neljapäev, 21. september 2017

Kõne sotside algatatud riiklikult tähtsa küsimuse "Eesti demokraatia ohud ja väljakutsed" arutelul.

Henn Põlluaas 21.09.2015
 Riiklikult tähtsa küsimuse arutelu ärakasutamine enne valimisi enda poliitilise agenda ja ideoloogia levitamiseks ning poliitiliste oponentide mahategemiseks on ääretult madal ja küüniline. 

Aga mida muud oodatagi sotsidelt, kes püüdsid meile siin selgeks teha, et Eesti ja eestlased ei ole enam mõisted, mida oleks paslik kasutada. Me peame selle asendama Eestimaa ja eestimaalastega, jõudma uuele tasandile. 

Paraku vist ei ole siin kõnelenud sotside esindajad lugenud põhiseadust, mis ütleb täiesti sõna-sõnalt, et Eesti riik on loodud eesti rahva kustumatul enesemääramise õigusel ja selleks, et säilitada eesti keelt, eesti kultuuri ja eesti rahvust. See on kokku lepitud meie ühiskondliku kokkuleppega Eesti riigi taasloomisel ning kas keegi tahab öelda, et see on ebademokraatlik? 


Küll näeme me aga tõesti, et neid ütlejaid on - need on sotsid. Poliitilisi oponente sildistatakse ja sallimatus nende vastu on läinud niivõrd äärmuslikuks, et sotside esimees kuulutas SDE kongressil lausa, et rahvusriiklus on ebainimlik ja ohtlik düstoopia, mis pärineb 19. sajandist ning et Eesti ühiskond on täis rahvuslikku okset ja idioote. Kui see väljaütlemine, mis aplausitormiga kiideti sotside poolt heaks, ei ole vastuolus meie riikluse põhimõtetega, kui see ei ole vastuolus demokraatiaga, siis mis veel on? 

Kuid see ei ole mitte üks näide,  me võime neid näiteid tuua kümneid ja kümneid. Alles hiljuti tõstis kirgi Sirbis avaldatud artikkel, kus nimetati laulupidu mingisuguseks natsibakhanaaliks ja ajupesuks nooretele. Ja kui EKRE, kes on ju sotside meelest see kõige kurja ja paha juur, tõusis üles meie rahvuslike traditsioonide, kommete kaitsele, siis tõusid barrikaadidele ka sotside ninamehed minister Saar ja Mikser, kes teatasid, et tegemist on räige sõnavabaduse rikkumisega EKRE poolt ja nemad on valmis kas või surmani seisma sõnavabaduse eest. Aga kus oli sõnavabaduse eest seismine siis, kui Sirp keeldus sellele täiesti absurdsele artiklile vastulauset avaldamast? Siis ei olnud sotse mitte kuskil! Siis ei kaitsnud mitte keegi demokraatiat ja sõnavabadust. 


Ma mäletan veel, kuidas aastal 1988 Marju Lauristin, kes täna esines siin patroneeriva sõnavõtuga, õpetas meid, andis suuniseid, kuidas tema lauluväljakul peale suurt üritust "Eesti vabaduse laul" teatas intervjuus, et tema tundis, kuidas lauluväljakul sündis fašism. Ja ilmselt seesama, mida teie kogete fašismina, see, et eesti rahvas tunneb ühtekuuluvustunnet, tunneb küünarnukitunnet, tunneb uhkust oma mineviku, oma kommete, pärandi üle, et me tahame kesta ja jätkuda – kui teie kogete seda fašismina, siis andke andeks! Mina julgen selliste väljaütlemiste peale öelda, et erakonnal, kes selliseid seisukohti jagavad, ei ole kohta Eesti riigis. 

Me näeme iga päev, kuidas sotsid püüavad ümber defineerida väärtusruumi, kuidas püütakse n-ö tõelistele euroopalikele väärtustele anda mingisugust oma, täiesti moonutatud tähendust ja kuidas rünnatakse neid, kes püüavad traditsioonidest, perekonnast, kõigest sellest, mis on meid aastatuhandeid kandnud, kinni hoida. 


Me näeme seda, kuidas sotsid jagavad raha, meie maksumaksja raha mingisugustele MTÜ-dele, kes esindavad just nimelt neid sotside poolt kilbile tõstetud libaväärtusi. Kuidas miljoneid jagatakse LGBT Ühingule, Eesti Inimõiguste Keskusele, Feministeeriumile, Oma Toale jne. Ilma riikliku rahastuseta ei oleks neid MTÜ-si olemaski. Needsamad ühendused teevad riigi raha eest homo- ja nn soopropagandat meie koolides, hagevad riiki kohtusse küll homoabielude ja immigrantide kaitseks, kellel ei ole õigust siin Eestis olla, jne. Margaret Thatcher ütles kunagi, et kui sotsid on valitsuses, korraldavad nad tavaliselt finantskaose, nad kulutavad ära teiste inimeste raha. Ja seda me näeme iga päev. 

Rahvaalgatusest oli täna juttu, mis lasti susinal ja visinal põhja. Ilmselt see loodigi ainult selleks, et pingeid ühiskonnas, demokraatia eest muretsejate pingeid ja pahameelt lasta kuskile ära kanaliseerida. Seal lükati kõik ettepanekud tagasi, kaasa arvatud rahvaalgatuse ettepanek, mis on ääretult oluline demokraatlikus riigis ja esimeses vabariigis see õigus meil oli. Aga sotside esindaja, Liia Hänni, kes seal eksperdina ja otsustajana oli kaasatud, kuulutas: rahvaalgatus ei sobi Eesti tänasesse süsteemi poliitilise kultuuri madala taseme tõttu. Mäletatavasti kutsus ka Päts kunagi eesti rahvast madala tasemega haigeks rahvaks. Aga ometigi just nimelt seesama rahvas lõi Eesti Vabariigi ja ka taastas selle. 

