kolmapäev, 13. juuni 2018

Kas Anveltil ikka on sünnijärgne kodakondsus?


Hr Jüri Ratas
Peaminister
       11. juuni 2018

KIRJALIK KÜSIMUS

Siseministri kodakondsusest

Austatud peaminister

Õigusvastaselt Eesti Vabariigi sünnijärgse kodakondsuse andmine isikule, kellel selleks õigus puudub, on väga tõsine rikkumine, puudutagu see ükskõik keda. Eriti  tõsiselt tuleb sellesse suhtuda, kui tegemist on isikuga, kelle otsesesse vastutusalasse antud teema ja kodakondsuse vormistanud ametnikud puutuvad.

Ajakirjanduses (Õhtuleht 19.05.2018 ja 21.05.2018; Postimees 22.05.2018 ja 30.05.2018) on arhiiviandmetele ja Eesti Vabariigi seadustele tuginedes väljendatud põhjendatult kahtlust, et siseminister Andres Anveltile on omistatud sünnijärgne Eesti Vabariigi kodakondsus puuduvate või valeandmete alusel.

Andres Anvelt sai Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras 1992. aastal, kuid 2017. aastal vormistati see Anvelti huvi tõttu väidetavalt Siseministeeriumi ametnike initsiatiivil ümber sünnijärgseks kodakondsuseks (Postimees 30.05.2018). Siseministri nõunik Mari Rebane (Õhtuleht 21.05.2018), Siseministeeriumi kommunikatsiooninõunik Karin Kase (Delfi 22.05.2018) ning Siseministeeriumi kodakondsus‑ ja rändepoliitika osakonna nõunik Koidu Mesilane (Postimees 22.05.2018) on igaüks eri allika kaudu üldsusele kinnitanud, et Andres Anvelt on sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik oma isaema Alice Levaldi ja isa Jaan Anvelti kodakondsuse järjepidevuse kaudu.

Andres Anvelti mõlemad vanemad Jaan ja Rosa sündisid Nõukogude Liidus, vastavalt 1936. ja 1934. aastal. Kui siseministril on sünnijärgne Eesti kodakondsus, oleks Eesti kodakondsuse seaduse kohaselt pidanud vähemalt ühel tema vanematest olema tema sünni ajal (1969) Eesti Vabariigi kodakondsus. Selleks omakorda oleks pidanud Andres Anvelti vanemate Jaani ja Rosa sündimise ajal (vastavalt 1936 ja 1934) vähemalt üks tema neljast vanavanemast olema Eesti Vabariigi kodakondsuses. Selgunud faktidest aga nähtub, et Andres Anvelti vanemate sündimise ajal ega ka pärast seda kuni juunini 1940 ei olnud ühelgi tema vanavanemal ega seetõttu ka kummalgi vanemal Eesti Vabariigi kodakondsust.

Andres Anvelti neljast vanavanemast, kes kõik elasid 1930. aastatel mitte Eestis, vaid Nõukogude Liidus, oli varem olnud Eesti Vabariigi kodakondsuses ainult üks, nimelt tema isaema Alice Lewald (Alise Stein, ka Stein-Anvelt), kes asus 1925. aastal alaliselt elama Nõukogude Liitu, astus seal Nõukogude Liidu kodakondsusesse ning samal 1925. aastal ka abiellus Nõukogude Liidu kodaniku ja elaniku Jaan Anveltiga. Selle abielu sõlmimise fakti on kinnitanud 1957. aastal Eesti NSV kohus.

Eestis 6. novembril 1922 jõustunud ja kuni 30. juunini 1938 kehtinud kodakondsuse seaduse (RT 1922, 136, 661) § 19 punktis 1 oli sätestatud, et Eesti naiskodanik, kes astub abiellu välisriigi kodanikuga, kaotab Eesti kodakondsuse automaatselt, kui ta ei avalda kahe nädala jooksul Eesti Vabariigile Eesti kodakondsusesse jäämise soovi. Alice Lewald, kes elas Nõukogude Liidus varjunime Alise Stein all, sellist avaldust ei esitanud. Sellest järeldub praeguseks selgunud faktide põhjal, et Alice Lewald oli 1936. aastaks, mil sündis Andres Anvelti isa Jaan, Eesti kodakondsuse kaotanud. Seetõttu ei saanud ka Jaan Anvelt 1936. aastal sündida Eesti kodanikuna.

Samuti ei andnud 1922. aasta kodakondsuse seadus Eesti kodaniku õigusi lapsele, kes sünnib välisriigi kodakondsuses oleva isa (nagu seda oli Jaan Anvelt) abielust Eesti naiskodanikuga, veel vähem endise Eesti naiskodanikuga (nagu seda oli Alice Levald). Välisriigi kodanikust isa laps sai 1936. aastal sündida Eesti kodanikuna ainult juhul, kui ta sündis Eesti kodakondsusesse kuuluva ema lapsena väljaspool abielu (§ 2 punkt 4) või kui tema ema oli endine Eesti kodanik, kelle abielu välismaalasega oli Eestis tühistatud (§ 2 punkt 9). Andres Anvelti isa Jaan ei vastanud kummalegi kriteeriumile: Eesti NSV kohus on 1957. aastal kinnitanud, et ta sündis 1936. aastal oma vanemate abielust. Ka sellel põhjusel ei saanud Jaan Anvelt, kelle isa Jaan oli Nõukogude Liidu kodanik ja abielus Alice Lewaldiga, sündida 1936. aastal Eesti kodanikuna.

