Kõne Riigikogus 23.01.2023

Eesti Haigekassa ümbernimetamine Tervisekassaks on järjekordne näide sellest, kuidas süsteemis olevate probleemide lahendamise asemel tegeletakse Reformierakonna valitsuskoalitsioonis mõttetu asendustegevusega.

Tervisekassa olevat parem kui Haigekassa. Mis poolest? See ei paranda mitte midagi, see ei too kaasa kokkuhoidu, kvalitatiivseid ja positiivseid muudatusi süsteemi töös ega toimimises.

Suur hulk raha, aega ja energiat kulutatakse sõna otseses mõttes lollustele. Ja seda valitsuse ja koalitsioonipoliitikute toel. Kas mõne aja möödudes võiks nime muuta juba Rõõmukassaks? Äkki see on Tervisekassast veelgi parem? Igatahes ägedamalt kõlab küll. Saaks jälle raha raisata. Kaitseministeerium saagu Rahuministeeriumiks, Sotsiaalministeerium Õnneministeeriumiks jne, jne. Tööd rahva hüvanguks jätkuks küll.

Sarnaseid asendussõnu kasutatakse juba igas eluvaldkonnas – invaliidi asemel on puudega inimene, surma asemel siit ilmast lahkumine, vanuri asemel seenior, purjus inimene on ebakaine, relva asemel relvataoline ese, pedofiili asemel mõne meelest fotohuviline jne.

Nimevahetus Tervisekassa kasuks on vaid üks näide eufemismide reas, millest ei muutu mitte miski. Ammugi paremaks. Kas sellele peab ikka tõesti kulutama aega ja rahva raha, kui me kõik teame suurepäraselt, et haigus jääb ikka haiguseks ja seda tuleb ravida.

Nimevahetust on püütud läbi suruda juba aastaid. Minule ei ole teada, kes on ümbernimetamise idee autor. Varem on õnnestunud see totrus siiski tagasi tõrjuda. Nüüd on nimevahetus jälle kuskilt kapinurgast välja imbunud ja tahetakse kõikide muude tõsiste teemadega tegelemise asemel uuesti läbi suruda.

Me teame, et tegelikult on uut nime omavoliliselt kasutatud juba mitu aastat, ilma, et seaduseandja oleks kõnealust nimevahetust heaks kiitnud. Selleks on kulutatud juba sadu tuhandeid eurosid. 2018. arvestas Sotsiaalministeerium nimemuutmiseks 865 000 eurot. Toodetud on uue nimega reklaame, meeneid ja pusasid, kujundatud logo, blanketid, pastakad ja jumal teab mis veel, ostetud domeen. Justkui tegemist oleks äriühinguga, mis peab teistega konkureerima ja ennast reklaamima. Kas tõesti ei ole kogu selle rahaga mitte midagi paremat ja targemat ette võtta? Näiteks ravida inimesi?

Haigekassal ei olnud neljasadat tuhandet eurot, et Põlva haigla sünnitusosakonda lahti hoida, nüüd laristatakse, justkui viimnepäev oleks tulemas. Või tahetakse koalitsiooni poolt lihtsalt omavolitsejad ja raviraha raiskajad ning sellest seaduserikkumisest kasusaajad sellega legaliseerida?

Miks peab maksumaksja sisuliselt haigete raviks mõeldud raha riisumise kinni maksma? Isikud, kes on taolise lubamatu ja otstarbetu raiskamise eest süüdi tuleb päevapealt lahti lasta ja vastutama panna. Las maksavad omast taskust kõik kinni. Siis teame vähemalt, et teine kord mõeldakse enne tõsiselt järele, kui millegi sarnasega välja tullakse.

See puudutab ka poliitikuid, kes nimevahetuse üles soojendasid ja selle eest seisavad. Teie koht ei ole Riigikogus ega valitsuses. Te olete nagu rotid katku ajal rahva rahakoti või viljasalve kallal. Kas te olete hetkekski peatunud ja mõelnud, kui paljud inimesed seetõttu vajalikust ravist ilma on jäänud või veel jäävad? Kui paljud surnud? See on kriminaalne!

Kas nimetame ka haiglad tervisemajadeks, suremise lõplikuks tervenemiseks ja valetamise tõerääkimiseks? Kui meenutada seda, kuidas Eesti Euroopa suurima inflatsiooni ja hinnatõusu põhjused püütakse kõige muu ja kõigi teiste kui Reformierakonna valitsuse tegematajätmiste ja hoolimatuse süüks ajada, on valetamine juba igapäevaseks praktikaks kujunenudki.

Kui Reformierakond veel kauaks võimule jääb, siis näeme varsti ka orwelliliku Tõeministeeriumi loomist, mis defineerib nende enda ideoloogiast lähtuvalt, mis on tõde ja vale ning asub jõuliselt vaigistama ja represseerima neid, kes teisel seisukohal on. Tõtt öelda, seda me näeme juba tänagi.

Ükskõik, mis uus nimi Haigekassale pannakse, lõviosa kassa eelarvest võtab ikkagi haigete ravi ja sellega seotud kulutused. Haigused on seotud valu ja kannatusega ning haigeid tuleb ravida. Terved inimesed seda ei vaja. Terved inimesed ei vaja ka mingit kassat. Me ei olnud Haigekassat luues nii rikkad ega ole praegugi nii rikkad, et anda tervete tervist tugevdavatele abinõudele eelisrahastust.

