamatele Euroopa riikidele ja nende majanduskasvu loojateks. Valitsustel on puudunud igasugune regionaal- ja tagasirändepoliitika, kui mitte just eelpooltoodut teadlikuks regionaalpoliitikaks pidadagi. Põhjust selleks oleks küllaga.
Küll aga tegeletakse üliaktiivselt siit lahkunud eestlaste asendamisega võõrtööjõuga. Eriti viimase aasta jooksul on võimendunud propaganda võõrtööjõu vajalikkusest, sest Eestis on töökätest puudus, elanikkond vananeb ja sündimus on alla taastetaseme. Valitsuse poolt on üksteise järel riigikogusse saadetud seaduseelnõusid, millega avatakse üha uusi ja uusi uksi nii välistööjõule, kes tulevat siia meile pensionit teenima, kui immigratsioonile. Eriliselt paistavad võõrtööjõu soosimises SDE ja nende siseminister Anvelt ja ettevõtlusminister Palo. Kuid ega ka ülejäänud erakonnad,  REF, Kesk, IRL ja EVE neist ei erine.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes näeb lahendusena hoopis muid asju, jääb Riigikogu arutlustel ja hääletustel kahjuks hüüdjaks hääleks kõrbes. Seda enam, et Siseministeerium teatas vastuseks ühele minu artiklile, et Eestis demograafilist kriisi polegi ning ajutine sisseränne ei mõjuta Eesti rahvastikku mingilgi kombel. Mis on siis tõde?
Aasta-aastalt on sisseränne kasvanud, saades eriti suure hoo sisse peale Ukrainaga viisavabaduse sõlmimist. 2016. aastal registreeriti Eestis 7276 uut välispäritolu isikut, kellest suurem osa saabus kolmandatest riikidest, eriti Venemaalt ja Ukrainast. 2017. aastal tuli juba ca 9000 välismaalast. Lõplikku arvu me tegelikult ei teagi, sest Eesti lõuna- ja merepiiril puudub kontroll ning statistika ei kajasta välismaalasi, kellel on kunagi varem olnud Eestis elukoht. Politsei hinnangul on Eestis ca 5000-10 000 illegaalset töötajat või enamgi ja nn. renditööjõu üle, kelle arv üha kasvab, puudub igasugune kontroll ja arvestus. 
ÜRO rahvastikuosakonna 2001. aasta analüüsi kohaselt peaks Euroopasse töötajate arvu samal tasemel hoidmiseks aastani 2050 sisse tooma vähemalt 161 miljonit immigranti ja Euroopa Komisjoni Pagulasfondi arvates mahub Eestisse lausa 7,6 miljonit pagulast. Eesti Inimarengu aruanne räägib küll väiksematest numbritest, kuid ka see on absurdne, arvestades, et eestlasi on vaid ca üheksasada tuhat. Selle prognoosi põhjal tuleks Eestis tööealiste arvu praegusel tasemel hoidmiseks 25 aasta jooksul vastu võtta umbes 170 000 sisserändajat, tulevikus aga hoopis rohkem. Juba tänaste sisserändetendentside jätkudes moodustavad uussisserändajad kümne-viieteist aastaga  Tartu suuruse linna jagu peamiselt vene keelt kõnelevaid inimesi. See on juba võrreldav okupatsiooniaegse sisserändega, mida viidi läbi samuti töökäte puuduse sildi all, kuid mille eesmärk oli eesti rahva venestamine ja likvideerimine, ehk genotsiid.

Sisserände kvoodile, mis on ca 1300 inimest aastas, on kehtestatud tervelt kaheksateist erandit, mis lubavad siia tuua piiramatult näiteks IT valdkonna töötajaid, hooajatöölisi (kelle siinviibimise aega pikendati aastani, justkui maasikaid korjataks ja heina tehtaks ka talvel), lapsehoidjaid-koduabilisi (kes millegipärast makse ei pea maksma), ettevõtte teistes riikides olevaid töötajaid, õppureid, kellele on loodud kõik võimalused alalise elamisloa saamiseks jne. Eestisse vastu võetavad pagulased ei kuulu üldse kvoodi alla, samuti nende hiljem järele saabuvad perekonnaliikmed, Euroopa Liidu liikmesriikide, USA ja Jaapani kodanikud, investorid jne. Siia elama ja tööle võib tulla ka turistiviisaga. Isegi kutseõppesse või hooajalisele tööle tuleval inimesel on võimalik kogu perekond Eestisse kaasa tuua ja ka nemad võivad tööle minna ning taotleda alalist elukohta jne.
Riigikogus on vastu võtmisel järjekordse erandi tegemine nn spetsialistidele. Eriti naeruväärseks teeb selle tõik, et eesti keele oskust nõutakse neilt alles siis, kui nad viie aasta pärast pikendavad oma elamisluba. Siis peavad nad oskama eesti keelt tasandil A2, mis tähendab oskust väljendada enda elementaarseid vajadusi. Ehk siis – fraasidest mul on kõht tühi, ma tahan pissile, piisab. Mis spetsialistid need sellised on? Sotsist majandusministri haldusalasse kuuluv EAS peab aga sedagi nõuet liialt karmiks (sic!). Meile räägitakse spetsialistidest, kuid näiteks 2015. aastal oli võõrtöötajatest vaid ca. kolmandik kõrgharidusega. Eestisse saabuvad inimesed, kes asuvad madala palga eest tööle põhiliselt ehitusse, töötlevasse tööstusesse ja teenindusse, vahetades välja meie endi madala palga tõttu välismaale lahkunud inimesed.
Seoses tehnoloogia arenguga ennustatakse, et 25 aasta jooksul väheneb töökäte vajadus ligi poole võrra. Välistööjõudu kasutamine takistab majandusel aga minna kaasa tehnoloogia arenguga. Miks peaks ettevõtjad panustama innovatsiooni, uue tehnoloogia ja masinapargi arendamisse või palkade tõstmisesse, kui odavat tööjõudu võib piiramatult sisse tuua.  Eesti keskmine töötasu jääb euroala keskmisest ligikaudu kaks korda alla, ning on väiksem ka reast Ida-Euroopa riikidest. Vähekvalifitseeritud odava tööjõu kasutamine Eestis pidurdab palgakasvu ja innovatsiooni majanduses. See paneb Eesti madala palga lõksu ja suurendab eestlaste väljarännet veelgi. See tähendab, et me jäämegi venestuvaks ja odavat allhanketööd tegevaks vähearenenud piirkonnaks.