Eesti 1922. aasta kodakondsuse seadus keelas topeltkodakondsuse. Kodakondsuse muutmise ja täiendamise seadusega (RT 1934, 93, 1614), mis oli vastu võetud riigivanema dekreedina 26. oktoobril 1934, lisati kodakondsuse seadusse § 221, milles oli ette nähtud karistuseks 1) välisriigi kodakondsusse astumise eest, kui isik ei ole seadusega Eesti kodakondsusest vabastatud, või 2) Vabariigi Valitsuse loata välisriigi riigi‑ või sõjaväeteenistusse astumise eest Eesti Vabariigi kodakondsusest väljaheitmine. Alice Lewald (Stein-Anvelt) oli astunud Nõukogude Liidu kodanikuks, olemata Eesti kodakondsusest vabastatud, ning töötas Eesti valitsuse loata vaenuliku välisriigi riiklikus asutuses.

Nendel asjaoludel ei saa siseminister Anveltil olla sünnijärgset kodakondsust.

Järgnevad küsimused peaksid olema adresseeritud Siseministeeriumile, kuid kuna asi puudutab otseselt siseminister Andres Anvelti, kes on ise antud teemas huvitatud isik, pöördume Teie kui peaministri ja valitsuse juhi poole allpoololevate küsimustega. Tegemist ei ole koolikiusamise aga nõiajahiga, vaid avalikkuse õigustatud ootusega saada sellele küsimusele ammendav vastus.

1.       Kui tavapärane või normaalne on, et arhiivist kodakondsuse vormistamise küsimustes järelepärimise tegemine ja isikute kodakondsuse vormistamine või ümbervormistamine toimub Siseministeeriumi ametnike poolt nende endi initsiatiivil? Miks ei kasutata seda teiste Eesti kodakondsuse taotlejate, näiteks optantide järglaste suhtes?

2.       Kuidas on võimalik, et Andres Anvelti naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus vormistati ümber sünnijärgseks kodakondsuseks ilma ühegi dokumenti esitamata, mis tõendaks tema õigust sellele, samas kui teistelt isikutelt (sh. optantide järglastelt) nõutakse, et nad tõendaksid oma õigust Eesti kodakondsusele viimastegi pisiasjadeni koos kõikide asjassepuutuvate dokumentide esitamisega?

3.       Ametnike suunamine tegelema ministri isiklike asjadega ja vormistama mitteõiguspärast sünnijärgset kodakondsust on kvalifitseeritav ministri poolse ametiseisundi kuritarvitamisega. Mida kavatsete selles osas ette võtta?

4.       Kuna küsimus puudutab siseministrit, siis kuidas tagatakse selle küsimuse erapooletu lahendamine, Andres Anvelti sünnijärgse kodakondsuse saamise seaduslikkuse kontrollimine, vajadusel selle tühistamise menetluse algatamine jne?

5.    Kui Andres Anvelti naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus tühistus tema sünnijärgseks kodanikuks tunnistamisega, kas ta peab juhul, kui sünnijärgne kodakondsus tühistatakse, taotlema uuesti kodakondsust naturalisatsiooni korras?

6.    Kui selgub, et niivõrd olulisel ministrikohal oleva isiku sünnijärgne kodakondsus on registreeritud valel alusel või ametiseisundit kuritarvitades, on tegemist mitte ainult skandaaliga, vaid ka otsese julgeolekuprobleemiga. Millisena näete Andres Anvelti võimalust jätkata siseministrina, kui selgub, et tema sünnijärgne kodakondsus ei ole saadud õiguspäraselt?

7.    Avalikkuses on tekitanud imestust, et valitsuse liige ei ole andnud üldsusele sisulisi selgitusi tema suhtes kerkinud väga põhimõttelistes küsimustes. Milline peaks olema nii ministri kui valitusese käitumine selliste juhtumite puhul? Kas peate vaikimist ja küsimuse ignoreerimist õigeks?


