Esindusdemokraatia kui vabaduse vastaste tööriist

Esmaspäev, veebruar 22, 2021

Riigikogu lükkas juba 13-ndat korda tagasi ettepaneku anda rahvale võimalus presidendi otsevalimisteks. Kuna kõik ettepanekud muuta vastavalt põhiseadust riigikogu menetluses või rahvahääletuse teel ei ole aastate jooksul Riigikogus kunagi toetust leidnud, siis tuli Eesti Konservatiivne Rahvaerakond välja otsuse eelnõuga panna rahvahääletusele küsimus, kas rahvas peaks saama presidenti valida. Selleks, et Riigikogu saaks mandaadi talitada vastavalt referendumil väljendatud rahva tahtele ja astuks järgmised sammud.

President valitakse rahva poolt enam kui pooltes EL riikides ning ka meie naabrite juures Soomes ja Leedus ning puuduvad igasugused tõsiseltvõetavad argumendid, miks see ei võiks samamoodi olla ka Eestis.

Ühiskonnauuringute Instituudi küsitluse järgi soovib tervelt kolmveerand kodanikest presidenti valida. Umbes sama suur on see protsent olnud Eesti taasiseseisvumisest saati, kaasa arvatud Põhiseaduse koostamise ajal, mil seda lihtsalt eirati. Ka Lennart Meri tegi oma presidendiperioodi lõppedes Riigikogule vastava ettepaneku. Postimehe, nende ridade kirjutamise ajal toimuvas arvamusküsitluses, toetas presidendi otsevalimisi 69 protsenti vastanutest. 2013. aastal, Rahvakogus, oli see koos rahvaalgatuse sisseviimisega üks kõige suuremat toetust leidnud ettepanek, kuid kahjuks lasti neist mõlemast õhk välja Ilvese Jääkeldris ja rahva tahe lendas otseteed prügikasti.

Olgu mainitud, et Ilves jättis seoses Rahvakogu protsessiga enda poolt kokku kutsutud vabakondade ja parteide ümarlauale ning peale seda toimunud kärajatele kutsumata liikmeskonna suuruse poolest toona Eesti neljanda (täna kolmanda) partei, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, kelle programmist suurem osa seisukohtadest justkui võetud olid. Otsus piirata ja valida demokraatia kitsaskohtadele tähelepanu pööraval arutelul osalejate ringi näitas, et tegemist oli sammuga, mille eesmärk oli tähelepanu kõrvalejuhtimine ja tekitada mulje demokratiseerimisest, mitte aga tõsine mure Eesti demokraatia pärast.

Varem on presidendi otsevalimiste ja referendumite läbiviimise eest seisnud ka Keskerakond. See on raiutud nende erakonna programmi, kus seisab must-valgel:  seisame jätkuvalt selle eest, et rahvas saaks valida presidenti ja otse väljendada oma eelistusi ka valimiste vahel rahvaküsitluste ja rahvahääletuste abil.  Kuid taas reetsid nad oma põhimõtted, lubadused ja valijad. Esmalt abielureferendumi puhul ja nüüd, vähem kui kuu aega hiljem, presidendi otsevalimiste asjus. Keskerakondlased hääletasid koos Reformierakonna, sotside ja Isamaaga eelnõu vastu.

Kui eelmisel korral ehk 23. septembril 2015 oli presidendi otsevalimiste poolt 33 riigikogu saadikut, siis nüüd hääletasid poolt vaid  EKRE saadikud ja reformierakondlane Jürgen Ligi, kes ei osanud teha vahet rohelisel ja punasel nupul. Rahva soov ja arvamus teisi erakondi, peale EKRE, ei huvita, kuigi oma valimisprogrammides on rahva suuremat kaasamist lubanud kõik eelpoolmainitud presidendi otsevalimisi tõrjuvad erakonnad.

Mäletatavasti valiti taasiseseisvunud Eesti esimestel presidendivalimistel president just rahva poolt, enne kui hakkas kehtima tänane kord. Ja rahvas valis meile väga hea presidendi. Kas tõesti on eesti rahvas peale kolmekümmet aastat taasiseseisvust "haige", nagu väitis kunagi president Päts, või ei ole "valmis", nagu väideti Ilvese Jääkeldris? Ometi suutis meie rahvas hoida südames demokraatlike väärtusi läbi terve okupatsiooniaja, taastada oma riigi ja korra isegi valida presidenti. Eesti rahvas ei ole sugugi rumal ega haige, et ta ei võiks olulistes riigielu küsimustes kaasarääkijaks ega otsustajaks olla. Ja kas tõesti on šveitslased, kes on muidu sobinud meile hästi eeskujuks, samamoodi „haiged ja rumalad“, sest korraldavad igal aastal lausa kaks kuni neli üldriiklikku rahvahääletust? Meil on olnud kolmekümne aasta jooksul neid vaid kaks ja viimanegi juba tervelt seitseteist aastat tagasi.

Riigikogus toimunust kumab selgelt läbi teatud poliitiliste jõudude arusaam, et praktikas eesti  rahvas kõrgeimat võimu kanda ei jaksa ning ta peab selle õiguse kellelegi delegeerima. Ent kui rahvas delegeerib oma võimu, siis loobub ta võimust. Kui ta loobub võimust, siis tal võimu enam ei ole. Kui tal võimu enam ei ole, pole ta ka võimu kandja ja pole mõtet temaga arvestada. See mõttekäik, küll natuke teisel kujul, kuulub algselt saksa-itaalia sotsioloogile Robert Michelsile (1876-1936).

Muidugi on antud juhul tegemist pigem sotsiaalfilosoofilise ja normatiivse käsitlusega, kuid kibe iroonia seisneb selles, et just taolisest küünilisest arutluskäigust juhindub enamiku riigikogu ja tänase äärmusliberaalse KERE koalitsiooni valitsemispoliitika. Selle asemel, et teenida oma rahvast, on rahvateenrid võõrandunud ja võtnud endale kõiketeadva ja üleoleva isanda rolli.

Me teame, et demokraatiast paremat võimuvormi praktikas ei eksisteeri. Kurioosne on aga, et kõrgeimat võimu riigis, ehk eesti rahvast, ja tema enesemääramisõigust ohustatakse just demokraatlike vahendite ja meetodite läbi, mida riik vastavalt Põhiseadusele võimaldab.

Põhiseaduse järgi on rahvas kõrgeim võim riigis, kuid võim ja võimalus oma tahet väljendada ning ise otsustada võeti temalt taas ära. On tõeliselt kurb nentida, et just esindusdemokraatia on see, mida vabaduse vastastel kõige enam vaja on, et demokraatiat kahjustada.

 

Avaldatud Postimehes 22.02.2021

https://arvamus.postimees.ee/7185350/henn-polluaas-esindusdemokraatia-kui-vabaduse-vastaste-tooriist

You Might Also Like

0 kommentaari

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...