Tegelikult Eestis tööjõupuudust ei ole. Vabu töökohti oli 2017. aastal ca 13 000. Töötuna on registreeritud ca 31 000 inimest. Täiesti kasutamata ressurss on töötud ja mitteõppivad noored, keda on täna ligi 30 000. Pensionäride, kellest 48 000 juba töötavad, tööhõivet on võimalik oluliselt tõsta. Suur hulk õpilasi ja üliõpilasi sooviks paindlikuma töö- ja maksupoliitika korral õppimise kõrvalt töötada. Eesti inimesi, kes on enamasti parimas tööeas ja võiksid Eestisse naasta on üle saja tuhande inimese.  Kokku annab see tööjõureserviks vähemalt 100-200 tuhat inimest. Seda on enam kui kümme korda rohkem, kui Eestis on täitmata töökohti ja lähemate aastate jooksul juurde tekiks, eriti, arvestades tootmise ja ettevõtluse tehnoloogilist arengut, mille käigus väheneb töökäte vajadus drastiliselt. Töökäte puudus on tingitud eeskätt ettevõtjate poolt pakutavas madalas ja väljarännet soodustavas palgas.

Rahvastikuteadlaste hinnangul puudub Eesti sündimuse tõstmisest nn rahvastiku taastootmise tasemele vaid veerandi kuni poole lapse sünnist perekonna kohta. Poliitilise tahte olemasolul on mõtestatud ja tõhusa perekonnapoliitikaga võimalik saada sündimus tõusuteele. Selleks tuleb tagada lastega peredele kindlustunne ja algatada pereväärtuste ja laste sündimise positiivse toetamise riiklik programm. Tõestavad ju nii 2011. aasta rahvaloenduse andmed kui sündimusuuringud, et traditsiooniline perekond on rahvastiku säilitamise ja kasvu suhtes võtmepositsioonil: abielus olevatel paaridel on rohkem lapsi, kui nn vabaabielus olevatel ja üksikemadel. Abielus paaridel on keskmiselt 1,9, vabaabielupaaridel 1,6 ja üksikemadel 1,4 alla 18-aastast last.

Meie eelis on hea haridus, peame viima pakutava hariduse, majanduse ja ühiskonna huvid vastavusse, Vajalik on bürokraatia vähendamine, töö tõhususe kasvatamine, tooraine müügilt ja odavalt allhanketöölt üleminek lõpptoodangu valmistamisele, juhtimise ja turundamise kvaliteedi tõstmine, innovaatilise, teadusele põhineva majanduse arendamine, tööde automatiseerimine, robotiseerimine, digitaliseerimine jne. Ja loomulikult sellega seotud tegevuste ja välisturgudele mineku toetamine nii know-how, vahendamise kui finantsvahenditega riigi poolt. Kuid kindlasti peab ettevõtlussektor kõigesse sellesse ka enda panuse andma, sest filosoofia, riik andku ja tehku, ei toimi.

Siseministeeriumi väide, et ajutine tööjõud ei mõjuta Eesti püsielanikkonda ei pea paika. Neil on kõigil õigus taotleda püsivat elamisluba. Ka sisserännanud vananevad ning varsti tuleb pensionit ja sotsiaaltoetusi saama hakkavate võõrtööliste asemele sisse tuua üha uusi inimesi. Jutt, et võõrtööjõud tuleb siia meie vananevale rahvastikule pensioni teenima ei vasta tõele. Nad tulevad endale palka ja pansionit teenima, kusjuures majanduslanguse korral tekkiv tööpuudus tabab esimesena just välispäritolu rahvastikku ja nad jäävad meie sotsiaalsüsteemi ülalpidamisele. Ärgem unustagem, et meil on niigi juba kolmandik elanikkonnast võõrpäritolu, kellest suur osa juba on pensionil.

Võõrtööjõu massilise sissevooluga kasvavad lõimumisprobleemid ja kuritegevus.  Juba täna on eesti keele kasutusala märgatavalt ahenenud ja me ei saa kõikjal enam riigikeeles asju aetud. 2011. aasta rahvaloenduse järgi oli eesti keele oskuse määr muukeelse elanikkonna hulgas vaid 44%. Pole teada mitte ühtegi teist riiki, kus riigikeele oskuse näitaja oleks nii madal kui Eestis. Lõimumisprobleemidele osutab ka asjaolu, et muulastest vangide osakaal Eesti kinnipidamisasutustes on 59%, ehk siis nende seas on karistust kandvaid kurjategijaid 1,9 korda rohkem kui eestlaste seas. Kahtlemata tõusevad ka julgeolekuriskid, sest 77% siinsetest mitte-eestlastest jälgivad vaid Venemaa propagandat edastavaid telekanaleid, vaid 2% ETV+ ja 4% eestikeelseid telekanaleid ning enamus neist toetavad Venemaa agressiooni Gruusia ja Ukraina vastu. Vene presidendi valimistel toetas 93% Eestis hääletanud Venemaa kodanikest Putinit. Need on kõnekad faktid.

Nende hoiatustega on välja tulnud ka rida majandusteadlasi ja demograafe, kuid see kõlab kurtidele kõrvadele. Ainsad, keda kuulatakse, on peamiselt väliskapitalile kuuluvate ettevõtete esindajad, kellel on sügavalt ükskõik, kes neil kassas või tööpingi taga on, peaasi, et kasum kasvaks.

Kokkuvõttes on selge, et kvoodisüsteemist ei tohi loobuda ja tehtud erandid tuleb üle vaadata. Probleemid lahendab sündimuse ja tagasirände soodustamine ning tehnoloogilisest arengust tingitud töökäte vajaduse vähenemine. Kui tahame jõuda järgi arenenud riikidele, tuleb harjuda mõttega, et meil ei olegi tulevikus niipalju töökäsi vaja kui täna. Lahenduse pakub ka eluea tõusust tingitud tööea pikenemine. Tööjõu kahanemine ei tähenda majanduse või heaolu kasvu vähenemist, küll tähendab see suurema rõhuasetuse panemist tootlikkusele ja tööjõu kvaliteedile.