Lugupidamisega


Henn Põlluaas
Riigikogu liige




reede, 8. juuni 2018

Putin kuulutas mind russofoobiks

Sain 07.06.2018 Välisministeeriumist teada, et ka mind on Vene Föderatsioon nn. russofoobide nimekirja pannud. Olgu see siis nüüd ka avalikkusele teada. EKRE-st sai russofoobi tiitli ka meie volikogu aseesimees Urmas Reitelmann. Seda, et "russofoobid" puuduvad SDE, Keskerakonna ja Reformierakonna saadikute seas, võib teatud mõttes vist isegi märgiliseks pidada.
Kuid russofoob ei ole ma kohe kindlasti mitte, see süüdistus on lihtsalt jabur. Ma ei karda neid, ammugi ei küüruta Kremli ees. Pean vene rahvast, kultuurist ja nende toetusest traditsioonilistele väärtustele sügavalt lugu. Heade suhete vastu Venemaaga pole mul kunagi midagi olnud, kuid heade suhete võti asub Kremlis. Nemad on aga paraku otsustanud, et Venemaa sõpru ei vaja.
Teisest küljest pole aga midagi imestada, et mind sellesse listi pandi, sest olen läbi aastate ausalt ja avalikult võtnud sõna Kremli režiimi poolt rakendatud ebademokraatlike protsesside ja repressioonide suhtes ning mõistnud hukka Venemaa agressiiivset poliitikat ja imperialistlikke pürgimusi nii tänapäeva maailmas, kui ka meie endi ajaloos toimunuid. Olen kirjutanud ka raamatu rahvusvahelist õigust eirava Eesti-Vene piirilepingu teemal, millega pürgitakse põlistama stalinlikku okupatsiooni ja annektsiooni 5,2 protsendil Eesti territooriumist, mis oma sisult võrdub ei rohkema ega vähemaga kui näiteks Krimmi okupeerimise heakskiitmisega. Kindlasti on Kremlit häirinud ka see, et väliskomisjoni liikmena olen ka üks Riigikogus vastu võetud nn Magnitski seaduse algatajatest. Aga eks teavad nemad paremini, miks nad selle sammu astusid, mis siin ikka mõistatada.
Pean tunnistama, et teisest küljest on asjaolu, et Putin on mind ametlikult "russofoobiks" tituleerinud veidi koomiline selle taustal, et EKRE poliitilised oponendid, eriti sotsid, on süüdistanud meid järjepanu ja alusetult hoopistükis putinistideks olemises. Nüüd peaks neil küll sellised rumalused kurku kinni jääma.
Kokkuvõttes võib seda aga vist võtta ka tunnustusena minu hea töö eest Eesti riigi, rahva ja julgeolekuhuvide eest seismisel, kuigi kahju on, et nüüd jääb vähemalt lähiajal küll Peterburis, kuhu oleks tahtnud turismireisile minna, käimata. Aga küll ka Venemaa muutub kord demokraatlikuks riigiks ja ega Putingi igavene ole. 

kolmapäev, 30. mai 2018

Ärme osale rassismile ja diskrimineerimisele kaasaaitamises, ehk valgest genotsiidist Lõuna-Aafrika vabariigis


Kõne Riigikogus 30.05.2018 seoses Vabariigi Valitsuse algatatud "Ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja tema liikmesriikide ning teiselt poolt Lõuna-Aafrika Vabariigi vahelise lepingu, millega muudetakse kaubandus., arengu. ja koostöölepingut" ratifitseerimise seaduse eelnõuga (606 SE).