Me peame töötama selle heaks, et haiged ei peaks kuude kaupa ravi ootama, et perearsti- ja operatsioonijärjekorrad kaoksid, et arste, õdesid ja sanitare jätkuks, et ravimid oleks saadavad ja süsteem ise inimestele mõeldud ravirahasid ära ei sööks. Tundub aga, et see ei huvita mitte kedagi peale rahvuskonservatiivide.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni algatatud seaduseelnõu järgi peaks Haigekassa hakkama uut nime kandma 1. aprillist. Ma loodan südamest, et Eesti Haigekassa ümbernimetamine Tervisekassaks ongi varajane aprillinali. Terve mõistus ütleb, et teisiti see olla ei tohiks.

Seda enam, et nimevahetuse hoos tahetakse teadmata põhjusel ära kaotada ka sõna Eesti. Ei oleks enam ei Eesti Haigekassat ega Eesti Tervisekassatki. Oleks lihtsalt Tervisekassa. Kas selleks, et harjutada meid, et tänase valitsuse mahitatud enneolematu massiimmigratsiooni tingimustes ei ole varsti enam ka Eesti Vabariiki. Saab olema vaid mingi võõraste vabariik, mis ei pruugi olla ka mitte isegi vaba. Meie sellega ei nõustu!

Seega head kolleegid, lõpetame selle mõttetu asendustegevuse ja unustame kogu nimevahetuse jandi ära. Loomulikult ei pea ma siin silmas omavolilist raharaiskamist. Õiguserikkumist ei tohi unustada. Selle kordasaatjad peavad vastutama.

Las Haigekassa jääb selleks, milleks ta on loodud - Eesti Haigekassaks ja tegelegu ta edasi haigetega ja nende raviga. Paremini kui siiamaani! Palju paremini. Just seda on meil ja eesti inimestel vaja!

Kõike eelpooltoodut arvestades teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Remargiks: Nagu arvata, lükati meie ettepanek tagasi ja kolossaalse raharaiskamise legaliseerimisprotsess jätkub.

 Kõne Riigikogus 11.01.2032

 

Olles küll NATO liige asub Eesti oma asukoha tõttu ohutsoonis. Meil on agressiivne ja vaenulik naaber, kes ei hooli rahvusvahelisest õigusest, kelle geopoliitilised ambitsioonid on vastuvõetamatud ja kes peab sõda Ukrainas. Eesti iseseisvus olevat Kremli sõnul vaid ajutine nähtus.

 

Sellises olukorras ei saa jääda lootma vaid rahuaja seadustele, mis kriisiolukorras ei paku väljakutsetele adekvaatset vastust. Eesti peab olema valmis nii preventatiivseks kui otseseks tegutsemiseks. Selle aluseks on aga seaduslik baas.

 

Ühelt poolt on meil demokraatlik tsiviilriik ja -ühiskond. Teiselt poolt peame garanteerima julgeoleku ka kriisi ja eriolukordades. Kõiki neid aspekte – demokraatia, tsiviilühiskond, sõda ja õigussüsteem - kokku viia on keeruline. Arvesse tuleb võtta militaarõiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse probleemistikku, kuid see on võimalik.

 

Aastaid on diskuteeritud, milline peab olema riigi õigussüsteem kriitilises olukorras ja sõjaseisukorral. Riigikaitsekohtute teemal on peetud arutelusid, konverentse ja esitatud vastavaid eelnõusid. Kahjuks ei ole riigikogu seni pidanud riigikaitsekohtute loomist vajalikuks. Täna on geopoliitiline olukord teine ja palju ohtlikum.

 

Miks on riigikaitsekohtut vaja? On ju väidetud, et olemasolev seadusandlus võimaldab meil sõja- ja kriisiolukorras piisavalt hästi toime tulla. See ei vasta tõele.

 

Õigussüsteem peab olema valmis kiirelt reageerima ja toimima erinevates olukordades. Sõjaseisukord asetab ühiskondliku korra ja julgeoleku tagamisele kõrgendatud nõuded, mis erinevad rahuaja tingimustest. Meil peab olema võimalus tegutseda ka siis, kui agressor sõda ei kuulutagi. Vaatamata keerulisele geopoliitilisele olukorrale puudub aga Eesti õigussüsteemis erandlike olukordade, riigikaitse küsimuste ja sõjaseisukorda puudutavate seaduste loogiline ja ühtne süsteem.

 

Me peame arvestama Gruusia ja Ukraina kogemust. Mõlemal juhul on Venemaa okupeerinud ja annekteerinud nende riikide territooriume, kasutades ära ka sealseid vaenulikke elemente. Meil endal on vastav kogemus Pronksiööst, mis õnneks nii drastiliste tagajärgedeni ei viinud.

 

Eriolukordade seadused eksisteerivad enamikes riikides. Ka Teise Maailmasõja eelses Eestis. Vastu oli võetud Sõjaväljakohtute seadus (1919) ja Sõjaväekohtute seadustik (1938). 1938. aasta Põhiseadus sätestas, et erakorralised kohtud on lubatud sõja ajal, kaitseseisukorra piirkondades ja sõjalaevadel.

 

Sõjakohtute kui erikohtute all peetakse tavaliselt silmas kaitseväelastest kohtunikega kohtuid, mis mõistavad üldjuhul kohut kaitseväelaste üle kaitseväeteenistusalastes ja muudes süütegudes. Erandjuhtudel võivad sõjakohtud mõista kohut ka tsiviilisikute üle. See on ka Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukoht.

 

Eesti põhiseadus ei takista erikohtute loomist. Pöördusin muuseas 2016. aastal riigikaitsekohtu küsimuses õiguskantsleri poole. Ka tema soovitas algatada vastav eelnõu.