Palo kureeritava "Work in Estonia" programmi eelarvesse on järgmiseks kolmeks aastaks eraldatud 10 miljonit eurot, mille eest värvatakse võõrtööjõudu, luuakse Eestit tutvustavaid materjale, parandatakse neile avalike teenuste kättesaadavust, aidatakse välisspetsialistide peredel sisse elada jne. Palo soovib, et riik hakkaks maksma iga võõrtöölise pealt ettevõtjatele toetust 2000 eurot. Ma küsin, miks on meie enda inimesed kui tööjõuressurss üle parda heidetud ning nendega aktiivse tegelemise, tagasirände soodustamise, inimeste koolitamise ja tööle aitamise asemel tuuakse sisse hoopis võõrtööjõudu? Kas me tõesti ei taha, et Eesti majandus ja elatustase areneks, ei taha säilitada oma rahvust ja kultuuri, ei soovi, et ka meie lapselapsed saaks eesti keelega hakkama ja et neil oleks kodumaal tasuvat tööd?

Vägisi meenub olukord Nõukogude okupatsiooniaja lõpus, kus Eestisse oli juba toodud pool miljonit umbkeelset migranti ja fosforiidikaevandamise sildi all taheti tuua lisaks üle saja tuhande võõrtöölise, mis oleks fataalselt muutnud Eesti rahvastiku koostist. Kui eestlased on muudetud vähemuseks omaenda kodumaal või kadunud sootuks, ei saa enam rääkida rahvusriiklusest ja ka Eesti riigi olemasolu ei oma enam mingit tähendust. Sotsidele ei oma see muidugi mingit tähendust juba täna, sest nende esimehe sõnul on rahvusriiklus ebainimlik ja ohtlik düstoopia, mis tuleb likvideerida. Kuid meie oleme risti vastupidisel seisukohal. Vaid rahvusriiklus tagab meie rahvuse säilimise ja tuleviku meie lastele.

ÜRO 1948. aastal vastu võetud "Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon", millega Eesti on ühinenud sätestab, et genotsiid on ka „üksusele tahtlikult selliste elutingimuste pealesuru­mist, mis põhjustab üksuse täielikku või osalist hävimist“. Üksus on rahvus või rahvakild. 1998. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma Statuut klassifitseerib rahva elukvaliteedi tahtliku halvendamise genotsiidiks. Elukvaliteedi alla ei kuulu mitte ainult aineliste vajaduste rahuldamine, vaid see on laiem mõiste, mis hõlmab väärtus- ja kultuurihinnanguid, sotsiaalseid, psühholoogilisi ja hariduslikke aspekte, turvalisustunnet, kindlust kestlikkuse suhtes jne. Eesti rahvas ja kultuur ei saa säilida, kui meil pole enam omaenda identiteedile tuginevat ja seda toetavat elukeskkonda ja -kvaliteeti.

Kuidas hinnata nendes dokumentides sätestatu taustal tegevust, mis vähendab järjekindlalt eestlaste enesemääramisõigust ja muudab meid vähemuseks omaenese kodumaal? Seda, mis toimub, viidi läbi ka vene okupatsiooni ajal, nüüd tehakse seda aga hiilivalt, ilusate loosungite all ja „meie endi“ kätega. Kuid asja sisu on sama – eesti rahva vastu on käimas jõhker ja kuritegelik genotsiid.

Avaldatud ajalehes Konservatiivide Vaba Sõna, juuni 2018

Vasakvalitsus käivitab uusvenestamisprogrammi


SA Innove on teatanud, et nad töötavad koostöös Haridusministeeriumiga välja riiklikku programmi ametlikuks üleminekuks nn kahesuunalisele keelekümblusele Eesti üldhariduskoolides. Esimesed koolid lähevad omal soovil kahepoolsele keelekümblusmudelise juba 2019. aastal, järgmised 2020 aasta septembrist.
Kahepoolne keelekümblus tähendab, et pool ajast toimub õppetöö eesti keeles, pool ajast aga vene keeles, ehk siis teisisõnu - koolidesse viiakse sisse ametlik kakskeelsus. Tuleb välja, et integratsioon ei tähenda enam muukeelsetele eesti keele õpetamist ja nende lõimimist Eesti keele- ja kultuuriruumi, vaid hoopiski eesti laste uusvenestamise programmi käivitamist, mille käigus on meie lapsed sunnitud hakkama omandama haridust vene keeles. See on enam kui absurdne. Nii hulluks ei läinud olukord isegi sügaval okupatsiooni ja venestamisajal, mil eestikeelsetes koolides antav haridus, kaasa arvatud kõrgharidus, oli puhtalt eestikeelne.
Lõimumine viisil, nagu seda on tehtud viimased 25 aastat, ei tööta. Vene keele kasutusruum on Eestis üha kasvanud. Seda ilmselt nii tahtlikult ebaõnnestunud integratsiooniprotsessi, mida on tehtud vaid loosungite tasemel, kui saabunud kümnete tuhandete sisserändajate ja võõrtööliste tõttu, peamiselt Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest. Samuti aastaid kestnud, lausa kuritegeliku tahtmatuse tõttu minna üle riigikeelsele kooliharidusele, nagu see on teistes riikides.
Kuigi keeleoskajateks loetakse meil väga elementaarse tasemega isikuid, oli 2000/2001. aasta rahvaloenduse järgi eesti keele oskuse määr muukeelse elanikkonna seas vaid 38%, 2011. aasta rahvaloenduse järgi aga 44%. Siinkirjutajal pole teada ühtegi teist riiki, kus riigikeele oskuse näitaja oleks nii madal, isegi Lätis on vastav näitaja kõrgem. Slaavi riikidest pärit uusisserändajad panevad oma lapsed reeglina venekeelsetesse lasteaedadesse ja koolidesse ning eesti keele kasutajate arv langeb jätkuva trendina. Näiteks Ida-Virumaal on eesti emakeelega inimeste osakaal langenud 18 protsendilt 16 protsendini ja Lasnamäel 33 protsendilt 26 protsendini. 
Keeleinspektsioon kontrollis 2014. aastal 725 arsti, meditsiiniõe ja hooldustöötaja eesti keele oskust ning leidis, et 519 neist ei osanud keelt piisavalt. See on täiesti katastroofiline olukord, millele valitsus aga vilistab. Kas lahendusena nähaksegi mitte muukeelsetele eesti keele õpetamist, vaid eesti laste õppimist vene keeles? Kas eesti keelega varsti üldse arsti juurde, poodi või kuskile mujale asja on? Aastast 2017, peale võõrtööjõule uste avamist, on uue tendentsina ja üha kasvavalt lisandunud kümneid ja kümneid kaebusi ka ingliskeelse teenindamise kohta, kusjuures tihtipeale ei oska teenindaja õieti inglise keeltki. Eestis ei saa eesti keelega enam paljudes kohtades hakkama.
Kõik see räägib teravalt eestikeelse õppe kohese sisseviimise vajaduse poolt juba lasteaiatasemel, koolidest rääkimata, seda enam, et senine eesti keelele üleminek koolides on toonud kaasa positiivseid tagajärgi. Kahepoolne keelekümblusmudel, ehk sisuline kakskeelsus, vähendab aga venelaste seas eesti keele õppimise ja kasutamise motivatsiooni, sunnib eestlasi veelgi rohkem kasutama vene keelt ja aitab seeläbi kaasa teatud piirkondade jätkuvale venestumisele. Kas me seda tahamegi?
Seda kummastavam on kuulda Eesti 200 ettepanekuid üleüldise kahepoolse keelekümblusmudeli toetuseks, millele sisseviimisele töötavad innukalt kaasa nii Mailis Repsi juhitav Haridusministeerium kui haridusprogrammide elluviija SA Innove. Keskerakondliku taustaga, peamiselt vene valijaid esindav minister peaks endale teadvustama, et sellega astub ta otsesesse vastuollu Eesti Põhiseadusega. Samuti SA Innove, kes on ennegi silma paistnud kaheldavate ja skandaalsete ettepanekutega. Aga ka Keskerakonna valitsuspartnerid sotsid ja Isamaa, kelle heakskiidul seda ilmselgelt tehakse.
Eesti keelel on Eesti Vabariigis ametliku riigikeele staatus. Nii oli, on ja peab ka jääma. Kakskeelsuse sisseviimine Eesti haridussüsteemi ja eesti laste panemine vene keeles õppima, näiliselt õilsa keelekümbluse sildi all, on sellest möödahiilimine, põhiseaduse vastane ja lubamatu. Kes ja kus on andnud selleks mandaadi? Väited, et koolid seda soovivad, ei maksa. Pealegi, kes on need koolid? Kas need, kes ei ole seni tahtnud üle minna eestikeelsele õppele ning on taotlenud selles suhtes erandeid? Või multikultiglobalistidest direktorid, kellele eesti keele, rahvuse ja meie rahvusliku identiteedi jätkumine on sügavalt ükskõik? Rahvas kindlasti mingit uusvenestamist ei soovi.
Eesti riigi ülesanne ja kohustus on tagada eesti keele, rahvuse ja kultuuri säilimine. See on põhiseaduslik imperatiiv ja ka meie haridussüsteemi otsene kohustus. Selle põhimõtte eiramine ning eesti keele positsiooni nõrgestavate ettepanekute tegemine ja nende rakendamise eesmärgid saavad arusaadavaks Eesti välisluureameti juhi sõnade taustal Kremli mõjuagentidest ja kasulikest idiootidest. On need ju imbunud sisse pea kõikidesse struktuuridesse, kaasa arvatud riigijuhtimisse. Varjatud kakskeelsuse sisseviimine, vene keelele sisuliselt teise riigikeele staatuse andmine ja eesti laste venestamise katsed tuleb lõpetada juba eos.