Lõuna-Aafrika Vabariigis lõppes apartheid 1994. aastal. Miljoneid hektareid afrikaanidele, ehk valgetele lõuna-aafriklastele kuulunud maad on antud riigile üle nii vabatahtlikult kui kompensatsiooni eest. Sellele vaatamata otsustas Lõuna-Aafrika parlament hiljuti konfiskeerida ilma igasuguse hüvitusteta kogu ülejäänud valgetele põllumeestele kuuluva maa. Ettepaneku tegi selleks vasakpoolne neomarksistlik partei “Majandusvabaduse võitlejad”. LAV-i president Cyril Ramaphosa lubas minna maade jagamise programmiga edasi kiirendatud korras. Tema avaldus võeti parlamendis vastu juubelduste saatel.
Riigi eurooplastest elanikkond on hirmul, et tagajärjeks on samasugune jõhker ja vägivaldne maade ülevõtmine, nagu toimus naabermaal Zimbabwes, kus tagajärjeks oli, et suur osa maadest kuuluvad nüüd  president Robert Mugabe lähedasele ringkonnale, riik on majanduslikult kokku varisenud ja suur osa maadest söötis.
Kuritegevus ja vägivald LAV-is on muutunud juba nii rängaks, et peamiselt valged afrikaani keelt kõnelevad farmerid on tulnud tänavatele protestima ja rahvusvaheliselt üldsuselt abi paluma. Möödunud aasta lõpus avaldatud statistika kohaselt on LAV-is 100 000 farmeri kohta mõrvatud 156 inimest, mis muudab Atkinsoni sõnul põllupidamise LAV-is maailma ohtlikuimaks tööks (väljaspool sõjapiirkondi).
Viimaste aastate jooksul on mõrvatud tuhandeid afrikaanidest farmereid, lisaks massilised peksmised, vägistamised ja röövimised. Genocide Watch, kelle peakorter asub Washingtonis, tõdes juba 2003. aastal, et rünnakute taga on rassiviha ja et see võib muutuda genotsiidiks, kui valitsus vahele ei astu. Valitsus näib aga hoopiski sellele takka õhutavat.
Austraalia sisserändeministri Peter Duttoni sõnul on Lõuna-Aafrika eurooplastest põllumajandustootjad pidanud kogema jõhkrat vägivalda, mida Austraalia ei saa ega tohi eirata. Ta teatas, et valmistab ette seaduse, mis annab Lõuna-Aafrika farmeritele õiguse saada eriviisa Austraaliasse. “Neile on vaja anda abi, nagu tsiviliseeritud riigile kohane“, rõhutas ta. Tema üleskutse võimaldada Lõuna-Aafrika valgetel farmeritel lihtsustatud korras Austraaliasse tulla ajas tagajalgadele aga vasakpoolsed, kes asusid teda süüdistama rassismis, sest ta julges valgete inimeste julgeoleku eest välja astuda.
Valgete inimõiguste rikkumine, tagakiusamine, diskrimineerimine, räige vägivald ehk nii-nimetatud Valge Genotsiid on muutnud 4-miljonilise Lõuna-Aafrika eurooplaste kogukonna elu õudusunenäoks. Sellest rääkida aga ei tohi. Kahepalgeliste multikultisallivuslaste arvates on rassism vaid valge inimese halvustav suhtumine ja käitumine temast tumedama nahavärviga inimestesse, aga mitte kunagi vastupidi. Ehk teisisõnu, rassism saab olla vaid ühesuunaline, rassist saab olla ainult valget nahavärvi olev inimene.
Juba igapäevaseks saanud sündmused, täna Lõuna-Aafrika Vabariigis, kõnelevad aga sellele absurdsele käsitlusele vastu. Valgete vastane rassism on reaalsus ja see on saanud endale äärmiselt jõhkrad vormid. Samuti, nagu kristlaste vastane vägivald mitmetes islamistlikes riikides.
Kuid tundub, et need asjad ei huvita mitte kedagi. Euroopa Liit on Lõuna-Aafrikas ja ka paljudes teistes Aafrika riikides toimuva suhtes näidanud üles erakordset ignorantsust, taunitavat kahepalgelisust ja topeltstandardeid.
Europarlament lükkas 2017. aasta novembris tagasi sõltumatu saadiku Janice Atkinsoni ettepaneku arutada Euroopa Liidu kõrgemates struktuurides valgete farmerite mõrvu Lõuna-Aafrikas. Europarlament on varem küll arutanud ja hääletanud entusiastlikult rahvusvahelise sekkumise poolt kunagise apartheidi lõpetamiseks, kuid nüüd ei võtnud jutukski täna Lõuna-Aafrikas toimuvaid raskeid inimõiguste rikkumisi. Sest need pole suunatud mitte neegrite, vaid valgete vastu. Ilmselt on selline käitumine ning valge genotsiid lubatud ja normaalne. Mind väga huvitab, kas ka Eesti saadikud hääletasid selle teema kalevi alla pühkimise poolt.
Toimuv valgete eraomandi bolševistlik natsionaliseerimine, vägivald ja tapatalgud viivad paratamatult nende inimeste massilisele põgenemisele maalt, kuid neile Euroopa Liit abi ja pagulasstaatust ei paku.
Nagu öeldud, jäi Atkinsoni ettepanek algatada selles küsimuses arutelu ja nõue, et nii Euroopa Komisjon kui ka Euroopa Ülemkogu teeks olukorda hukkamõistva avalduse, toetuseta. Vähe sellest, täna on meil laual aga dokument, mille põhjal Euroopa Liit on valmis sõlmima Lõuna-Aafrika Vabariigiga arenguabi andmise, kaubanduse ja koostöö lepingu ning meilt küsitakse heakskiitu ja volitusi selleks.
Oleme kuulnud siin selle leppe kriitikavaba ülistamist ja kiitmist. Asjadest tuleb rääkida aga ausalt ja avatult. Kas tõesti me kiidame heaks kõik selle, mis seal toimub?
Selles dokumendis ega seletuskirjas ei ole poole sõnagagi mainitud sealset olukorda ega valgete vastu suunatud jõhkrat rassismi ega vägivalda. Selles ei räägita poole sõnagagi, et me oleme kategooriliselt vastu igasugusele rassismile, seisame inimõiguste eest ja nõuame nende täitmist kõikidelt riikidelt, eriti nendelt, keda me oleme nõus aitama või erinevates valdkondades koostööd tegema. Et igasugusele abi saamisele peab eelnema viivitamatu valgete diskrimineerimise lõpetamine, nende võrdne kohtlemine, normaalse olukorra taastamine ja maaomandi tagastamine omanikele või äärmisel juhul selle täielik kompenseerimine.
Ilma selleta ei tule mitte ühegi lepingu sõlmimine kõne allagi. Selle asemel tuleb üle vaadata juba kehtivad lepingud, sh tühistada Lõuna-Aafrika Vabariigi kodanikele antud viisavabadus Euroopa-Liitu ja kehtestada LAV-i vastu kohesed ja karmid sanktsioonid ning võtta vastu ja anda abi valgetele põgenikele, nagu Austraalia on seda pakkunud.   
Valmisolek teha koostööd selliste riikidega on vale ja häbiväärne ning muudab tühiseks kõik jutud demokraatiast, euroopalikest väärtustest, inimõigustest ja nende toetamisest. Kui antud lepe peaks heaks kiidetama, ei ole mitte ühelgi inimesel, kes seda toetab, moraalset õigust nendel teemadel enam sõna võtta.
Head kolleegid, ma kutsun teid üles: ärme osale rassismile ja diskrimineerimisele kaasaaitamises.
Eelpooltoodust tulenevalt teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada.
Riigikogu stenogramm 30.05.2018

esmaspäev, 28. mai 2018

Valitsuse arust okupeeris Eesti iseennast

Raha võib kirikule anda, küll aga ei tohi Eesti õigusjärglust kahtluse alla seada, kirjutab riigikogu liige Henn Põlluaas (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond).

Nõukogude repressioonide tagajärjel sundvõõrandati 1940. aastatel rahvuskultuuri seisukohalt olulisi sakraalehitisi, mida kasutati eesmärgivastaselt ja millel lasti laguneda. Peale iseseisvuse taastamist tagastati hooned omandireformi käigus kirikutele.

