Eesti välispoliitika on pigem sihitu ja allaheitlik
laupäev, veebruar 11, 2017
Kõne
välispoliitika arutelul Riigikogus 09.02.2017
Henn Põlluaas, EKRE
fraktsiooni aseesimees
Head Riigikogu esimees, välisminister ja kolleegid!
Hiljutise valitsuse ja
välisministrite vahetumise tõttu võib mõista ministri soovi esitada aruandekõne
asemel üldisi seisukohti. Kuid sellest hoolimata oleks oodanud täpsemat ja
fokuseeritud ülevaadet.
Iga riigi välispoliitika aluseks on
rahvuslikud huvid ja väärtused, mille põhjal pannakse paika eesmärgid ja
strateegia. Eesti võimulolijad pole aga
nende defineerimist oluliseks pidanud. See on
viinud Eesti huvid teisejärgulisteks – kardetakse eristuda multikultuuristuvast
ja traditsioonilisi väärtusi kaotavast Euroopast.
Eesti
huvide kaitsmist nähakse vastandumisena ning rahvusriiklusele ja väärtustele
suunatud poliitika on asendunud Euroopa Liidu, teiste riikide ja
erinevate organisatsioonide huvide ja
soovituste kriitikavaba omaksvõtuga. See ei ole normaalne.
Välispoliitika peamised märksõnad
on julgeolek, Venemaa, NATO, massiimmigratsioon, islamiterrorism, välismajanduse
arendamine, Euroopa Liidu kriis ning ühenduse võimetus kiirelt ja adekvaatselt
tegutseda.
Venemaa rahvusvahelist
õigust eirava ja agressiivse poliitika suhtes on valitsenud meil suhteline üksmeel.
Samuti ei seata kahtluse alla NATO ja liitlassuhete vajalikkust. See on
positiivne ja seetõttu ma sellel pikalt ei peatu. Kuid! Venemaa praktika tõttu kasutada
sõjalist jõudu poliitiliste eesmärkide saavutamisel, peame suhtuma
sanktsioonidesse kompromissitult ja see ei ole radikaalsus, nagu kostis välisministeeriumi
suunalt, kui väliskomisjon nõudis Eesti seisukohtade karmistamist. Oleme
kuulnud ka väiteid, justkui oleks Eesti soovil Balti peaministrite kohtumise
Venemaa suunalist avaldust pehmendatud. Ka välisminister ei lükanud seda veenvalt ümber. Sellised tendentsid teevad murelikuks ja panevad kahtlema
vasakvalitsuse edasistes sammudes.
Vaadates
Eesti Euroopa Liidu poliitikat, siis on Eesti võtnud endale kaasajooksiku rolli. Kuid alati kõigega nõus olles, ei saa oodata, et meid
võtetaks tõsiselt. Kunagi oli brittidel isegi anekdoot – kes on blond ja
kõigega nõus? Vastus - Eesti välisminister.
Eesti
välispoliitika on pigem sihitu ja allaheitlik. Sellest kõneleb soov
ratifitseerida Eestile kahjulik piirileping, millega antakse Venemaale tasuta
5,2% meie territooriumist koos sinna jäävate hinnaliste maavaradega, Venemaalt
okupatsioonikahjude kompenseerimise mittenõudmine, samas kui Riigikogu tegi
nõudeotsuse juba 2004. aastal, ….ning Eesti otsustusõiguse ja suveräänsuse jätkuv
loovutamine Brüsselile, kuigi Riigikohus sedastas, et selleks on vaja
referendumit - punane joon on juba ületatud. Seisame küll teiste riikide
territoriaalse terviklikkuse eest, kuid mitte enda eest.
Brexit
ei tekkinud tühja koha peale. Euroopa rahvaste rahulolematusel on sügavad
põhjused. Kui Brexitist võetakse õppust ja
naastakse Euroopa Liidu juurte juurde, mis
tähendab võrdsete riikide liitu, otsustusõiguse tagastamist liikmetele,
direktiivimajanduse ja bürokraatia kaotamist, massiimmigratsiooni ja
kvoodipoliitika lõpetamist, Euroopa kultuuri ja väärtuste kaitsmist (ma räägin
tõelistest väärtutest, mitte vasakliberaalsetest libaväärtustest), siis jääb
Liit püsima. Vastupidisel juhul on tagajärjeks üha suurem usalduse kaotus ja
riikide lahkumine. Juba räägitakse sellest Prantsusmaal, Hollandis, Saksamaal,
Austrias, Tšehhis, Itaalias ja mujalgi.