 

Erinevates riikides on erinevaid eriolukordade ja sõjakohtute seadusi, sest riigid on erinevad ning nende geopoliitiline asukoht ja riskid ei ole üks-ühele samad. Antud seadusemuudatus lähtub põhimõttest, et Riigikaitsekohus on küll rahu ajal moodustatud erikohus, kuid ei täida tavaolukorras pidevat õigusmõistmise funktsiooni. Riigikaitsekohus täiendab kohtusüsteemi kaitseolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal.

 

Eesti vastava valdkonna kohtueksperdid on kõrgelt hinnanud näiteks Soome, aga ka Ungari vastavat seadusloomet.  Lätigi on juba Eestist ette jõudnud. Nemad muutsid oma põhiseadust ning võtsid vastu sõjaseaduse. Seega oleme me naabritega võrreldes maha jäänud. Ka meil tuleb vastav seadusloome loogilise lõpuni viia.

 

Kriisis ja sõjaseisukorras võib tekkida massiliselt ja kattuvalt situatsioone, kus avaliku korra ja seaduste rikkumisele tuleb reageerida viivitamatult ning karistada süüdlasi kogu karmusega. Näiteks riigivastased massirahustused ja nende organiseerimine, marodööritsemine, desertöörlus, sabotaaž, diversiooniaktid, vaenuliku propaganda ja paanika levitamine jne.

 

Viienda kolonni ja nn. roheliste mehikeste kasutamine Venemaa poolt on sisse kirjutatud kõikidesse meie ohustsenaariumitesse. Võimalik on vaenulike isikute infiltreerumine meie kaitsejõududesse. Kiired ja karmid karistused on hoiatuseks teistele. Ammugi massimõrvade ja genotsiidi puhul, mida näeme Ukrainas.

 

Eelnõu juures on arvestatud kõiki sõjategtevusega kaasnevaid probleeme. Ka selliste suveräänsust ja julgeolekut kahjustavate tegevuste osas, nagu hübriid ja kübersõda, varjatult palgasõdurite kasutamine jne.

 

Meil on Erakorralise seisukorra seadus ja Riigikaitseseadus, kuid neis ei ole erisusi kriminaalasjade menetlemiseks sõjaseisukorra ajal. Karistusseadustik ütleb, et karistust raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine erakorralise või sõjaseisukorra ajal ning loetleb süüteod rahu vastu ja sõjasüüteod. Samas pole seadused ega kohtusüsteem valmis nende korrarikkumistega operatiivseks võitlemiseks ega kiireks karistamiseks.

 

Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja kohtumenetluse seaduse muudatus (753 SE) on küll samm õiges suunas, kuid piisamatu ja pigem kosmeetilise iseloomuga.

 

Sääraste süü- ja kuritegude menetlemine rahuaegsetes tsiviilkohtutes ummistaks meie kinnipidamisasutused ja vanglad ning veniks heal juhul kuude, halvemal aastate pikkuseks. See ei ole sõja- ja kriisiolukorras võimalik! Eriti, kui on vaja kiiremas korras anda välja tugev signaal, et riik ei kavatsegi teatud tegevusi sallida ja neile järgneb vältimatult karm karistus.

 

Lahenduseks ongi riigikaitsekohtute loomine tsiviilkohtute raames ja vastava eriväljaõppe saanud kohtunike rakendamine. Samuti neile tegutsemiseks vajalike eelduste ja normide kehtestamine. Seadused ja õiguskaitsesüsteem peavad olema valmis ootamatuteks ja erinevateks stsenaariumiteks.

 

Riigikaitsekohtute käivitamine on väga oluline samm meie julgeoleku, turvalisuse ja ka iseseisvuse tagamisel. Seda tuleb teha võimalikult kiiresti, kriisi tekkides oleme juba lootusetult hiljaks jäänud.

 

Kuna Reformierakond ja Sotsid on arusaamatul kombel Riigikaitsekohtu loomise vastu ja Keskerakond käitub kui kult rukkis, seisukohta ei võta, siis rõhutasin ma veel kõne lõpus, et EKRE eelnõu tagasilükkamine Riigikaitsekohtu loomisest teenib vaid Venemaa huve. "Seda me ju ei taha. Loodetavasti!"

Kahjuks pidin pettuma, sest seaduse eelnõud toetasid vaid EKRE ja Isamaa ning see kukutati Refi ja sotside häältega läbi. Keskerakond jättis hääletamata. See tähendab meie kohtu ja kinnipidamisasutuste umbejooksmist kriisi ajal. Qui Bono.

 Järjekordse Brüsselis genereeritud totruse kohaselt, millele valitsus takka kiidab, peavad bensiinijaamad lisaks kütuse liitrihinnale hakkama näitama ka seda kui palju maksab keskmiselt saja kilomeetri läbimine. Selle kohustuse täitmine pidavat enneolematul kombel tõstma inimeste teadlikkust selle kohta kui palju nad loodust reostavad.

Keskmine! Ei loe, et kõik autod kulutavad kütust erinevalt. See võib ulatuda kahest liitrist saja liitrini ning olla isegi sama klassi autodel kordades erinev. Lisaks mootori kubatuurile mõjutab keskmist tugevalt ka sõidustiil ja see, kas sõidad asfaldil, kruusateel või lumes. Mingit mõistlikku ja ülevaatlikku keskmist ei ole olemas. Lihtsalt ei ole! See aga ei loe!

Nagu ei loe vähematki ka see, et porgand ja rabarber pole tegelikult puuviljad, üks on juurvili ja teine aedvili. Meil teab seda iga laps, kuid Euroopa Liit ja Euroopa Komisjon teavad oma piiritus tarkuses palju paremini. Puuvili, ja jutul lõpp!