Tänane arutelu asendamine monoloogiga, kui ei antud Riigikogu liikmetele võimalust isegi mitte küsimusi esitada on kõike muud kui demokraatia. Aeg saab otsa, ma võiksin rääkida siin tundide kaupa, aga kokkuvõtteks ma pean tõdema, et liitsõnas "sotsiaaldemokraatia"  on kaks teineteist absoluutselt välistavat sõna. Ja ongi kõik. Aitäh!

kolmapäev, 20. september 2017

Kõne Istanbuli konventsiooni ratifitseerimisel 20.09.2017

Henn Põlluaas 
Head kolleegid! Lugupeetud eesistuja! Mul on kuri kahtlus, et enamik rahvasaadikutest ei olegi seda Istanbuli konventsiooni lugenud. Muidu ei arutaks me seda absurdset ja loomuvastast dokumenti, vaid lükkaksime selle kohe tagasi. Nagu arvata, on just nimelt sotsid jällegi need, kes üritavad Eestisse seda Pandora laegast importida, sest see, kes selle Eesti nimel 2011. aastal allkirjastas oli Andres Anvelt. 

Mida konventsioon siis endast kujutab? Pealtnäha on tõesti tegemist dokumendiga, mis seab esikohale vägivalla all kannatanud, kohustub riiki pakkuma neile tuge ja teenuseid, juurutab mõistmist, et vägivallal, eelkõige naistevastasel ja peresisesel vägivallal puudub õigustus. Konventsioon on suunatud islamimaailma taunitavate naistevastaste praktikate vastu. See on väga õige ja hea. 


Paraku on konventsioonis terve hulk äärmuslikke vasakliberaalseid ja sõna otseses mõttes ebanormaalseid sätteid, mis sisaldavad endas hoopis uut vägivalda ja represseerimisallikaid, seda just nende suhtes, kes peavad tähtsaks perekonda, moraali ja normaalseid mehe ja naise vahelisi suhteid. Konventsioon kuulutab traditsioonilised soorollid, kombed ja tavad naistevastasseks vägivallaks. Sugupool olevat vaid sotsiaalselt konstrueeritud roll, mitte evolutsiooni tulemus. Arvamus, et meestel on isaroll ja emaroll, on naistevastasele vägivallale õhutamine ja tuleb välja juurida koos mehelikkuse ja naiselikkusega, koos naistele istumise pakkumise ja ukseavamisega. Konventsiooni põhjal võivad inimesel olla mehe sugutunnused, aga kui ta tunneb, et ta on naine, siis tulebki teda käsitada naisena. Ärge siis imestage, kui perverdid hakkavad end naiste ja tüdrukutena tundma, et avalikes kohtades naiste WC-desse ja duširuumidesse tungida.


Säärane soovahetus võimaldab hiilida kõrvale kaitseväekohustusest. Tegemist on selge julgeolekuohuga. See avab tagaukse homoabieludele. Abiellumiseks piisab vaid ühe samasoolise paari liikme nn soovahetusest. Lisaks annab see surmahoobi naiste spordile, sest võistlustel hakkavad võitma habemega naised, kellest igaühel on püksis üks paras sotsiaalne konstruktsioon. 

On vaid aja küsimus, mil Eesti sotsid ühinevad Norra sotside nõudmisega kirjutada passi ka kolmas sugu. Küllap leiutatakse varsti ka neljas, kuues ja kümneski. Mõni tahab omada lausa mitut korraga. See on tülgastav. 


Konventsioon nõuab radikaalfeministlike ja mittestereotüüpsete soorollide sisseviimist haridussüsteemi ja vastavate õpikute koostamist. Eesti ei saa enam otsustada, mis on või ei ole meie õppeprogrammides. Kõik ained vaadatakse üle ja muudetakse ümber vastavalt vasakliberaalsetele ja äärmusfeministlikkele doktriinidele. Kool on taas muutumas ideoloogiliseks kasvatusasutuseks, mille ülesandeks on kujundada uut tüüpi inimesi. Tänagi on need hullused juba otsapidi meie koolidesse ja lasteaedadesse jõudnud, ja jällegi peamiselt sotside vahendusel. 
Rahvas ei ole kunagi heaks kiitnud soo- ja homoideloogia propageerimist, levitamist ja juurutamist haridussüsteemis ja ühiskonnas. See hullus tuleb peatada. Jätke lapsed rahule! 


Lõhestades ühiskonda ja suurendades vastandumist, mõjub konventsioon nagu homoseaduski löögina demokraatlikule ühiskonnale ja selle sidususele. Inimesed kogevad sundperverssusi, mida neile peale sunnitakse riigi sunnina. See vähendab lojaalsust ja armastust riigi vastu. Igat hullust, mis kellelegi pühe tuleb, ei saa normaalsuse ja inimõigusena serveerida.  Mis vahet on isikutel, kes peavad ennast Napoleoniks, või neil, kes kujutavad ette, et on teisest soost või sootuks sootud? Mõlemad vajavad abi, mitte takka õhutamist. 

