Eesti elanikud ja ühiskond on kaitsetumad kui nõukogude ajal
teisipäev, veebruar 03, 2015
Ei ole vist kedagi, kes poleks näinud pilte Ukraina, Gruusia või
teiste sõdade koledustest, purustatud elamutest, lahingutsooni jäänud tsiviilelanikkonna
kannatustest, lugematutest haavatutest ja hukkunutest. Kannatanute suure hulga
üheks põhjuseks on tsiviilkaitserajatiste, varjendite ja kodanikukaitsesüsteemi
puudumine.
Milline on tsiviil- ehk kodanikukaitse olukord Eestis? Kurb
tõdeda, kuid elanikkonna
kaitseks sõjaaja tingimustes ei ole Eesti valmistunud. Inimesed
on jäetud omapäi: ei ole rajatud uusi,
kaasaegseid varjendeid, puudub tsiviilkaitsealane väljaõpe ja teadmised. Kunagised
varjendid on
lõhutud või on sisustus laiali tassitud ning nad on kasutuskõlbmatud. Raketirünnakute,
suurtükitule ja pommitamiste puhkedes on meie naised, lapsed ja vanurid täpselt
sama kaitsetud, kui on täna inimesed Donbassis.
Kuidas me
oleme sellisesse olukorda sattunud? Peale taasiseseisvumist otsustas valitsus
nimetada tsiviilkaitse ümber kodanikukaitseks ja andis Päästeametile
ülesande töötada välja ja rakendada riiklik kodanikukaitsepoliitika ja
-strateegia, mis tagab inimelude ja materiaalsete väärtuste päästmise erakorraliste
olukordade puhul, nende tagajärgede likvideerimise, kodanikukaitsealase
väljaõppe korraldamise, tegutsemiskavade väljatöötamise ja kodanikukaitse ellurakendamise.
Kõik see pidi ellu viidama koostöös ministeeriumide, riiklike ametite ja
inspektsioonidega, kohaliku omavalitsuste, ettevõtete, asutuste ja
organisatsioonidega. Kuid kavad jäid välja töötamata.
Kaks aastat hiljem arutas valitsus nõukogude
tsiviilkaitse süsteemist järele jäänud varjendite küsimust ning leidis, et
nende käigus hoidmine ei ole otstarbekas. Varjendid on mõeldud elanikkonna
kaitsmiseks sõjalise rünnaku korral, kuid Siseministeeriumi hinnangul ei peetud
konfliktiohtu Euroopas tõenäoliseks. Päästeameti peadirektori asetäitja,
hilisem reformierakondlasest riigikogulane ja riigikaitsekomisjoni esimees Mati
Raidma kiitis lühinägelikku otsust, põhjendades seda ebapädeva väitega, et varjenditesse minnes sattuvad inimesed tänavatel
ohtu. Justkui kodudesse jäädes oleksid nad pommi- ja killurahe all turvatud.
Koos
varjenditele ja kodanikukaitsele kriipsu pealetõmbamisega leidis otsa ka laiapõhjalise
riigikaitsekava loomine, mis peaks tagama riigi kui sellise toimimise sõjaajal.
Sellele ei hakanud keegi enam aega raiskama, justkui elaksime kuskil vanajumala
selja taga, mitte ei omaks üha kasvavate impeeriumi-pürgimustega ja agressiivset
naabrit. Täna ei tea ükski ministeerium, riigiasutus ega omavalitsus, kuidas sõjaolukorras,
kui kõik on pea peale keeratud, toimida ning kes, kuidas ja milliseid erakorralisi
ülesandeid täidab. Eesti elanikud ja ühiskonna toimimine on võimalike rünnakute
korral kaitsetum kui nõukogude ajal.