Paneme aga sääreväristaja ja hiiglasliku buldooseri kütusekulu kokku ja inimeste teadlikkus kasvab kohe mäekõrguseks. Ja tahtmine rohepööret läbi viia (loe: istuda pimedas, külmas ja näljas) muutub lausa põletavaks. Nii, et tegemist on äärmiselt progressiivse asjaga. Kuidas te aru ei saa?

Mina nii progressiivne kahjuks pole ja imestan, kuidas terve Euroopa peab kellegi rohepöörase eurotibi poolt välja mõeldud järjekordset totrust täitma hakkama, kuigi see tekitab vaid segadust ja lisakulu, mille maksab kinni loomulikult tarbija, ehk siis meie kõik. Ja kuidas Eesti on alati esirinnas totrustega nõus olema. Õnneks pole selle totruse hinnasilt mitte väga kõrge, aga asi on põhimõttes. Miks üldse selliste totrustega välja tullakse?

Selle asemel, et järjekordne totrus tagasi lükata või sellest lihtsalt mitte välja teha on Reformierakondlik valitsus, eesotsas Majandus ja Kommunikatsiooniministeeriumiga agaralt eurototrust õigustamas ja ellu viimas. Nimelt olla nemad selliselt alternatiivkütuste direktiivi tõlgendanud. Tule taevas appi! Tõlgendage siis teist moodi, kas raasukestki tervest mõistusest pole enam alles? Ilmselt mitte.

Reformierakonna valitsuse MKM-s on kaks ministrit. Üks vist ei saa hakkama, aga nagu näha ei saa kaks ka! Esimene on sotsist majandus ja taristuminister Liina Sikkut, kes, olgem ausad, ei jaga ei majandusest ega taristust ( ja kas üldse millestki) midagi. Teine on Isamaa Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Kristjan Järvan, kes pole mitte üks gramm parem, ei hooli ettevõtlusest, ettevõtjatest ega inimestes ja igatseks ilmselt oma kosjasobitamistöö juurde tagasi kui sellega ka nii palju eputada saaks.

Pole siis imestada, et Eesti majandus läheb allamäge ja hinnad ülesse. Peaminister Kallas kuulutab siiamaani, et mis te virisete, kõik saavad suurepäraselt hakkama, vaadake kasvõi tema kümnemiljonidollari riigikogu liikmest pensionärist isa. Virisege, meie teeme, mis tahame. Nüüd kehtestame teile kütuse keskmise saja kilomeetri hinna!

Kogu see totrus teeb nõutuks. Või tullaksegi selliste asjadega välja, et inimeste igapäevastelt olmemuredelt tähelepanu kõrvale lükata? Tsirkust ja leiba! Kui leiba pole, siis leppigu tsirkusega.

Ma ei oska kokkuvõtteks midagi muud öelda, et kui tahate vähegi normaalset elu elada ja mitte sääraste idiootsustega tegeleda või lasta neil oma elu mõjutada, siis valige EKRE-t.

Meie saadame kõik sellised taevast kukkunud totrused Kuu peale tagasi. Las rohepöörased äärmusliberaalid vallutavad kosmost, meie inimesed jätku aga rahule. Meil, eestlastel on endalgi tarkust, et aru saada palju kütus maksab ja kui palju sellega sõita saab.

 Riigikogus toimus 09.11.2022 EKRE eelnõu, Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu (662 SE) esimene lugemine. Nagu arvata võis lükati see valitsuskoalitsiooni poolt tagasi. 

Sellel eelnõul oli nii pikema sihikuga ehk strateegiline eesmärk kui ka lühema sihikuga eesmärk. Strateegiline eesmärk oli sündimuse kasvatamine ja lastega perede olukorra parandamine. Lühema sihikuga eesmärk oli, et üliõpilastel ja kutseasutuste õpilastel oleks võimalik soodsamalt ja suuremat õppelaenu saada ja õppimisele keskenduda, kusjuures esimese lapse sünniga oleks laenu kustutatud 50% ulatuses jne.

 

Pidasin kõne:

Mida edasi, seda tihedamalt on tulnud kahjuks imestada ja hämmastuda selle üle, mis meil siin saalis toimub, mida valitsuskoalitsiooni erakondade esindajad, nende esindajad [komisjonides] räägivad. Ja täna oli kahtlemata üks nendest paljudest-paljudest kordadest.

 

Tegemist on äärmiselt vajaliku, äärmiselt hea eelnõuga, mis parandaks oluliselt meie tudengite kõrghariduse omandamise võimalusi ja paljut muudki. Aga nagu me kuulsime ülevaates komisjonis toimunust, komisjon leiab, et see tuleb tagasi lükata, kuna valitsus tegeleb niikuinii juba mingisuguse sarnase eelnõuga. Kui siis küsitakse, kui kaugel valitsuse eelnõu on, kas see jõuab meile siia saali, siis kuuleme, et ei jõua. Niikuinii ei jõua, varsti on valimised. Aga esitatud eelnõu tuleb tagasi lükata sellele vaatamata, et valitsus tegeleb ilmselt ainult tühipalja õhuvõngutamisega.

 

Ja teine asi: kujutate ette, kui kohutav lugu! See eelnõu võib kaasa tuua kaks head asja (õppimisele keskendumine ja laste saamine). Tule taevas appi, kaks head asja! No sellega ei saa iialgi nõus olla, sellepärast et äkki üks hea asi saab suurem olema kui teine. Ei, me peame analüüsima! See ei ole võimalik, nii ei tohi! No kuulge! Need olidki sisuliselt kõik põhjendused, mis komisjonist tulid. Väga-väga kummaline, väga-väga madal minu meelest.