Nende üldiselt muinsuskaitsealuste objektide säilimine ja taastamine nõuab väheneva arvukusega kogudustelt üle jõu käivaid kulutusi. Seoses sellega esitas valitsus riigikogule seaduseelnõu, mille põhjal soovitakse kirikutele eelpool kirjeldatud kulusid kompenseerida.
Eelnõu tutvustanud riigihalduse ministri Janek Mäggi sõnul on valitsusel tekkinud kirikutega keerukad vaidlused, mis puudutavad Niguliste kiriku hoone ja maa kompenseerimist Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule (EELK) ning Petseri kloostri hoonete ja maa kompenseerimist Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule (EAÕK).

Peamiseks vaidlusküsimuseks olevat kirikuhoonetes asuva väärtusliku kunsti ja sakraalvara hüvitamine. Valitsus on seisukohal, et vaidlused tuleb lõpetada, makstes kirikutele kantud kahjude hüvitamiseks ühekordset toetust.

Kirikud on seejuures lubanud loobuda igasugustest varalistest taotlustest ja nõuetest, mis neil riigi vastu on tekkinud, ning sakraalvara ja kunstiteoste, näiteks Bernt Notke «Surmatants», hüvitisnõuetest. Arvestades, et tegemist on väga hinnaliste ja Eesti kultuurile oluliste kunstiteostega, on kirikutele toetuse andmisega saavutatud mõistlik kompromiss. Omandireformi reservfondi ressurss võimaldab anda kirikutele ühekordset toetust kogusummas 7,9 miljonit eurot, millest 6,75 miljonit läheb EELK-le ja 1,15 EAÕK-le. 

Absurdne seisukoht

Kirikute toetamine on iseenesest tervitatav samm, mis võimaldab neil panustada sakraalehitiste säilimisse ja nende renoveerimisse, seda riigikogus ka toetati.

Sügavalt arusaamatuks on jäänud aga soov maksta need toetused välja okupatsioonikahjude kompenseerimise sildi all. Sellele ei suutnud minister anda mitte ühtegi, ammugi adekvaatset selgitust.

Samahästi võiksid kõik, kellel märtsipommitamisel majad purunesid või kes muul kombel sõja ja okupatsiooni tõttu materiaalset kahju kandsid, tulla oma nõuetega valitsuse juurde. 
Seadus muudaks ka omandireformi reservfondi absoluutselt mõttetuks, sest omandireformi reservfond oli ette nähtud omandireformi tagajärgede heastamiseks, mitte sõja- või okupatsioonikahjude tasumiseks.

Niguliste kirikuga on siiski lihtne. Riik kompenseerib EELK-le teatud kokkuleppelise summa ning viimane loobub nõuetest saada kirik tagasi ja see jääb koos seal asetsevate varadega riigile. Täiesti kohatu on aga samas kontekstis Petseri kloostrist rääkimine.
Petseri klooster ei ole isegi mitte Eesti hallataval territooriumil, vaid asub Venemaa poolt okupeeritud ja annekteeritud alal ning kõik võimalikud nõuded saavad olla suunatud ainult Vene Föderatsioonile.

Valitsus on aga nõus need millegipärast ise tasuma, selmet lihtsalt toetada remonti vajavate õigeusu kirikute renoveerimist. Millistest nõuetest õigeusu kirik siis, sarnaselt EELKga, selle eest loobub? Kas kloostrit ja selle vara Venemaalt tagasi nõudmast? See oleks ju absurdne.
Kuid Eestis tegutseb veel teinegi õigeusu kirik, mis allub otse Moskvale ja kelle käes Petseri klooster tegelikult on.

Selliselt käitudes luuakse pretsedent ja antakse ka Moskva patriarhaadi õigeusu kirikule võimalus apelleerida samamoodi okupatsioonikahjude hüvitamisele, sest ka neil on Eestis Vene ajal lagunenud kirikuid, mille remontimiseks raha marjaks ära kulub.

Kas tõesti hakkame ka okupantriigi ametlikule riigikirikule okupatsioonikahjusid hüvitama? Vasakvalitsuse loogika järgi võiksime hakata isegi Jaanilinna kellelgi kompenseerima, asub ju seegi, nagu Petseri kloostergi, okupeeritud ja annekteeritud piirkonnas. Kas Narva linnale või muinsuskaitseametile või näiteks isegi venelaste käes olevale Ivangorodi linnale?

Nihilistlik õiguslik praak

Millise loogika järgi saab okupeeritud riik maksta hüvitisi okupantriigi kuritegude ja ebaseaduslike sundvõõrandamiste eest? Keskerakonda kuuluv minister Mäggi ütles riigikogus, et tegemist on väärtusotsusega. See on tõepoolest väärtusotsus.

See on sama, mis kuulutada viiskümmend aastat Nõukogude okupatsiooni olematuks, loobuda Eesti õigusjärgsusest ja õiguslikust järjepidevusest ja kuulutada hoopis Eesti Vabariik Eesti Vabariiki okupeerinud riigiks.

Selline lähenemine on enam kui absurdne. See on ka üks põhjus, miks õiguskantsler protesteeris valitsuse voluntaristliku määruse vastu ja lubas selle vaidlustada. Nüüd tuldi siis samasisulise eelnõuga riigikokku.

Eesti on okupatsioonirežiimide kuriteod hukka mõistnud, eelnõuga aga tahetakse justkui võtta üle vastutus nende eest ja hakata kompenseerima võõra riigi ja võõra võimu poolt Eestis sooritatud kuritegusid.