Ja veel, Istanbuli konventsiooni sätted, mis kohustavad naisimmigrante vastu võtma koduvägivalla, soolise diskriminieerimise jne tõttu, loovad olukorra, kus ei olegi enam juhtumit, kus puuduks kohustus asüüli anda ükskõik millisele naisterahvale ja hiljem tema suurearvulisele perekonnale Aafrikast, Lähis-Idast või mujalt. Pole tagakiusamist vajagi, piisab hirmust või väidetavast tagakiusamisest ja konventsioon kohustab neid kõiki vastu võtma. Ainuüksi Aafrikas ja islamiriikides on miljard naist, kes sellistele kriteeriumitele vastavad, sest naisi teatavasti ei kohelda seal võrdsena. Seega kujutab konventsioon endast immigratsioonipumpa, mis varsti uputab Euroopa ja ka Eesti sisserännanutega üha kasvava hooga. Kas seda tahategi? 


Me ei vaja Istanbuli konventsiooni, ei vaja, sest igasugune ahistamine, perevägivald jne on Eestis niigi taunitav, seadustega keelatud ja karistatav. Seda ütles siin ka eelkõneleja. Meil on kriminaliseeritud kõik vägivallavormid, mida islamiriikides naiste kallal toime pannakse – suguelundite moonutamised, sundabielud, seksuaalne ahistamine, ahistav jälitamine jne, jne. Eestis on arvestatud ja ühinetud Istanbuli konventsiooni kõikide positiivsete aspektidega. Ülejäänud radikaalsete ja äärmuslike asjadega kaasaminek ei tule kõne allagi, see on hullumeelne. 


Konventsiooni ratifitseerimine tähendab sõda normaalsele ühiskonnale ja räiget vägivalda terve mõistuse vastu. See avab ukse massiimmigratsioonile, võtab ära meie iseotsustamise võimaluse ning avab rohelise tee väärtustel põhineva ühiskonna lammutamisele ja perverssustele. 

Head kolleegid! Te ei saa käituda teerullina taas ja taas. Ärge unustage, et enamik inimesi toetab normaalset ja tervet ühiskonda, normaalseid perekonnasuhteid, ema ja isa olemasolu. Ma apelleerin teie südamele ja eelkõige tervele mõistusele. Saadame selle rämpsu prügikasti. Aitäh!


Paraku jäid riigikogulaste kõrvad kurdiks, terve mõistus on kadunud ja konventsioon ratifitseeriti ära. Isegi erapooletuid ei olnud. Vastu oli vaid Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna saadikud. 

teisipäev, 29. august 2017

Vihakõne kriminaliseerimine hävitab normaalse ühiskonna

Sotsid on juba aastaid nõudnud karistusseadustiku muutmist, et nn. vihakõne pidajaid oleks võimalik kriminaalvastutusele võtta. Sven Mikser väitel kogub vihakõne Eesti avalikus ruumis hoogu ja kujutab endast päev-päevalt üha reaalsemat ohtu süütutele inimestele... Tegemist on alusetu hirmu- ja paanikaõhutamisega, sest Eestis ei ole näiteid selle kohta, kuidas nn. vihakõne kellelegi reaalset ohtu oleks kujutanud. Selliste väljaütlemistega luuakse kunstlikult fooni vihakõne kriminaliseerimiseks.

Vihakõne on libamõiste, mille kriminaliseerimine loob võimaluse ebasobivate eriarvamuste ja äärmusliberaalsetele „väärtustele“ vastandujate mahasurumiseks ja karistamiseks. Vihakõneks saab kuulutada mistahes argumentatsiooni, mis ei meeldi vastuvõtjale olgu see nii asjakohane ja põhjendatud kui tahes. Kriminaliseerimise püüdlused ei lähtu meie ühiskonna vajadusest, vaid väljaspoolt, sh. Euroopa Liidust tulevast tugevast ideoloogilisest ja poliitilisest survest. Eriti aktiivselt on selle poolt sõna võtnud sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees, siseminister Andres Anvelt.

Põhiseadus keelustab rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamise ning karistusseadustik sätestab karistuse, kui „avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga“. Viha õhutamine on seega ka praegu seadusega keelatud, mingit vajadust nn. vihakõne kriminaliseerimiseks ei ole.

Kui liberaalne ideoloogia kuulutatakse poliitilise korrektsuse abil ainuvõimalikuks demokraatia vormiks, siis pole tulemuseks demokraatia, vaid demokratuur – see on diktatuuri ja demokraatia segu, leiab Jaak Valge. „Demokratuur tähendab, et riigis toimuvad küll valimised ning ametlikult on ka sõnavabadus, aga poliitikas ja meedias domineerib eliit, kes esitab ainult üht tüüpi arvamusi. Teiste arvamuste esitamine on poliitiliselt ebakorrektne, vaba arutelu piiratud.“ Valge taunib igasugust mõtte- ja sõnavabaduse piiramist ning leiab, et demokraatlik ühiskond ei tohi karta eriarvamusi ega summutada diskussiooni vihakõne või mis iganes sildi all.