 

Aga tulles selle teema juurde konkreetsemalt, siis kuigi tõepoolest kõrgharidus on Eestis tasuta ja see on hea, siis Eesti tudengite jaoks on nii kõrghariduse kui ka kutsehariduse kättesaadavus muutunud üha keerulisemaks ja keerulisemaks, sest Euroopa, või võiks öelda, isegi maailma, suurim hinnatõus on muutnud elamiskulud oluliselt suuremaks. Nende kulude katmiseks tahes-tahtmata, kui sa ei ole mõne jõukuri võsukene, sa pead tööle minema. Aga erinevaid toetusi saad ainult siis, kui sa õpid täisajaga. Tööl käimine seda pärsib. Nii et pühkigu aga kõik, kes ei suuda ise neid kulusid katta, suu puhtaks!

 

Seetõttu me näemegi, kuidas üha vähem ja vähem gümnaasiumiõpilasi läheb ülikooli õppima. Kui see  näitaja oli 2009. aastal 67%, siis nüüd on see vaid 40%. Muidugi, põhjusi on erinevaid. Mõni läheb välismaale ja mõni läheb tööle. Aga paraku nendest, kes kohe tööle lähevad, läheb väiksem protsent hiljem kõrgkooli õppima, kui oleks läinud kohe peale gümnaasiumi.

 

Ja põhiline seletus ongi just nimelt elamiskulude tõus. Eelmine aasta arvestati, et minimaalne äraelamiskulu peaks tudengil olema 576 eurot. Aga see oli ilma inflatsioonita, pange sinna 25% juurde. No kuidagi ei tule välja. Samal ajal õppetoetused on ainult 75–200 eurot. Ei, seda me ei lahenda.

Kui võrrelda meie naaberriikidega, kus on õppimine tasuta, siis neis on kordades suuremad toetused. Meie õppelaen on võrreldes nendega äärmiselt väike ja ka äärmiselt ebasoodsate tingimustega. Seetõttu võtab seda laenu vaid 3% üliõpilastest. Aga mida see tähendab? Mida see kaasa toob? See tähendab seda, et tegelikult ülikoolis õppida suudavadki ainult jõukate perede lapsed. Vaesematest peredest pärit lapsed ei saa õppida. Ja nende jõukamate perede laste õppekulud maksavad kinni ju ka need vaesemate laste vanemad, sellepärast et makse maksavad kõik.

 

Ja üllatav on see, et õppelaenu nimetatakse meil tarbimislaenuks. See on ju absurd! Tegemist on investeeringuga haridusse, tulevikku – nii meie Eesti riigi kui ka nende üliõpilaste enda ja nende tulevaste perede ja laste tulevikku. See ei ole tarbimislaen. Kuidas saab olla nii väärastunud arusaam nendest asjadest?!

 

Ja seetõttu, et suurendada noorte ligipääsu kõrgharidusele ja ka kutseharidusele, soovitaksegi selle eelnõuga muuta õppetoetuste ja õppelaenu saamise korda, aluseid ja tingimusi ning loomulikult seda summat, et ikkagi oleks võimalik ka sellest laenust ära elada.

 

Oluline moment siinjuures on selle eelnõu mõju meie demograafiale. Me oleme sügavas demograafilises kriisis, aga selle ees pannakse silmad kinni. Me kuulsime, mis toimus komisjonis – no andke andeks! Nagu kaarnakari olid liberaalsed naisterahvad selle kallal. Issand jumal, äkki see eelnõu mõjub selliselt, et meie iive tõuseb, et täituvad meile põhiseaduses pandud ülesanded ja kohustused hoida ja säilitada eesti rahvust, kultuuri ja keelt?! Kes need olid, kes sellele vastu sõdisid? Küll olid perekonnad neil seal hambus, küll olid lapsed neil seal hambus, küll oli mis iganes neil hambus. Jumal hoidku! Äkki tehaksegi valik selles suunas, et keegi otsustab lapsi saada. Karjäär ja kõik muu on palju olulisem. Kes need olid, kes hääletasid karjääri poolt ja laste vastu ja meie iibe vastu? Need olid ju naisterahvad, liberaalsed naisterahvad pluss üks sotsist mees. Aga noh, see läheb ju sinnasamma punti, ega siin vahet ei ole.

 

Minul on küll äärmiselt piinlik, kui meie rahvusliku hääbumise vastu ja meie kõrghariduse kättesaadavuse, meie tuleviku, meie noorte nimel ei tehta mitte midagi, vaid lastakse see eelnõu veega alla. Küll meie kunagi teeme! Ja samas öeldakse, et tegelikult ärge lootkegi, mitte midagi me ei tee.

 

Me teame, et te tahate selle eelnõu tagasi lükata. Teil on hääli rohkem, aga eks ajalugu annab arutust. Eks see lähete kõik kuskile protokollidesse ja stenogrammidesse kirja ja küll siis kunagi on hea ja huvitav vaadata, kas tõesti said  inimesed olla nii madalad.

Riigikogus on arutusel uue lipupäeva asutamine meie kirjanduse, laulupeotraditsiooni ja kultuuri austamiseks. Pidasin 21.11. 2022 sellel teemal ka kõne:

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! 

Loomulikult, see on väga ilus ja südamlik eelnõu tähistada lipupäevaga ja pidada aus meie kirjandust ja laulupeotraditsiooni ja ‑kultuuri. Ja loomulikult seda tuleb toetada, siin ei ole kahtlustki. 