Kas tõesti on vasakkoalitsioon seisukohal, et Nõukogude okupatsiooni ei ole olnudki, meie ise oleme kõiges süüdi, ja nagu minister Mäggi lahkelt riigikogus teatas, lõppes okupatsioon 1940. aastal (sic!). Ma loodan, et see oli vaid lapsus linguae, et ta seda tõsiselt ei mõelnud, aga tegelikult kumab just selline stalinlik hingus sellest eelnõust läbi. 

Rahvusvaheline õigus ütleb, et okupatsioonikahjud peab hüvitama okupantriik, mitte aga riik, kes okupatsiooni all kannatas.

Eesti ei ole iseennast okupeerinud ega tohi võtta vastu otsust, et kompenseerib endale okupatsioonikahjud, mille ta justkui oleks ise tekitanud. Eesti ei ole neid tekitanud! Okupatsiooninõuded saavad olla suunatud vaid Venemaa vastu.

Kuid ilmselget on vasakvalitsusel – Keskerakonnal, sotsiaaldemokraatidel ninig Isamaa ja Res Publica Liidul teine arusaam, sest kuigi eelnõu esimesel lugemisel oli ka nende erakondade saadikutel ministrile küsimusi, hääletas enamik neist just nii, nagu oli ette nähtud, ehk siis eelnõu poolt. Sotsist välisminister Mikser kuulutas ju kohe ametisse saades, et ei kavatsegi Venemaalt okupatsioonikahjude kompenseerimist nõuda. Kahjuks puudus saalist suur hulk suurima opositsioonierakonna, Reformierakonna, saadikutest, vastaval juhul oleks meil õnnestunud eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Kihu kirikute toetamise asemel kompenseerida okupatsioonikahjusid on seda üllatavam, et EELK on selgelt öelnud, et nemad ei taotle mingit okupatsioonikahjude hüvitamist.
Ka nende jaoks on sügavalt arusaamatu, mispärast valitsus seda nii järjekindlalt püüab eelnõusse ja kõnealusesse tehingusse sisse viia. Õigeusu kiriku seisukohta ei ole kahjuks avalikkuses kuulda olnud, kuid asi oleks ikka hull küll, kui nad nõuaks Kremli asemel Petseri kloostri eest kompensatsiooni Eestilt. Ma ei usu seda.

Paneb sügavalt hämmastama, kuidas sellise nihilistliku õigusliku praagiga, mis riivab meie õigusjärgsust ja õiguslikku järjepidevust, üldse välja tullakse.

Eesti õigusjärglust ei tohi kahtluse alla seada. Küll aga võib anda kirikule raha, on ju sakraalehitused siiski meie rahvuslik rikkus.

Lahendusi oleks palju. Võiks teha järgmise aasta riigieelarvesse muudatusettepanekud, kasutada valitsuse reservfondi, näha vastavad summad ette pühakodade programmis jne.
Küsimusele, miks on vasakvalitsus otsustanud tulla just niisuguse, Kremlile kindlasti meelepärase lahendusega riigikogu ette, pole siiani vastust antud.


Avaldatud: 28.05.2018 https://arvamus.postimees.ee/4494983/henn-polluaas-valitsuse-arvates-okupeeris-eesti-iseennast

reede, 18. mai 2018

Siseministeerium vassib ja valetab võõrtööjõu ja iibe küsimuses


Siseministeerium vassib ja valetab võõrtööjõu ja iibe küsimuses

On tervitatav, et Siseministeerium leidis vajalikuks arendada diskussiooni rahvastikuprobleemide ja sisserände üle. Püüan omalt poolt diskussiooni edasi arendada, tehes seda Siseministeeriumi kommentaaride alusel minu artiklile.[1] Pean tõdema, et ministeerium mitte ei põrmustanud minu väiteid, nagu nad kinnitasid, vaid näitas hoopiski enda ignorantsust ja ebakompetentsust. Seda enam, et lõviosale minu artiklis väidetule, ei suutnud nad ühtegi vastuväidet esitada. Sest neid polegi.

Ma ei näe vähimatki mõtet minna kaasa ebasisulise ning sõnastustest ebakorrektseid tõlgendusvõimalusi otsiva demagoogilise lähenemisega, nagu Siseministeerium seda tegi. Kuigi Siseministeeriumi vastuses on palju, ilmselt tahtlikke faktivigu, keskendun ma siiski vaid mõnele põhimõttelisele ja poliitikat mõjutavale küsimustele.
           
            1. Siseministeerium kinnitab, et rände suurendamine on lahendus demograafilisest olukorrast tingitud tööjõupuuduse lahendamiseks.
            Vastus: Pean taas kinnitama, et demograafilisest olukorrast tingitud tööjõupuudust ei saa lahendada rände abil, sest ka sisserännanud vananevad. Kolmandiku meie elanikkonnast moodustavad nõukogude ajal töörände raames sisserännanud, kellest suur osa on täna juba pensionil. Kas see lahendas probleeme või tekitas hoopiski juurde? Neis riikides, kust peamiselt pärinevad Eestisse tulnud võõrtöölised (Venemaa ja Ukraina), on sündimus madal, ning reeglipäraselt muutub sisserändajate sündimus uuel asukohamaal veelgi madalamaks. Eakate ja tööealiste senise proportsiooni säilitamise tagab taastetasemel sündimus, mille kasvu me peame panustama, mitte sisseränne. Et püsida kaasaegses maailmas konkurentsivõimeline, tuleb tööjõupuudust kompenseerida ka innovatsiooni, tootmise automatiseerimise, robotiseerimise, digitaliseerimise ja tootlikuse kasvuga. Töökäte arv on majanduskasvu ainsaks tagatiseks vaid mahajäänud arengumaades, kelleks meie end vast ikkagi ei pea.
           