Ka Iivi Anna Masso on samal seisukohal. Ta kirjutas: ”Sõnavabadust tulekski tingimusteta kaitsta. Dialoog õnnestub kõige paremini võrdsete partnerite vahel, kes austavad teineteist, julgevad teineteist kritiseerida ning ka taluvad kriitikat. Võimalusi parandada suhteid kultuuri poolest “teistega” on palju, mõttekuritegude kriminaliseerimine pole selleks õige viis. Sõnavabadus on meie poliitilis-kultuurilise identiteedi alustala, milleta ka demokraatia ja õigusriik oleksid sisutud sõnakõlksud.”
Kui praegu võib vabalt ka nalja visata ükskõik mille üle (niivõrd kui kellegi moraalne ja eetiline majakas võimaldab), siis tulevikus oleks teisiti. Läänes on karistatud kirikuõpetajaid, kes on keeldunud homoseksuaale paari panemast, pagareid, kes pole nõus pulmatordile kahte peigmeest panema, lapsevanemaid, kes ei luba oma lastele „sooneutraalset“ ajupesu teha, neid, kes seisavad islamiinvasiooni vastu ning loomulikult neid, kes pealesunnitud „vabaduste“ ja uute „tõdede“ vastu sõna on julgenud võtta. Sotsid tahavad sellise repressiivhullumaja tuua ka Eestisse.

„Sallivuse rakendamine „õige mõtlemise“ vankri ette toimus lihtsalt: kõigepealt kuulutati sallivus ülimaks väärtuseks ning sallimatus ülimaks paheks, nii taunitavaks, et sallimatu tohtis olla ainult sallimatuse enda suhtes. Tegelikult seda lausa pidi olema; seejärel nimetati kõik ebasoovitavad eriarvamused, eitused ja vastuseisud sallimatuseks, mille vastu võis siis käiku lasta kõik „legaalsele sallimatusele“ kättesaadavad vahendid. See võimaldas „sallivust“ rakendada mistahes vaadete läbi- (või maha-)surumiseks. Siit oli kõigile kohustusliku „õige mõtlemiseni“ ainult üks samm,“ kirjeldas Tiit Kärner.

Ka Varro Vooglaid on arutlenud vihakõne üle: „Küsimus ei ole selles, nagu ei peaks tõelist vaenu õhutamist (nt avalikke tõsiseltvõetavaid üleskutseid vägivallale) ohjeldama. Küsimus on selles, et siin on meil tegu millegi sootuks muuga – lootuse ja püüdlusega kriminaliseerida ka kõik see, mida võib vaenu õhutamise mõistet laiendavalt tõlgendada solvamise, halvustamise, kellegi õiguste pisendamise või diskrimineerimisele õhutamisena. Üks on selge: kui enam täiesti normaalsete maailmavaateliste tõekspidamiste eest (a la perekond on mehe ja naise vaheline liit, homoseksuaalsed suhted on ebamoraalsed, islamiimmigratsioon on ühiskonnale kahjulik) ei saa avalikult seista ilma, et peaks riskima kriminaalkaristuse kaelasaamisega, siis on ühiskonnas midagi väga valesti läinud ning ei ole vähimalgi määral liialdus rääkida ideoloogilisest diktatuurist. Kokkuvõtlikult öeldes ei ole probleemiks mitte „vihakõne“, vaid see, et ühiskonnale võõra ideoloogia pealesurumisega kutsutakse esile vihaseid reaktsioone. Näiteks homofoobia polnud Eestis isegi jutuks, enne kui kooseluseadust peale suruma hakati See, et inimesed tahavad kaitsta oma maailmavaatelisi tõekspidamisi ja meie ühiskonna kultuurilist järjepidevust, on igati normaalne ja ka kiiduväärne, olgugi et seda tuleks püüda teha väärikal ja tasakaalukal moel. Küll aga ei ole midagi kiiduväärset uue ideoloogilise süsteemi vaimselt vägivaldse kehtestamise püüdluses – teeseldes demokraatiat, ignoreerides rahva enamiku tahet ja eirates meie kultuuri alusväärtusi“.

Vihakõneseadus annaks nii vasak- kui paremliberaalidele represseeriva instrumendi kutsuda ühiskonnas esile hirmuõhkkond – keegi ei teaks, missugune sõnakasutus või mõtteavaldus võib osutuda vihakõneks ja karistatavaks. Kehtestatakse tabuteemad mille üle arutamine kriminaliseeritakse, nagu osades riikides on juba tehtud. Teisitimõtlejate arvamus kuulutatakse mõtteroimaks, mis tähendab, et sõnadele võib vastata otseste repressioonidega. Sellise praktika tagajärjel vaibub avalik kriitika võimulolijate poliitika ja tegude suhtes kiiresti. Ja see ongi protsessi eesmärk. Tänaste tendentside jätkudes on vaid aja küsimus, mil nõiajaht nende vastu, kellel on kindlust enda moraalseid seisukohti ja vaateid kaitsta ning julgevad tõde rääkida, algab ka Eestis.