Aga samas närib minu hinge siiski teatud kahtlus, kas ei ole tegemist lihtsalt näilise žesti tegemisega, millel ju mingisugust sisu taga ei ole. Sest lipu heiskamine ja kõikide nende inimeste ja kultuuritegelaste ja laulupeo austamine peaks ju jõudma kaugemale, jõudma ka sügavamale. Aga ometigi me näeme, et päris ehtsat, käegakatsutavat toetust ju tegelikult nendele inimestele, kõikidele kultuuriloojatele ei anta. 

Me teame, kuidas erinevad kultuuritoetused on vähenenud, me teame, kuidas ka kultuuripreemiate ja  muude toetuste andmine on vähenenud, kuidas see on sattunud kindla ja kitsa tsunfti kätesse ja kuidas seda jagatakse valikuliselt. 

Me teame seda, milline puudus on meil koorilauludirigentidest, rahvatantsujuhtidest, me teame, et nende tööd ei väärtustata piisavalt, nende palk ei ole piisav. Ei anta toetusi, et hankida ja muretseda kooridele ja tantsurühmadele rahvarõivaid ja nii edasi ja nii edasi. Nii et kõige selle taustal rääkida, kuidas me nüüd siis austame kõiki neid inimesi, on minu meelest väga-väga silmakirjalik.

Mulle tuleb meelde, kui siinsamas saalis oli kunagi arutusel, kuidas aidata ja toetada meie kodumaist ettevõtlust, sest ainult ettevõtlus ongi ju see, millel meie ühiskond, meie see materiaalne baas põhineb ja mille kaudu meil on võimalik toetada enda kultuuri. Aga kahjuks me näeme seda, et nii kui varemgi, nii ka tänasel valitsusel puudub igasugune tahe ja soov meie ettevõtlust ja majandust tegelikult toetada. Ja nii tuligi Reformierakonna poolt juhitud valitsus välja ideega kehtestada meie ettevõtluse auks lipupäev. Väga ilus, aga see on tühi žest, sest reaalseid probleeme see ei lahenda.

Jah, loomulikult, see žest täna on ilus, aga sellega peaks kaasnema ikkagi midagi palju rohkemat. Sest vastasel juhul see jääbki ainult tühjaks žestiks ja sel ei ole mitte midagi tegemist reaalse olukorraga, kus me täna oleme.

Nii et minu üleskutse on kõikidele koalitsioonierakondadele, ka opositsioonierakondadele, Riigikogule ja muidugi eeskätt valitsusele, et ärme tee tühipaljaid žeste, need on küll ilusad, aga teeme ka midagi käegakatsutavat. 

Teeme nii, et meie kultuur õitseks, meie rahvuskultuur õitseks ja jääks püsima ja et me saaksime ka järeltulevate põlvede ees mitte häbiga neile otsa vaadata, vaid saaksime olla uhked, et lisaks lipupäeva kehtestamisele me ka toetasime kõige suuremal määral meie kultuuri, kunsti ja kirjandust, nii kuidas see vähegi võimalik on. 

Aitäh!

Kõne Riigikogus 27.10.2022

Eesti rahvas on vaieldamatult üks enim inimsusvastaste kommunistlike kuritegude käes kannatanud rahvaid. 

Meie rahvast tapeti, mõrvati, arreteeriti ja vägistati Nõukogude okupatsiooni ajal, kümneid tuhandeid süütuid inimesi alates sülelastest küüditati kaugele Siberi avarustesse. Suurküüditamised toimusid 1941., 1945. ja 1949. aastal, kuid see polnud ju kaugeltki kõik. Ka vahepealsel ajal arreteeriti ja vangistati tuhandeid inimesi ja saadeti vangilaagritesse või lasti armuta maha. 

Vähesed neist, kes saadeti Siberisse või vangilaagritesse, tulid tagasi. Hinnanguliselt jäi meil nõukogude ajal sündimata ligi pool miljonit last, kes asendati umbkeelsete migrantidega, kes näitasid igal sammul oma üleolekut ja omasid privileege, mis eestlastele olid kättesaamatud. 

Õnneks me saavutasime taas iseseisvuse. Me teatasime, et see ei kordu enam iialgi. Me ei lase sellel juhtuda. Me mõistsime hukka kommunismi kuriteod ja kuulutasime need inimsusvastastes kuritegudeks. Me ei andesta neid, ammugi kui selle eest andestust ei palutagi. Terroristlik Venemaa ei ole end ju muutnud.

Lõpuks, 2004. aastal jõustus okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus. Alles 13 aastat peale taasiseseisvumist, kuid parem hiljem kui mitte kunagi. Represseeritud isiku seaduse peamiseks eesmärgiks oli ja on Eestit okupeerinud riikide poolt 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20. augustini õigusvastaselt represseeritud isikutele tekitatud ülekohtu leevendamine. See on õige ja hea. Iseasi, kas toetus on piisav olnud ja kas tänases Euroopa rekordkriisis, hinnatõusus selle niivõrd tagasihoidlik tõstmine on piisav. Kindlasti peaks olema suurem. Miks just 292, mitte 300 või 350 eurot?

Kuid ma tahan rääkida represseeritutest, kes on hoopistükkis kõrvale heidetud ja unustatud. Need on terve hulk toonaseid lapsi, alates beebidest kuni gümnasistideni. Nõukogude Liit oma kuritegusid ei häbenenud, kuid ometi püüti neid varjata või hoopiski ümber nimetada. Küüditatute räpastele loomavagunitele kirjutati peale, et neis on kommunistlikule ülesehitustööle ja põllumajandusele appi tulevad Eesti vabatahtlikud. Kas võib olla veelgi küünilisem? 