Avaldatud: Eesti Päevaleht 13.08.2018, http://epl.delfi.ee/news/arvamus/henn-polluaas-kas-eesti-keelega-varsti-uldse-arsti-juurde-poodi-voi-mujale-asja-on-vasakvalitsus-kaivitab-hiiliva-sundvenestusprogrammi?id=83313619

kolmapäev, 13. juuni 2018

Küsimus ja PM vastus: Kas Anveltil ikka on sünnijärgne kodakondsus?


Hr Jüri Ratas
Peaminister
       11. juuni 2018

KIRJALIK KÜSIMUS

Siseministri kodakondsusest

Austatud peaminister

Õigusvastaselt Eesti Vabariigi sünnijärgse kodakondsuse andmine isikule, kellel selleks õigus puudub, on väga tõsine rikkumine, puudutagu see ükskõik keda. Eriti  tõsiselt tuleb sellesse suhtuda, kui tegemist on isikuga, kelle otsesesse vastutusalasse antud teema ja kodakondsuse vormistanud ametnikud puutuvad.

Ajakirjanduses (Õhtuleht 19.05.2018 ja 21.05.2018; Postimees 22.05.2018 ja 30.05.2018) on arhiiviandmetele ja Eesti Vabariigi seadustele tuginedes väljendatud põhjendatult kahtlust, et siseminister Andres Anveltile on omistatud sünnijärgne Eesti Vabariigi kodakondsus puuduvate või valeandmete alusel.

Andres Anvelt sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras 1992. aastal, kuid 2017. aastal vormistati see Anvelti huvi tõttu väidetavalt Siseministeeriumi ametnike initsiatiivil ümber sünnijärgseks kodakondsuseks (Postimees 30.05.2018). Siseministri nõunik Mari Rebane (Õhtuleht 21.05.2018), Siseministeeriumi kommunikatsiooninõunik Karin Kase (Delfi 22.05.2018) ning Siseministeeriumi kodakondsus‑ ja rändepoliitika osakonna nõunik Koidu Mesilane (Postimees 22.05.2018) on igaüks eri allika kaudu üldsusele kinnitanud, et Andres Anvelt on sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik oma isaema Alice Levaldi ja isa Jaan Anvelti kodakondsuse järjepidevuse kaudu.

Andres Anvelti mõlemad vanemad Jaan ja Rosa sündisid Nõukogude Liidus, vastavalt 1936. ja 1934. aastal. Kui siseministril on sünnijärgne Eesti kodakondsus, oleks Eesti kodakondsuse seaduse kohaselt pidanud vähemalt ühel tema vanematest olema tema sünni ajal (1969) Eesti Vabariigi kodakondsus. Selleks omakorda oleks pidanud Andres Anvelti vanemate Jaani ja Rosa sündimise ajal (vastavalt 1936 ja 1934) vähemalt üks tema neljast vanavanemast olema Eesti Vabariigi kodakondsuses. Selgunud faktidest aga nähtub, et Andres Anvelti vanemate sündimise ajal ega ka pärast seda kuni juunini 1940 ei olnud ühelgi tema vanavanemal ega seetõttu ka kummalgi vanemal Eesti Vabariigi kodakondsust.