Ideoloogiat, mis formaalselt kaitseb “vähemuste” õigusi, aga tegelikult kaotab ühiskonnast sõnavabaduse, kriminaliseerib normaalsuse ning karistab kurjategijate asemel korralikke kodanikke, võib nimetada ka liberaalfašismiks. Kuigi Eesti on ajakirjandusvabaduselt riikide pingerea esiotsas, avaldab meedia peamiselt liberaalseid seisukohti esindavaid mõtteavaldusi ja seisukohti, neist erinevate arvamuste esindajatel on ajalehtede või televisiooni ekraanile saamine võrdne lotovõiduga. Vähe sellest, ühiskonnas on tekkinud omamoodi „vaikiv ajastu“, kus tavalised inimesed eelistavad oma seisukohtade väljaütlemise asemel vaikida - oma meelsuse väljendamine on seotud riskiga saada sildistatud ja lahterdatud mõnda nn ebasoovitavasse ja parketikõlbmatusse gruppi, mis võib tuua kaasa pahandusi näiteks töökohal.
Hando Runnel on tõdenud: „Me ei tohi rääkida. Me peame austama kõiki teisi, aga iseennast ei tohi austada – me oleme juba jõudnud sellesse faasi! Me oleme nii hirmul, et me ei julge rääkida oma olemise õigusest, riigi suveräänsusest, rahva suveräänsusest! Ei, me peame kõiki teisi austama, neile vastu tulema, sallima. Aga kui me endast natukesegi räägime: me vajaksime seda või seda – siis öeldakse, et see on rahvuslus. Rahvusluse teine nimi on natsionalism. Natsionalismi lõpp on fašism, aga fašism on ajalooline paha asi, mis tuleb maha lüüa. Mõni poisikene või naisukene tuleb sulle tänaval vastu ja võib sulle öelda, et sa oled fašist. Sinule võidakse öelda seda!“ Meile aga lajatatakse vihakõne eest.
Eesti põhiseadus garanteerib igale inimesele nii südametunnistuse- ja mõtte- kui sõnavabaduse, mida vihakõne kriminaliseerimine rikuks. Karistamine põhiseaduslike õiguste kasutamise eest piiravad sõna- ja tegutsemisvabadust, toovad kaasa diktatuuri ja repressiivse ühiskonna. Ükskõik keda võib hakata mitte-millegi eest karistama. Kord juba oleme me sellises olukorras olnud, kus üks partei omas tõe monopoli ja vaba voli karistada kõiki teisitimõtlejaid, ütlejatest rääkimata. Vaevalt ükski normaalne inimene neid aegu tagasi tahab.


Avaldatud ajalehes Konservtiivide Vaba Sõna 3(6)/2017 


Vabaerakonna maailmavaate puudumine süvendab konflikte ühiskonnas

Peale viimase Emori erakondade toetusuuringu tulemuste avaldamist, mille järgi on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) toetus jälle tõusnud, on nii sotsid kui Vabaerakond avanud tule EKRE pihta. Pole imestada, on ju EKRE kolmandal positsioonil Reformi ja Keskerakonna järel. Eestlaste seas teine ja meeste seas esimene. SDE ja eriti Vabaerakond on kaugel taga, IRL-st rääkimata, mis ei ületanud enam valimiskünnistki. Arvestades sügisel toimuvaid kohalike volikogude valimisi on EKRE positsioon väga hea ja toetust kaotavad erakonnad sattuvad üha suuremasse paanikasse.
Sestap püütaksegi maalida EKRE-st ja tema eesmärkidest võimalikult koledat pilti, kasutades selleks nii demagoogiat kui faktide moonutamist. Isegi president Kaljulaid andis mõista, justkui EKRE-s valitsevat soov pöörduda "radikaalselt ja revolutsiooniliselt" tagasi aega, mil inimeste vabadus, eriti naiste ja laste oma, oli oluliselt väiksem. Kust selliseid asju küll võetakse? Konservatiivsus ei tähenda sugugi suletust, vanameelsust ega vabaduste puudumist ning vabadus ei tähenda kõikelubatavust ega kohustuste puudumist. Konservatiivsus tähendab alalhoidlikkust ja eluterveid väärtushoiakuid.
Andres Herkel (Vabaerakond), kes ilmselt presidendi kõnest innustust sai, väidab, justkui mängiks EKRE ja sotsiaaldemokraadid kokku rahvusluse ja liberaalsete demokraatlike väärtuste vastandamisel ning  EKRE ja sotsiaaldemokraatide sõnasõda on vaid strateegilise iseloomuga politikaanlus. Herkeli sõnul loodetakse, et pideva ideoloogiasõja seisundis kasvab kummagi reiting: „Unustage Reformierakond ja Keskerakond – hoopis EKRE ja sotsid on uus kuum paar!“
Loomulikult ei ole meil midagi selle vastu kui EKRE reiting tõuseb ja mida enam sotsid enda tõelist palet näitavad, seda enam tõusebki, kuid Herkeli konspiratsiooniteooria ei vasta tõele - mingeid salakokkuleppeid pole. Sotsiaaldemokraatide vasakliberaalne ja estofoobne ideoloogia on lepitamatus vastuolus EKRE alalhoidliku rahvuskonservatiivsusega. Nii lihtne see ongi.
SDE võib-olla püüabki sellist vastandumist enda langeva reitingu tõstmiseks kasutada, kuid paraku oli kava, kui see sotsidel eksisteeriski, läbikukkumisele määratud juba hetkest, kui Mikser kohe peale 2015. aasta valimisi teatas, et sotsid „natsliku“ EKREga koostööle ei lähe. Milles see väidetav natslikus seisneb, ei ole veel ükski süüdistaja suutnud selgitada. Peale seda on sotside retoorika vaid tuure kogunud. Eriti paistis silma Ossinovski SDE kongressil peetud kõne, mis oli kantud sügavast sallimatusest kõigi nendega teist meelt olevate inimeste ehk „ekreiitide“ vastu, keda ta tituleeris idiootseks Eestiks ja rahvuslikuks okseks. Ta põles ka vihast meie põhiseadusliku rahvusriikluse vastu, mis olevat 19. sajandist pärit „ohtlik düstoopia“. Mikseri ropendamine ja ekrelaste „karu p----e“ saatmine näitab lihtsalt selle marksistliku seltskonna labasust ja enesevalitsemise puudumist. Siin mingi plaani olemasolu eeldada on ilmselt liiast, aga mine sa tea. Näiteid sotside räigetest väljaütlemistest võiks tuua lõputu hulga.
EKRE ei ole kunagi sotsidele omast äärmuslikku väljendusviisi kasutanud (kuigi meid selles süüdistatakse) ega püüagi neile vastandudes sarnast politikaanlust üles näidata. EKRE kasutab otsekohest ja ausat keelt, ilma võltsi poliitkorrektsuseta ja räägib asjadest nii, nagu need on. Loomulikult tekitab see neis, kes aususe ja otsekohesusega harjunud ei ole, terava reaktsiooni.
Kuid tõepoolest, kui Reformierakonna ja Keskerakonna vastandumine, kes on Europarlamendis kenasti ühes fraktsioonis, on pigem mäng, siis EKRE seisab sotside globalistliku multikultuursuse ja rahvusriikluse lammutamise kavade vastu lähtuvalt enda ideoloogilistest ja maailmavaatelistest seisukohtadest. Mängust on see kaugel, tegemist on põhimõtteliste küsimustega. Mitte meie ei ole üles kiskunud ühiskonda ärritavaid teemasid, nagu kooseluseadus, nn. sooneutraalsuse propageerimine lasteasutustes, piiramatu avatus massiimmigratsioonile, mida sotsid püüavad presenteerida inimõigustena, ega loovutusliku piirilepingu sõlmimist, kodakondsus- ja keeleseaduse lahjendamist, vene keele positsiooni tugevdamist, eesti keelsele õppele ülemineku takistamist jne. Meie ei ole need, kes süüdistavad eesti rahvast ksenofoobias, sallimatuses, rassismis ja vähemuste diskrimineerimises, nagu teevad seda sotsid. Me oleme sunnitud võitlema kõigi nende Eesti riigi ja rahvuse huve kahjustavate asjade vastu, sest IRL, kes lubas, et viib ellu rahvuslik-konservatiivset poliitikat ja ei lase valitsuses olles astuda ohtlikke samme keele-, kodakondsus-, pere- ja muus poliitikas, ei ole selleks suuteline ja Vabaerakond redutab põõsas.
Seoses üha keerulisema geopoliitilise olukorraga maailmas ning immigratsiooni-, demograafia-, identiteedi-, moraali- ja väärtuskriisiga, on selgelt hoomatav sotside kasvav aktiivsus oma agenda levitamisel ja elluviimisel. Mida tugevamaks on muutunud ühiskonna vastuseis vasakliberaalsetele kavadele ja mida suuremaks on kasvanud toetus alalhoidlikele konservatiivsetele aadetele, seda ärritunumaks, agressiivsemaks ja radikaalsemaks on sotside meetodid muutunud. SDE vastandub ja on esitanud väljakutse pea kõigele, mis ühiskonda on kandnud, hoidnud seda sidusana ning taganud järjepidevuse ja tasakaalustatud arengu. Seda võib nimetada ka kultuuri- ja ideoloogiasõjaks ehk maailmavaateliseks võitluseks traditsiooniliste ideaalide, ideede, tõekspidamiste, väärtuste ja euroopaliku kultuuri vastu.