Euroopa riigid, kes külma sõja ajal endale varjendite
süsteemi lõid, on otsinud neile alternatiivseid kasutusi, mis võimaldavad need
kiiresti jälle varjenditena taaskasutusse võtta, või on hoidnud neid
konserveeritutena. Eesti saaks olukorda päästa, kui igale suuremale ehitatavale
majale rajataks varjend, nagu näiteks Soomes, kus alates kuuesajast
ruutmeetrist on varjendi rajamine kohustuslik. Ka olemasolevate hoonete
keldreid on võimalik ajutisteks varjenditeks kohendada. Leedus muudeti
uutesse elamutesse pommivarjendite rajamine kohustuslikuks. Eesti valitsus aga oma
kodanike, naiste ja laste kaitsmisega ei tegele, puuduvad evakuatsioonikavad ja
plaanid. Samuti teadmine, kes tegelevad sõjakeerisest põgenevate tsiviilelanikega, majutavad ja toidavad neid. Peaminister Rõivase sõnul ei ole isegi tänases olukorras sõjalise ohu risk sedavõrd suur, et me peaksime hakkama inimesi harjutama sõjatingimustes elamisega.
Vahepealsetel
aastatel on kodanikukaitse teema aeg-ajalt küll esile kerkinud, näiteks 2008
aastal, kui Venemaa ründas Gruusiat. Siseministeeriumi sõnul puudus aga vajadus
taastada varjendite süsteemi, sest puudus välisriigi sõjalise rünnaku oht. Vajadust
taastada tsiviilkaitse rõhutas kindralmajor Ants Laaneots, kuid täna, reformierakonna
liikmena, ei ole ta kodanikukaitse teemal kahjuks sõna võtnud. Seda ei pea
kummalisel kombel oluliseks ükski Toompea partei, ometi on olukord ohtlikum kui
kunagi varem peale taasiseseisvumist.
Kui tänases
rahvusvahelises olukorras väidab keegi, et sõjaohtu ei eksisteeri, siis on ta
kas pime, rumal või Kremli mõjuagent. On võimatu ennustada, kuidas ja millal
võib Eestit sõjaline konflikt tabada, kuid Venemaa üha agressiivistuv poliitika
tingib vajaduse panustada koheselt kodanikukaitsesse ja varjendite rajamisse.
Peame meeles pidama, et kõikides sõdades, mida kaasaegne Venemaa on pidanud, on
just tsiviilelanikkond suuri kannatusi kandnud.
Riik on eraldanud
raha kaitsekulutusteks, kuid mitte sentigi tsiviilkaitseks. Kuid mis juhtub
siis, kui Eesti seisab vastamisi ohuolukorraga? Siis on juba
hilja reageerida. Kuid täna veel ei ole. Me vajame kohest ja põhimõttelist
paradigma muutust ja vastavaid samme. Mitte millegi tegemine on kuritegelik.
Kindlasti on meie kaitseväelaste ja kaitseliitlaste motivatsioon, võitlustahe
ja -võime oluliselt kõrgemad, kui nad teavad, et nende perekonnad tagalas on
turvatud ja et riik hoolitseb nende eest.
Avaldatud Eesti Päevalehes 03.02.2014 pealkirja all: Varjendeid. Kiiresti!
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/henn-polluaas-varjendeid-kiiresti?id=70702011
3 kommentaari
Õige ja tähtis artikkel!
VastaKustutaHenn.
VastaKustuta"Seda ei pea kummalisel kombel oluliseks ükski Toompea partei..."
KE platvorm lk 21: "Tagame piisavad vahendid laiapõhjalise riigikaitse kontseptsiooni ellurakendamiseks ja senisest suurema tähelepanu osutamist elanikkonnakaitse ning elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamisele kriisiolukordades."
Ja siin ka: http://www.ohtuleht.ee/658850/repliik-tikud-sool-ja-gaasimask
On ikka käsitletud ja endiselt käsitleme ikka edasi :)
Täpsustan - ükski Toompea võimupartei. Varem ei pööranud aga ka Keskerakond sellele mitte mingisugust tähelepanu.
VastaKustuta