            2. Siseministeerium kinnitab, et tänased sisserände reeglid ei võimalda Eestisse tuua odavat tööjõudu, kuna tööandja on kohustatud välismaalastele maksma vähemalt Eesti keskmist brutokuupalka.
            Vastus: Küsimus on selles, mis on odav tööjõud. Eesti on Euroopa Liidu liige ning Euroopa Liidus on kehtiv tööjõu vaba liikumine. 2015. aastal moodustas Eesti elaniku keskmine sissetulek vaid 42% Euroopa Liidu keskmisest.[2] Seega on Eesti keskmine töötasu Euroopa Liidu taustal kahtlemata madal, ning arvestades, et välistööjõule tuleb maksta Eesti keskmist töötasu, pole kahtlust, et Euroopa Liidu taustal on tegemist odavtööjõuga. Minu väite kontekst seisnes selles, et kinnistades Eesti keskmist, ent Euroopa Liidu kontekstis äärmiselt madalat palgataset välistööjõu sissetoomisega, surume omaenda inimesi ja tööjõudu Eestist välja, kuna näiteks Soomes oli keskmine töötasu 2017. aastal ca 2,5 korda kõrgem kui Eestis.[3]

Vaid kasumit, mitte Eesti jätkusuutlikkust või rahva kestmist väärtustavatel ettevõtjatel on kasulik hoida võõrtööjõuga palga ja tootmiskulud all, selmet panustada tehnoloogia arengusse või tõsta palku. Kuna suur osa siinsest ettevõtlusest kuulub väliskapitalile, siis ei pane säärane suhtumine imestama. Selline lühinägelik strateegia, mida ka valitsus vastutustundetult toetab, kinnistab Eesti igaveseks vaeseks ja odavat allhanketööd tegevaks riigiks, kust eestlased rändavad välja ja meid ähvardab oht muutuda vähemusrahvuseks omaenda kodumaal.
           
            3. Siseministeerium väidab, et nn ajutine tööjõud ei mõjuta pikas perspektiivis Eesti rahvastikku.
            Vastus: Väide ei vasta tõele. Kui Eestisse tuli ainuüksi 2017. aastal 7578 nn registreeritud töötajat, kelle hulk kavandatud välismaalaste seaduse muudatuse tulemusena 2018. aastal tõuseb, siis ei saa kuidagi öelda, et see ei mõjuta pikas perspektiivis Eesti rahvastikku. Lisaks võib Eestisse tulla ka teiste EL töölubadega. Siseministeeriumil ei ole vähimatki ainu, kui palju on Eesti illegaalseid või renditöötajaid, kas neid on kümme või kakskümmend tuhat. Eesti rahvastikku mõjutab nii nende kõigi kohalolu kui ka nende kaudu madalamal hoitud palk, mis surub Eesti tööjõudu Eestist välja. Ei pea olema raketiteadlane, et jagada loogikat, mille kohaselt odavama tööjõu juurdevool, tingimustes, kus on võimalik mujal valida tasuvam töökoht, viimasele valikule suunabki, ning seda rohkem, mida suurem on töötasu vahe.

Oma artiklis ei rääkinud ma aga ainult ajutisest tööjõust. Jutt käib ka alalise elamisloa saavatest inimestest. Immigratsioonikvoodile, mis lubab sisse tuua ca 1300 inimest aastas on tehtud tervelt kaheksateist erandit ja see on muudetud juba tõeliseks immigratsioonipumbaks. Kui sisserännanute arv jätkuvalt tõuseb, siis ei saa väita, et nende siinolek ei mõjuta Eesti rahvastikku.

Lisaks on siia töötama või õppima tulijatel võimalik tuua kaasa ka oma pered. Minister Anveti koduerakond SDE on korduvalt tõstatanud teema anda kõikidele siin sündivatele lastele automaatselt Eesti kodakondsus. Hetkel saavad nad selle kui vanemad nii soovivad.
           
            4. Siseministeerium kinnitab, et Eesti ei ole demograafilises kriisis. Statistikaameti andmetele tuginedes väidetakse, et ehkki surmade arv ületas sündide arvu 2017. aastal 1960 võrra, on välisrände saldo olnud juba kolm aastat positiivne, 2017. aastal näiteks 5030 inimese võrra.
            Vastus: See on üks küünilisemaid ja hämmastavamaid valeväiteid nende vastuses. Algatuseks tuleb märkida, et Siseministeeriumi ametnikud on andmete tõlgendamisel kõike muud kui täpsed. Juba selles Eesti Statistikaameti pressiteates, kust Siseministeerium on rändearvud saanud, toonitatakse, et tegemist on esialgsete andmetega ning täpsustatud andmete kohaselt suureneb väljaränne ilmselt sisserändest enam. Rahvastikuteadlased on 2000. aasta ja 2010. aasta rahvaloendustele tuginedes järeldanud, et väljaränne on ca 30% ulatuses alaregistreeritud.[4] Statistiaamet korrigeerib oma andmeid ilmselt lähemal ajal, ent täpsemad andmed rahvaarvu muutusest käesoleval kümnendil saame paraku alles peale 2020. aasta rahvaloendust. 

