Eesti peab tasuma tänuvõla oma veteranide ees
pühapäev, detsember 04, 2016
Vähem kui kahe aasta pärast tähistame Eesti
Vabariigi sajandat juubelit. Meie riik ja rahvas on selle aja jooksul läbi
elanud nii okupatsioonikannatused kui Teise Maailmasõja, milles osales kümneid
tuhandeid meie parimaid poegi. Juubeliaastal oleks kohane meenutada eriti
suurelt nende kangelastegusid, tänada ja tunnustada neid.
Paraku ei ole mehi, keda täna on alles vaid
käputäis, valitsuse meelest justkui olemaski. Neid ei tunnistata veteranideks,
neil ei ole sotsiaalseid tagatisi, nagu tänapäeva missioonidel osalenud
meestel, neid ei meenutata Võidupühal, Kaitsejõudude esindajatel on keelatud
osaleda nende üritustel ja neid ei autasustata väärikalt. Näiteks Harald Nugiseksi
on korduvalt, kuid asjata, esitatud presidendile autasustamiseks.
Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing pöördes õiguskantsleri
poole, leides, et Eesti veteranipoliitika on vale, kuna ei arvesta II
Maailmasõjas Eesti vabaduse eest võidelnutega. Leiti, et õigusaktid, mis reguleerivad
veteranide sotsiaalseid garantiisid, rikuvad võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna
veteranipoliitika kontekstis peetakse veteraniks vaid pärast taasiseseisvumist
Kaitseväes ja Kaitseliidus teeninud isikuid. Ühing soovis maailmasõjas
võidelnud veteranidele samasuguseid sotsiaalseid tagatisi nagu on missioonidel
osalenutel.
Õiguskantsler Ülle Madise
vastas, et II Maailmasõjas Eesti vabaduse
eest võidelnutele ei ole vaja kohaldada Eesti veteranipoliitikat, kuna nemad
võtsid sõjast osa Eestit okupeerivate riikide otsuste alusel. Nende
erinev sotsiaalsete tagatiste määr ei ole vastuolus võrdse kohtlemise
põhimõttega ja riik ei vastuta kaasnenud tagajärgede eest sõjas osalenute elule
ja tervisele. Ühesõnaga, nad justkui ei võidelnudki Eesti eest, nad pole veteranid ja
ei vääri riigi poolt midagi.
Madise vastus on vastuolus
2012 aasta Riigikogu avaldusega, mis tunnustas Eesti kodanikke, kes tegutsesid
Teise maailmasõja ajal Eesti Vabariigi de
facto taastamise nimel. Piinlik, kui õiguskantsler ignoreerib teadlikult juriidilisi
ja ajaloolisi fakte. Sama
hästi võinuks ta ühineda Vene propaganda valedega, mille järgi Punaarmee ei
okupeerinud, vaid vabastas Eesti nii 1941. kui 1944. aastal ja meie isad ja vanaisad olid
Hitleri eest võitlevad fašistlikud kõrilõikajad.
1938. aasta Põhiseadus sätestas, et iga Eesti kodaniku
ülimaks kohuseks on olla ustav Eesti riigile ja põhiseaduslikule korrale ning kõik Eesti
kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest. Riigikohus on mitmetes otsuses sedastanud,
et „Metsavendade võitlus 1941.a. suvel nõukogude võimu vastu ning Omakaitse
tegevus sõjaolukorras oli kooskõlas Eesti vabadusvõitluse eesmärkidega“, et see
„oli võitluseks Eesti vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu
vastu.“ Suvesõjas ei võideldud ühegi okupeeriva riigi otsustest lähtuvalt, vaid
omaalgatuslikult ja Eesti Vabariigi hüvanguks. See puudutab ka sõjajärgset metsavendlust
ja dissidentlust ning tähendab, et kõigi nende inimeste ees on riigil
kohustused ja vastutus.