Ilmselt on Vabaerakonna paljuräägitud maailmavaate ja aadete puudumine põhjuseks, et Herkel ei näe ega saa aru EKRE ja SDE vastuolude olemuslikust ja sisulisest poolest. Just see ongi Vabaerakonna probleem. Mitme aasta jooksul peale loomist ei ole suudetud endale, ammugi avalikkusele selgeks teha, milline on Vabaerakonna maailmavaade. Riigikogus hääletatakse nagu juhtub, tõrget ei teki isegi paduvasakliberaalsete ettepanekute poolt hääletamisel, kokkulepped ei pea. Selle taustal kõlab Herkeli kirjutatu koomiliselt: „See, et parempoolsust ning konservatismi ei defineeritaks suletuse või vanameelsuse kategooriais ja selle asemel valitseksid avatumad toonid (avatud rahvuslus, vabakonservatism, konservatiivne liberalism), on kogu Eesti ühiskonna huvides. Vabaerakonna ning temaga samameelsete kaasamõtlejate lähemate aastate tööst sõltub see, kas Eestis pääseb maksvusele elujõuline keskteemudel või allub avalik mõtteruum Martin Helme ja Jevgeni Ossinovski poolt paarisrakendis kultiveeritud ideoloogiasõdadele.“ Kahtlen sügavalt, kas vabaerakondlikku otsustamatust ja seisukohtade puudust on võimalik Eesti huvides olevaks keskteeks nimetada.

Keskteed ei ole, kui sotsidest kultuuri- ja välisminister kaitsevad sõnavabadust, mil maksumaksja rahadest doteeritavas kultuurilehes tituleeritakse laulupidu natsismi manifestatsiooniks ja ajupesuks noortele, kuid ei iitsatagi, kui vastulausele keeldutakse ruumi andmast. Keskteed ei ole, kui immigratsioonikvoot tahetakse ära kaotada olukorras, kus meil on Euroopa suurim välispäritolu inimeste osakaal ja tekib oht jääda vähemusrahvaks omaenda kodumaal. Keskteed ei ole, kui soovitakse kodakondsust jagada kõigile sisserännanuile, hoolimata nende lojaalsusest, varasemast käitumisest või keeleoskusest. Keskteed ei ole, kui sotsid kuulutavad, et traditsioonilise perekonna eest seismine ajab neid oksele (Marianne Mikko). Keskteed ei ole, kui islamiterrorism on levinud üle terve Euroopa, tavalised inimesed on kuulutatud jahiloomadeks, sotsist siseminister aga kinnitab, et sellel ei ole vähimatki pistmist immigratsioonikriisiga ja keeldub terrorismile piire sulgemast. Keskteed ei ole väga paljudes küsimustes. Need on eesti riigi ja rahva ellujäämise küsimused.