            Teiseks ja hoopis olulisemaks küsimuseks on rahvastikukriisi defineerimine. Näib, et Siseministeerium ei suuda või teadlikult ei taha aru saada, mis on Eesti ja mis on rahvastikukriis. Eestlaste väljarännet ületav välismaalaste sisseränne ei tee eestlaste demograafilist kriisi olematuks. Kui mõistame Eestit eelkõige meie kultuuri, identiteedi, eestlaste ja põlisrahvastiku kaudu, st meie põhiseaduse vaimu kohaselt, mille täitmine on isegi Siseministeeriumile kohustuslik, siis on kriisi defineerimisel oluline just taastetasemest allpool olev sündimus, aga mitte see, kuipalju välismaalasi Eestisse mõnel aastal elama tuleb. Statistikaameti andmetel - ning sellekohased andmed on täpsed - on Eesti summaarne sündimuskordaja kõikunud viimasel kahekümnel aastal 1,32 ja 1,72 vahel, olles 2017. aastal 1,6 last naise kohta.[5] Taastetase on aga teatavasti 2,1. Eestlaste arv on vähenev.

            Siseministeeriumi enneolematu kinnitus, et Eestis rahvastikukriisi ei ole, on kas teadlik vale või näitab nende täielikku ebakompetentsust. See on pehmelt öeldes üsna omapärane ka sel taustal, et Riigikogus on moodustatud Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon, mis toob peamiste probleemidena välja madala sündimuse ja suure väljarände ning püüab välja töötada vajalikke meetmeid. Kui ministri arust Eestis demograafilist kriisi ei olegi, miks siis riigi kõrgeim seadusandlik organ selle küsimusega tegelema peaks?

Raske öelda, kas ministeeriumiametnikud vastandavad end omaalgatuslikult nii Eesti põhiseadusele kui Eesti rahvaesindusele, või on tegemist sotsiaaldemokraadist minister Anvelti korraldusega. On ju rahvusriiklusevastasus ja multikultuurse Eesti loomine tõstetud SDE agendaks. Reaalsuse ja selle negatiivsete tagajärgede ees silmade kinni pigistamine enda erakondlike eesmärkide nimel on lubamatu. Vaatamata Siseministeeriumi vastupidistele kinnitustele on meil on sügav ja tõsine rahvastikukriis ning see on vaieldamatult meie rahva, keele, kultuuri ja omariikluse püsimajäämisele kõige suuremaks ohuks.

Tekib küsimus, kas siseminister on üldse adekvaatne ja suuteline oma ministeeriumit juhtima. Siiamaani on Anvelt vaid naeruvääristanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nõuet taastada kontrolli meie piiridel. Tema lubadus hakata nüüd tõhusamalt võitlema ebaseadusliku tööjõu kasutamise vastu, st seaduste täitmise eest, on vähemalt aastajagu, tegelikult palju rohkemgi, hilinenud, sest politsei tuvastas juba eelmisel aastal, et ebaseadusliku tööjõu kasutamine on koguni kolmekordistunud.[6] Hilinemine, mille tagajärjel on Eestis võib-olla üle kümne tuhande, võib-olla enamgi, ebaseadusliku töötaja ning osale ettevõttetest on ebaseadusliku tööjõu kasutamine juba rutiin, tõendab, et minister ei ole kursis oma ministeeriumi haldusalas toimuvaga. Või ei ole soovinud tagada seaduste täitmist. Kas selline minister tohib oma ametis jätkata?


Avaldatud EPL/Delfis 18.05.2018 pealkirja all: Henn Põlluaas: siseministeerium lihtsalt vassib ja valetab. Kas Anvelt on üldse adekvaatne?
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/henn-polluaas-siseministeerium-lihtsalt-vassib-ja-valetab-kas-anvelt-on-uldse-adekvaatne?id=82146927


[1] http://epl.delfi.ee/news/arvamus/ministeerium-teeb-henn-polluaasa-artikli-maatasa-ekre-poliitik-esitas-pagulas-ja-iibeteemal-valevaite-valevaite-otsa?id=81922277
[2] https://www.reinisfischer.com/average-salary-european-union-2018
[3] http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/submitViewTableAction.do
[4] Aastatel 2000–2015 oli eestlaste registreeritud väljaränne 45 700 ja sisseränne 16 200 inimest, negatiivne rändesaldo ulatus 29 500 inimeseni. Ent sel meetodil saadud väljarände arvud on tegelikest väiksemad. Bilansimeetodil (2000. ja 2010. aasta rahvaloendustele tuginedes) tehtud arvutused näitavad, et ca 30%. (Alis Tammur, Allan Puur, Tiit Tammaru. Kas Eestis toimub rändepööre? Välisrände suundumused 2000–2015. Eesti inimarengu aruanne 2016/2017).
[5] Eesti Statistika andmebaas. Demograafilised põhinäitajad.
[6] https://majandus24.postimees.ee/4358985/politsei-ebaseadusliku-toojou-kasutamine-on-kolmekordistunud