Kui näiteks 1949. aasta märtsis küüditati Eesti pered sundasumisele Siberisse ja pool aastat hiljem, septembris-oktoobris vormistati tagantjärele erinõupidamise otsused, siis tuhandeid küüditatud lapsi neis otsustes ei mainitud, nagu poleks neid olnudki. Siberist vabastamise puhul kordus sama lugu. Kui juulis 1954 tehti teatavaks, et Siberis olevad lapsed on näiliselt vabaks lastud, siis ometi ei kehtinud see Balti riikidest pärit laste kohta. 20. juulil 1954 andis Nõukogude Liidu peaprokurör välja salajase määruse nr 13/32 C, mis võrdsustas need lapsed eriti ohtlike riiklike kurjategijatega, kellele ei laienenud väljakuulutatud amnestia. Ja nii saigi kuuekümnendatel aastatel ENSV prokurör Karl Kimmel südamerahuga kirjutada, et küüditamiste ära viidud lapsed läksid ise vabatahtlikult kaasa koos vanematega sundasumisele või vangilaagritesse. Ise, vabatahtlikult! Lastena rängalt kannatanute kõik taotlused lükati Nõukogude Liidus külmalt tagasi. See on andeksandmatu.

Paistab aga, et Eesti Vabariigis käitutakse täpselt samuti ja punaprokuröri vaim hõljub endiselt meie ametiasutustes. Toon ühe näite. Patarei vanglas sündinud Merike Lipp-Meister ei suutnud aastate jooksul tõestada Eesti Vabariigi riigiametnikele, et poliitvangi lapsena kehtib ka tema kohta täiel määral represseeritud isiku seadus. See tähendab, et vanglas poliitvangi lapsena sündinud ja seejärel Venemaa range režiimiga ebainimlikku vangilaagrisse saadetuna ning seal imekombel ellujäänuna peaks ka temal olema õigus ülekohtu leevendamisele. Aga võta näpust!

Samasugune hoolimatus puudutab paljusid lapsi, kes Siberisse viidi ning kes seal sündisid. Nende vanemad võisid hukkuda, nendeni ei pruukinud jõuda teade vabastamisest, neil ei pruukinud olla võimalik tagasi tulla enne, kui nad said täisealisteks. Kuid see ei tähenda, et nad oleks läinud ise ja vabatahtlikult Siberisse ja et nad ei oleks olnud represseeritud. Memento Liit eesotsas Peep Varjuga on juba aastaid võidelnud kõikide nende meie enda riigi hammasrataste vahele jäänud inimeste ja eriti selliste laste eest, keda represseeritutena ei tunnistata ja ei leia ka mitte mingisugust mõistmist meie ametnike poolt. Keda huvitab, võib nendega ühendust võtta ja heita pilk peale tagasilükkamispaberitele ja represseeritute seaduse rikkumistele, mis sealt selgelt välja kumab.

Paljud Siberi surmateekonnale määratud Eesti lapsed, kommunistide, sõjakurjategijate ohvrid on veel elus ja kõikide nende kuritegude tunnistajad. Miks me ei hooli neist? On viimane aeg arvestada kõikide represseeritutega, ka kunagi represseeritud lastega. On viimane aeg ka neile vastavat pensioni ja represseeritutele mõeldud toetusi maksta. Nad on ju meie endi emad ja isad, vanaemad ja vanaisad. 

See on Eesti riigi väärikuse ja au küsimus, täpselt nagu kommunismi kuritegude, sealhulgas küüditamiste, vangistamiste ja meie inimeste orjatöö eest Venemaalt kompensatsiooni nõudmine. Kas me oleme tõesti viletsamad kui Läti ja Leedu, kes oma inimeste eest seisavad ja seda nõuavad? Või oleme selleks liialt allaheitlikud ja arad? 

Kui me nõuame terroristlikult Venemaalt vastutust Ukrainas toime pandud inimsusvastaste kuritegude ja territoriaalse terviklikkuse rikkumise eest, siis peab meil olema julgust teha seda ka enda rahva ja enda territooriumi osas. On aeg selg sirgu lüüa! 

Mis puutub aga represseeritute ja nendega võrdsustatud isikute toetuse tõstmist, siis loomulikult toetavad rahvuskonservatiivid seda ettepanekut. See on väga õige ja väga hea.

Kõne riigikogus 24.10.2022

Vastuseks Kaja Kallasele:

Mida me oleme siis kuulnud peaministrilt? Demagoogiat, valet, näpuga näitamist, hämamist, ja mis on kõige häbematum, see, kuidas meid sõimatakse peaministri poolt südametuteks. No andke andeks! Ma ei tea, võib-olla siin saalis on mõned inimesed – kahtlustan, et on –, kes ei soovi Ukraina võitu ja terroristliku agressorriigi Venemaa kokkuvarisemist ja kaotust.

EKRE fraktsioonis ei ole mitte ühtegi sellist inimest. Vastupidi, me oleme algusest peale toetanud Ukrainat, me oleme ka nende Riigikogu avalduste taga olnud, oleme ka ise neid esitanud ja täiendanud. Ja oleme lisaks kõigele aidanud materiaalselt. Me oleme kaks bussitäit kaupa saatnud väga vajalikke asju Ukrainasse, mundreid, saapaid, killuveste, esmaabitarbeid, ka droone. Ja nüüd viimane lähetus, mis läks, jäi ka buss jäi sinna. Ja siis öeldakse, et me oleme südametud, me ei hooli Ukrainast ega sellest, kas Ukraina võidab. Lisaks oleme kõiksugusel muul moel toetanud. Isiklikult olen teinud annetuse ka näiteks Ukraina armee fondi. Nii et need jutud on lihtsalt häbematud.