Vaatamata okupatsioonile, ei katkenud Eesti riigi juriidiline
järjepidevus. Tänane Eesti on 1918. aastal väljakuulutatu õigusjärglane. Seaduslikuks
riigipeaks, alates 21.06.1941, oli Jüri Uluots, peaminister presidendi
ülesannetes. Tal oli põhiseaduslik õigus langetada riiklikke otsuseid, sh kuulutada
välja mobilisatsiooni. Uluotsa poolt 18. septembril 1944 ametisse kinnitatud Otto Tiefi valitsuse
legitiimsusel tugineb järgmiste ja ka tänase valitsuse legitiimsus.
Kui 1944. aastal rinne Eesti pinnale jõudis, kuulutasid
sakslased välja mobilisatsiooni. Peaminister Uluots ja Eesti poliitiliste
jõudude esindajad ei olnud varasemaid Saksa mobilisatsioone toetanud, kuid olukord
oli muutunud ja nüüd otsustati mobilisatsiooni toetada. Teati,
et uus Nõukogude okupatsioon tooks kaasa eestlaste kui rahvuse hävitamise. 7. veebruaril peetud
raadiokõnes kutsus Uluots eestlasi relvile ja kuulutas mobilisatsiooni sisult Eesti
mobilisatsiooniks. Ta kinnitas: „Toetan täielikult mobilisatsiooni head
kordaminekut. Arvan, et ainult sel viisil on eestlastel oma jõududega võimalik
oma maad ja rahvast kaitsta.“ Ilma meie riiklikku järjepidevust vaidlustamata ei
ole võimalik vaidlustada Uluotsa pädevust see otsus langetada.
Kuna mobilisatsiooni taha olid asunud rahvuslikud
ringkonnad koos peaminister Uluotsaga, tuli kutse peale loodetud 15 000 asemel kokku
u. 45 000 meest. Eesti kodanikena täideti oma kohust Eesti Vabariigi ees. Koju kutsuti kõik
mujal idarindel võitlevad Eesti üksused. Augustis saabusid Eestisse, kodumaa
eest võitlema ka ca 1800 soomepoissi. 1944. aastal sõdis Eesti rinnetel Punaarmee
vastu Eesti rahvusväeosades u. 70 000-80 000 meest.
Nii Uluots oma hilisemates ütlustes, kui Eesti Vabariigi
Rahvuskomitee, mis koosnes kõigi EV poliitiliste jõudude esindajatest,
nimetasid Punaarmee vastu lahingusse astumist uueks Vabadussõjaks ja võitluseks
Eesti Vabariigi eest. Juhan Reigo, Otto Tiefi valitsuse sisekaitse ülem, ütles
augustis: „Meie oleme toetanud
väljakuulutatud mobilisatsiooni, oleme algatanud ja aidanud teostada Eesti vabatahtlikkude
tagasitoomist Soomest...EVR on kujunenud selleks keskseks organiks kelle ümber
on koondunud kõik poliitlised rahvuslikud ringkonnad ja kes juhib võitlust
Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest. Meie poliitlise hoiaku suhtes ei
ole eesti rahvuslikkude ringkondade keskel tekkinud mingisuguseid
lahkaravamusi.“
Peaminister
Jüri Uluots ütles 17. 08. 1944 raadiokõnes: „Ainult üks võimalus ja üks eeldus
on praegu eesti rahval oma tuleviku säilitamiseks. Et säilitada meie maa, meie rahvas ja
kõik see, mis temale kallis, peame võitlema. Oma võitlusega ja oma verega
tõestab eesti rahvas tervele maailmale, et meie, eestlased, ei ole Nõukogude
Liidu osa. Et me mitte mingitel tingimustel ei taha ka edaspidi N. Liitu
kuuluda. Võitluses ida vastu oleme meie, eestlased, praegu hädakaitse
seisundis. Sest mitte meie ei ründa, vaid meid rünnatakse. Meil,
eestlastel endil kuulub seega õigus otsustada, missugusel viisil ja kellega
koos on meie enesekaitse efektiivsem. Igal enesekaitsel on siht, milleks seda
teostatakse. Meie tõendame avalikult ja otsekoheselt kogu maailmale, et meie,
eestlased, kaitseme oma rahva olemasolu, oma põlist eluruumi ja oma rahva
vabadust. Vabadussõda jätkub praegu. Õigel teel on kogu eesti rahva olemise kaitsel need eesti mehed, kes relvaga
käes võitlevad praegu ja edaspidi. Nendest sõltub kogu eesti rahva olevik ja
tulevik.“
Ja nüüd öeldakse, et võitlus oli vale, et võideldi
hoopis okupatsioonivõimude otsusel. Professor Lindmäe on kinnitanud, et sisult oli tegu mobilisatsiooni väljakuulutamisega
presidendi ülesandeid täitva peaministri poolt: „Siinjuures ei ole määrav, et
Eestis sellal de facto kehtivas õiguskorras ei saanud peaminister
presidendi ülesannetes täita riigikaitse kõrgeima juhina oma volitusi täies
ulatuses.“ Ehk teisisõnu, munder, mis meestel seljas oli, ei ole oluline.