Samas ei suuda Vabaerakond isegi selgitada, mida õieti tähendavad „avatud rahvuslus, vabakonservatism ja konservatiivne liberalism“. Need on sama sisutud sõnapaarid kui rikas kerjus, süütu prostituut või pime nägija. “Rahvuslus ja konservatiivsus pole mood, vaid poliitiline suundumus, veendumus, inimeste arusaam maailma asjadest,” märkis täiesti õieti Helir-Valdor Seeder, lisades, et selliste väljenditega veiderdatakse siis, kui maailmavaade hägustub. Ja kui Vabaerakond defineeribki end tsentris oleva parempoolse konservatiivse erakonnana, siis tuleks konservatiivse maailmavaate eest seista ja kaitsta ühiskonda äärmusliku vasakliberaalse, tõelisi väärtusi ja traditsioonilist perekonda lammutava multikulti ideoloogia pealetungi eest. Mitte midagi sellist me aga ei näe. Lootus, et Vabaerakond saab endale puuduoleva selgroo ja maailmavaate juhi vahetumisel, ei olnud kahjuks määratud täituma. Puu taha peitu pugemine ja sealt teiste õpetamine, püüdes näidata ennast kõigist targema ja paremana, samas kui teised võitlevad ka nende eest, on väiklane ja lühinägelik. See üksnes süvendab konflikti ühiskonnas.

Kui Herkel tahab sarnaselt EKRE-le sotside kultiveeritud ideoloogiasõda peatada ja seisab ühiskonna huvide eest, siis peab Vabaerakond õige poole valima ja seisma selle sõja võitmise eest. Seistakse aga hoopis vastu jõule, kes ainsana rahvuslike väärtuste ja eesti rahva eest seisab ega saada aru, et see võitlus ei tee kuidagi EKRE-st äärmuslikku erakonda, ammugi julgeolekuohtu, nagu sotsid vastu igasugust loogikat väidavad. Vastupidi, EKRE kaitseb normaalsust ja meie rahvuslikku suveräänsust vasakliberaalse keeldude-käskude ühiskonna loomise katsete vastu. Me oleme juba olnud sellises ühiskonnas ja usun, et keegi ei taha ärgata riigis, mis on hääletult alistunud jõududele, mis esindavad hoopis teisi, võõraid väärtusi ja sihte kui need, milles meie ühiskond on riikluse taastamisel ja põhiseadust vastu võttes kokku leppinud. Tänases olukorras, milles on nii Eesti kui Euroopa, on „kesktee“ jutlustamine märk allaheitlikkusest, konformismist ning seisukohtade ja väärtuste puudumisest.

Küsimus ja probleem ei ole selles, et SDE ja EKRE vahel käib ideoloogiline sõda. Küsimus on, miks mitte keegi ei ole sotsidele juba varem vastu hakanud. Vabaerakonnal on kindlasti mugav ehtida end sisutute mõistetega, mitte valida pooli ja püüda olla pruut igas pulmas, kuid selline tee lõppeb kiiresti ja kurvalt. Valija antud usalduskrediit on juba otsa saamas. On viimane aeg leida üles enda maailmavaade. Või minna laiali.

Avaldatud Eesti Päevalehes pealkirja all "EKRE asejuht: ideoloogiasõja lõpetamiseks peab Vabaerakond valima meie poole ja sotse võitma" 28.08.2017

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/ekre-asejuht-ideoloogiasoja-lopetamiseks-peab-vabaerakond-valima-meie-poole-ja-sotse-voitma?id=79319984



kolmapäev, 14. juuni 2017

Sotside triibuliste nimekirjade kava on ohtlik ja ebademokraatlik

 Kõne Riigikogus 13.06.2017

Naiste suurem osalus poliitikas on igati tervitatav, kuid sotside triibuliste nimekirjade ehk sookvootide kehtestamine valimistel on äärmuslik ja ebademokraatlik nõue, mis diskrimineerib mehi, rikub otseselt soolise võrdõiguslikkuse printsiipi ja Eestis kehtivat seadusandlust. Seadus sätestab üheselt, et mitte kedagi ei tohi tema soo tõttu eelistada.

Mikko öeldu, et igal juhul tuleb eelistada naiskandidaate näitab, et sotside eesmärk ei ole sooline võrdõiguslikkus, vaid tegelikult üritatakse kehtestada keeldude-käskude ühiskonda ja vildakat soolist kvoodidiktatuuri enda vasakliberaalsete ja äärmusfeministlike eesmärkide elluviimiseks.

Mina ei ole Eestis täheldanud mitte ühtegi naisterahvast, kes on intelligentne ja pädev, sooviks osaleda ühiskonnaelu edendamisel, kuid oleks lükatud tagasi sest ta on naine. Vastupidi, naiskandidaate võetakse ükskõik millisesse nimekirja hea meelega, kuid naiste kaasamine on nende väiksema poliitikahuvi tõttu oluliselt raskem kui meeste. Lõpptulemusel valivad inimesed ikka neid, kes neile poliitikutena sümpatiseerivad ja keda nad usaldavad, mitte mehi või naisi.