Aitab ju ka terve Eesti rahvas. Ja me oleme selle aitamisega maailma esirinnas per capita ja me oleme samal ajal ju üks väiksemaid riike Euroopas ja ka terves maailmas. Nii et kui me mõtleme sellele, kui suur saab olla ühe väikese riigi võime teise aitamisel, siis kuigi tahe võib olla suur, aga paratamatult tuleb piir ette. Aga meie tänased valitsejad ja valitsejanna ei taha sellest piirist kuuldagi.

Täna me kuulsime, et ükskõik, kui palju sisserändajaid tuleb, las nad tulevad, me peame nad kõik vastu võtma, sõltumata sellest, mis saab Eesti rahvast, mis saab meie riigist, mis saab meie kultuurist, keelest ja rahvusest. See ei ole oluline, see ei ole üldse oluline! Laseme aga kõik sisse. Ja samas me teame, et tegelikult mitte mingisugust sisulist filtrit meil ees ei ole. Küsitakse piiril jah mõned küsimused ning kui ta enam-vähem oskab mingit ukraina kanti kirjeldada või mõnda linna ja kui ta just otseselt ei ütle piirivalvurile, et Putin on õige mees ja Venemaa peab sõja võitma, siis saab ta sisse. No kuulge, andke andeks! Kas Putini FSB ei oska mingisuguseid legende oma meestele selgeks teha? Nii täpselt, et seda isegi õige ukrainlane ei oska eristada, meie meestest rääkimata.

Ja kui me mõtleme sellele, kes sealt tulevad – enamik on ju täna võitlusvõimelised mobilisatsioonieas mehed, mitte naised ja lapsed –, siis mõelgem ka sellele, miks Venemaa neid läbi laseb. Miks ta laseb, kui ta peaministri sõnul peab teadma, et nad lähevad Ukrainasse võitlema Venemaa vastu? Siis ta ei laseks ju. Elementaarne. Aga samas me ei tea absoluutselt, me ei tea sedagi, kui palju neid üleüldse siia on tulnud ja kui palju nendest siia on jäänud. Ja ammugi me ei tea nende meelsusest mitte midagi. Me ei tea, kui paljudele neist on antud ülesanne kätte x hetkel mingisuguseid aktsioone, ükskõik mida, diversioone, atendaate, mis iganes, mässusid korraldada. Huvitaval kombel see ei huvita meie valitsust, kuigi meie jõustruktuurid ju kogu aeg hoiatavad meid. Valitsust see ei huvita, Kaja Kallast ei huvita. Miks? Ma arvan, et Putinit ka ei huvitaks tema asemel ilmselt. Putin hõõruks käsi kokku, mida rohkem, seda parem.

Kui me vaatame, mida räägivad ukrainlased, kes siia tulevad – no tore, aitame, loodame, et nad lähevad koju tagasi, nagu väitis peaminister, aga see on järjekordne vale. Norstat tegi ju alles hiljuti küsitluse nende seas. Ja üle poolte nendest kavatsevad siia jääda. Neil ei ole mõtetki ära minna, kuigi ma ei tea, kust peaminister võttis oma andmed, et üle poole tahavad tagasi minna. Aga isegi sellisel juhul, kui peaministril oleks õigus ja üle poolte tahaks tagasi minna, siis mõelge, mis number jääb alles. Lõppude lõpuks, kui meil on tulnud üle 100 000 inimese üle piiri, palju üle lõunapiiri on tulnud, me maikuust saadik ei tea üldse, ning võrrelgem seda kas või nõukogudeaegse sisserändega, siis täna Kaja Kallas paneb võimsalt Karl Vainole ära.

Aga see kõik ei puuduta ju seda, kas me oleme südametud. Kas me tahame kuidagi ukrainlastele halba? Ei taha, vastupidi, me toetame neid igati. Aga me tahame ka, et eesti rahvas jääks püsima, et meie keel jääks püsima. Minge ükskõik millisesse kaubanduskeskusesse või ... Ma käisin laupäeval Iskus. No andke andeks, parkimisplats oli Ukraina autosid täis, eesti keelt seal sees ei kuulnudki. Aga kas inimesed, kes tahavad koju minna, ostavad enda korteri mööblit täis? Ma arvan, et ega vist mitte. Kui sa oled ajutiselt kuskil, siis sa katsud ikka kohvri otsas hakkama saada, peaasi, et sul on katus pea kohal.

Ja täpselt sama hull on ju see, mis koolides toimub. Jah, on nad siin, need lapsed, me peame neid õpetama. Aga seda ei saa teha selle arvelt, et meie enda lapsed kannatavad. Kui koolis on klassis mingi hulk lapsi, kes üldse aru ei saa, millest räägitakse... Neil peavad olema omad klassid, omad Ukraina programmid ja nad peavad seal loomulikult õppima eesti keelt.

Rääkides veel mobilisatsiooniealistest, siis peaminister väitis, et meil ei ole mitte mingisugust kokkulepet ukrainlastega, et mis nendega siis teha. Aga teeme ise ettepaneku, kui me tahame, et Ukraina võidaks selle sõja. Me ju piiri peal näeme, kes on mobilisatsiooni vanuses ja keda me võiksime koos Ukrainaga saata tagasi oma kodumaa eest võitlema. Aga seda me ei tee, nii et järelikult ilmselt ikkagi valitsusel puudub igasugune huvi, et Ukraina selle sõja võidaks. 

Ja loomulikult, lõpuks see rassistlik ja eugeeniline avaldus peaministri poolt, kuidas ongi vaja tõestada, kas kellelgi ekrelase vanavanavanaema on eestlane või äkki teisest rahvusest – no andke andeks, mitte midagi nii šokeerivat ei ole mina siin küll kuulnud.