Andres Anvelti neljast vanavanemast, kes kõik elasid 1930. aastatel mitte Eestis, vaid Nõukogude Liidus, oli varem olnud Eesti Vabariigi kodakondsuses ainult üks, nimelt tema isaema Alice Lewald (Alise Stein, ka Stein-Anvelt), kes asus 1925. aastal alaliselt elama Nõukogude Liitu, astus seal Nõukogude Liidu kodakondsusesse ning samal 1925. aastal ka abiellus Nõukogude Liidu kodaniku ja elaniku Jaan Anveltiga. Selle abielu sõlmimise fakti on kinnitanud 1957. aastal Eesti NSV kohus.

Eestis 6. novembril 1922 jõustunud ja kuni 30. juunini 1938 kehtinud kodakondsuse seaduse (RT 1922, 136, 661) § 19 punktis 1 oli sätestatud, et Eesti naiskodanik, kes astub abiellu välisriigi kodanikuga, kaotab Eesti kodakondsuse automaatselt, kui ta ei avalda kahe nädala jooksul Eesti Vabariigile Eesti kodakondsusesse jäämise soovi. Alice Lewald, kes elas Nõukogude Liidus varjunime Alise Stein all, sellist avaldust ei esitanud. Sellest järeldub praeguseks selgunud faktide põhjal, et Alice Lewald oli 1936. aastaks, mil sündis Andres Anvelti isa Jaan, Eesti kodakondsuse kaotanud. Seetõttu ei saanud ka Jaan Anvelt 1936. aastal sündida Eesti kodanikuna.

Samuti ei andnud 1922. aasta kodakondsuse seadus Eesti kodaniku õigusi lapsele, kes sünnib välisriigi kodakondsuses oleva isa (nagu seda oli Jaan Anvelt) abielust Eesti naiskodanikuga, veel vähem endise Eesti naiskodanikuga (nagu seda oli Alice Levald). Välisriigi kodanikust isa laps sai 1936. aastal sündida Eesti kodanikuna ainult juhul, kui ta sündis Eesti kodakondsusesse kuuluva ema lapsena väljaspool abielu (§ 2 punkt 4) või kui tema ema oli endine Eesti kodanik, kelle abielu välismaalasega oli Eestis tühistatud (§ 2 punkt 9). Andres Anvelti isa Jaan ei vastanud kummalegi kriteeriumile: Eesti NSV kohus on 1957. aastal kinnitanud, et ta sündis 1936. aastal oma vanemate abielust. Ka sellel põhjusel ei saanud Jaan Anvelt, kelle isa Jaan oli Nõukogude Liidu kodanik ja abielus Alice Lewaldiga, sündida 1936. aastal Eesti kodanikuna.

Eesti 1922. aasta kodakondsuse seadus keelas topeltkodakondsuse. Kodakondsuse muutmise ja täiendamise seadusega (RT 1934, 93, 1614), mis oli vastu võetud riigivanema dekreedina 26. oktoobril 1934, lisati kodakondsuse seadusse § 221, milles oli ette nähtud karistuseks 1) välisriigi kodakondsusse astumise eest, kui isik ei ole seadusega Eesti kodakondsusest vabastatud, või 2) Vabariigi Valitsuse loata välisriigi riigi‑ või sõjaväeteenistusse astumise eest Eesti Vabariigi kodakondsusest väljaheitmine. Alice Lewald (Stein-Anvelt) oli astunud Nõukogude Liidu kodanikuks, olemata Eesti kodakondsusest vabastatud, ning töötas Eesti valitsuse loata vaenuliku välisriigi riiklikus asutuses.

Nendel asjaoludel ei saa siseminister Anveltil olla sünnijärgset kodakondsust.

Järgnevad küsimused peaksid olema adresseeritud Siseministeeriumile, kuid kuna asi puudutab otseselt siseminister Andres Anvelti, kes on ise antud teemas huvitatud isik, pöördume Teie kui peaministri ja valitsuse juhi poole allpoololevate küsimustega. Tegemist ei ole koolikiusamise aga nõiajahiga, vaid avalikkuse õigustatud ootusega saada sellele küsimusele ammendav vastus.

1.       Kui tavapärane või normaalne on, et arhiivist kodakondsuse vormistamise küsimustes järelepärimise tegemine ja isikute kodakondsuse vormistamine või ümbervormistamine toimub Siseministeeriumi ametnike poolt nende endi initsiatiivil? Miks ei kasutata seda teiste Eesti kodakondsuse taotlejate, näiteks optantide järglaste suhtes?

2.       Kuidas on võimalik, et Andres Anvelti naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus vormistati ümber sünnijärgseks kodakondsuseks ilma ühegi dokumenti esitamata, mis tõendaks tema õigust sellele, samas kui teistelt isikutelt (sh. optantide järglastelt) nõutakse, et nad tõendaksid oma õigust Eesti kodakondsusele viimastegi pisiasjadeni koos kõikide asjassepuutuvate dokumentide esitamisega?

3.       Ametnike suunamine tegelema ministri isiklike asjadega ja vormistama mitteõiguspärast sünnijärgset kodakondsust on kvalifitseeritav ministri poolse ametiseisundi kuritarvitamisega. Mida kavatsete selles osas ette võtta?

4.       Kuna küsimus puudutab siseministrit, siis kuidas tagatakse selle küsimuse erapooletu lahendamine, Andres Anvelti sünnijärgse kodakondsuse saamise seaduslikkuse kontrollimine, vajadusel selle tühistamise menetluse algatamine jne?

5.    Kui Andres Anvelti naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus tühistus tema sünnijärgseks kodanikuks tunnistamisega, kas ta peab juhul, kui sünnijärgne kodakondsus tühistatakse, taotlema uuesti kodakondsust naturalisatsiooni korras?

6.    Kui selgub, et niivõrd olulisel ministrikohal oleva isiku sünnijärgne kodakondsus on registreeritud valel alusel või ametiseisundit kuritarvitades, on tegemist mitte ainult skandaaliga, vaid ka otsese julgeolekuprobleemiga. Millisena näete Andres Anvelti võimalust jätkata siseministrina, kui selgub, et tema sünnijärgne kodakondsus ei ole saadud õiguspäraselt?

7.    Avalikkuses on tekitanud imestust, et valitsuse liige ei ole andnud üldsusele sisulisi selgitusi tema suhtes kerkinud väga põhimõttelistes küsimustes. Milline peaks olema nii ministri kui valitusese käitumine selliste juhtumite puhul? Kas peate vaikimist ja küsimuse ignoreerimist õigeks?