Euroopa Liidu kriitikute sildistamine 19. sajandi
ksenofoobideks, populistideks ja äärmuslasteks ei aita. Vaja on sisulisi muutusi, mitte kiidukõnesid rappa jooksnud
suundumustele ja Brüsseli eluvõõrale poliitikale.
Eesti saab Euroopa Liidu
eesistujana vastutusrikka rolli. Kui tahame, et Euroopa Liit ja euroopalik
eluviis säiliks, peame julgelt ja avameelselt käsitlema arenguid nii idas kui
lõunas, osutama Euroopa Liidu probleemidele ja pakkuma toimivaid lahendusi
võltsist poliitkorrektsusest kantud hambutu jututoa asemel.
Tõsi,
sisepiiride sulgemine ei lahenda terrorismi ja immigratsioonikriisi. Kuid kui
Liidu välispiirid peavad nagu sõel, kui Euroopa piirivalve ja sõjaline missioon
Sofia pakub inimsmuggeldajatele tasuta transporditeenust, tuues tuhandete kaupa
immigrante Aafrika rannavetest Euroopasse, siis see ongi tagajärg. Just
seetõttu, et Brüsselis puudub tõeline tahe peatada ebaseaduslikku sisserännet,
millega kaasnes terrorism, kuritegevuse kasv ja naiste massiahistamised, on liikmesriigid
olnud sunnitud neid meetmeid kasutama. Euroopa Liit ise on olnud kõige suurem
Schengeni ruumi lammutaja ja islamiterrorismi mahitaja ning taas on Eesti olnud
alati ja kõigega nõus.
Abivajajaid
tuleb aidata ja arenguabi andmisel on Eesti olnud esirinnas. Kuid abi tuleb
osutada rände- ja kriisiriikides, mitte luua probleeme Euroopasse, sh. meile.
Pagulaskonventsioonide täitmine ja solidaarsuse sildi all kvoodikohustuste
võtmine ei tohi toimuda rahvusliku enesetapu hinnaga.
On aeg
möödunud ajajärgu aegunud konventsioonid üle vaadata. Eesti, kus rahvastikust
ligi 30 protsenti on välispäritolu, võiks olla siin koos sama meelt olevate
rahvastega eestkõneleja. Selle asemel kustutati uues Eesti Euroopa Liidu poliitika
raamdokumendis ära säte, mille kohaselt Eesti ei nõustu sunniviisiliste
immigratsioonikvootidega ning kolmandatest riikidest, peamiselt Venemaalt,
Ukrainast ja Valgevenest, võetakse igal aastal vastu tuhandeid sisserännanuid.
Kahe viimase aastaga ligi üksteist tuhat. Sedasi näeme varsti, kuidas oleme
vähemusrahvas omaenda maal.
Tahan avaldada
välisministrile ka tunnustust. Kuigi ta möönis, et Brexit ja USA
presidendivalimised ei olnud talle meelepärased, on ministri sõnavõtud neil
teemadel muutunud tasakaalukamaks, vastupidiselt varasematele, mil ta lubas
endale sotsidele omast siltide kleepimist nii tänase USA presidendi kui Briti
poliitikute suunal. See on positiivne, sest nii USA kui Suur-Britannia on meie
suurimad ja tugevamad liitlased ning head suhted on meie julgeolekugarandiks,
mida ei tohi ohustada kibestunud väljaütlemistega.
Paraku
ei ole see arusaam jõudnud kõikide vasak- ega paremliberaalideni, peavoolu
meediasse ega ka avalik-õiguslikku ERR-i. Tundub justkui presidendivalimised USA-s
ei olekski lõppenud ning teatud ringkonnad püüavad sallimatult ja raevukalt
tulemusi muuta, saamata aru, et kahjustavad sellega meie liitlassuhteid. Või
tehakse seda teadlikult?
Kahjuks ei jõua etteantud aja raames rohkem teemasid puudutada, kuid millised peavad olema Eesti
välispoliitika eesmärgid ja visioon? Vastus on lihtne.
See on kirjas põhiseaduse preambulas – Eesti riik on loodud selleks, et tagada
eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimine. Kogu riigiaparaat ja ka
välispoliitika peab olema rakendatud just selle eesmärgi tagamisele.
0 kommentaari