Eesti poliitikas on olnud, on täna ja on ka tulevikus väga tublisid ja kompetentseid naispoliitikuid. Isegi Eesti president on naine ja vaieldamatu fakt on, et ta valiti ülekaalukalt „kitsarinnaliste keskealiste heteromeeste“ häältega. See, miks naisi poliitikas rohkem ei ole, on muus kinni, mitte selles, et mehed ei luba ja et naisi diskrimineeritaks. Statistika ja senised, nii riigikogu kui KOV valimistulemused (ka sotside seas) näitavad, et olukorras, kus meil on naisvalijaid rohkem kui mehi, on ka naissoost valijad eelistanud meeskandidaate enam kui naiskandidaate.  

Samuti ei ole mingit alust väita, et naised teeksid võimul olles oluliselt teistsugust poliitikat vaid selle pärast, et nad on naised. Sotside ettepanek tähendab sisuliselt valijate ehk rahva otsuse, otsustusvõime ja otsustusõiguse kahtluse alla seadmist. Põhiseaduse järgi on rahvas kõrgeim riigivõimu kandja, kelle otsuste pädevuse vasakliberaalid kahtluse alla püüavad seada.

Kui nõustume sellega, et pole vahet, mis soost isik mõnda tööd teeb (peaasi, et ta teeb seda hästi ning riigikogu puhul rahva mandaadiga), siis kuidas saab nõuda, et hakkame soo põhjal riigikogu liikmetel vahet tegema?  Palju paremini mõjub see, kui me inimesi positiivselt motiveerime ja julgustame. Aga kui naised ikkagi ei taha poliitikat teha, mis me siis teeme? Kas hakkame neid vägisi sundima, et sotside „triibulisi“ ettekirjutusi täita?

Sundkvoodid tekitaksid olukorra, kus inimeste valik, mida ülekanduvad hääled niigi moonutavad, vastaks veelgi vähem valijate eelistustele ja ootustele. Sotside ja kellegi isiklike ambitsioonide täitmise nimel on äärmiselt lühinägelik panna võimu teostama isikud, kes seda ei pruugi tahta, kes selleks pädevad ei pruugi olla ja kelle ainus õigustus võimul olla on mingi sotside tahtel kehtestatud norm.

Kui seadusandlikul tasandil hakatakse ellu viima sotside kvoodipoliitikat, siis tähendab see selget taganemist demokraatlikest printsiipidest. Tundes vasakliberaalide taktikat ja strateegilist käitumist, võime olla kindlad, et kvootide küsimus ei piirdu ainult sellega. See on alles algus. Järgmiseks näeme ilmselt homo-, migrandi- ja kes teab mis kvootide pealesurumist. Triibuline võib muutuda lausa vikerkaarevärviliseks.
Sealt edasi oleks vaid väike samm hakata määrama, kes ja millised poliitilised jõud üldse parlamendis võivad esindatud olla. Selliseid vihjeid on juba praegugi sotside suust kuulda olnud.

Naiste osakaalu kunstlik suurendamine võib põhjustada olukorra, kus naiste sisuline osalus jääb teisejärguliseks, sest valiku tegemise aluseks ei pruugi olla kompetents ja reaalne naiste kaasamise vajadus vaid formaalse kvoodinõude täitmine. Eesti avalikkus kohustuslike sookvootide sisseseadmist ei toeta. Turuuringute poolt  2017. aasta alguses läbiviidud küsitluse põhjal ei poolda kvootide kehtestamist tervelt 76 protsenti Eesti kodanikest.

Enamik inimestest, nii naised kui mehed, kogevad sotside kohustuslike sookvootide sisseseadmist alandavana. Sookvoodid oleksid lausa riiklik tõdemus, et naised pole võrdsed meestega - saamaks juhtivatele kohtadele vajavad nad otseselt seaduste tuge ja eeliseid. Ilmselt sotsid ongi sellisel seisukohal. Inimeste valikul peab olema argument tema kompetentsus ja kogemus, mitte sugu, nahavärv või rahvus. Sotsid eiravad meie seadustes sätestatut, et võrdõiguslikkus tähendab seda, et me ei eelista kunagi ühtki inimest üksnes tema soo pärast. Sotside sookvoodid ja triibulised nimekirjad on selle põhimõttega rängalt vastuolus.

Ebavõrdsuse likvideerimiseks, naiste väärtustamiseks ja neile ühiskonnaelu korraldamisel suurema kaalu andmiseks on olemas palju muid võimalusi kui sundkvootide kehtestamine. Paraku on sotside silmis tõhusad vaid vulgaarsed ja repressiivsed meetodid, mis tekitavad vastuseisu suuremale osale ühiskonnast. Vägisi tundub, et sotside ja radikaalfeministide eesmärk on enda väärastunud vasakliberaalse agenda elluviimise nimel ajada mehed ja naised omavahel tülli.

Kõigele lisaks on naistes ka naiste ja emade nägemine sotside arust seksistlik, ahistav ja diskrimineeriv, seda enam, et sugu olevat vaid „sotsiaalne konstruktsioon“. Huvitav, kas sotside poolt toetatav võimalus iga poole aasta tagant sugu muuta ei tõmba sookvoodi küsimusele kriipsu peale?

Kohustuslike sookvootide sisseseadmine valimisnimekirjade koostamisel on olnud üheks sotside korduvaks teemaks. Soov, et riik kirjutaks ette, kuidas erakonnad oma siseasju ajavad, on põhiseadusevastane, ohtlik ja ebademokraatlik. Sellised sõna otseses mõttes hullud, diskrimineerivad ja äärmuslikud ideed tuleb juba eos tagasi lükata.

(Sotside eelnõu lükatigi Riigikogus tagasi. Terve mõistus võitis.)