Lugupidamisega


Henn Põlluaas
Riigikogu liige





PEAMINISTER JÜRI RATASE VASTUS:


Riigikogu juhatus
Teie: 13.06.2018 nr 2-3/13-276 Meie: 27.06.2018 nr 7-12/18-01271-4



Vastus Riigikogu liikme Henn Põlluaasa kirjalikule küsimusele (KK 276)



Austatud Riigikogu juhatus


Vastan Riigikogu liikme Henn Põlluaasa 11. juunil 2018 esitatud kirjalikule küsimusele siseministri kodakondsuse kohta.


1.        Küsimus: Kui tavapärane või normaalne on, et arhiivist kodakondsuse vormistamise küsimustes järelepärimise tegemine ja isikute kodakondsuse vormistamine või ümbervormistamine toimub Siseministeeriumi ametnike poolt nende endi initsiatiivil? Miks ei kasutata seda teiste Eesti kodakondsuse taotlejate, näiteks optantide järglaste suhtes?
Vastus:
Selgitan esmalt lühidalt Eesti kodakondsusega seonduvaid üldisi põhimõtteid. Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel ja sama põhimõte kehtib ka Eesti kodakondsuse suhtes. Eesti kodakondsuspoliitika ning kodakondsusega seotud põhimõtted on olnud selged ja arusaadavad, neid ei ole muudetud ja need on säilinud algsel kujul alates Eesti Vabariigi loomisest.
26. veebruaril 1992 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse, millega taasrakendas 1938. aasta kodakondsuse seaduse ning sellega fikseeriti taas ka Eesti kodakondsuse põhimõtted. Taasrakendatud kodakondsuse seaduse järgi olid Eesti Vabariigi kodanikud isikud ja nende järglased, kellel oli enne nõukogude okupatsiooni algust olnud Eesti kodakondsus. Kõik need inimesed omandasid kodakondsuse automaatselt sünniga.
Sünnijärgse kodakondsuse puhul kehtib põhimõte, et laps omandab sünniga Eesti kodakondsuse, kui vähemalt üks tema vanematest on sel ajal Eesti kodakondsuses. Samuti kehtib sünnijärgse kodakondsuse puhul põhimõte, et sünniga omandatud kodakondsust ei saa kelleltki ära võtta ning sellest saab isik üksnes ise oma avalduse alusel loobuda. Selline põhimõte on kehtinud järjepidevalt alates Eesti riigi väljakuulutamisest.
Eesti Vabariigi väljakuulutamise järgselt võeti 26. novembril 1918 vastu Eesti Vabariigi Maanõukogu määrus (MN määrus), mis oli sisuliselt esimene kodakondsuse seadus. MN määrus piiritles isikute ringi, kellele laienesid Eesti Vabariigi kodaniku õigused. Esiteks pidi isik elama Eesti Vabariigi piirides. Teiseks pidi isik kuni 1918. aasta 24. veebruarini olema
Stenbocki maja / Rahukohtu 3 / 15161 Tallinn / Estonia 
+372 693 5555 / riigikantselei@riigikantselei.ee / www.riigikantselei.ee
olnud endise Vene riigi alam ning kolmandaks pidi isik olema pärit Eesti demokraatliku vabariigi osadest või olema kirjas kohalike elanike nimekirjades.
Isikud, kes olid lahkunud Eestist Nõukogude Venemaale enne Eesti Vabariigi loomist ega elanud Eesti Vabariigi loomise ajal Eestis, Eesti kodakondsust MN määruse alusel ei omandanud. Neil tekkis võimalus taotleda Eesti kodakondsust mõne hilisema toimingu alusel nagu naturalisatsioon või optsioon.
Eelnevat arvestades on Siseministeerium seisukohal, et 1992. aastal taasrakendatud 1938. aasta kodakondsuse seaduse järgi omandas Andres Anvelt Eesti kodakondsuse sünniga, kuna Andres Anvelti sünni ajal oli tema isa Eesti kodanik. Tema oli selle omandanud oma ema Alice Anvelti järgi. Alice Anvelt omandas Eesti kodaniku õigused ülalnimetatud MN määruse alusel Eesti riigi loomisega.
Riigiarhiivis säilitatavate andmete põhjal on teada, et Andres Anvelti isa ema sündis Varbola vallas enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist ning sai Eesti kodanikuks MN määruse alusel. Hilisemad andmed tema Eestis elamise kohta on säilinud aastast 1920, mil talle anti välja isikutunnistus ning 1922. aastast on säilinud aadressleht Tallinnas elamise kohta. Veel on teada, et ta oli II Riigikogu asendusliige 18.02.1924-–02.03.1924. Andmeid kinnitab Rahvusarhiivi Riigikogu arhiivifond (ERA.80.2.2584), mille kohaselt on säilitamisel Alice Levaldi toimik.
Lisaks on teada, et Alice Levald lahkus Eestist 1925. aaastal ja abiellus hiljem välisriigi kodanikuga. Ainuüksi riigist lahkumise fakt või abiellumine välisriigi kodanikuga ei saa automaatselt kaasa tuua kodakondsuse kadumist, vaid see tuleb riigi poolt dokumenteerida. Kuna puuduvad andmed või dokumendid, et Andres Anvelti vanaema oleks kaotanud MN määruse alusel omandatud  Eesti kodakondsuse, on  ka tema lapsed ja lapselapsed, sealhulgas Andres Anvelt, sünnijärgsed Eesti kodanikud.
Juba MN määruses oli sätestatud kodakondsusest lahkumise kord, mille kohaselt oli Ajutine Valitsus see, kes tegi lõpliku otsuse kodakondsusest vabastamise või mittevabastamise kohta. Samuti oli 1922. aasta kodakondsuse seaduse järgi kodakondsusest lahkumine võimalik vaid juhul, kui isik ise seda soovis ning astus selleks ka vastavaid samme. Rahvusarhiivi sellekohastest fondidest (ERA.1; ERA.14.14) ei leitud andmeid, et Alice Levald oleks Eesti kodakondsusest vabastatud. Samuti ei ole andmeid, et teda oleks loetud Eesti kodakondsusest väljaheidetuks. Tollase halduspraktika kohaselt ei loetud isikuid kodakondsusest väljaheidetuks automaatselt, vaid see pidi toimuma Vabariigi Valitsuse otsusega. Seega on õiguspärane käsitleda Alice Levaldit Eesti kodanikuna.
Mainite oma küsimuses optantide järglaste õigusi Eesti kodakondsuse olemasolu tõendamisel. Lubage mul selgitada, et praegusel juhul ei ole paralleeli toomine asjakohane, sest  tegemist on erinevatel õiguslikel alustel Eesti kodakondsuse saamise võimalusega, millele kohaldusid ka erinevad tingimused. Ei ole õige võrrelda sünniga või seaduse alusel Eesti kodakondsuse omandamist ja selle võimalikku kaotamist ning Eesti kodakondsuse saamist optsiooniõiguse alusel. Esimesel juhul on tegemist isikutega, kes olid juba omandanud Eesti kodakondsuse ning teisel juhul isikutega, kellel oli soov saada Eesti kodanikuks.
Optantide näol on tegemist isikutega, kes olid lahkunud Eestist Nõukogude Venemaale enne Eesti Vabariigi loomist ega elanud Eesti Vabariigi loomise ajal Eestis ning seetõttu nad Eesti kodakondsust MN määruse alusel automaatselt ei omandanud. Neil tekkis võimalus taotleda Eesti kodakondsust optsiooni teel Tartu rahulepingu sõlmimisega. Optsiooni korras kodakondsuse saamiseks pidi isik esitama vastavasisulise taotluse, saama kodakondsustunnistuse ja asuma Eestisse elama. Ainult kõigi nende tingimuste täitmisel sai isikust Eesti kodanik. Kui isik Eestisse elama ei asunud, siis ta Eesti kodanikuks ei saanud, vaid jäi välismaalaseks. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma 2. märtsi 2018 lahendis 3-16-1810.
Vabariigi Valitsuse 31. mai 2012 määruse nr 39 „Siseministeeriumi põhimäärus“ § 11 kohaselt töötab Siseministeerium muude ülesannete hulgas välja ka kodakondsuspoliitikat, suunab ja koordineerib asjaomaste valitsusasutuste tegevust ning korraldab teenistuslikku järelevalvet. Siseministri 30. septembri 2009 määruse nr 44 „Politsei- ja Piirivalveameti põhimäärus“ § 15 kohaselt on Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) üheks põhiülesandeks ka kodakondsuse valdkonna juhtimine ja arendamine ning kodakondsuse asjade korraldamine.
Arvestades, et Siseministeerium on kodakondsusküsimuste osas vastutavaks ministeeriumiks, siis on täiesti tavapärane, et Siseministeerium teeb kodakondsuse määratlemise küsimustes vajadusel päringuid arhiividesse või teistesse asutustesse. Küll aga ei tee Siseministeerium ega PPA päringuid ega uuri ühegi isiku kodakondsusse kuulumist ilma isiku pöördumiseta. Pelgalt omal initsiatiivil ei ole võimalik ühegi isiku kodakondsust määratleda, kuna päringute tegemiseks on igakordselt vaja sisendandmeid, mida valdab üksnes isik, kelle kuulumist Eesti kodakondsusesse on vaja määrata.
Niisamuti uuriti ning täpsustati siseminister Andres Anvelti Eesti kodakondsusesse kuulumist ka tema enda palve alusel. Mis puutub optantide järglaste Eesti kodakondsusesse kuulumise kontrollimist, siis vastava päringu saamisel kontrollitakse alati isiku Eesti kodakondsuse omandamise aluseid ning antakse isikule vastus Eesti kodakondsuse omamise või mitteomamise kohta. Vajadusel antakse isikule nõu, kuhu ja millise välisriigi pädeva asutuse poole on vaja päringuga pöörduda.