Tegutseti meie seadusliku riigijuhi üleskutsel ja ülesandel, Eesti riigivõimu
otsuse alusel. Eestlased võitlesid mitte Saksamaa, vaid Eesti riigi taastamise
ja iseseisvuse nimel. Seda võitlust jätkati nii metsavendade kui hilisemate
dissidentide poolt.
24.02.1952 kinnitas Eesti Riigivolikogu ja
Riiginõukogu liikmete kogu eksiilis järgmist: "Eesti Vabariigi, oma
kodumaa ja rahva elu, vabadus ning au eest võitlesid ja valasid verd eesti
mehed ka Teises Maailmasõjas, kuigi nad selles võitluses olid sunnitud kandma
võõrast vormi või tegutsema metsavendadena. Eesti rahvas ei unusta kunagi Eesti vabaduse eest võitlejaid. Nende võitlus
oli aus, õiglane ja püha. Neile oleme kõik tänu võlgu".
Uluotsa mandaadi ja eesti
meeste võitluse sisu kahtluse alla panemine tähendab ka Eesti juriidilise
järjepidevuse kahtluse alla panemist. Paraku on õiguskantsler Madise mitmete
otsustega näidanud, et tegemist on pigem valitsuse poliitilist tellimust täitva
kui põhiseaduslikkust kaitsva institutsiooniga. Senised riigikogu koosseisud ja
valitsused on eelistanud vabadusvõitlejate osas pea liiva alla peitmist selmet
selgitada maailmale eestlaste võitluse eripära. 2005. aastal võeti Juhan Partsi
valitsuse käsul Lihulas öösel ja vägivalda kasutades maha isegi bolševismi
vastu ja Eesti vabaduse eest võidelnud meestele püstitatud ausammas.
Kõik, kes võitlesid
Eesti eest peavad saama tunnustuse osaliseks, mida nad väärivad ning sellega
kaasnevad sotsiaalsed tagatised: toetused, soodustused, arstiabi. Nende
diskrimineerimine tuleb lõpetada. Vabadusvõitlejad väärivad võrdsustamist mitte
ainult tänaste missiooniveteranidega, vaid ka Vabadussõja sangaritega.
Pole tähtis, et nad võitlesid paratamatuse sunnil
saksa mundris – nad võitlesid ja paljud neist langesid Eesti riigi ja rahva
eest, meie vabaduse ja iseseisvuse eest. Selleta ei oleks meil ka tänast
vabariiki.
Riik peab lähtuma
sellest, mida meie õigeks peame, mitte tõmbama saba jalge vahele Kremli
haukumise või meist mitte aru saada tahtvate „sõprade“ arvamusest. EKRE
kavatseb esitada Riigikogule vastava seaduseelnõu, et tasuda riigi moraalne ja
õiguslik auvõlg nende meeste ja ka naiste ees.
Avaldatud: Konservatiivide Vaba Sõna,
nov-dets 2016
0 kommentaari