2.              Küsimus: Kuidas on võimalik, et Andres Anvelti naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus vormistati ümber sünnijärgseks kodakondsuseks ilma ühegi dokumenti esitamata, mis tõendaks tema õigust sellele, samas kui teistelt isikutelt (sh. optantide järglastelt) nõutakse, et nad tõendaksid oma õigust Eesti kodakondsusele viimastegi pisiasjadeni koos kõikide asjassepuutuvate dokumentide esitamisega?
Vastus:
Vastav isik ei pruugi ise teada, millistes asutustes või arhiivides säilitatakse tema kodakondsuse kohta andmeid ja dokumente. Sellisel juhul annab isik talle teadaolevad andmed Siseministeeriumile või PPA-le ning asutused teevad vajadusel päringu vastavasse andmekogusse või registrisse. Üldjuhul kehtib põhimõte, et kui andmeid säilitatakse mõnes andmekogus või riiklikus registris, siis konkreetses menetluses sellekohaseid dokumente ei dubleerita ega koguta ja otsuse tegemisel viidatakse dokumendi asukohale. Nimetatud põhimõttest tulenevalt ei nõutud vastavate dokumentide esitamist ka Andres Anveltilt.
Teie väite osas, et teistelt isikutelt (sh optantide järglastelt) nõutakse, et nad tõendaksid oma õigust Eesti kodakondsusele viimastegi pisiasjadeni koos kõikide asjassepuutuvate dokumentide esitamisega, tuleb tähele panna, et optantide järeltulijad ei ela praegusel ajal ega ole ka varasemalt elanud Eestis. Seetõttu ei ole nende kohta Eesti Vabariigis andmeid ja määratlemaks nende kuulumist Eesti kodakondsusesse on vaja vastavaid alusdokumente. PPA teeb vastava info olemasolul ja järelkontrolli käigus järelepärimisi ka teiste riikide sh Venemaa Föderatsiooni pädevatesse asutustesse, kus elab valdav osa optantide järglasi.

3.              Küsimus: Ametnike suunamine tegelema ministri isiklike asjadega ja vormistama mitteõiguspärast sünnijärgset kodakondsust on kvalifitseeritav ministri poolse ametiseisundi kuritarvitamisega. Mida kavatsete selles osas ette võtta?
Vastus:
Vabariigi Valitsus ega siseminister ei ole suunanud ametnikke tegelema siseministri isiklikke asjadega. Siseministeerium kohtleb kõiki isikuid ühetaoliselt ning kontrollib vajadusel nende kodakondsusse kuulumist või mittekuulumist olenemata pöörduja ametikohast.

4.              Küsimus: Kuna küsimus puudutab siseministrit, siis kuidas tagatakse selle küsimuse erapooletu lahendamine, Andres Anvelti sünnijärgse kodakondsuse saamise seaduslikkuse kontrollimine, vajadusel selle tühistamise menetluse algatamine jne?
Vastus:
Andres Anvelti kodakondsuse andmete korrigeerimine PPA poolt isikut tõendavate dokumentide andmekogus ei ole erandlik. Sellised kannete parandamised ning muutmised on tavapärane tegevus ning neid juhtumeid esineb igal aastal kümmekond. Kui PPA-le saab teatavaks, et isik on määratletud Eesti kodanikuna naturaliseerumise,  abielu või Eesti lastekodus kasvamise kaudu, kuid järelkontrolli tulemusena selgub, et isik on tegelikult sünnijärgne Eesti kodanik, siis tehakse andmetes parandus ja isiku kodakondsuseks märgitakse alati Eesti kodakondsuse omandamine sünniga.

5.              Küsimus: Kui Andres Anvelti naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus tühistus tema sünnijärgseks kodanikuks tunnistamisega, kas ta peab juhul, kui sünnijärgne kodakondsus tühistatakse, taotlema uuesti kodakondsust naturalisatsiooni korras?
Vastus:
Ei pea. Andres Anvelt on saanud Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras Vabariigi Valitsuse 10. novembri 1992 korraldusega nr 311 ja nimetatud korraldust ei ole tunnistatud kehtetuks. Haldusmenetluse seaduse kohaselt võib haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks üksnes siis kui see on lubatud seadusega või kui selleks on jäetud võimalus haldusaktis eneses. Arvestades, et kodakondsuse seaduse kohaselt omandatakse, saadakse, taastatakse või kaotatakse Eesti kodakondsus kodakondsuse seaduses sätestatud tingimustel ja korras ning et naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise otsuse näol on tegemist õiguspärase haldusaktiga, ei tunnistata seda kehtetuks. Taoline on olnud ka senine halduspraktika ning isiku lugemisel Eesti kodanikuks muul alusel (sünniga) või Eesti kodakondsusest vabastamisel, ei tunnistata kehtetuks tema suhtes tehtud otsust naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise kohta.

6.              Küsimus: Kui selgub, et niivõrd olulisel ministrikohal oleva isiku sünnijärgne kodakondsus on registreeritud valel alusel või ametiseisundit kuritarvitades, on tegemist mitte ainult skandaaliga, vaid ka otsese julgeolekuprobleemiga. Millisena näete Andres Anvelti võimalust jätkata siseministrina, kui selgub, et tema sünnijärgne kodakondsus ei ole saadud õiguspäraselt?
Vastus:
Andres Anvelti puhul on tõendatud, et tal on sünnijärgne Eesti kodakondsus.
 
7.              Küsimus: Avalikkuses on tekitanud imestust, et valitsuse liige ei ole andnud üldsusele sisulisi selgitusi tema suhtes kerkinud väga põhimõttelistes küsimustes. Milline peaks olema nii ministri kui valitusese käitumine selliste juhtumite puhul? Kas peate vaikimist ja küsimuse ignoreerimist õigeks?
Vastus:
Riigikogu liikmel on õigus erinevaid parlamentaarse kontrolli vahendeid ja formaate kasutades küsida valitsuse tegevuse kohta informatsiooni või pärida valitsuse liikmetelt aru. Seejuures võib Riigikogu liige viidata, et tema küsimus tuleneb avalikkuse huvist. Antud juhul on minu hinnangul andnud nii siseminister kui Siseministeerium üldsusele piisavaid selgitusi. Lähtudes eesti vanasõnast, et kordamine on tarkuse ema, on mul siiski hea meel seda teemat antud kirjaliku küsimuse vastuses veelkord selgitada.

Lugupidamisega


(allkirjastatud digitaalselt)
Jüri Ratas


Riho Kangur

riho.kangur@riigikantselei.ee




reede, 8. juuni 2018

Putin kuulutas mind russofoobiks

Sain 07.06.2018 Välisministeeriumist teada, et ka mind on Vene Föderatsioon nn. russofoobide nimekirja pannud. Olgu see siis nüüd ka avalikkusele teada. EKRE-st sai russofoobi tiitli ka meie volikogu aseesimees Urmas Reitelmann. Seda, et "russofoobid" puuduvad SDE, Keskerakonna ja Reformierakonna saadikute seas, võib teatud mõttes vist isegi märgiliseks pidada.
Kuid russofoob ei ole ma kohe kindlasti mitte, see süüdistus on lihtsalt jabur. Ma ei karda neid, ammugi ei küüruta Kremli ees. Pean vene rahvast, kultuurist ja nende toetusest traditsioonilistele väärtustele sügavalt lugu. Heade suhete vastu Venemaaga pole mul kunagi midagi olnud, kuid heade suhete võti asub Kremlis. Nemad on aga paraku otsustanud, et Venemaa sõpru ei vaja.
Teisest küljest pole aga midagi imestada, et mind sellesse listi pandi, sest olen läbi aastate ausalt ja avalikult võtnud sõna Kremli režiimi poolt rakendatud ebademokraatlike protsesside ja repressioonide suhtes ning mõistnud hukka Venemaa agressiiivset poliitikat ja imperialistlikke pürgimusi nii tänapäeva maailmas, kui ka meie endi ajaloos toimunuid. Olen kirjutanud ka raamatu rahvusvahelist õigust eirava Eesti-Vene piirilepingu teemal, millega pürgitakse põlistama stalinlikku okupatsiooni ja annektsiooni 5,2 protsendil Eesti territooriumist, mis oma sisult võrdub ei rohkema ega vähemaga kui näiteks Krimmi okupeerimise heakskiitmisega. Kindlasti on Kremlit häirinud ka see, et väliskomisjoni liikmena olen ka üks Riigikogus vastu võetud nn Magnitski seaduse algatajatest. Aga eks teavad nemad paremini, miks nad selle sammu astusid, mis siin ikka mõistatada.
Pean tunnistama, et teisest küljest on asjaolu, et Putin on mind ametlikult "russofoobiks" tituleerinud veidi koomiline selle taustal, et EKRE poliitilised oponendid, eriti sotsid, on süüdistanud meid järjepanu ja alusetult hoopistükis putinistideks olemises. Nüüd peaks neil küll sellised rumalused kurku kinni jääma.
Kokkuvõttes võib seda aga vist võtta ka tunnustusena minu hea töö eest Eesti riigi, rahva ja julgeolekuhuvide eest seismisel, kuigi kahju on, et nüüd jääb vähemalt lähiajal küll Peterburis, kuhu oleks tahtnud turismireisile minna, käimata. Aga küll ka Venemaa muutub kord demokraatlikuks riigiks ja ega Putingi igavene ole.